Eesti sõduritund. 75 aasta eest sel kuul asutati Eesti vabariigi sõjakool. Tabeliülema päevakäsk number üks, 22.-st aprillist 1919 paneb Kadettidele südamele pidada kalliks üle kõige Isamaa vabadust tema au ja kasutegevuse alustamiseks antivarustusvalitsusele 35 frentši 150 present v rihma 123 paari saapaid, signaal, sarv, 50 paari vanu nuge-kahvleid, 50 supilusikat viis puuda seepi. Kuidagi päevaselt tuttav on lugeda tänuavaldust kellelegi ameerika kaptenile, kes annetas 4000 marka sest ta oli näinud, et osaga dete magas tekkideta. Esimene lend, valdavalt tegevväest tulnud õppur sõdureid läheb juba augustis lipnikena rindele tagasi. Järgnevatel aastatel koolitatakse Eesti sõjaväele haritud ohvitserkond. Tuhandeid mehi on rivistanud Tondil, kus sõjaväe ühendatud õppeasutustena tegutsesid sõjakool, kõrgem sõjakool, sõjaväe tehnikakool, lahingukool. Eesti sõjakooli viimased päevad saabusid ootamatult 1940. aasta suvel. Sydney kuusik. Meil olid sõjakoolis lõpueksamid 40. aasta maikuu lõpus, neid oli väga palju ja need tulid küllaltki rasked. Seepärast, et see aine hulk, mis tuli meil aasta jooksul lühikese ajaga läbi võtta, oli tohutu. Siis tuli meil koolipoiste õppus nõnda nimelt nimetatud rahvakeeles koolipoiste õppus, koolipoisid läksid siis 10-ks päevaks riigiga õppustele kasarmute juurde või, või kuhugi mujale veel. Mina kukkusin Tallinnasse 10.-sse jalaväepataljoni, mis asus Juhkentalis ja minule minu juurde tulid sinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi poisid. Viimane klass. Need kestsid 10 päeva, kuid enne tekkis sõjakooli peal kuulujutt et sõjaKuMul läheb kaheks kuuks Kurtnas laagrisse. Niisugust asja polnud kunagi juhtunud varem eelmiste kursustega. Ja seoses sellega pikendati ka sõjaväeteenistuse aega kaks kuud. Koolipoiste õppus sai läbi, tulime kasarmute tagasi ja seal selgus, et see kuulujutul oli täiesti kindel tõepõhi all. Juba hakati tegema väikseid ettevalmistusi laagrisse minekuks. Ma oskasin masinakirja ja mina kirjutasin mitu korda välja Nõukogude lehti, kus nõuti täis lahinguvarustus tervele kompaniile. Kui meil oli see eeltöö tehtud, siis see oli vist seitsmeteistkümnendal juunil 1940 Anti Järve jaama ette terve suur ešelon. Ja sinna me laadisime selle varustus ja kõik peale. Kui me saime selle varustuse kõik ilusti peale siis tulime kompaniisse tagasi ja magasime rahulikult ära. Aga hommikul oli äratustund aega varem. Meil oli tavaliselt äratuskell kuus hommikul, aga siis löödi kell viis maast lahti. Kokkadel oli juba toit valmis tehtud ja me käisime kohe hommikusöögil, tulime tagasi, siis anti korraldus kõik lahingrakmed korda teha ja panna valmis ešeloni peale minekuks. Me teame, et sel päeval valgus punaarmee üle piiri. Kas ohvitseride ilme ei reetnud? Midagi ei, meie ei teadnud mitte midagi, keegi mitte midagi ei ütelnud. Meil oli nüüd see teadmine, et nüüd lähme kurtlase kaheks kuuks laagrisi, nii panime rakmed selga ja korrapidaja võttis täis lahingu, rakmetes terve kompanii voodite vahele, koridorid paigal. Me seisame paigal, seal ootama, ei, mitte midagi. Tuli kompanii vanem