Elamuselamus. Enamus. Tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saatesari elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest muusik ja helilooja Siim Aimla. Head kuulamist. Tervist siin, tervist. Mis sulle sõnaga elamus kõigepealt seostub, kas mõni konkreetne sündmus või mingit sorti meeleseisund? Kas midagi lapsepõlvest või hiljutisest ajast? Sõnaelamus tähendab ikka vist esmajärjekorras mingit sündmust. Esimesena tuleb minu ametist lähtuvalt meelde mõni mõni kontserdielamus või või siis ka raamatust saadud elamus või, või kunstinäituselt saadud elamus. Aga miks mitte ei võiks olla kuskil looduses kogetu või, või loodusest saadud? Mõni selline tugev emotsioon? Meenub sulle midagi konkreetset? No nüüd mõlemast asjast võiks, võiks üsna hiljutisest ajast paar asja välja tuua. Mida värskemad elamused, seda eredamalt nad on ju meeles. Olin päris pikalt niisuguses seisus, et kahtlesin, kas toosama muusika, millega maju igapäevaselt tegelen, mul on nagu piisavalt rõõmu enam suudab valmistada. Ja ma käisin septembris oma pikaaegse iidoli kontserdil Helsingis musidki talus. Ja mul oli hea meel tõdeda pärast seda, et sa ei jätnud mind kaugeltki mitte külmaks, vaid ma sain nagu, nagu isu tagasi. See oli Bob mintser, saksofonist Jason seeria ja, ja see oli jah, suurepärane kontsert. Ja teine täitsa täitsa teisest laadist elamus, mida loodus on pakkunud. Ma armastan, armastan käia purjelauaga sõitmas. Ja nüüd ka sellel septembril sain kogeda Hiiumaal ühes üksikus rannas niivõrd suuri võimsaid laineid, mida mina pole veel eestimaal näinud. Ja siis selles hullamine. Ja pärast seda ka äraeksimine. See see jättis nagu väga helge mälestus. Muuseas, Hiiumaaga ja Hiiumaal Hiiumaa ümber nii-öelda meremeres leiduvate lainetega on seotud paljude meie varasemate külalisteelamused. Aga kas sulle meenub midagi lapsepõlvest? Lapsepõlvest meenub mulle võib-olla mitte üksainus konkreetne elamus, vaid võib-olla mingisugune aja ehk tervikuna lapsepõlvest, mis on mind ilmselt inimesena kasvatanud päris palju, see oli sihukene hiline teismeaeg või ka mitte väga hiline, ma arvan, et aastat 13 kuni 16 näiteks umbes vanus, kui ma mingil põhjusel veetsin väga palju aega koos oma isa ja isa sõpradega. Isal oli vähemalt ta ise nii ütles nii-öelda mentoriks kirjanik Juhan saa. Ja nad olid ka väga head sõbrad ja alatasaalatasa istusid koos koos teiste kirjanikega siis ka vahel oli mõni muusik ka, aga põhiliselt ikka luuletajad ja kirjanikud. Ja siis ma kuidagi sattusin olema endaga kogu aeg kaasas ja, ja vaikse saatjana kuulasin nende Jutaja imestasin ja imetlesin ja. Ma ei tea, kas ma siis veel imetlesingi, aga nüüd ma olen tasapisi aru saanud, et kui kui oluline see minu jaoks on olnud. Noh, isegi niisugune kalasuppi ja viinapitsi juures räägitud jutud olid ikkagi väga tõsised, naljalt tühjast-tähjast ma ei mäleta, et oleks räägitud, et ikkagi räägiti kas siis tihtipeale kas mõne sündmuse korraldamisest ja siis jutt läks nagu laiemale või, või siis või siis üleüldse vahel ka olukorrast riigis, kuna tegemist oli ikkagi suhteliselt, et mitte enam nii sügava, aga ikkagi nõukogude aega kus pidi nagu vaatama mida ja kuidas öeldaja. Ja see on mul läinud hinge. Võib-olla just. Ma armastan meenuta tänase päevani just sedasama Juhan Saare olekut, mida kangesti tahaks vahel järele teha, aga see ei õnnestu mul kahjuks kunagi, et. Ta oli hirmus salliv inimene. Ja peaaegu alati ta vastase inimese