Tere päevast, head kuulajad. Sa saade sedapuhku metsanädalal ajakirjanduskonkursi tulemustest. Esimene info selle kohta, kes ja kus ja mille eest jäid siis sõelale. Žürii on toa üsna tuliseks istunud ja kestis see arupidamine mis toimus pärast teatavat eeltööd ligi poolteist tundi ja palume nüüd siis komisjoni tööd hindamiskomisjoni tööd juhtinud Andres Talijärvel. Lühidalt hinnata. No eks neid üllatusi oli mitmeid, oli selliseid meeldivaid üllatusi, oli ka selliseid üllatusi, mis võib-olla kõige meeldivamad ei olnud. Kõigepealt räägiks siis sellest aktiva poolest ehk pluss poolest, mis nagu rõõmu rohkem valmistas metsanädalal rajal. Ilmselt ilmus igal pool küllaltki palju materjale, mis nüüd otseselt või kaudselt olid metsaga seotud. Paraku kõikides nendest materjalidest. Kui me nii võime nimetada žüriid, siis ei informeeritud või kõiki neid materjale Heiga esitatud hindamiseks. Tegelikult me jätsime ka ise kõrvale sellised nupukesed, kus konstateeriti, et seal ja seal midagi sellist toimus ja selle, selle toimingu tagajärjel selline asi sündis. Sellise informatsioonilise poole jätsime praegult võistlustööde arvestuse tegemise juures kõrvale. Küllaga valmistas rõõmu see, et esitati üle 20 konkreetse võistlustöö. Et metsanädala ajal ilmus mõningaid kohalike lehtede juurde väljaandeid ja mõnel pool ei saanudki nõue, et tegemist ei ole eriväljaandega, et on lihtsalt perioodiliselt ilmuv maakonnaleht, mis oli siis otsast otsani metsa täis pandud ja kindlasti ta oma eesmärki sellega ka kandis. Esmakordselt kogesime sellist huvitavat asja, et mitte ainult eestikeelne kirjutav press ja rääkiv press ei tunne metsa vastu huvi, vaid ka venekeelne press oli küllaltki aktiivselt asjal. Kusjuures võib-olla siin aitas kaasa ka see Tallinna kesklinna püsti pandud püsti pandud puurid, mis tekitas seksi vastakaid mõtteid. Sest see oli üks esimesi metsanädalaga seotud intervjuusid tuli anda just venekeelsele pressile, kui nad küsisid, et mis see siis nüüd tähendab, et miks Tallinna kesklinnas on selline suur asi Stotaku ja noh, see selleks nüüd huvi äratati väga mitme, kuna pealt. Võistlustööde hindamise juures me lähtusime sellest, et kas nüüd autor kirjutas metsaametist head või halba või kritiseeris riigi, vaid me lähtusime sellest, et kuidas püütud metsale ligi tulla, kuidas on metsauna olemust lahti seletatud ja ka kriitilised kriitilised momendid, mis välja toodi, minu meelest need on väga tervitatavad, sest kui me ei anna kogu ümbritsevast, siis meil on väga raske õigeid otsuseid teha ja noh, väga rumalale sõnast jaanalinnu kombel niimoodi pead liiva alla peites mõelda, et meil on kõik kõige paremas korras ja järjest paremaks läheb, reisija nii päris ei ole ja probleeme on üsnagi palju ja metsast tuleb rääkida nii et aga tagasi alanud metsanädal. Minu meelest selle ülesande küll täitis, et nii ajakirjandus kui ka reakodanikud, kui nii võib nimetada, võtsid rääkisid metsast ja rääkisid metsast just seda, mida nad mõtlesid, mitte seda, mida neil siis keegi tellise ootus. Konkreetsemalt vaat nüüd võistlustööde juurde või võistluseks esitatud tööde juurde tulles, siis me