ka, kiiver peas, gaasitorbik vööl. Tuli vaatas korra üle, kas meeton hakkamas ja läks jälle tagasi. Et see aeg venis natukene pikali, anti meile käsklus vabalt ja võid istuda iga voodi ees soli taburet ja me istusime sinna tabureti, leia, jäime ootele, aga muidugi täisvarustuses ranits seljas, buss kõrval. Edasi juhtus nii, et kompaniikorrapidaja andis käskluse püsti, valvel, nagu tookord käis ja sisse astus kompaniiülem major sild. Ta ei läinud mitte oma kabinetti, vaid tuli kohe läbi kahepoolsete klaasuste emis lükkas kõrvale väga morni näoga. Ta tuli rivi vahelt läbi, käis ühes otsas ja pani käed selja taha ja jalutas teise otsa, läks klaasuste juurde, keeras seal ringi ja andis käskluse kompanii rivitult. Meretulise käsklus võrdlemisi ootamatult. Vahtisime üksteisele otsa ja ei oskanud nii aru saada. Mis nüüd selle käskluse taga võis peituda. Aga ega meile mõtlemiseks palju aega ei antud. Siis hakkas tulema käsklusi ja korraldusi üksteise otsa, ütleme nagu Vändrast saelaudu. Kõigepealt võeti Company paigale ja saadeti järve jaama kus algas eelmisel päeval Esseloolile laaditud varustuse ja sõjatehnikamaa laadimine. See toimus kõigepealt üks korraldus lõppes, teine algas, jällegi kästi kõik omad isiklikud asjad kokku panna, kappidest välja võtta ja voodis voodile kokku siduda, tekkide sisse, nime lapakas külg. Kui need asjad kõik korda said, siis algas terve õppeasutuste ärakolimine. Ja siis hakkasime oma varustust ära vedama Tallinna linna. Selleks oli saadetud väga palju veomasinaid ja isegi punaseid mootori busse. Terve õu ja see õppeplats oli täis neid. Mina kukkusin ka ühe veomasina peale, kus oli meie kompanii varustus. Pean ja sõitsin linna. Nagu jõudsime masinaga sõjakooli väravatest välja. Tervesed täna kasarmutest kuni tondi jaamani mõlemat poolt olid tihedalt täis. Küll autosid, küll hobuveokid, aga tanke ma ei näinud seal ühtegi, siis oli meil selge. Aga need ei olnud enam niisugused mehed, nagu meie olime harjunud nägema. Ei olnud enam mingisugust viisakust ega sellist korrektsust. Nad seisid väljakutsuvat nägudega tee ääres püksitaskus Plotski hammaste vahel, juuksetutid pilotka vahelt väljas ja mundrit määrdunud ja tolmunud, nagu oleksid pidanud mõne suure lahingu maha. Meie asukohaks sõjakooli asukohaks oli esialgselt määratud Pärnu maanteel 20. algkooli. See oli täiesti uus hoone alles hiljuti valminud. Aga ma pean ütlema ka seda. Meil oli kavatsus sõjakoolist ära tuua oma inventar viimase pulgani. Me ei tahtnud sinna mitte midagi jätta. Aga siis tuli korraldus voodit maha jätta. Meie tahtsime ka laearmatuuri ja elektripirne maha võtta, kuid ka neid ei lubatud. Võtad need hästi sinna jätta? Enne kui asume saate teises pooles tava kohaselt vaatlema 50 aastat tagasi toimunut 1944. aasta sündmusi. Meenutagem, et juba aprillis 1943 kutsuti värbamispunktidesse kuus aastakäiku noori eesti mehi. Valdo kallion. Vastuvõtukomisjonis oli ainult kaks valikuvõimalust. Kas läbi väljaõppelaagri, Eesti leegioni või siis nõndanimetatud sõjaväe abiteenistusse. Oli veel kaks mitteametlikku võimalust. Üks pageda metsa, teine