Sinna on vähem tagasi kui viis aastat, mil riigikogu võttis vastu eelmise metsaseaduse. Kuid aeg areneb ja inimesed lähevad targemaks, olud tunduvad päris loomulik, et seadus tahab sättimist ja vahel on nii, et paariparandusega palju pilti muuda. Tuleb teha uus seadus. Kuid eestlaste puhul on kord juba nii, et kui on see rahulik peade kokkupanek, siis on ka kõik kuidagi väga rahulikud ja hakatakse-le täppi panema, siis tekib elavnemine ja vahel vaat milline veel erinevate huvigruppide vahel minnakse arutelul ägedaks ja tõstetakse just enda jaoks oluline punkt auditooriumi ees väga põnevalt esile. Jõuliselt. Kui siit hiljem läheb midagi ajakirjandusse, siis inimene, kes kogu materjali valda vaatab, et küll on kõik sassis ja segamini. Aga õige on siiski seaduseloometegijate käest pärida esmaselt seda kõige olulisemat, miks üldse oli tarvis uut metsaseadust tegema hakata. Metsanduse ringkondades hästi tuntud mees Ivar etlek. Peamine põhjus on vahepeal toimunud muutused meie õiguslikes arusaamades. Metsaseaduse peamiseks ülesandeks on seada metsaomanikele avalik-õiguslikke piiranguid ja kitsendusi. Omandiõiguse teostamise. Praeguste arusaamade järgi saab taolisi kitsendusi teha üksnes seaduse mitte ka näiteks ministri poolt kinnitatud eeskirjade abil. Seepärast tuligi seadusse tuua asju, mis varem olid näiteks no kasvõi lõppraiet eeskirjades sest kohtud ei taha vaidluste korral viimaseid enam tunnistada. Uues seaduses püütakse piirata ka ametnike võimalusi mingite kohustuslike otsuste tegemisel. Näiteks kui praegu on mets meil defineeritud läbi metsa, Metsamaa omakorda on aga metsakorraldusega, see tähendab mingi ametmehe poolt tehtud otsusega puittaimestiku kasvatamiseks määratud maa siis uues eelnõus on metsa esmaseks tunnuseks seal teatud kõrgusega jaga teatud hulgal puude kasvamine. Kui praeguses seaduses on metsamajandamiskavas projekteerija poolt antud korraldused osaliselt vähemalt osaliselt kohustusliku iseloomuga, siis uues eelnõus on need vaid soovitusliku iseloomuga andes omanikule võimaluse tegutseda teisiti, juhul, kui ta seda muidugi õigeks peab. Metsaseadust oli vaja kohandada või kohendada ka seoses meie pürgimisega Euroopasse. Näiteks sama metsa mõiste definitsioon on sisuliselt pärit Faost ja rakendada kogu maailmas. Silmas tuleb pidada rahvusvahelisi leppeid, millega oleme ühinenud ja mis käsitlevad eelmise metsaseaduse tegemise ajal meile veel tundmatuid või siis vähetuntud mõisteid nagu näiteks säästev areng, metsa mitmekülgne kasutamine, võtme biotoobid, bioloogiline mitmekesisus, metsaseire ja muu taoline. Neid kõiki tuli eelnõus käsitleda, ehkki minu arvates on meil kasvõi säästva arengu ja bioloogilise mitmekesisuse osas üledramatiseeritud Eesti metsanduses asju alati arvestatud ja kas või selle bioloogilise mitmekesisuse osas pole meil asi sugugi hull. Aga teisest küljest on ka selge see, et et kui asi juba hull on, siis on hilja kaitsma hakata. Seepärast oleme neid põhimõtteid küll arvestanud, kuid vältinud seejuures liigset sõnavahtu ja nihukest tühja deklaratiivsed. Kaasajastanud oleme natuke ka terminoloogiat, näiteks loobunud sellest halvasti kõlavast ja meie metsandust mõneti ebasobivas valguses näitamast sõnast nagu lõppraie, mis sisuliselt on kaver. Üldised põhimõtted, mille järgi meie metsi on juba pikka aega majandatud ja missa praeguses seaduses fikseeritud, on