Kuulsite Kuno Pajula intervjuud Eesti raadiole aastal 1987. Aga tuleme nüüd tagasi tänasesse päeva. Palusin piiskop Einar soonel meenutada oma pikaajalist kolleegi, kes kutsuti meie seast ära esmaspäeva hommikul. Aga veel kaks nädalat tagasi, pühapäeval teenisid nad koos Tallinna toomkirikus ja pühitsesid ametisse uusi vaimulikke. Ja ta oli Toomkirikus, kui meil seati ametisse üks diakonil, üks preestriametisse koguduse õpetajaks siis oli ta meie kõrval meie rivis ja kui ma küsisin, kuidas ta elab, kuidas tervis on, ta ütles, et ta ootab operatsiooni, aga muidu ei kurda. Rõõmsameelne, optimistlik inimene. Ja kindlasti see on üks oluline märksõna, kui me temast räägime. Ja minu mälestused temaga kokkupuutest lähevad tagasi aastasse 1000 1970. Ja nimelt meie abielu laulab, tamine toimus Tallinna Jaani kirikus ja kuigi meil oli kokku lepitud praost Soosaar seda toimetab ja kui me läksime käärkambrisse, siis vaatas ja rõõmsalt ja optimistlikult ja särasilmselt vastu teisele pihtkonna õpetaja Kuno Pajula. Nii et sellest alates on minule jäänud meelde ikka tema rõõmus, särav, optimistlik nägu ja, ja rohkem ka veel. Need sõnad julgustavad ja kinnitavad sõnad, mis ta oma sõpradele alati kaasa andis. Kuno Pajula oli Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopiks väga murrangulise ajahetkel. Aastal 1987 valiti seega enne Eesti taasiseseisvumist. Ja mina tulin teenima Tallinnasse aastal 1985, nii et need paar aastat. Me olime paabel koguduste vaimulikena kolleegid ja ma mäletan seda aega ka, kui me käisime koos neljapäeviti konsistooriumi ruumes. Ja meil peeti siis piiblitundi Tallinna vaimulike vahel. Ja juba seal torkas silma tema üsna rõõmsameelsus. Alati leidis positiivseid hoone ja kui oli tarvis pühakirja kinnitus, siis alati leidis ta ka veel Pauluse sõnu sinna peale. Ja muidugi need aastad, mis nüüd seotud tema ameti solekuga. Need olid tõesti päris põnevad ja, ja mõnes mõttes ka pöörased aastad sest sinna mahub nii muinsuskaitseliikumine kui kiriku vaimulikud, ka moodustasid portaali, see oli muinsuskaitse klubi system, seda toetas seda väga julgelt ja tõi mitmeid näiteid. Just muinsuste säilimise osas. Samas aastal 1989 oli tema üks algatajatest, kes ka kirikute nõukogu rajamise juures oli ja ma mäletan, kui ta käis, tolleaegne sekretär oli Tiit Sepp, konsistooriumi oli üks kaust oli kaasas ja ta ütles jälle, ma pean minema ja hõlmad lahti kiirustades, sest tõesti seda tööd ja tegemist oli tollel ajal ääretult palju. Aga siis, kui ta valiti peapiiskopiks. Tollal kehtis veel Nõukogude kord. Kas tollal oli ka tarvis parteiga hästi läbi saada, veel? Ma ei oska sellele vastata, sest ma ei olnud ju siis kirikuvalitsuse liige. Aga kui ma Tallinnasse tulin mõned aastad, siis varem siis ma võisin kolleegide käest kuulata, et, et eriti Tallinna vaimulike osas tehti järelpärimisi, küsiti aga, aga ilmselt oli nii palju juba aeg muutunud, kui mina tulin, siis minuga nagu ei soovitud enam vestelda ja, ja võib arvata, et ikkagi see sula oli juba nii kaugele arenenud, et et kiriku käes olid juba mitmeid võimalusi vabalt tegutseda. Mulle meenub ühest intervjuust, kus Kuno Pajula ütles ka kirikuelu saatele, et tollal üks põhiülesandeid, millega kirik tegeles oli muuhulgas humanitaarabi jagamine. Et selle rolli ei saa sugugi ana väärtustada. Kindlasti humanitaartoetus oli kirikutele nendel aastatel äärmiselt suur. Esimene toetus oli piibli raamatute Eestisse saatmine. Jumala sõna, see oli suur väärtus ja selle koha pealt oli, kui me Eestimaal kodudes ei olnud kaasaegses sõnastuses ja väljaannetes, piibli raamatuid. Ja muidugi see oli võib-olla ka üks põhjus, miks kirikute nõukogu moodustati, sest ka teiste konfessioonide esindajad vajasid piibli raamatuid ja nii pandigi ühisele nõupidamisele nende piibli raamatute jagamise põhimõtted. Nii et, et hiljem, mõned aastad hiljem toimusid juba humanitaarabi jagamine toiduga, keda näol siis riideabi ja ma mäletan hästi, kuidas suur Kaarli kirik oli praktiliselt üks kolmandik nende abipakkide all ja, ja seal olid ka mitmesuguseid ärritavaid ained, nagu oli tipp paar ja kui inimesed tulid kirikusse, siis tõesti ka mitmed inimesed aevastasid ka jumalateenistusi sees. Aga, aga