põgeneda üle lahe Soome. Nii tuli meil igalühel otsustada oma südames küsimusele, kas ja kuidas kaitsta oma maad ja rahvast idast pealetungiva ja end neile juba hästi tutvustanud vaenlase vastu. Sellest pühast kohustusest tulenevalt oligi metsa põdejate arv jäägitult väike. Väärikustunne ei lubanud hiilida mööda nurgataguseid teid. Ning nii me läksime. Neid ülikoolipoisse saadeti teele suure bravuuriga. Korraldati lahkumisõhtu Estonia valges saalis. Ja nii ešelon siis teele asus. Esimesel aprillil keskpäeval. Mürtsuvate marsihelide saatel nagu aprillinaljaga pooleks tee kulges läbi Riia Šiauliai Ida-Preisimaa linnade Tilsiti. Instan purgi allensaini läbi saksa Opelni Sudeedimaa Clywitzi läbi voolama kraakovi lõppjaama kohanowcasse Haide laagri külje all endise Poola ratsaväe väljaõppelaagris. Ja nii me jõudsimegi siis haide laagrisse, kus meid paigutati neljandasse ringi. Kogu see väljaõpe haide laagris ning hiljem ohvitseride koolis Baieris, Alpide jalamil. See on aga hoopis hoopis pikem lugu. Nii need aastapäevad möödusidki kui taas ohvitseride koolist. Märtsi lõpul jõudsin üksinda Tallinna. Ees aga ootas Narva rinne. Sinimäed. Teid mobiliseeriti aprillis 1943, väljaõpe kestis umbes aasta ja ja aprillis 44. Te jõudsite tagasi Eestisse. Kas koheli rindele minek? Läksime Narva rindele, kuid sealt saadeti tagasi neid tagalasse formeerima. Kuna ma olin arte kahurväeohvitser, saadeti meid formeerima 20. diviisi suurtükirügemendi kolmanda divisjoni patareisid. Ning seal ma olingi rakendatud. Seitsmenda Patarei ohvitserid oleks te jõudsite Narva rindele siiski välja, ma olin kaks päeva Narva rindel, sel ajal, kui juba suured lahingud olid seal vaibunud, kui juba auvere jaam oli taas. Sakslaste ja meie poiste käes aprillis see suhteliselt vaikne ja aprillis oli seal juba suhteliselt vaikne. Mis mulje jäi üldiselt meestele meeleolust ja olu? Elu oli, võib öelda üllam kui kunagi varem, sest oli tunnetatud lihtsalt seda, milleks üks eesti mees on võimeline. Eesti ja Eesti rahva kaitsmine Nõukogude Venemaa kallaletungi vastu nõuab, et kõik võitlusvõimelised mehed rakendatakse võitluseks. Nende sõnadega algas mobilisatsiooni määrus 30.-st jaanuarist 1944 punkt ükskõik meeskodanikud sündinud aastal 1904 kuni 1923 ja kes omasid 20. juunil 1940. Endise Eesti vabariigi kodakondsuse on kaitseteenistuskohuslased. Kuigi rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli mobilisatsioon okupatsiooni olukorras lubamatu, toetas Eesti omavalitsuse juhi mobilisatsiooni määrust oma raadioesinemises ka Eesti vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots. Eesti üksuste tähtsus Eesti pinnal on veelgi suurem, kui seda siin ütelda saan, andis peaminister mõista. Ja see tõi mehed kodudest välja. Julius Põldmäe. Mina olin lõpetanud 1931. aastal sõjakooli aspirantide kursuse sama aasta oktoobris ülendatud reservlipnikuks kohe peale kaitseteenistusest vabanemist, astunud kaitseliitu, oma sõjalisi oskusi seal täiendanud, nii et ma ei olnud nagu päris eemale olnud sõjaväetegevusest. Nüüd tuli mul astuda Eesti kolmanda piirikaitse