jäänud ka püsima, nii et mingid metsandusele kui pikaajalisele protsessile alati halvasti mõjuvat kannapööret ei tehta. Ma pean silmas näiteks ettevaatlikku suhtumist, valik raietesse ja jätkuvat lageraiet raiesmike kultiveerimise eelistamist. Küll aga nõutakse ja metsakuivendustööde paremat põhjendamist ja kavatsetakse keelata metsa väetamine otsetoimeliste mineraalväetistega. Viis aastat tagasi ja veel enne seda oli erametsaomanike osakaal Eesti metsanduses nii pisike, et et see ei löönud eriti välja. Aga nüüd, kus nende ridadega kasv on märgatav, nii inimeste arvu kui metsamaa poolest on päris selge, et riigimetsa anda ja ei saa enam ja kontrollida teise omandivormi tegevust, võib öelda konkurendi tegevust ja ja kuidas see siis nüüd, et mõnes mõttes tuleb näha kaht leeri oma huvidega leiab see nüüd selles uue metsaseaduse eelnõus juba hülged piiritlemiste kaoks üks tüliõun lihtsalt ära. Jah, leiab küll, sest et teatavasti metsapoliitikast lahutati riigimetsasüsteemis majandustegevus, siis järelevalvetegevusest ja õigusloomest. Ja käesoleva metsaseadusega on kavas luua riigiasutus, kes tegeleks siis riigimetsade majandamisega. Ma pean vahele, ütlevad kõneleja, ei ole enam sama häälega kui Ivaretverke. Aleksander Leemet tuli selgitustega appi ja tegemist on siis keskkonnaministeeriumi nõunikuga? Jaa. Jaa, jaa, sellesse suur oluline erinevus nüüd uues metsaseaduses ongi, et kogu see esimesed peatükid metsaseadus, mis määravad ära kitsendused ja piirangud on võrdsed mõlemile, nii erametsad omanikule kui ka riigiasutusele, kes hakkab riigimetsi majandama, ei ole päris selge veel tema konkreetne tuutedena nimetus, aga põhimõte on selles ja järelevalve jääb siis ainult riiklikele institutsioonidele, valitsusasutustele ja ministeeriumile. Nii et selles selles mõttes on päris selgelt need majandusfunktsioonid nüüd lahutatud riiklikes funktsioonidest ja selle tõttu ära metsaomanikud ja riigi riigimetsade majandamise organisatsioon on võrdsetel alustel nii turutingimustes kui ka muudes majanduslikes tingimustes. Ja mis puudutab nüüd erametsandust veel, see on tõesti siin veebruari lõpus sai veel kohtuda 1000 erametsaliidu esindajatega ära kuulatud, nende probleemid, probleemid on täiesti olemas ja osaliselt on neid metsaseaduses lahendatud. Ma mõtlen siin riigi toetust erametsandusele, eriti majanduskavade tasuta koostamises, mis muidu pean rõhutama, et on nõudvad, nõustava iseloomuga, mitte kohustuslik. Kohustuslik momendid on seal ainult need, mis tulenevad metsaseaduse kitsendustest. Kuid väga palju probleeme muidugi erametsanduses on, aga mida tuleb ilmselt lahendada teiste seaduste muutmisega, ma mõtlen siin näiteks maamaksuküsimused, need on olnud meil metsaseaduses sees, kuid juristid leiavad, et need tuleb lahendada need küsimused teiste seadustega ja ka näiteks tootliku ja mitte tootliku metsama maksustamine diferentseeritud põhimõttel. Ka need küsimused tulevad arutlusele ja kindlasti keskkonnaministeerium omalt poolt püüab alustada ka teiste seaduste eriti maksuseaduse muutmist. Ma tunnetan, et see eelmine aeg, need aastakümnendit metsanduses ka palju hea juures on meile mõne mõiste kuidagi väga üheselt ja alasti kätte andnud näiteks metsakasutus? Jah, minu arvates selles meie praegu kehtivas metsaseaduses ja ka selles uue metsaseaduse eelnõus üheks niisuguseks ideoloogiliseks teljeks