jagasime tänase sellise hinnangute tegemise kahte ossa. Kõigepealt vaatasime nagu sellist kollegiaalselt toimetuse tööd mis suures osas oli siiski seotud konkreetse inimesega ja teises teises pooles me vaatasime siis nagu konkreetsete ajakirjanike või muidu osavate sõna seadmistega inimeste töid ja toimetuste poole pealt, nagu juba viimasel ajal tavaks on saanud torkasid hea kvaliteediga silma maakonnalehed. Kuigi üleriigilise levikuga Postimees avaldas omavahel vahetult enne metsanädalat, mida nädala erilehe, siis seda me võistlustööna arvesse ei võtnud, kuna selle lehe ilmumise taga oli ka oli ka metsanädalaorgkomitee. Ja, ja nii nagu traditsiooniks viimasel ajal on saanud siis maakonnalehtedest tõesti jälle Koit ja Nädaline traditsiooniliselt olid hea kvaliteediga. Ja kuigi siin žürii liikmed arvasid, et milleks neile anda, et nad on juba varem saanud, ega ma arvan, et mis siis, et nad on saanud, kui nad oma tööd hästi teevad, siis nad saavad seda ka tulevikus. Et ega see ei ole Eurovisiooni lauluvõistlus, et kui ükskord läheb hästi, et siis teinekord ei tohi enamasti minna. Nii et toimetustes kollektiivi poole pealt märgiti ära Nädaline, Koit. Hästi üllatas Järva Teataja, kes siis tõesti kollektiivse töö tulemusena oli metsanädala avapäevaks välja andnud väga sisuka perioodilise lehe, kus siis metsateemat valgustati väga mitme tahu ja mitme nurga pealt ja ja ma arvan, et, et Järvamaa elanikud, kes seda lehte lugesid, said endale piisavalt kuna neile vajaliku informatsiooni televisiooni poole pealt ei torganud silma. Nüüd sellist ajakirjanikke ja, ja reporterite töö sellist omaloomingulist momenti oli, oli metsateemalisi saateid küll, kuid nende saadete puhul ei leidnud taastamist nüüd see, mida me nii väga ootasime, selline metsana mitmepalgeline lähenemine ja teine moment võib-olla oli ka see, et paljudel juhtudel nende tele telesaadete ilmumise taga olid, siis olid siis jälle metsanädalaorgkomitee inimesed ise, kes ilmutasid initsiatiivi, et noh, et oleks vaja sellist saadet teha ja ja olid nagu ise eestvedajad. Ja traditsioon panin lihtsalt. Hästi toimis Eesti Raadio esimest korda siis nagu ma juba eelnevalt mainisin, leidis heakskiitu Eesti raadio neljas programmis on siis venekeelne saadete toimetus, kus väga mitmete kohe mäletan, kus neid oli 12 või 14 erinevat saadet, kus siis metsateemat arutati ja noh, mis siin salata, ka vikerraadio toimetus leidis žürii poolt täit tunnustust ja me arvame, et et ükski ükski raadiosaatja ega meediakanal metsanädala ajal ei tegelenud metsaga rohkem kui vikerraadio üksikutest artiklitest. Meil on välja kujunenud juba sellised traditsioonilised kirjutajad. Kuid oli ka küllaltki uusi ja huvitavaid leide. Mõningad kirjutajad olid siis elupõlised, metsamehed oli ka ajakirjanikke, oli ka kooli Lauri või koolilapsi. Aga noh, ega see preemia avamise juures tahaks nagu täiesti ka kõigile midagi anda, tunnustust avaldada, aga siiski mingisugune võib-olla tõesti subjektiivne valik, tuleb teha, aga valik tuleb siiski teha ei saa, ei saa kõigile korraga jagada ja praegu on siis niimoodi, et et mat, kes kirjutas Valgamaalases