Täna tähistatakse luterlikes kirikutes usupuhastuspüha. Jättes kõrvale ajaloo käigu, võime öelda, et reformatsiooni taga augu stiinlasest munk Martini küsimuste küsimus. Kuidas leida armulist jumalat? Ja see eksistentsiaalne küsimus ei ole kui ka siis kui teda teisiti ilmalikumalt sõnastada ikka täiuslikkust taotlev inimene, õnnetu, kui ta kõigele pingutusele vaatamata ei jaksa olla selline, nagu ta tahaks. Et vähemalt aeg-ajalt on vist kõigil tunne, et isegi kui aimad, mis on õige ja ei suuda õigesti toimida nii mitmel, tuleb tunnistada koos Paulusega. Mulle on omane tahta head sooritada, aga mitte ma ju ei tee head, mida ta on vaid paha, mida ma ei taha, just seda ma teen. Kui ma teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda üldsegi enam mina, vaid patt, kes elab minus. Tahtes teha head avastama, et mulle on omane teha kurja. Ja siis vaevab suutmatus, mida teha, et pääseda enese haletsemise küüsist. Sellist enesehinnangut kirjeldab luuletaja Friedrich heebeeell tabavalt. See, kes ma olen, tervitab nukralt seda, kes ma võiksin olla. Simon Weil, juudi filosoof, kes oli saanud seesmiselt kristlaseks, annab vastuse. Mitte sellepärast, et jumal meid armastab, ei, peame teda armastama, vaid sellepärast, et jumal meid armastab. Peame ka meie ennast armastama. Ka Lutter leidis viimaks lahenduse. Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesus Kristusesse oma issandas ega tulla tema juurde, vaid püha vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu oma annetega valgustanud õiges usus, pühitsenud ja hoidnud nõnda, nagu ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogu valgustab, pühitseb Jeesus Kristuses, hoiab õiges ja ainsas usus. Ses samas kirikus, annab tema mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud täiesti andeks. Ja äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud üles ja annab mu lõhes kõige usklikega igavese elu Kristuses. See on tõesti tõsi. Paavst Johannes Paulus, teine ütleb tagasivaatavalt reformatsiooni kohta, tsiteerin. Jah, tõepoolest me võime küsida, miks lasi püha vaim neil eri meelsustel tekkida. Konfliktide ajaloolised põhjused ja mehhanismid on teada. Ometi võib küsida, kas ei leidu mingit ajaloost kõrgemat põhjendust? Sellele küsimusele on kaks vastust. Esimene negatiivsem seletab erimeelsusi kui kristlaste pattude kibedat vilja. Teine positiivsem on tulvil usku temasse, kes pöörab heaks isegi halva ka inimlikud nõrkused ja eksimused. Kas usulisi lahknemisi ei võiks tõlgendada kui abinõusid, mis on aidanud ja aitab kiriku lavastada üha uusi rikkusi Kristuse evangeeliumis ja tema poolt toodud lunastusohvrist? Vahest oleksid need rikkused muidu varjule jäänud? Ütleb paavst. Palvetagem. Püha vaim juhatab tõeotsijaid edasi sealt, kuhu oleme jõudnud. Ära lase eksida ega hukka saada.