rügemendi esimese pataljoni koosseisu, mida formeeriti Pärnus. Minu elukoht oli tol ajal seal. Ma astusin esimese pataljoni esimese kompanii ülemaks rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Mart Kaerma pataljoni ülemaks esimese pataljoni ülemaks, major Johan Purga. Ja kõigi kompaniide ülemaks olid reserv lipnikud, kes sõjaväkke astuda, siis olid juba kuulutatud leitnanti teks ja enamik, enamik ka pataljoni ja rügemendi koosseisus oli kompaniiülemate kohtadel eranditult reservohvitserid. Minu vormeerituv kompanii oli kuus seitse kilomeetrit eemal Pärnu linnast Sauga koolimajas. Ma käisin läbivarustuses, punktist sain saksa vormi selga. Säärikuid ei olnud anda, läksin isiklikult säärikutega, valisin silma järgi välja parima ratsu ja ratsutasin siis Sauga koolimajja. Seal oli mehi umbes 90 kompanii koosseis, normaalkoosseis ei ole veel 173 meest. Mehed olid tegevusetud, lamasid õlgadel, mängisid kaar, mõned tegelesid ka muidugi samagonni proovimisega ja üks vanem mees, kes pidi olema veel tüübli auastmes tuli mulle kõikuva sammuga vastu käsi kõrva ääres ja ütles kaunis pudikeelega härra leitnant kompaniis, kõik korras. Mul oli muidugi selge, et kompanii seal midagi korras. Tuligi, alustada kiiruga, et seal mingisugusel kujul sõjaväelist üksus moodustada. Mõne päeva jooksul läks siiski korda alus panna rühmadele jagudele ja siis sõitsin ma uuesti Pärnu, et hakata oma kompaniid täiendama. Pärnu kooli. Nad olid mees mehe kõrval põrandal, õlgadel, magamas ja nendega ei osanud nagu midagi peale hakatagi. Liiga palju oli mehi korraga kokku tulnud, kuna puudus ülemusi, polnud ohvitseri nii palju kui vaja. On ka varustuse ja relvade saamine, võttis aega. Ma leidsin sealt terve rea inimesi, sain oma normaalkoosseisu täis vanemad ja tublimad mehed, kes seal olid juba tüdinenud sellest õlgadel lebamisest, tulid meelega minuga Saugasse kaasa. Ma sain sellest väga hea kontingendi allohvitseridest, kes hakkasid rühmaülemad ja kuna mul oli üksainukene ohvitser minu kõrvalrühmaülemaks panna anti ka kätevarustus, riidevarustus, jalatsid, kuid nendega oli ilmatu tegu. Saksa sõjaväenumbrid olid enamasti väiksed, meie Eestimaa mehele oli raske leida sobivat jalanõu sobivat vormi. Ma mäletan, et üks Pärnumaa Audru valla talu peremees, kahe meetri mees läkski oma kasuke oma kummikutega. Frondile sai kasukas lahti alles maikuus, kui ei olnud seda sooja tõttu enam vaja. Relvastus oli muidugi niisugune, millega ei oleks ja peremees oma sõdurit rindele saatnud. Kuulipildujad, eks olid esimese maailmasõjaaegse prantsuse armeel kuulipildujad. Vint püsiks vene vintis mudel 1891. Igaüks võib arvata, mis ta siis oli, aga vene vintpüss teatavasti töötab hästi ja nendega võis lasta. Meil oli antud umbes kaks nädalat võimalus väljaõppeks, seda kasutasime nii palju, kui vähegi võimalik oli. Tegime ka lahinglaskmisi päris lahinglaskemoonaga, kuid ega sellega Nädalaga ju midagi tegelikult välja õpetada, uut ei saanud, sai ainult vana vanade Eesti vabariigiga määrustikud järgi mõningaid asju läbi võtta, aga mehed olid ju kõik Eesti teeniste lehe läbi läinud ja nad olid enamasti kõik olnud kaitseliidus, ka need kui laskeasjandus oli kõigil väga hea. Nii et, et lahinglaskmisel olid, tulemused on suurepärased, isegi ja mehed olid distsiplineeritud, nii et mul peale esimeste päevade, kus alguses oli see tsiviilisiku mõju oli veel alles, ei olnud nagu peaaegu üldse enam distsipliiniküsimusi küsimustega tegemist. 