mitmeid artikleid. Mare Metsamaa, kes kirjutas Sakala, lase siin, Sakala puhul tekkiski selline mulje, et äkki on tegemist ka mingi eriväljaanne, oli see aga ei olnud oli ühe mehe kirjutatud erinevate artiklite viisakas metsast ja metsanädalast ja üldse, mis sellega seotud on. Väga huvitav, Tuuligi lista Grigorjeva artikkel Koidus ja Tiina seeliku artikkel vooremaas, noh siis leidis veel äramärkimist, me arvasime, et tõesti tuleks avaldada tunnustust ka Vello kivikal ja Vello gepardile. Aga noh, nende tööd võib-olla ei olnud nii mahukad, aga nimetame siis neid seekord nagu ergutusauhindadeks ja ergutusauhind on aitaks neile kaasa siis järgmisel aastal võib-olla natukene mahukamate töödega välja tulla, nii et kokkuvõtvalt ma arvan, et ajakirjanduskonkurss täitis oma eesmärgi, me saime küllaltki palju huvitavaid materjale, praegultki on veel avaldamata artiklite viiruse laua ääres olemas ja siin metsandusest kirjutavad ajakirjanikud või toimetajad. Kindlasti kasutavad neid saabunud võistlustöid. Ja mis siin ikka, jääb ainult loota, et järgmine aasta ajakirjanikud ja, ja muud huvilised löövad sama aktiivselt või isegi aktiivsemalt kaasa tunnetavad seda metsa tähtsast olemas ning arvavad, et sellest tasub kirjutada. Asjaosalised, kes on nüüd teiste hulgast välja tõstetud, nemad kindlasti nüüd on ära teeninud selle huvi rahuldamise kuidas või millal nendega ühendust võetakse. Võib-olla midagi, Annabel? Plaan on praegu selline, et meil on üks väga kena koht Eestimaapealse Sagadi mõis seal Sagadi mõisas tehakse suvel enne jaanipäeva ühte väga kenat üritus, seal edendatakse kolm õde ja me nüüd plaanime me siis nagu keriksime sealt saalist sellise osa, et me saaksime nende laureaatidega vaadata natukene teatrit, tutvuda mõisaga, käia metsamuuseumis ja pärast siis pidada ka väikest piknikku ja selle pikniku käigus siis jagada välja ka preemiat. Noh, see on esialgne kava, sest võib-olla võib-olla siin tekib nagu selle teatri poole pealt mingeid tõrkeid, aga noh, praegu püüame selles suunas, igal juhul ajakirjanikud oma oma preemiat kätte saavad ja kättesaamine ilmselt ei toimu posti teel. Me siiski tahaksime neid inimesi kõiki näost näkku näha, neid kättpidi tänada ja neile siis ka Preemia juurde natukene sõnu peale lugeda. Ja nüüd Sirvime võistlusele saabunud ja hinnatud töid. Kuulajate jaoks tasub võla veel juurde öelda, et eraldi oli võistlus, kes tahtis ja soovis, esitas oma töö kohe žüriile, kuid žürii jälgis jooksvas ajakirjanduses ilmunud metsanädalaga seotud materjale ja ka säärased kirjutised läksid hindamise alla ja nagu te eespool härra talijärve jutust kuulsite, kes siis väljas sõeluti. Siin aga üks katkend Jaan-Matti võidutööst ühest võidutööst, kus ta meenutab 50 viiendat aastat ja üht tööd metsas, millega enam kokku ei puututa. See on vaigukogumine. Nüüd on selleks moodsamad moodused, seda ei tehta metsas, vaid juba puidust hiljem, kui puit on tööstuses. Autor ei kirjuta ainult sellest omaaegsest tööst, vaid ta on ilusti kirja pannud ka kõik muu, mis metsas silma ja kõrva hakkab, kui tahad süveneda, kui tahad näha ja kui oskad näha. Katkend tema võistlustööst, tee