selle juures hästi kaasaegseks progrex progressiivseks teljeks on metsakasutuse väga lai arusaamine, väga lai mõiste. Neil on olemas vastavalt paragrahv seaduses, mis ütleb, et mis algab kohe, kui metsakasutusi loendatakse metsa kasutamine looduse kaitseks, metsa kasutamine, keskkonna kaitseks, metsa kasutamine, sanitaarkaitseks, metsa kasutamine puhkuseks, sportimiseks tervise parandamise ja nii edasi ja nii edasi. Tõsi veel, kui me läksime kuskil aastat 30 tagasi mingisse asutusse, nägime ukse peal silti metsakasutuse osakond, siis võid kindel olla, et seal olid ainult puuraiuja, see ja puiduhankijad koos. Nüüd see enam niimoodi ei ole. Ja sellest vaatevinklist lähtudes ei ole meil Eestimaal ühtegi hektarit metsa, mida ei kasutata, mida ei majandata seadusena metsa majandamise mõiste, see on metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja kaitse. Võtame ükskõik missuguse kõige rangema režiimiga Lahemaa rahvuspargi. Seadus näeb ette seal vähemasti kolm kasutamise viisi metsa kasutamine looduse kaitseks, metsa kasutamine keskkonna kaitseks, metsa kasutame teadus- ja õppetööks, tähendab reservaat on kasutatud kuna teda väga hoolega kaitstakse ka ka majandatud mets. Nii et ei oleks aeg lahti saada sellest taandamise ja, ja, ja kasutamise ja kaitse mingisugusest vastandamisest, vaid see on üks tegevus, ainult tuleb vaadata, milleks me seda metsa kasutame. Ja kui juba ainult majandamisest rääkida, kus me näeme tõesti võib-olla seda puutüve, mis on juba metsas lõigatud ja läheb metsast välja, siis siin maaelu ju ei ole nii plaanipärane, et vat kasvab juurde aastas sellel metsatükil nii palju metsa siis Me võime raiuda sama palju meediametsale, liiga. Nii see järjepidevus säilib. Andmete naabrite juures mõnel aastal erametsaomanikud üldse ei raiu, sest hinnad ei ole soodsad. Ja lõppkokkuvõttes noh, kas puu raiutakse kolm aastat varem või hiljem, kui ta on küpsemaks saanud, ei ole ka ju vist katki midagi. Kuidas nüüd niisugust paindlikkust see uus seadus kas lubab või näeb või, või siin üldse ei ole küsimust? Küsimus muidugi on meie mis seal pattu salata, eelmise seaduse või selle praegu kehtiva seaduse kipun ikka rääkima eelmine ja praegune. Et selle praegu kehtiva seaduse tegemise ajal olime veel haaratud väga sellest metsa pideva ja ühtlase kasutamise põhimõttest. Ja see plaanimajanduse tingimustes nägi ette iga aasta täpselt ühesuguse koguse puiduraiumist. Ja see mõte on nii enam-vähem otseselt või kaudselt fikseeritud ka praegu kehtivas seaduses. Ja selleks oli metsamajandamiskava, mis planeeris sulle 10 aastasel langid ette aastate viis elavast raius siit tulevaste raiud sealt ja ei mingit turukonjunktuuri arvestamist praeguse aja mõistete järgi. Kui me räägime säästlikust metsa kasutusest, siis ei räägita enam iga aasta ühesuguse puidu koguse raiumisest, vaid räägitakse mingi pikema perioodi, no näiteks 10 aasta jooksul ühesuguse puidu koguse raiumises, mis on piisav selle säästlikkuse põhimõtte elluviimiseks. Ja kui me nüüd metsamajandamiskava ei tee inimestele kohustuslikuks, tal on teada põhimõtteliselt, missugust metsa võib raiuda seal näiteks lageraiete juures kindlad jämeduse või vanusenõuded. Ja kui ta, kui ta suudab järgida teisi nõudeid näiteks piiranguid nagu näiteks liitumisaja suhtes langi suuruse osas siis võib ta minu arvates kas või ühel aastal kogu selle 10 aasta