kohta, aga kõigepealt küsida, et kas sa seda või toda inimest tead. Siis ta vastas, nii et jah, jah, ma tean küll, ta on haruldaselt tore inimene ja siis tõi välja just, et miks, milles konkreetselt tema haruldus seisneb? Ja ma arvan, et see on, see on küll üks kuldaväärt omadus inimese juures, ta oskab näha erinevate inimeste juures neid just neid väärtusi ja ja ma arvan, et et võib-olla see on üks, üks asi, mis vähemalt mul on meeles, ma loodan, et mind natukene mõjutanud. Nendele kuulajatele, kes võib-olla juhuslikult ei tea, siis sinu isa on ju tuntud luuletaja ja humorist Priit Aimla. Ja sa oled varemgi oma intervjuudes rääkinud oma isa mõjust sulle kuigi jah, tema ei ole siis mitte niivõrd helide, kuivõrd sõnade inimene. Aga kuidas sa kirjeldaksid seda oma isa mõju endale? Et kas ta näiteks viis sind kuidagi ka kirjanduse juurde, juhtisin kirjanduse juurde või sundis sind kuidagi raamatuid lugema või? Seda konkreetselt ma nüüd ei mäleta, et raamatute soovitamisega tegelase meil rohkem ema isa üleüldse nii-öelda võib-olla nagu füüsiliselt kasvatamisega, kui, kui sellisena sellega tegeles meil ema. Tõepoolest kui nüüd kodust rääkida, siis ei saa, siis ma pean siinkohal lisaks isa, ma ei ole ka kindlasti ema maiust rääkima. Et jah, tema oli, tema on niisugune suhteliselt range ja väga selge selge ema, ema tüüp selles mõttes, et tema võtet oma klaverit harjutada, kuigi tema ka nagu muusikast suht ei jaganud ega, ega jaga siiamaani, kuigi ta on nagu siin kontoril käia. Aga ta ei teadnud, mis tuleb teha. Ja tal oli see hea ja kurja piir väga hästi paigas, ta teadis täpselt mis on õige, mis on vale, mis on ju tegelikult lapsele väga, väga lihtne. Ja see, see õigluse pool on jälle ilmselt nagu emast külge hakanud, aga ei raamatut keegi soovitanud küll ei ole. Vot see on ilmselt vahem, kui räägitud sellest, et et neid raamatu alternatiive oli tol ajal ju vähem. Et mina ka ei olnud mingi omal ajal väga tugev, ütleme nüüd pallilööja õues. Kuna ma käisin sihukeses koolis kaatoriks polnud nagu suht aegagi, et et kuidagi ikkagi see, see lugemine oli see põhiline ajaviide vist aga isa maju. Pean manama ette oma oma lapsepõlve ja see on huvitav, et ma arvan, et mu isa ei ole kunagi riielnud. Et noh, mingist füüsilisest vägivallast ei saanud juttugi olla või karistamisest, aga ta nagu vist peaaegu ei ole kunagi nagu pahasti öelnud. Et kõige hullem. Ma mäletan, et paar korda on olnud kõige hullem nagu karistus, mis ta on teinud, on see, et ta jääb ise väga kurvaks. Ma mäletan, et see oli küll nagu väga, et see oli nagu keeruline hetk. Aga ega ta muidugi on mingi nagu naerupall või mingi kodus naljamees ei olnud, ta oli niisugune tõsine tore inimene, aga, aga jah, pigem ikka mornivõitu. Et nalja sai siis, kui kui nagu isa vindine oli, siis, siis oli nalja kui palju. Ega siis ma ei saanud riielda, kutsusid õpetajad, kurtsid isa kooli, mida ma suutsin pikalt edasi lükata kuidagi Vassides ja isa häält järgi tehes, nii, aga siis kuna isal oli ikkagi hästi palju esinemisi mingil ajaperioodil, siis sealt koolist tulles ütles ka, et ma tõin talle šokolaadi, et eks ma siis riidlen hiljem. Selleni on ta muidugi ei jõudnudki kunagi, aga et see mõju on tulnud kuidagi siis selles mõttes kaudselt noh, ilmselt ja võib-olla ka läbi läbi nagu tema sõprade võib-olla siis ka, et see, kellega ta kuidas suhtles ja ja võib-olla see Poolat tema nagu olemusest on õhkkond kogu aeg sihukest süvendatud õiglustunnet. Et