Eesti põllumajandusülikooli rektor Alar Karis, kuidas te mäletate oma kõige esimest koolipäeva, seda, kui te läksite esimesse klassi? Seda muidugi raske meenutada, sest aastaid on juba üksjagu mööda läinud, aga kindlasti meeles see minek, koolise kooli aktus võib-olla polegi meeles, aga aga kõik riietumisrituaal ja tol hetkel sa isegi pilti tehtust ja üks asi on vast meeles, on see, et tol ajal olid ka poiste lühikesed püksid ja sukad. Ja ma mäletan, et minu unistus oli just, et saaks ikka pikad püksid jalga, et ikka päris mehena väljaanne ja aga tol hetkel millegipärast vanemad arvasid jah, et sukad ja tripihoidjad on nagu see kõige õigem viis, nii et see on niisugune emotsioon, mis sellest esimesest koolipäevast nagu meelde on jäänud, mis koolide läksite? No tol hetkel oli see Tartu teine keskkool, praegu on ta Miina härma gümnaasium ja eks sinna sattumine oli ka paljuski juhus ja, ja võib-olla võrreldes esimese koolipäevaga ongi rohkem meeles see, et sinna kooli minnes pidi nagu katsetel käima. Nii et kui esimene koolipäev tuli, siis oli juba kool tuttav ja, ja võib-olla see emotsioon esimesest koolipäevast ei olnudki terav. Mu järgmine esimene koolipäev oli siis, kui ta ülikooli ostasite, missugune oli esimene koolipäev nii-öelda tudengina, aga kas seda on veel raske meenutada, sellepärast et kuidagi see aru saame, et on vaja edasi õppida, oli nii loomulik ja nii arusaadav ja kuna vanemad olid ka kõrgema haridusega, siis oli see nii iseenesestmõistetav, et peale keskkooli lõpetamist lihtsalt õppimine jätkub ja võib-olla suuremad emotsioonid olid ka siis, kui keskkool sai lõpetatud ja oli vaja tol hetkel ju sisseastumiseksamid ja et see oli selline hetk, kus kus väga palju oli kaalul. Aga kui need tehtud oli, siis esimene päev. Nii et esimene päev, see oli selline loomulik juba peale seda, kui oli teada saadud, et sisseastumiseksamid on läinud edukalt kuidagi nii ta oli jah, ja, ja nagu ma ütlesin, see see kõik tundus nii nii tuttav ja arusaadav, nii et mingit erilist tunnet, et midagi suuremat on ees nagu ei olnudki. No mitte just väga kaugest ajast on pärit see esimene päev, kui te olite esimest päeva tööl rektorina, milline see päev oli? See päev nüüd ei langenud kokku esimese septembriga, vaid see oli poolteist, umbes poolteist aastat tagasi veebruaris. Ja eks kuna see rektoriks kandideerimine oli minu jaoks endale nagu ootamatu ja suhteliselt viimase minuti otsus, siis ma ei oskagi nagu öelda, millise esimene tööpäeva nagu täpselt oli, sellepärast et eks nende kandideerimistega käis kaasa niuke värv. Ja kuna ma tulin ikkagi teisest ülikoolist, siis, siis tundus kõik nagu siin uus, kuigi ma ju aastaid aastaid tagasi olen selle ülikooli lõpetanud. Nii et siin jälle need teravad emotsioonid olid vahetult enne rektoriks asumist ja, ja võib-olla seoses selle kandideerimiseks. No esimene tööpäev rektorina oli teil talvel, aga oli esimene septembripäev rektorina, see oli siis pool aastat hiljem, milline see päev oli. Siis oli kell juba teistsugune tunne ikkagi olla üliõpilaste ees ja, ja rääkida neile esimese septembrini tähtsusest ja võib-olla üldse kõrghariduse omamisest ja meie ülikoolis õppimisest. See on nüüd küll meeles, seda enam, et aega ju pole väga palju tagasi. Ja nüüd ukse ees on siis teine, esimene september jaoks, nii et ma loodan, et iga esimene september, mis ma siin ülikool eesotsas olen, on minu jaoks eriline ja tähtis, mida te ütleksite kõigile neile, kes täna kooliteed alustavad. Mida te ütlete tudengitele, seda nad on selleks ajaks juba kuulnud, aga mida te ütlete kõigile teistele? No ma arvan, et ma ütlen ka teistele seda, mida ka tudengitele, et, et see on just see aeg, kus on, on võimalus õppida ja ja mitte ainult õppida, vaid kasutada ära kõiki võimalusi, mida, mida tegelikult tulin, kui ülikoolilinn pakub ja vähe sellest, ma arvan, et need aastad, mida ülikoolis õpitakse, tuleb kasutada ka ära selliselt, et minna mõneks ajaks võib-olla välja õppima. Ta mõned kursused kuskil mujal, see on just see, mis tegelikult inimeste avardab selleks, et et tulevikus siis oma riigis kõige paremini hakkama saada.