Kui palju on neid inimesi, kes kuulub mõnda vabatahtliku organisatsiooni või osaleb tegevustes, aitamaks inimesi, kellel on tõsisem tervisehäire. Aastal 2000 korraldatud küsitlus näitas, et Eestis on neid inimesi vaid üks protsent. Umbes samasugune hulk inimesi osaleb sarnastes tegevustes praktiliselt kõigis Euroopa Liiduga sellel aastal liitunud riikide elanike seas. Võrdleme neid tulemusi aga mõne vana Euroopa riigiga. Soomes on vastav suhtarv 10 protsenti, Hollandis Austrias üheksa, Rootsis seitse, Belgias kuus ja nii edasi ja nii edasi. Me võime antud arvandmeid võrreldes tulla lihtsale järeldusele, et rikastes riikides tegeldakse vabatahtliku tööga palju rohkem sest neil seal on sissetulekud palju suuremad ning aega rohkem. Tõepoolest, näiteks Ameerika Ühendriikides leidub neid inimesi, kes osalevad tervisehäirega inimeste abistamises tervenisti 17 protsenti. Kuid antud järeldusi ei ole sugugi üks üheselt õige. Arenguriikidest, nagu Bangladeshi ja Tansaania on vabatahtlike abistajate osa veelgi suurem. Või Albaania, Vietnam, Venezuela, Filipiinid, India. Kõigis neis riikides on vabatahtlik osalus väga kõrge. Maailma mastaabis kuulub Eesti keskmise sissetulekuga riikide hulka. Uuringud näitavad, et Eestit saab iseloomustada kui riiki, mis toetab neid väärtusi, kus tunnistatakse eelkõige ellujäämise toimetulekut. Ja teiselt poolt nii-öelda ilmalikke ratsionaalseid väärtusi. Samaaegselt näiteks Filipiinid, mis kuulub ka nii-öelda keskmise sissetulekuga riikide hulka on vastandina toetamas traditsioonilisi väärtusi ning ühiskond jaguneb oma olemuselt täpselt kaheks. Ühelt poolt on suur hulk neid inimesi, kellele on tähtsad ellujäämisväärtused, teisele poolele jäävad aga eneseväljendusega seotud asjaolud. Need on nii-öelda postmodernistlikud väärtused, mis saavad reeglina siis, kui ühiskond on piisavalt rikas ning inimesed avastavad taas, milleks selles ilmas elada. Takse elatakse mitte töö tegemise pärast, vaid võimaluse eest ennast erus realiseerida paljudel erinevatel vabadel viisidel. Kui aga võtame rikkad riigid, siis näeme, et nad on valdavalt oma väärtuste maailma poolest ilmalikud ratsionaalsed ning teisalt tegelevad just eneseväljendusega. Vaadates küsimus sellest aspektist, kui palju on erinevates riikides inimesi, kes osalevad raskete haigete olukorda parandavate vabatahtlike setu võtmistes. Võib öelda, et selleks, et inimesed tunneksid taolise tegevuse vastu huvi peab olema täidetud vähemalt üks tingimus. Kahest Need tingimused on järgmised. Elanikkonna sissetulek peab olema kas keskmisest kõrgem või peavad toetama eelkõige traditsioonilisi väärtusi. Loomulikult on eelnimetatud asjaolud mõningatel juhtumitel seotud ka inimese usulise kuuluvusega. Mis puudutab Eestit, siis meil ei ole kumbki eelpool nimetatud tingimust täidetud. Päris huvitav on asjaolu, et teiste abistamine on päris tihedalt seotud inimeste usaldamisega. Kui usaldatakse teisi inimmesi päris palju ja siis on suurem tõenäosus, et haigeid inimesi ka rohkem toetatakse. Inimesed, kellel on öelda asjastatud väärtused, raha, mammona kogumise tee läbitud leiavad aega tegeleda inimestega, kes vajavad abi. Kui vaatame Eesti ühiskonda, siis siin ei kehti enam möödunud kümnendist pärit