Tere hommikust eile jutuks võetud evangeeliumi tekstis, kus vangi heidetud Ristija Johannes kahtleb kas Jeesus on ikka messias, kes taastab Taaveti kuningriigi. Ei vasta Jeesus otsesõnu, kas ta on, keda oodatakse vaid käsib jutustada tegudest, mida ta teeb. Ja me ei saagi teada, kas sellest Johannesele piisas või mitte. Meie probleem on aga selles, et mida vägevamad imed, mis tollel ajal võisid aidata uskuda seda raskem hilisematel. Ja küllap sellepärast Jeesus keelduski tegemast nõndanimetatud legitimatsiooni imesid. Mis tahes teod ei taga, et kuulutuse sisu oleks ilmutus ja mees oleks tõotatu, see õige? Jah, kel kõrvad on kuulda, see kuuleb. Ja kes tõe seest on, kuuleb tõe häält. Aga risk on ja jääb. Kogu elu on valik. Õigupoolest ise saab küll olla kelleski kindel, aga ei saa seda tõestada, miks? Usk on usk, on usaldamine, on panustamine. Kuid milleks üldse on vaja vana testamenti, kui Jeesus tühistab, jõletab Moosese seaduse ning on tublisti teistsugune lunastaja kui oodati. Aga just selle teistsuguse pärast. Meil on vaja mõista, kui poolik ja puudulik on ka meie igatsusi ootus kui palju suurem, jõle on see, mida jumal pakub. Ja seda ei saa, kui arvad juba ette, et vastus on käes. Tegemist on dünaamilise protsessiga. Judaismi traditsioonis on tulevik avatud messija ootuses, kes veel ei tule ning kelle funktsioon üleüldse ei ole konkreetselt määratletav. Bensussa juhib tähelepanu tuntud Talmuti ütlemisele. Taaveti poeg tuleb alles sel hetkel, kui tema tuleku lootus on kadunud. Nii et taas võib levinasi kombel öelda, et jumala puudumine on olulisem jumala kohalolust. Kui me kõrvutame kaht alguslauset, esimese Moosese raamat Johannese evangeeliumi oma ja jumal ütles ning alguses oli sõna võivad need küll näida sarnaste kontseptsioonidena, kuid kuuludes eritraditsioonidesse, pole nad seda siiski kreeka logo seal, nagu märgib siusam händolmen Pole epidemioloogiliselt midagi pistmist kõnelemisega. Pigem hõlmas mõiste asjade korraldust või mingit korda luues kokku kogumist saada see alles hiljem mõistuspärase sisu ratsionaalse printsiibi tähenduse. Ent Heebrea piiblis on jumala ütlemisel sõnal hoopis teine tähendus. Seal on sõna loov vägi. Heebrea, ta tähendab nii sõna kui asja, kusjuures need kaks pole teineteisest lahutatud. Heebrea arusaamas pole sõna mitte suvaline tähistus, vaid jumaliku pideva loova jõu aspekt. Miks ma sellest juutlikus tõlgendusest räägin, kui kristluses on kõik paigas? Aga kas või juba seepärast, et Eesti sõna ei vasta kreeka logosele vaid on ka tollest hoopis kitsa piirilisem ja meid kõiki viimseni kõiki saadab pidevalt oht, et arvame endid, maailma pühakirja sõnumit ja kõike muud lõpuni mõistvat. Aga see ei ole võimalik. Me takerdume oma keele mõistetesse ja loogilistesse konstruktsioonidesse. Ja vähemalt aeg-ajalt tuleks oma taristuid kriitiliselt üle vaadata. Palvetagem. Jumal, sina oled sütitanud neis kustumatu igatsuse tõe järele. Ära jäta maha neid, kes sind ei silma.