tema jaoks on, on väga oluline, et maailm ei oleks ebaõiglane või vähemalt ja mis on inimeste käes. Et hiljem, kui ta ka nüüd aastaid hiljem oli Riigikogus ka õiguskaitsekomisjonis ja sinna kuigi tal ei ole mingit, ei olnud eelnevalt juristiharidust ja ega midagi sellist, ta viitas väga kiiresti seal, kus ja asjadega ja oli nagu väga südant valutav nende teemade suhtes, eriti siis, kui siis kui tehti või võeti vastu valesid, otsasid temast seda ta nagu ei suutnud sallida, ei suuda vist tänapäevani. Lõppeva aasta alguses ilmus sinuga üks intervjuu, mis oli pealkirjastatud nii tsiteerinud Siim Aimla, kõik on mulle tulnud läbi juhuse. Artiklis ütled sa sellise lause, et oma rada otsides ühtki valikut teinud ise aga ometi on kõik loksunud õigele teele. Tahakski äkki teada, et millised on olnud need kõige õigemad juhused või, või kõige täpsemad loksmised sinu elus mis on siin välja juhtinud sellesse hetkesse, sellesse olekusse, millest sa praegu viibid. Ma mäletan, jah, ma ütlesin nii ja ma ei, ei sugugi vallatanudki. Eks nüüd lõpust, et nagu ettepoole minnes või, või linti nagu algusse kerida püüdes peab ütlema, et see hetk, mil ma sain aru, et see, et ma olen džässmuusika, tegelen muusikaga ja just nimelt organisatoorse muusikaga eelkõige siis Tšassiga. Et see mulle vägagi sobib ja et äkki see ongi minu tee. Sellest ma sain ikkagi aru pärast seda, kui ma olin seda aastaid juba õppinud ja sellel alal tegelenud. Et see on niisugune pikk juhuste ahel, alates sellest, kui tädi soovitas mul minna RAMi poistekoori kus ma olin ikkagi suhteliselt äpu ja mitte nüüd kaugeltki mitte esilaulja, vaid, vaid ikka pigem seal tagapool. Ometigi tolleaegne see koorijuhataja Liidia rahula soovitas vanematele, et kas ma ei tahaks minna muusikakeskkooli mis mulle siiamaani ja nii nagu on nagu suur küsimärk. Miks ometi? Et ma tõepoolest, ma arvan, et ma ei olnud nagu suurem asi isegi viisipidaja ja muusikakeskkooli, ma sain sisse ka, ma mäletan, sellepärast et ma olin vist vaekausil ühe teise poisiga ja muusing katsed suurepärased, ei olnud, aga kuna ma oskasin väga soravalt lugeda. See raamat oli veel see malelauaga saabastega kassiraamat, mida lasti seal lugeda ja et siis ma kuidagi nende punkti pärast sain sinna sisse ja ja see tuli mingil mingil hetkel mõte, et ma hakkan nüüd mängima puhkpill ja klarnetit. Vaat seda ma ei mäleta, kus klarnet ühtegi tuli. Omal ajal oli nii, et kui, kui need üldettevalmistuse osakonna poisid läksid sinna puhkpilliklass ja siis pakuti neid pillasid, vaadati hambad üle ja loomulikult kõigile pakuti alguses meetod arvaja mida, mida keegi millegipärast ei tahtnud mängida. Aga kuidagi siis tolleaegne direktor Tiina esin võttis nagu sõna, kui kummaline kutt selle klarneti kuskilt pähe võtma, ma ei tea, miks kostis minu eest, tead, mul on see nagu, nagu oleks ammune igatsus klarnet. Ma mõtlen, mõtlesin selle peale üks päev tegelikult kuskil tol ajal veel tiksus see, et selle klarneti ka. Et on legend, et siis seal on lihtne saksofoni peale, mis tähendab seda, et sõjaväes on võimalus saada orkestrisse kuidagi mingisugune hämar, hämar skeem, paistab, aga ma nagu ei usu, et see nagu oli tõsiseltvõetava ainus argument, et see ei ole ju võimalik. Neljandas klass viiendas klassis. Ometi seal Sarnet sinna tuli ja saksofon tulid ka, aga aga õnneks siis enne seda sõjaväeiga jõudis üks riik vahepeal ära laguneda ja, ja sõjaväes ma pole siiamaani käinud. Kahjuks või