reegel. Hädas orjale tuleb anda õng, mitte vahendid ellujäämiseks. Aga tihtipeale ei ole kumbagi ei õnge ega ka ellujäämisvahendeid. Selles kontekstis jääb üle vaid sedastada, et uppumisest päästmine on uppuja enese asi. Antoteesi võiks igati toetada siis, kui lähtuksime eeldusest, et kõik siia ilma sündinud inimesed on võrdsed. Nii oma positsioonilt, hariduselt varanduslikud, seisult võimalused saada hea haridus. Vaimsete ja füüsiliste eelduste poolest. Lugesin ette pika nimekirja. Küllap igaüks jõuab sõltumata oma maailmavaatest järelduseni, et me pole ju võrdsed juba siia ilma sündimise eeldused, erinevad nagu öö ja päev. Mida teha? Võib lähtuda teesistet. Uppuja päästmine on tema enesekohustus. See oleks nii-öelda sotsiaaltarganistlik vaatenurk. Kui aga lähtuda sotsiaalse õigluse vaatenurgast, siis peaksid tugevamad väetid toetama. Kui eelmisel nädalal tulid miitingule puuetega inimesed, siis nad lähtusid just teesist, et uppuja päästmine on uppuja enese asi. Nad on ennast kokku võtnud ja püüdnud hakata kaitsma oma õigusi meie ühiskonnas. Poliitikud ei ole kahjuks sageli valmis neid kuulama. Õigemini puudub neil suuresti empaatiavõime. See tähendab oskust ennast asetada teise inimese rolli. Näiteks see, kuidas saab 500 krooniga end ära elatada. Loomulikult on seda raske endale ette kujutada inimesel, kelle sissetulek küündib 30000 krooni maile. Sellise inimese õhtuse poeskäigu ostukorv maksab sama palju. Kui palju saab mõni inimene kulutada terve kuu jooksul. Selliseid inimesi on Eestimaal aga üle kümmekonna protsendi. Neid, kes tõsiselt vaevlevad toimetuleku pärast. Mulle teeb head meelt, et puuetega inimesed tulid välja oma tõsiste probleemidega. See on oluline samm inimeste elus sest reeglina need, kes on erus kaotajad, ei osale poliitikas aktiivselt. Õige valimas. Nathan ühiskonnast võõrandunud. Paraku on taoliste inimeste arv küllaltki suur. Seepärast oleks väga hea, kui ühiskonnas tõrjutud selles pettunud inimesed võtaksid osa kasvõi valimistest et nad teeksid samuti omad valikud. See teeb kindlasti ühiskonna kamaks, sest valituks ei osutu sellisel juhtumil mitte ainult need erakonnad, kes esindavad nii-öelda edukate inimeste huve riigis. Tahaksin loota, et selle läbi suureneb Eestis ka hoolivus ning inimesed hakkavad teisi inimesi ka rohkem märkama, märkama nende hädasid ning osalema ka nende aitamises. See samm, mille tegid puuetega inimesed, on väga oluline meie ühiskonna arenguks taolise ühiskonna arenguks, kus ka kaotas, et peetakse ühiskonnas oluliseks osaks. Kas või ainuüksi seetõttu seetõttu, et ta on ju meie oma ühiskonna liige. Kuid teetaolise mõistmiseni on pikk. Inimeste osalemine valimistel protestimiitingutel aitab sellisele mõistmisele kaasa. Loodan, et aitab. Kuigi osa inimestest tekitab sai ka vastupidise reaktsiooni, mida nemad siis veel tahavad. Aga mida teha vaimsete või tõsiste füüsiliste puuetega inimestega? Nemad ei saa ju protestimiitingule minna. Nende eest peavad siis vajadusel võtma vastutuse terved inimesed. Ja kui sõnad ei aita, siis ka tõsisemalt kaitsma nende huve. Et seda teha, ei pea olema väga rikas. Loodan, et järgmine nädal toob mõnusama ilma meie õuele ja suurema soovi kaitsta ka neid, kes seda ise ei suuda.