portsu maha raiuda, kui on hea turg, hea konjunktuur, hea rahategemise võimalus. Kui nüüd lugeda ajalehti, olla nõupidamistel, on need väiksemad või suuremad, mis seotud siis selle uue metsaseaduse sünniga, mis on veel alles sündimata, aga sünnitamine ei ole ühepäevatöö. Siis jääb kuidagi üldistada mulje, et paljudki kriitikud ei tee vahet raamseaduse olemuse ja sellele järgnevate nurmaktide vahel. Mõnegi eelnõu säte mõistmiseks tundub, jääb osal oponentidel puudu vajalikest erialastest teadmistest. Kuid kui küsimused tekivad, tuleb neile vastata, tuleb neid selgitada. Ja nüüd saate lõpus toome mõned konkreetsed pärimised ja hinnangud väljametsaliidu korraldatud arupidamiselt. Esimene on kohe, et ei ole erametsanduse organiseeritud esindajad haaratud kaasatud eelnõu loomise protsessi ja viidatakse kohe metsaseaduse paragrahvi 19 lõige kuuele. Kuid kui siin süveneda, siis saab kah vastu. Vastata saab küll sellepärast et see paragrahv, millele nad viitavad näeb ette Nende, ühiskondlike või erametsanduslik organisatsioonide osavõtuseaduse alusel välja töötatatavate normatiivaktide väljatöötamisest aga mitte seadus enda väljatöötamist. Aga teisest küljest ega ei saa ju öelda, et nüüd seda metsaseadust oleks salaja tehtud, sest needsamad erajälle kiris oligi erametsaliidu erametsaliidul kirjas pahandatakse, et nende ettepanekutega arvestatud. Kui neil ikkagi võimalus ettepanekuid teha olis, järelikult nad tuttavad olema selle selle seaduseelnõu koostamisega tegemisega, muidu ei saa ettepanekuid teha. Ja siis antakse ikka mõistad, eelnõu sisaldab piiranguid. Noh, mis on vabadus selle kohta mitmed filosoofid öelnud oma arvamusi, aga kui nüüd antud kontekstis võtta, siis kas see on alati paha, kui ka meie elus on mõned piirangud? Piirangud peavad olema? See on juristide kindel seisukoht, et kui on tegemist metsaseadusega, mis on avalik-õiguslik seadus, siis tema põhieesmärk ongi piirangute seadmine omandi kasutamise. See ongi selle seaduse põhiline mõte. Ja sellepärast see maksab randmevõlad seal sees on, kui võtta veel seda, et või kui kellelgi tekib huvi küsida, et mis alusel siis need piirangud tehakse, need piirangud tulevad otseselt meie põhiseadust. Põhiseadus näeb ette, et mets on, on loodusvara, mille kasutamine peab olema seal noh, mõistlik ja, ja ma ei mäleta, kuidas sõnastust täpselt on ka paragrahvid viis ja 30 20 läbi lugeda, sealt me leiame seadusliku aluse piirangute tegemiseks. Sisulised piirangute tegemise mõtted on metsanduses kaks. Esimene see on, on see, et metsa kasvatamine ja metsa olemasolu on niisugune asi, mis väljub tugevasti jaa, jaa, kaugele väljaspoole erametsaomaniku krundi piire. Võtame näiteks põllumajandusliku paralleeli siis ümbritsevale keskkonnale on vist täitsa ükskõik, kas, kas selle maatüki peal kasvab rukis või oder või kaer või kartul või. Aga kui keegi hävitab ära oma maatükil metsa, siis see mõjub keskkonnale väga suures ulatuses. Ja teine põhjus on selles, et me võime rukki odra peale üle minna ühe aastaga. Aga me metsa oleme ära hävitanud siis annab neid haavu lakkuda kaks inimpõlve ja me peame mõtlema selle peale just selle säästliku kasutamise ja pidevuse peale. Ja me kuidagimoodi seda metsakasutust noh, vaos hoidma muretsetakse selle pärast, et eelnõu räägib justkui vähe erametsadest. Erametsadest eriliseks rääkimiseks minu arvates nagu põhjust ei