metsa. Kõikjalt kostub vidistamist ja seadistamist. Olen nagu mõnes omapärases võluriigis riigis, kus kõik teavad, mis nad teevad ja kelleks, milleks loodud? Ikka suur tervik on see mets, kübee, kübee, Udoot, kes sa selline oled? Suure varblase suurune puukoorevärvusega ja üle turja must triip istub mu vastas oksal pikuti, pöörab pead vilks vilks igas suunas. See ju väänkael, tema nimigi selle järgi pöörab pidevalt pead, kusjuures keha jääb liikumatuks. Samas askeldab väike sinihall puukoristaja, tööpuudust pole tal kunagi. Kaugemal näen veel üht töömeest juba suurem lind, üleni must, kuid peanosalt punane. Musträhn. Esmalt uurita sipelgapesa, Doc saab siit ja sealt ja laskub vanale kuuse kännule kri kri. Tundub, et, et on leidnud selle õige ja hakkab tööga pihta. Rassib kännu kallal kõigest väest, nokk välgub, laastud lendavad, lööb nokka nii kõvasti kännu sisse, tundub. Ei, seda omal jõul küll väljasa. Kuid võta näpust, juba rähnil pea seljas ja uus raevukas hoop langeb puusse. Kui päike silmapiiril veel kõrgemale juba puude ladvus on jõudnud, võib tajuda uut muutust. Mets hakkab lõhnama. Esmalt võib ära tunda raba poolt hoovavat uimastavad sookailu ja kirbet joovikat järsku ehk muraka lõhna. Samast metsa alt tunnen juba ülevalminud hilist mustikat. Kui tahta, siis saab veel suu siniseks küll. Seda kõike võib tajuda suletud silmadega istudes selg vastu männitüve. Nii võib lõpmatuseni olla, tunnetada laanehingust. See on suur elamus. Midagi head poeb põue. Juba hommikune tuul, männikusse jõudnud tuulepoisid sebivad puude võrades seni, kuni saavad võimsad ladvad liikuma. Ikka rohkem ja rohkem. Laas hakkab kohisema ja juba ühisema. Nüüd alles tunned enda ümber olevat võimsust, jõudu ja samas midagi väga hell. Kaua ma nüüd siin unistanud olen? TÖÖ jootab. Tõusen suure männitüve Õnarusest kui kallima embusest. Haaran enda kõrvallõikuri ja jälle kostab metsaaluses uus heli. Siuh-säuh ikka siuh ja säuh ja niisamamoodi edasi. Selle tulemusena langeb mustikavartele värskeid puulistakuid, mis maha kukkudes kas lähevad pooleks või jäävadki terveks. Töö on küllalt tüütu, oma üks luisuse poolest tuleb teha lõikeid männi tüvele. Ikka ja jälle paremalt ja vasakult või ka vastupidi. Juba pärlendavad vaigupisarad haava sees ja kui neid on kogunenud palju üksteise kõrvale, ühinevad nad nireks ja valguvad lõikenurgast tulenevalt selle kumerust, kasutades nagu väikest trenni mööda alla kahepoolse lõike keskele asetatud kogujasse. Vaik on jõudnud uuretest topsikusse. Kui ilm on päikseline, peab tööga alustama hommikul ja seest. Kuuma ja tuulise ilmaga kuivavad vaigukäigud kiiresti. Siis tuleb teha uus lõige. Neid ei saa teha lõpmatuseni, sest nii saab lõikepind mõne nädalaga ära kasutatud ja tulemus on nullilähedane. Samas ei saa seda tööd ka kergeks pidada. Eriti raske on esimese aasta vaigutus, kus karri ehk vaigutus lõigete pind asub kõrgel. Siis on lõiketera vastava pikkusega varre otsas ja jälle vasakult ning paremalt ikka õige nurga. Ta oli õigel ajal, et saada võimalikult kergema vaevaga rohkem lõhnavat vaiku. Mul on käes 2000 karri esimesena lasta, see on kõrged