Eile lahvatas üks väike andmete avalikustamise skandaalike mis umbus lihtsalt vaidluseks tehniliste üksikasjade üle. Ning ajakirjanikud, kes probleemi üles tõstsid, said lihtsalt Ta naeruvääristatud. Nii palju siis sellest, kuidas televisiooni vahendusel asi teatavaks sai. Seda muidugi juhtumil, kui aluseks võtta, vaid kõneldab tekst. Kuid lugu vajab siiski käsitlust, sest tegu on päris sümptomaatilisi juhtumiga. Kahju vaid, et ajakirjanikud ei süvenenud asja olemusse vaid tõid välja praktiliselt vaid ühe ja küllalt olulise aspekti, see on andmete avalikuks tegemise külje. See juhtum on seotud asjaoluga, et valitsus on tellinud Emorilt kaks aastat järjest avaliku arvamuse uuringuid kuid ei avalikusta neid tulemusi valitsuse koduleheküljel ega anna sellest teada ka valitsuse liikmetele. Lugu taandus nüüd peaministri ütlusele, et tema saab erakondade usaldusprotsendid, tead ikka ajalehte lugedes mitte aga kuskilt veebilehekülgedel surfates. Siiski aegseid mõned asjaolud selgitamist kõigepealt see, et avaliku teabe seadus ei sätesta asjaolu, kust keegi midagi teada saab, vaid ainult selle seiga, et avalikus institutsioonis peab informatsioon olema avalik ehk kõigele riigi kodanikele kättesaadav. Kui valitsus tellib mingi uuringu, siis ei pea riigi kodanik informatsiooni saamiseks pöörduma näiteks EMORi poole või lugema tulemusi mingist ajalehest, näiteks Päevaleht või Postimees või Den za Dnjom. Inimene peab selle informatsiooni kätte saama valitsuse infoallikast. Pealegi oli minu jaoks päris üllatav valitsusjuhi ütlusele toetudes teada saada, et meil on Eestis ilmavalgust näinud valitsusleht. Et kui mingi ajaleht midagi avaldab, siis järelikult, et valitsus on ennast avalikustanud. Huvitav seisukoht. Antud juhtumiga seoses tuleks kõnelda veel ühest olulisest aspektist. Üheksakümnendatel aastatel järgisid valitsused üht väga olulist joon. See seisnes selles, et maksumaksja rahadega ei küsitud küsimusi erakondade usaldusväärsuse või nende reitingu kohta valimistel. See on sügavalt erakondade endi asi ja kui nemad seda vajavad, siis nad sellelaadsed informatsiooniga tellivad oma raha eest. Riigi rahakott jäeti sellest sõltumata valitsuse reiting või mingi muu sotsiaalse institutsiooni riiki teenindava institutsiooni reiting on aga väga vajalik, otsustamaks, kuidas riik elab ja maksumaksja saab samuti sellest tagasisidet. Tagasi tulles 90.-tesse aastatesse, siis tollal peeti silmas veel üht väga olulist momenti. Kui uuringuid telliti, siis vaid selliseid, mida oli vaja riigi ja elanikkonna parema kooskõla saavutamiseks. Need olid omamoodi unikaalsed uuringud, sest probleemid ju aja jooksul muutusid. Teised institutsioonid ei pruukinud ju nende asjadega tegeleda Tegoli uuringutega, mis olid sotsiaalsed, esmatähtsad ning neid tulemusi ei olnud võimalik kuskilt mujalt teada saada ehk lihtsalt osta. Seega see riik nende tulemustega ette võtta mida tahes näiteks andes nüüd edasi läbitöötamiseks ametnikkonnale või andis edasi analüüside tegemiseks teadlastele. Nendele andmebaasidel oli ka tõeline järgnev elu. Ja lõpuks jõudsid need Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste arhiivi, kus nad muutusid kättesaadavaks juba kogu maailmale. Arusaam sellest, et mingi ajaleht avaldab valitsuse tellitud uurimistulemused, ongi avalikustamine, on sügavalt ekslik arusaam ajalehe artikkel või graafikud või mis tahes meie ajakirjanduses ilmunud materjal ei tähenda seda, et uurimistulemused oleksid siis nüüd instinkt avalikustatud, sellepärast et seal avaldatakse vaid mingi osa saadud andmetest ning see sedagi vaid kellelegi interpretatsioonis. Juhid on ammuilma aru saanud, et tegelikult informatsioon kujutab endast suurt jõudu. Seda hakati selgelt tunnetama juba vene ajal. Nüüdsel ajal Peaks võimuritel see arusaam olema veelgi selgem olema ja informatsioon võimaldab ju valitseda. Juhtidel on päris karm soov valitseda informatsiooni üle. Seda me näeme igapäevaeru seikades aga kõige ilmsamalt, et poliitikas. Seetõttu soovitakse, et avaldataks ainult positiivset teavet. Mõnikord saavutatakse tulemus info keelustamise läbi ja siinkohal ei maksa sugugi arvata, et sedalaadi juhtumid võiksid aset leida ainult meil Eestis. Ei, seda on juhtunud ka selles liidus, kuhu me äsja astusime. Seetõttu peavad Eestimaal kõik inimesed seisma avaliku teabe seaduse täitmise eest. See võib tunduda mõnikord tüütu, aeganõudev, tobe, kuid ilma selleta mingi taga demokraatiat. Just seepärast on ka avaliku arvamuse uuringufirmadel endil kohustus nõuda avalikult sektorilt et neile tehtud uuringud oleksid kindlasti kättesaadavad kõigi jaoks. Koostöö avaliku sfääriga ei saa olla tava tähenduses äriprojekt. Ja veel üks moment eile lahvatanud skandaaliga, sest avalikus sektoris on saunud õige paljudes valdkondades heaks tavaks, et ka siis, kui mingi tellimuse hank maksumus jääb allapoole lubatud riigihanget nõudva summa näiteks sotsiaaluuringute puhul kuni 200000 krooni siis ikkagi korraldatakse konkurss parima tegija saamiseks. Eilse juhtumi korral ei olnud valitsus korduvalt järginud ka seda head tava. Küllap tundus eilne pisiskandaal paljudele täiesti arusaamatu, tähtsusetu, sest asja olemus jäi uduseks. Tegelikult antud skandaal nii pisike ei olegi. See on märksa põhimõttelisema tähendusega kui seik, et minister sukkpükse ostes arveldas mitte oma isikliku, vaid ametkondliku krediitkaardiga. Selle teo eest pidi üks välisriigiminister erru minema. Hea tahtmise juures võib eilset skandaali vaadelda samuti rahakottide segaminiajamisega. Aetakse segi erakonna ja riigi rahakott. Mis edasi toimub? Ma arvan, et ükski kihlveokontor ei hakka vedama kihla. Tulemus on sajaprotsendiliselt ette teada, nagu seegi, et kõik, kes siia ilma sünnivad ühel päeval, kus surevad. Vaevalt et selline ettenägelikkus meid rõõmsamaks teeb. Kui võtame ette keeruka eesti asja analüüsimise tee. Hüva optimismi soovides, sest asjad lähevad paremaks, kuigi raskelt, mõnikord põikpäiselt rumalalt, raskelt.