õnneks. Saksofon tuli hoopis teistel põhjustel, et sattusin mingisse ringkonda, kes me siis hakkasime tegelema Tšassiga? Mäleta Ta on, et kõik kuidagi paralleelselt leidsid selle iseseisvalt üles, selle. Mina leidsin kodus Glenn Milleri plaadi, mängisin nendega koos. Vot see oli küll võib-olla niisama ju, et isale meeldis see muusika päris päris palju. Ja siis me hakkasime kokku mängima äkki aegselt oma seda nii-öelda džässi. See võis küll õudne olla, aga. Ja siis, kui need osa sõpradest, kes olid vanemad, läksid Soome õppima just selle selle mõttega, et seal saab ka nagu džässi õppida, sest et sest et tol ajal, kuigi Georg Otsa nimelises muusikakoolis oli estraadiosakond olemas, aga tundub, et see veel täiesti rahuldama je suuri nõudmisi. Kuna me olime ka lõpetanud ikkagi nagu muusikakeskkooli juba. Tegelikult see haridustase oli käes, tahtsime minna kõrgkooli. Ja siis ühtäkki need sõbrad olidki koos kooli sissejuhatus, ankeetide ka mul kodus ma panin oma allkiri alla ja sinna ma läksin ka nagu justkui vooluga kaasa. Naljakas öeldud, vooluga kaasaegseks põhisõbras oligi Taavet vool kes elab Soomes siiamaani, tõsi küll, tema enam muusikaga ei tegele, aga tema nägu oli põhikirja. Ja nii ta läkski, noh et siis siis pärast neid õpinguid pakkus tolleaegne Georg Otsa nimelise muusikakooli direktor mulle tööd otsa koolis ega pakkus, et ma võiks bigbändi kokku panna. Ja kui ma olin seda mõnda aega teinud, siis pakuti nagu mujale bigbändi juhatamise tööd ja niimoodi tasapisi on läinud, et noh, minu ülesanne on olnud öelda jah ja olla nagu õnnelik asjade üle, mis pakutakse. Ta muud ei olegi tegelikult nagu noh, ma olen püüdnud loomulikult teha asju nii hästi ära kui võimalik, et vale oleks öelda, et mind need asjad ei vaimustu, mis ma teen, aga aga ma ei saa, ma ei saa vastu rinda taguda näiteks nagu Stingi raamatus oli väga selgelt välja toodud ju ma ei tea, kas sa oled sa lugenud, mis raamatuna võib-olla ei ole, ei ole teab mis töö vähe, aga, aga huvitav. Ta lugemine selles mõttes just muusikutele, et peab aru saama, et kui suur asi see on, et kui sa saad tegeleda ametilt muusikaga, et kuidas mõned inimesed on selle nimel võidelnud, päris tugevaid võitlusi ja mõnel on võib-olla nagu lihtsamalt kätte seda ei tohiks nagu ära unustanud, et see on tegelikult hästi-hästi oluline ja suur asi, kui sa saad sellega tegeleda. Loomulikult ainult juhul, kui see pakub vaimustust. Rahuldust nii, et sind ei ole džässi suunas mõjutanud liikuma ükski selline nii-öelda plahvatuslik sündmus või kogemus on kuidagi läinud sujuvalt vaikselt, nagu sa ütlesid, kuidagi järjepidevalt ja järjekindlalt nii-öelda vooluga kaasa. Aga missing džässi juures, nõnda kütkestab praegu. Džässi juures natukene laiemalt võtta, siis mind kütkestab džässmuusika lähenemine muusikaharidusele. Ehk see on Nendest haridusvormidest, millega mina olen kokku puutunud? Kindlasti kõige parem, ma isegi ei isegi ei pelga seda absoluutselt ütlemist, kuna seal õpitakse väga käsikäes nii noodikirjalist muusikat kui ka kõrvakuulmise järgi muusikat ja tähtsustamata kumbagi üle. Võib-olla see kuulmise järgi õppimine on natukene olulisem, aga ja, ja nii-öelda loomulik keele õppimise tee matkimise teel ja see annab lihtsalt võimalused improviseerimiseks, mitte ainult džässialal vaid annab võimaluse improviseerida, eks ükskõik mis stiilis muusikat sa armastad või harrastada. Et igas muusikastiilis ehk siis kui tuua paralleelkeelega, siis igas keeles