Tere hingamispäeva hommikust. Kui jätkata mõtisklemist viimselt oluliste küsimuste üle, selgub kõik sõnad, mida me eales oleme võimelised kirjelduses kasutama sõltuvad lõplike asjade maailma juhuslikest omadustest. Jõuame pärast järjestikuseid heitlusi eimiski ideeni mis on kõige vähem eksitav nimi, absoluudi tarvis teonüüsi Ozareopagita ja Nicolaus, kus Haanus väidavad uus platonistlikus maneerised. Tõde ei ole võimalik edasi anda sest tõde langeb ühte jumalaga jumalale isa õigupärast omistada ühtki sõna, isegi mitte sõna väljendamatu. Teda ei saa nimetada miskiks, kuna seda sõna saab rakendada ainult particulaarsetele olevatele asjadele. Aga teda ei saa ka nimetada eimiskiks, sest ka eimiski on nimi. Jumal on seega supra nihil, et ta liikvid. Jaa, väljendamatuks tunnistatud usus saab palvelemise akt, millel puudub määratletav objekt. Nii nagu see on kokku võetud Angelus, Sileesia epigrammis. Jumal on tegelikult eimiski ja niivõrd, kui ta on miski wando säärasena üksnes minus nagu ta mind enese jaoks on valinud. William pleiki ütlust kõik religioonid on üks, võib tõlgendada nõnda, et on olemas kogum olulisi uskumusi, mis on ühised kõikidele religioonidele ja mida kõik usklikud tunnistavad. See arvamus eeldab. Religioon on väidete kogu, millest mõned on olulised ja mõned mitte vinged olulised väited sisalduvad kõikides teadaolevates jutumärkides ususüsteemides. Ent pigem tähendab see ütlus, et kõik religioonid on põhimõtteliselt ühe ja sama inimkogemuse kultuuri sõlttelised väljendused. Seda ürgkogemust ei saa tema algupärasel moonutamata kujul sõnadesse panna. Ta maskeerib end kõikvõimalike riituste müütide dogmade, tabude ja normidega millest ükski ei saada ütleda ainukehtivust. Religioosse elu tuum on tõepoolest üks ja see sama. Aga see tuum ei koosne teaduslikest väidetest, mida võiks lugematutest erinevatest jumala teenimise vormidest välja nõrutada. Kui neid ühendavat printsiipi kord sõnadesse rüütatuna saab see tuum kuuluda ainult ühe kindla kultuuri juurde. Erinevate ajastute ja erinevate kultuuripiirkondade inimesed võivad jagada ühte ja sama kogemust. Katsed sellele õiget jutumärkides teoreetilist vormi anda ebaõnnestuvad inimesed teistest kultuuridest ei tunne end nendes konstruktsioonides ära. Religioonide ühistu ei ole täis vaid igatsus, tants, tendentsi järele. Teise Vatikani kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Luumen Kendium annab lootust ausatele paganatel. Tsiteerin. Tõesti on nii, et kes mitte oma süü läbi on teadmatuses Kristuse evangeeliumist ja tema kirikust ja kes ometigi siiralt jumalat otsivad ja armu abiga püüavad tegudega olla tema tahtmise järele mida nad on tundma õppinud oma südametunnistuse läbi võivad saada igavese pääsemise. Palvetagem. Sina, kes sa oled seal pool valgust ja varju. Anna hirmu ja halasta meie otsivate hingede peale.