vaigutust ja 2500 alumist peaaegu viimase aastatööna. Kui lõikepind jõuab 50 60 sentimeetrini maapinnast, peab selle puu rahule jätma. Jämedatel mändidel on kindlasti kaks karri, mõlemad pool puud. Kahe lõikepinna vahele peab jääma vähemalt paar vaksa toitepinnaks. Peale vaigutust aasta-paari pärast läheb männik lageraieks. Ai, kui kael ragiseb. See on kutsehaigus, sest pidevalt vasakut paremat lõiget tehes käib pea kaasa päevas teha üheksa kuni 10000 lõiget ja õhtuhämaras kodu poole komberdada. Siis alles tunned väsimust. Ja hommikul ei taha kael kuidagi sõna kuulata. Et mets oleks mitmekesisem oma loodusliku liigilise koosseisu poolest häälte ja elu poolest. Selleks saab inimene päris palju kaasa aidata. Ja Vello geparti võistlustöö, mis sai ergutuspreemia. Tema sellest räägidki pealkiri on metsaservi hooldades kujundame maastikku ja nüüd katkenud jalutades või matkates hoidume endale aru andmata puude, põõsaste ja metsapiiri lähedusse. Siin leiame kevadel esimesi sinililli ja Ülaseid, otsime päikesepaistet ja tuulevarju ning tunneme ennast turvalisemalt kui sügavas laanes või avaral väljal. Samuti käituvad aasadel ja metsas elavad loomad. Liigirikkus johtub siirdealal eelkõige aasa ja metsataimede kooskasvamisest. Igal taimeliigil on omakorda mõned ainult nende najal elatuvad tarbijad, loomad ja seened. Pealegi on aegade jooksul välja kujunenud metsaservadele omased liigid, kes leiavad just siin oma kodu. Näiteks kuldnokad, varesed ja rästad pesitsevad metsas toituvad aga nurmedel ja Vainudel. Siin elavad paljud liblikad, mardikad, sipelgad ja teised putukad. See kõik loob aasa ja metsaservas liigirikka elupaiga. Ökoloogid nimetavad seda kahte järsult erineva biotoobi siirdevööndit ökotoniks. Metsaservaks loetakse kuni 100 meetri laiust metsavööndit lagedale ääres. Metsaservad on tormituulte eest metsakaitsjad, õhu tolmust, puhastajad ja müraneelajad. Samadel eesmärkidel unistutatud hekke puiesteid ja kaitse Istandik. Paremini täidavad neid ülesandeid maast algava võraga puud ja põõsad. Kahjuks võib meil näha alt lagedaks laasitud puiesteid ja isegi. Hõredad puisniiduilmelised metsaservad on kenamad, kuid nõuavad palju tööd ja vaeva. Tuleb raiuda võsa ja niita vähemalt korra aastas rohtu. Aastatega kujunevad kamardunud mullaga ja aasa taimerikkad kooslused, kuid hoolduse lõppedes muutub kõik metsikuks. Samadel põhjustel kaovad meie maastikest puisniidud ja võsastuvad pargid. Metsakasvatajatele mõeldud hooldusraiet eeskiri sätestab järgmist. Kujundamise eesmärgiks on tuulekindlate ja tuld kestavate metsaservade loomine. Selle tööga alustatakse võimalikult noores puistus. Metsaservi hõrendatakse nii, et seal kasvaksid ühtlaselt asetsevad ja madalale laskuma võraga puud, põõsaid, eiraiuta. Teeäärseid metsi tuleb 50 kuni 100 meetri ulatuses hooldada kas kaitsemetsana või püsimetsana. Lageraielanke ei tohiks kunagi planeerida metsaserva välja, sest see rikuks oluliselt maastikupilti. Tarbetud ja loodusvaenulikud on teede servades puude laasimine. Tihemetsa piir pidurdab loomajooksukiirust ja neid satub vähem ava riidesse. Okste ja põõsaste lõikamine on õigustatud