on omad natukene omad reeglid, natukene sarnasusi, natuke on erinevusi. Ja kui sa saad aru, kuidas see on, see keel on üles ehitatud, et et Mozarti keel on selline, et seal on sellised sellised armoonad, sellised faktuurid. Ja kui sa saad sellest aru, siis natukene või natukene rohkem harjutades sa suudad seda juba matkida, sa suudad mängida justkui Mozart või siis Bachiga sama lugu, võib-olla natukene keerulisem ja üleüldiselt on ju olnud klassikalise muusikaharidus läbi aegade väga palju just sellist, noh, Bach oli suurepärane improvisaator, tegelikult kõik heliloojad on olnud seda mingi ajani välja, kuni skeemid on läinud natukene keerukamaks ja ja struktuurid natukene võib-olla hoomamatuks. Aga džässmuusika tegeleb tänapäeval just sellega, et õpitakse muusikat kuulama ja läbi selle läbi selle siis nagu taasesitama ja siis loomad. Et ega see improvisatsioon on ka heal juhul ju kiirkomponeerimine, halvemal juhul teiste mõtete oma sõnadega edasi ütlemine. Aga sellest pole ju ka midagi paha, sest et ka sõnalised improvisaator kasutavad ikkagi ju neid neid sõnu, mis on üldiselt kõigile arusaadavas. Et seda just, et kedagi ei tohi matkida. Mida paljud muusikud põevad, seda kahtlast ma ei põe, sest et minu arust on väga loomulik, et, et muidu ei ole võimalik ja seda päris enda väljenduseni jõudagi, kui sa mingil ajahetkel kedagi ei No lisaks sellele, et sa oled viljakas muusik, korraldad saagaa üritusi, panevad kukkuma kontserte ja etendusi, juhatad orkestreid. Kas võib öelda, et see on sinu viis otsida ja tekitada elamusi ning milline sündmus, mille tekitamisel? On olnud mängus sinu käsi sulle endale kõige elamuslikum on olnud ja miks? Ma saan aru, et on võrdlemisi raske valida? Nojah, neid sündmusi tekitatakse ka vahel, ütleme kellegi kellegi palvel kellegi tellimusel. Päris ju kontserdikorraldaja ma selles mõttes ei ole. Aga, aga meenuvad paar asja mis on küll olulised. Üks niisugune kontserdisari, millest sai plaat tehtud üks esimesi asju, mis ma siis Eestimaa pinnal tehingu õpingutelt naasen, tagasi oli. Vaimulike rahvalaulude džässi töötlustega nagu esitamine, et nende seadete tegemine ja see asi mulle nagu meeldis. Ma ei tea, kas ma nüüd praegusel hetkel väga tahaks seda uuesti teha, aga siis see tundub väga, väga õige. Ja tagantjärele kuulates ma ei tunne selle pärast häbi see nii-öelda kirikute kontserttuur, see ma ei tea, kui palju ta teistele elamusi pakkus, neile tegijatele pakkus ta kindlasti. Sest sattusime paikadesse, kus paljud polnud käinud meise. Tutvusime lisaks lisaks huvitavat nendele kirikutele ka veel huvitavamate maa kirikuõpetajate ja millest jätkuks juttu pikemaks, aga see kontoritarind, mis nüüd juba ja taas taha ja see oli tore see oli nagu elamus endale. Ja siis ütleme märksa suurem asi kus on ka minu käsi mängus olnud või on Estonian Dream Big bändiga tehtud erinevate ootasid jazzietendused. Kuna need on olnud niivõrd suurtel lavadel ja võimsate festivalide sihuksed kõrghetked, siis need on nagu ainuüksi sellepärast toredad. Ja et noh, kuna suur koosseis annab ka ikkagi väga suured võimalused. Ja siis seda nii hästi-halvasti, kui ma oskan tehes on kokku tulnud päris. Ma ei oska seda omadussõnana öelda aga rahuldust pakkuvad asjad, et et, et võib-olla nii suured asjad, mida võib-olla kuskil mujal, kui Eestis poleks mina saanud teha. Lihtsalt ma poleks pakkuda. Kuidas on lood, et ülepea sinu elus, teiste kaunite kunstidega oskad sa praegu hetkel