23. veebruari öösel sain ma käsu hommikul seal 24. veebruari hommikul, mis oli väga halvasti valitud päev. Eesti vabariigi aastapäev, minna meestega kompaniiga, hakata liikuma ja vooriga Pärnu jaama. Seda me tegime, oli ilus päikesepaisteline hommik. Illimakas siiski lume, lörtsi sadama, läks vihmaseks. Vaatajaid oli palju ja ma tulnud, nendel olid pakid kaasas, pakkides oli muidugi tol ajal väga laialt levinud samagonni pudelit. Ja kuigi mehi oli hoiatatud, et keegi ei tohi korda rikkuda oli siiski kõrgendatud meeleolu natukene tunda. Ja seda trump, et just samal päeval oli omavalitsuse juht kõnelnud raadios ja öelnud, et, et meie ei ei kuulutanud tegelikult välja mobilisatsiooni, vaid mehed läksid vabatahtlikult kõik sõjaväkke. See nagu mõjus mees hingele kuidagi nii raskelt, sest petta ei olnud, sel ajal enam ei vaja, kes niikuinii frondile läksid. Ette nähtud, et meestel ei anta kaasa lahingvarustust. Mind oli määratud kui esimese kompaniiülematele ešeloni juhiks. Ešelonis oli üle 800 mehe vooridega ja, ja väliköökidega. Ma hoiatasin kõiki enne, et, et keegi ei tohi pauku teha, kuigi oli arvata, et meestel on lähim padrunid olemas. Ja kuna oli karta, et sigaste jaama juures jaama ümbruses oli tol ajal seal tegutsemas vene parašütistide siis oma riisikol ma andsin meestele lahi materjali välja, sest ei ole mõtet minna lambakarjana parašütistide saagiks. Ja niipea, kui rong hakkas Pärnu jaamast liikuma, torgati püssitorud akendest välja, läks lahinguks lahtitelefonilt, kadrid lendasid raginal ja mul ei olnud midagi teha. Linna keskel ei saanud kuidagi rongi peatada, sest mine tea, mis siis oleks juhtunud. Esimesel võimalusel, Papiniidu jaamas pidasin eželoni kinni. Käisin läbi kõik vagunid vannud kõiki mehi sõjakohtu ähvardusel, kuigi ma ei tea, kas sellest oleks pärast sõjakohtuni asi ulatanud, aga igatahes meestele siiski mõjus nii palju, et enam peale selle korda rikkumisi olnud peale väikese vahejuhtumi mõisaga jaamas kus üks vanafrondi mees, kes meie hulka sattunud, sattus kohe lahingusse saksa grupiga andis enne tegemist, et neid ilma tulistamata saime lahutada, aga rohkem siis vahejuhtumeid ei olnud. Sõitsime Viljandi jaamani, seal laadisime ümber veomasinatele ja sealt läks sõit edasi Peipsi kallastele kallaste asula ümbrusse. Esimene pataljon oli meil kallaste ja seal Alatskivi vahel aga varsti tuli sealt juba märtsi 12. tuli sealt ära liikuda. Edasi. Ma ma läksin oma meestega Vasknarva. Aprillis olin ma seal Vasknarva sabameestega. 