olegi, sellepärast me läheme alati selle peale välja, et seadus peab olema ühesugune kõikidele omandivormidele ja väga vähe niisugusi erilisi punkte, mida me peaksime seadusse tooma erametsade kohta, no räägitakse näiteks, et miks seaduses ei ole sees mingisugust eraorganiseeriti, metsanduslik, organisatsioonide loomist või kujundamist või selle jaoks on teised seadused, mis ühistegevust reguleerivad. Me ei hakka ometi ju rääkima seaduses sellest, et, et eraldi on vaja mingi seadus majaomanike organiseerimiseks ja teine seadus maaomanike jaoks ja kolmas autoomanike jaoks ja nii edasi. Nonsens sisuliselt noh siis on seda ühismetsade tegemist tahetud seadusse sisse tuua. See jällegi ei ole metsaseaduse kompetents, sellepärast et kuidas, kuidas ühistegevust organiseeritakse, selle kohta on olemas jällegi oma seadusandlikud aktid selle kohta, kuidas maa läheb omanike kätesse, selle reguleeritakse maareformiga või, või ma ei tea, võib-olla isegi kui riigimetsa müüakse siis riigivara seadusega või mõne muu seadusega. See ei ole metsaseaduse küsimus. Kui keegi oskaks mulle konkreetselt ütelda, et näed, see asi oleks vaja panna metsaseaduse sisse erametsaomanike huvides või, või nende kohta. Ja kui see tõesti selle seaduse kompetents on, ma usun, et mitte keegi meie seaduse komisjonis vaidleks sellele vastu. Arusaamatuks peetakse seemnepuude jätmise nõuet endistele põllumajanduslikele külvikutele tekkinud metsades. Aga kas see ongi nii mõttetu mõte või on siin ikka taga reaalsus ja tuleb asjale läheneda natuke teadlikult või kuidas seda mõista, mis sinna kätketud seadus ütleb, selge sõnaga, et lage raiestikele tuleb etta männi, kase, saare, lehise ma ei tea, kas või veel midagi või olnud seemnepuid nii ja niisugune arv hektari kohta ja nende kohta on teatud nõuded nende kasvukohta ja võra kuju kohta ja, ja noh, nii nende majandusliku väärtusega omaduste kohta on selge, et kui neil raielangil nii nagu see võib juhtuda, tõesti, kui me raiume endisele põllumajanduslikule maale, mingile vanale heinamaale kaootilised kujunevad, metsased meil taolisi puid ei ole. On selge, et seda nõuet ei saa siis täita. Sest kui seal metsas ühtegi lehist ei ole, siis ei saa ükski seadusandja nõuded sättad sinna lehise seemnepuud. Liiati on seaduses eraldi paragrahve punktina öeldud, et kui sääraseid puid langil ei leidu, siis ta seemnepuude nõuet ei täideta. Et siin ei ole mingisugust niisugust vägivaldset rumalat nõudmisest, et seemne puhul ongi kasulik, on, selle vastu ei vaidle metsamehed, uuenduse saamise seisukohad ja seda pooldavad rohelised, kes leiavad, et, et see moodustab niisuguse hea üleminekuvariandi, vältides liiga terava üleminekulage metsast lagendikus. Siis on üks vihje või õlakehitused selle kohta, et riigimetsade minimaalpindala maa 20 protsendi määramine tähendab rohkem kui 200000 hektari eramaa taasriigistamise ja seda peetakse määraks. Teil on vastuses tehtud siin väga põhjalik rehkendus, see võib olla kuulates kõik need arvud ei jää meelde, aga tundub, et teie olete ära näidanud, et asi ei ole väär, vaid asi on normaal. Aga kuidas seda nüüd lühidalt? Kas annab vastata küll minu arvates selle väite postitatud, kes räägivad mingisuguse 200000 hektari? Taas riigistamisest? Nad ei ole vist õieti arvudesse süvenenud ja nad on lähtunud täiesti ebaõigest eeldusest, et kõik see mets, mis on Eestis kujunenud