vaid sisekurvides nähtavuse parandamiseks. Lubamatu on niinimetatud oksatüügaste jätmine laasimisel. Kuivanud jämedad oksad on loomulikud, sammaldega samblikega kaetuna kaunistavad nad puud. Pealegi loovad oksad elamisvõimalusi haruldastele loomadele. Raied on lubamatud lindude pesitsusajal mais ja juunis siis hoidume hooldamisest. Parim võsatõrje ja niitmise aeg on juuli lõpp ja augustikuu suuremad raietööd tuleks ette võtta külmal ajal. Nii tagame paremini ökotonis. Liigirikkuse. Metsaserv on seega liigirikas nii floora kui fauna poolest. Tema kaitseülesanded on tagatud, kui puud-põõsad kasvavad võimalikult suure võraga ja puistu on maast latvade nii tihe. Pärnade, vahtrate, tammede, pihlakate ja toomingate istutamisega saab rajada segametsa, suurendades ökotoni liigirikkust. Samas muutub loodus kirjumaks ja huvitavamaks. Peame meeles, et hooldades metsaservi oleme maastikukujundajad. Nagu eespool märgitud, sai ajalehe Järva Teataja toimetus Gabreemia kirjutiste eest ja ka organiseeritud kaastööde eest. Käes on ajaleht Järva, metsaameti ja Järva Teataja eriväljaanne metsas targu talita. See oli lõppenud metsanädala märksõna. Ja siin Viktor Kapp kirjutab. Ja mets on keerukas süsteem, kusi või midagi teha, läbimõtlematult muuta või ära võtta. Enne kui märkad, on pahandus käes. On esinenud juhtumeid, kus looduslikke veevoolusängi lubamatult ära lõigatakse. Nagu tuli ette kümmekond aastat tagasi kruusatee ehitamisel räägu kanali äärde Endla looduskaitsealal. Ülevoolu truubid jäeti tee muldkeha alla panemata ning gaasikutesse kogunes nii palju liigvett, et need hukkusid. Samalaadne lugu juhtus matsimäe järve televiiva tee rajamisel. Tagantjärele targad ollakse pärast kobraste võõrsilt, see on Valgevenest koju toomist. Nüüd on need loomakesed sedavõrd jõudsasti siginenud, et on muutunud metsameestele nuhtluseks. Trostitud pilti võib näha Jägala reopalu Pirita kolu ja Põltsamaa jõe kallastel kus rohkesti puid on läbi näritud ning kopratammide tõttu esineb üleujutusi ja puistud hukkuvad. Viimastel aastatel on Järvamaa metsadesse siginenud üha rohkem kõrge erisurvega metsade masinaid mille toimel kannatab metsapinnas ja rikutakse kasvama jäävaid puid. Raskete roomikute all mõjutakse muld tihedaks vett ja õhku halvasti läbi Lasvaks hävitatakse metsakõdu ja alustaimestikku, mis raiestikele uue metsapõlve rajamist kuidagi soodustav. Ülemäärase tallamise tagajärjel on halvenenud metsa kasvutingimused, õhukese pinnast sellistel aladel Aravete, Jäneda, Aegviidu, nelijärve ja Koeru kandis ka mõneloosi harjal kõrvemaa maastikukaitsealal, allikate ja muude veekogude ääres. Tavakodanik teab vähe sellest, millal või mis suunast tuleb metsa raiuda. Kratsib kukalt külamees, kes oma talu kuusikust hakkas paremaid palgipuid tuuleHellast metsa lääneservast välja raiuma. Vähem kui 10 aasta pärast oli hävinud kogu metsatükk. Siit raudne reegel. Raie sihitus olgu ikka idast läände. Kas me ei peaks ehk kõrva taha panema vanarahva tarkuse, mis ütleb, mida vähem metsa tema loomulikus arengus segatakse, seda tervem ta on. Selle mõttega lõpetamegi tänase metsasaate. Toimetas Toivo Makk.