1944. aasta algul mobiliseeritud meestest moodustati kuus piirikaitserügementi ja üks tagavararügement. Teise piirikaitse rügemendi kompaniiülem. Eesti vabariigi sõjakooli lõpetanud ohvitser Juhan Võsu. Öösel läksime jala jala, läksime nüüd, mis need relvad, mis toitel veidi väiksed kelgukesed, olite? Schistakesetentid vedasime takkajärgi ja oli küllaltki ilus sellil tahet paista. Aga tükk maad tuli meil minna, tead muidu eespool ikka kogu aeg laskmine ja sähvatused, teadmatus, ühesõnaga kõik meestel köigil võõras see asi. Ja saime siis kella. Ma ei mäleta südaöö paiku, siis saime sinna kohal, ma mäletan nii palju noh, ega seal midagi ei, need olid ka suured kuused olid kaks tükki ja seal on siis sealt kuuskede vahel oli punker. Kuradi sellised ju ei jõua, tead üle ega ümber vaata papal ja tean, et ta siin vaid ikka julged olla, ajasime seal sees, ajasime juttu, aga noh, öö oli käes ja mehed oli seal kohe metsa all ja siis et mis, mis seal teemetanud, viskame kaika pikkadel siia midagi, võtsime siis kõik tekikesed, mis meil seljas bambus olid, võtsime need laiali, korjas või kuuseoksi, panime alla ja siis võtsime ilusti, jalad lahti, köiki rääkisime siis. Nii ta sinna mäleta siis niimoodi, et vaatab, noh, et kus kõrgem peaalune kaunijal tuli välja, et hommikul olid laibad. Hakkasin seda rindelõikudes sihtkohad olid, mina olin üheksas Company ja mina sain kohe Lalli jaama juurde omale seal positsiooni Lalli ja jaamani kohe minul tsentris ja mina siis omale võtsingi selle ühesõnalise Alutaguse metsade poolses otsas oli sisse midagi olla seal keldris, seal siis ma tegin siis selle oma kontorites, kus kirjutaja oli, ise ka oli seal. Ja ette jäi siis selle metsa metsaülemmaja, punaste laudadega vooderdatud maja ja seal oli ojakene ka veel. Sild oli seal, sai siis pesemas käia juba ja niimoodi ikka. Ühel hommikul tuleb. Pärast ära lõbis õnnis tunne, detvaateid kurradi, kerge ilus ilm ja vaikne, ainult. Läbi ei saada, siis isand läbib, meisterdab eespool midagi ei olnud. Jah, ja ta oli kuradi halb ja me olime nii nii kohe nagu nagu ühe sõna hobuseraua kohe ümber piiratud, meenub nagu hobuseraud ja mind kahelt poolt. Kuulikurat käisin peites Leeguulitavatelt, siis vaatad, mida miljonid tulevad noorte taha, aga nood ei tulegi. Reedel tuleb ja isikut vidin tulekuga. Teise piirikaitse rügemendi käesolev putki kõrgendik ulatus kiiluna vene positsioonide sisse. Nii kiilu sügavus kui laius oli umbes kilomeeter. Kiilu tipus asus metsaülema maja koos kõrvalhoonetega. Seitsmeteistkümnenda aprilli hommikul andis vastane kahurite ja miinipildujate tulelöögi. Rünnaku eesmärk oli vallutada putki kõrgendik koos Lalli jaamaga. Läksite kui segaseks, eks ole, kui panemisel soo pinnasel, lossis ta tõstab pinnaga üle sattudes inimesega niimoodi üles lasi, saab otsustada, ta oli õnneks nii mannile, et ta ei andnud kilde. Pikale närvi sulle kohe Tšehhi, kui sa näed, kurat niimodi sind tõstab üles ja laseb jälle alla, tead ja mis oli, aga, aga ega ta edasi satsaateid? Me ju ta ei kaotanud mitte, mida me jäime ikka komamisele juurde, sealt küll ei tulerinne, vedas astaveebee pidasime vastu meie lasknud sealt mitte kuskilt edasi v taganenud või taganed sealt ei tähenda, see oligi sealt tagant ainult juba, kui juba see üldide tagant hülje tagant käskiva, meil seal soos tulema