viimase 50 aasta jooksul lisaks varem olemas olnud õigi metsale et seal tekkinud eramaadel. Aga see ei ole sugugi nii. Riigi käsutuses ei olnud mitte ainult üksise see 700000 hektari metsamaad, mis meil viimati umbes oli, ma räägin umbes väga lähedal. Riigi käsutuses oli ka veel 50000 hektari. Neid põllumajanduslike kõlvikute niinimetatud targemaid heinamaad ja karjamaad ja põllumaad, mis on enamuses metsastatud. Peale selle oli riigi käsutuses sadu tuhandeid hektareid üle 300000 hektari soid, hõlmatuid, maid, mida väga hoolega metsastati ja mispärast kuivendamist ja mis nüüd kõik lisanduvad sellele endisele metsa. Nii et kokku saada see, mis meile selle 20 protsendi jaoks on seal nimelt 848000 hektarit. Selle me saame kätte ilma erilise pingutuseta, peale selle on veel olemas niisuguseid maid ju, mida omanik tagasi ei tahagi või mida omanikule tagasi ei anta, kui ta tahaks. No ma pean silmas neid kaitseväes näiteks kus, kus tema soovi ei arvestatud, need peavad kõik riigimetsadele juurde. Nii et minu arvates see 20 protsendi kokku saame. Ma ei ütleks, et ta väga lihtsalt toimub, aga ta mingit probleemi kujutatest? Jah, see 20 protsenti on mõeldud siis maismaa pindala ja selle tõttu mitte metsa pindalast. Ja siin on veel punkti, aga ma arvan, et me võib-olla edasi nii üksipulgi enam ei aruta, sest kuulajale võib jääda mulje, et nüüd metsaseaduse loojad ja erametsanduse mehed on kuidagi intra ja omavahel ei sobi, vastupidi, see on protsess, siin on vastastikused selgitused, vajalikud, need veel jätkuvad ja ma tean, et Aleksander Leemet on võib-olla mõnel päeval isegi rohkem aega justiitsministeeriumis koma ministeeriumis. Sest kui võtta põhise kodus, võtta asjaõiguse seadus, võtta üks metsanduse seaduslikku hobusel ja kui siis on noored agarad mehed ja tausta ei tunne, tekib ka jälle küsimusi, nii et küllalt vaevarikkalt, aga ilmselt selles mõttes ka süvendatumalt ja lõppeesmärgina tüseda mana. Ilmselt see asi kõik nüüd loob. Just nimelt praegu nüüd käib teine, õigemini läheb kolmandaks lugemiseks justiitsministeeriumis käesolev eelnõu ja praegu toimub just juriidiliste momentide, ma mõtlen siin paragrahvide lõikude sõnastuste, et ta tõesti oleks kooskõlas tulenevalt juba algab peale põhiseadusest asjaõigusest haldusõigusrikkumist kriminaal ja nii edasi ja nii edasi, et iga lause vastaks ükskõik millisele teadvusele, millega ta haakub. Ja see on tõesti tõsine ja raske töö, aga koos justiitsministeeriumi juristidega saab seda päris päris edukalt teha. Selle kinnituseks ma võin öelda. Metsanduslik küsimusi nendel praktiliselt enam ei ole. Neil on selles suhtes arusaam tekkinud, et mets kui loodusressurssi tuleb reguleerida sellise seadusega mis tõesti teda reguleeriks teda, kui võrrelda siin karistusõiguse seadustikuga või mingisugust sarnase seadustikuga temasse tuleb suhtuda teistmoodi. Samas ta peab haakuma kõikide teiste seadustega ja kõnelusi saa kesta lõpmatuseni ja selgitus samuti ühekorraga ütleme nii palju, et peagi on tulemas järjekordne metsanädal, sel puhul ilmub metsanädala erileht ka seal trükisõnas võib olla graafikute abiga selgitatakse, küsitakse, saadakse vastused, nii et oleme kannatlikud ja usume oma spetsialistidest ja ja sellesse koostöösse, mis võtab vahel küll jah, nihukese, terava loomu, aga see ei ole mitte tülitsemisele pärast, vaid sellepärast, et tulemus saaks parem.