Kuno Pajula vaatas ikkagi rõõmsameelsed ütles, noh ka see on väga inimlik ja vajalik. Sel perioodil pandi alus ka siis ikkagi iseseisvale luterlikule kirikule. Muidugi see oli ääretult teguderohked aastad, kui anti välja väliseestlastega koos kiriku laulu- ja palveraamat. Ma mäletan neid komisjoni koosolekuid, mis toimusid nii kolmis, aga ka Kanadas Torontos ja me moodustasime ka eraldi veel komisjoni kahe lahus oleva kiriku ühinemiseks. Ka sellest võttis peapiiskop aktiivselt osa. Ja kui väliseesti peapiiskopiks valiti pärast Konrad Veemi ka Petersoo, siis minu meelest need suhted olid tollel ajal ka kirikuvalitsuse tasemel ääretult sõbralikud, oodati 11 külla suheldi ja, ja võib-olla hiljem küll, nagu see ühinemise protsess lükkus edasi ja, ja taandus võib olla mitmete niukse juriidiliste nüansside taha. Aga tollel ajal oli muidugi see ääretult oluline, et, et ka need erinevalt lahus olevat kiriku osad võiksid koos tegutseda. Ja muidugi siis kodumaal oli kiriku põhikirja tegemine samuti ka liturgilise komisjoni töö aktiviseerus ja muidugi ühiskonda suunatud tegevus oli ääretult aktiivne. Rajati ju mitmeid mälestusmärke koolide pühitsemist. Mäletan, kui rahvarohke oli Rahvusraamatukogu hoone pühitsemine, mida mäe koos tegime. Ja küllap see osa oli, märkimisväärne, et me saime koos osa võtta rahvusvahelistest koos olemistest, olgu see kirikute maailma nõukogu assamblees, meenub siin näiteks sõit ka kaugele Austraaliasse, kus peapiiskop oli väga särav suhtleja ka teiste kirikute esindajatega, nii et väga palju kauneid ilusaid mälestusi. Kas on võimalik tuua ka välja näiteks üht või kahte asja, mis võib-olla on luterlikus kirikus just läinud nii või naa tänu Kuno Pajula ja tema tegevusele peapiiskopina aastatel 87 kuni 94 või, või miks mitte ka hiljem? Kuno Pajula oli kirikujuht, kes suutis enda ümber koondada väga tugeva meeskonna. Tema ei olnud üksi minev võitleja üksinda lahinguväljal, vaid vaid ta väga palju ülesandeid suutis ja oskas delegeerida. Ja küllap see on olnud meil luterlikus kirikus üheksas võib-olla vajakajäämiseks, olgu see koguduse tasandil, kus nähakse ainult õpetajat üksinda, tema peab tegema ja, ja ei osata võib-olla näha kaastöötajaid, nii et Kuno Pajula osas. Mina rõhutaksin küll seda, et et nii kirikuvalitsuse koosseis kui ka tollel ajal ju hakkasid arenema allasutused, nõukogud, komisjonid kõige selle töö juures, ta usaldas inimesi ja, ja nägi nendele võimalusi tegutseda kiriku heaks. See oleks üks märksõna. Ja teiseks muidugi oli see tema alatine rõõmsameelne hoiak mis sisendas optimismi, võib-olla tollel ajal seda oli ka noh, loomulikult, sest kirik ja kogudused kasvasid. Mäletan, et, et tuli küsimus ka Luterliku kirikust, saatusest, riigiga, suhetest ja muidugi siis nagu kõik näitajad kasvasid. Kui mõtleme sellele, mis oli ka poliitilises tegevuses, siis lugedes tolleaegsed memuaare, kui rasketes tingimustes ja kiirelt tuli otsustada, siis kõik see toimus ka kiriku sees tuli võtta enda peale vastutus ja ma arvan, et, et küllap see risk teinekord tasus ära ja sellega seoses kirik võis ka oma positsiooni tugevdada, nii et ühiskonnas, hiljem ka, aga mitmetes asjades küsiti ka ka kiriku arvamust ja kiriku oli nähtav, olgu see ka poliitiliselt kiriku vaimulikud, kes olid ka ülemnõukogus riigikogus ja omavalitsuste tegevuses või kui ühiskondlikes organisatsioonides siis Pajula oli see mees, kes kõike seda toetas. Nagu me mainisime, siis Kuno Pajula oli väga optimistlik ja aktiivne, kuni siis eelmisel pühapäeval veel osalesime ordinatsioonitalitusel Toomkirikus, mis veel teda inimesena iseloomustas. Võib-olla ühe aspekti tooksin välja nimelt oli vanema generatsiooni esindaja, ta oli meie kõige vanem vaimulik. Ametis olev töö näitas tema juures ka korrektsust, täpsust ta täitis neid asju, mis ta oli lubanud ja minu meelest tänapäeval võib-olla vähe hinnatakse seda eelnevate põlvkondade mehelikkust võib-olla ka hitlerlikust, kui nii võib ütelda. Ja, ja selles osas olgu see väline, olgu see viisakus, olgu see taktitunne, see oli selle põlvkonna inimestele juba kodust kaasa antud, ilmselt ka koolis veel kinnitatud. Ja sellise mehena jääb ka Kuno Pajula meie Silmet. Aitäh piiskop Einar Soone.