tuld. Piirikaitse rügemendi selliseid mobiliseerib haritud mehed ja enamasti maalt, kuidas maamehed kaeviku elu käärinud eluga kohanesid. Väga hästi kohanesid, võibütleva teadet kohe pumbata, mõni õppinud, õppinud sõjamees ei ole kah, tähendab nii külma kõhuga ja sellise püsi paigal, nii nagu niikuinii ajal oli. Mina, mina tean mitut mehest kohe ta sellise. Ühesõnaga, ta oli nii, nii küllus kohe teda ei häirinud üldse kuul kuskilt pingust ja muidugi see kuuluvad siis siiski selle mehe ära ükskord otsis järjest olles pääsis, tähendab, tuli vastu kiivrit. Jewel Kiiulise löörud tähendab rassisse poole tähendab umbes nii kolm, kolme sentimeetri pikkusi süvend tädi aga läbi on läinud, tohtšib muidugi jäi väelinud kiiver ka tulipääs veel avalikel nima mõlgile mõlgil kohe mõlkijad elus ühesõnaga liiduga servega torgatud. Kiiver päästis, kiiver päästis, seekord pääses ja teine kord siis kuidasmoodi, tema siis olid, millises asendis ema oli, sai siit kukla tagant tai sisse ja siis oli vere, kaob, suri ära, aga see oli, see oli niisugune rahulik, vaikne selli mees, külma kõhuga bee Stepan, võitleja tüüp, kulaku ega Toyos lastud detailselt läbi, küll tähendab otsejoones tuldud ta salaja temale, siis oli ju, et me oleme iga kord. Jah, ja oli, oli teisigi, mõni oli kohe nii nagu, nagu pidid ütlema, kulla v-sed, ära ära nii ole teada, tõsi viga vinguvad, et natukene kas kiireda sammu ja natuke Teeennast väiksemaks, eks ole, aga ei maksa niidad rinda ette ajada pinnad ja, ja oli selliseid kahjuks hõlmama toitu ikka tõiga ja jällegi passite peale toda, kes selle. Aeg, võib-olla varieerus ja, ja näed, sihtis ikka välja. Oma kandami, tuli seal Trintud, tuli käis kogu aeg tuligeskuga vaba, ei olnud tegelikult kui õhtuväljale vaatajaid ilutulestik olemas. Elus oli tõesti vaadata, vahest ise siis läksite, et milline, milline tuleb. Mai kujuta ette, tead seda, nad olid koheli nii asja kohe vaatad, siis tuleb, kohe tuleb küll bulasid rohekaide käik sellile. Kuulite diisel, kuradi ilus tulevärk, kohe õhtul tuli ütelda deto, kes tuleb toi toi täita, sulle nägudelt. Paneb sutsu kaelani mesilane, kurat. Olles püsinud seal veel ja oleks, oleks meil ikka seda relvastust andnud meile mingisugune tagatis, lubadus, eks ole, seepärast seal mängis ikka McGregor, sakslane mängis. Seepärast meie inimesed oleks veel ühe kolmandiku võrra veel Pip vapramad sõdivad, kui oleks, tähendab, juba taga oleks olnud, et, et piss saade, see on Eesti oma, kõik Veidega pida pistseep mõjus palju. Seepärast me eestlane siis on hull, tead mida vähemalt tean, et nood mehed olid, olid igal juhul tublimad mehed, kui nüüd praegu kuivanud, loen ja näen, mis siin on, et kui kutsutakse ja kutsealuse võeta juba üks kolmandik, kurat, löövad juba ära vedelas juba, jah, ta on nii, ei saa, kurat Sairne, käin, tee seegi kool läbi, ega see sul midagi halba ei tee, tead ja deebeega mehest natukene, aga. Ta ei kokaiiniga. Detaili. No on Alles teada. Sõduritunnis rääkisid Valdo, kalliansid Kuusik, Julius Põldmäe, Johan Võsu ja Lembit Lauri jälle kuulmiseni tuleva kuu viimasel kolmapäeval.