tuua mõne hea näite mõnest, kas kunstiteosest või raamatust või teatrietendusest, mis on sulle kuidagi väga sügavat mõju avaldanud. Jama, kuidas see sõna ongi, et kas, kas tarbimine tundub nagu kole? Harrastamine tundub ka kuidagi madal. Aga ma suhtlen päris aktiivselt? Jah, ütleme kirjandusega ja maalikunstiga. Vanasti ma käisin rohkem teatris ka nüüd millegipärast nii palju ei ole jõudnud. Aga ma mäletan, et kuigi maalikunsti on ju väga-väga palju väga toredalt ja mul on, mulle meeldib eesti kunstnikest, mulle meeldib noh, need on väga palju, aga kuna mul on au tunda ka isiklikult kunstnikku, siis mulle Juss Piho väga meeldib. Ja ma kindlasti olen sealt ammutanud ainest enda asjadeks. Aga ma mäletan, kui ma Barcelonas käies käisin, käisin Picasso muuseumis. Ja nägin neid tema väga väga noorepõlve miniatuurse, mis olid puutükkidele joonistatud. Et see oli minu jaoks midagi väga konkreetset, kus ma sain nagu nii-öelda miniatuuri ideid ja see jätnud mind nagu tükk aega rahula. See ei ole muidugi niisugune Picasso, mida me võib-olla üldiselt teame, et ta oli väga konkreetne, väga selgelt, väga hästi joonistatud. See oli nagu väga kihvt. Siis kirjanduse poole pealt on ikka olnud ka niisuguseid teoseid, mille juurde ma olen nagu tuld tagasi, kindlasti ka noorepõlve üks üks saadud tohutuid elamusi oli Bulgakovi Meister ja Margarita. Ma arvan, et see on sadu, kes, kes on saanud sellest suure elamuse ja mõne raamatuga on lihtsalt see, et et kui see idee ja kompositsioon käivad käsikäes, et, et on ju olemas väga heade ideedega raamatut, mis kuidagi hääbuvad lõpuks ära. Ma pean kahjuks tunnistama, on ka halbu elamus, et kui on hea raamat on, lõpeb kuidagi hambutult kehvad, siis sa tunned ennast siukest tükke solvunult. Näiteks kas oli Ardo baasil Janic, mitte Jänicsümboosivaid, hauda, Armijas see, kus on tornkraanajuht, saab jumala asemik, sel ajal kui jumala puhkusel geniaalne idee, aga kuidagi lõpes. Et nagu ei saand üldse sotti, et siis ma tundsin, et see oli halb enamus, et kuidas siis niimoodi. Ja mis veel võiks välja tuua. Ma ei ole muidu ulmeraamatute fänn, aga ma isegi ei tea fantaasiaraamat, mille hulka terri pretset kuulub. Ja ma olen neid hulga tema raamatuid läbi lugenud. Hiljuti kordasin. Kordasin murti, mis on ikkagi jällegi tema loomingust minu lemmik ja ja ka nagu vaated, täiuslik teos minu jaoks see et kust see fantaasia tulevatelt just nagu mõne muusiku puhul näiteks Soome saksofonist Mikko pinnase puhul ma tunnen seda, et kust need ideed, kust need, kus see fantaasia, et kustkohast nad tulevad, et kuidas on võimalik siukseid asju välja mõelda. Et Brexiti puhul on vahel see, et no et mida, mida tegema, et niisuguse sai selle idee tulla. Et see on jah, vaimustav, see annab nagu tuge põhjust elada. Sa pead oma kodulinnaks Helsingit. Kas Helsingi on sulle seetõttu kuidagi eriliselt tähenduslik koht? Noh, ega ma ju enam ei saa pidada, ta võib olla tegelikult teine kodulinn, et kui ma ikka aeg-ajalt käin seal ja muidugi ma tunnen väga soe tunne sinna minnes. Ega ta võib-olla arhitektuuriliselt ei ole kaugeltki mitte mu lemmiklinn, et ütleme eriti talvisel ajal, ega ta seal ei olnud peaaegu, et ei ole ühtegi ühtegi maja, mis mulle kangesti meeldiks. Suvel on seal muidugi Estpla laad ja, ja kõik toredad kohad. Ja nad uued majad, mis nad ehitavad, minu arust on kohutavalt koledad või nende modernse on ka üks, 50 aastat ajast maas. Aga las ta olla. Helsingi meeldib mulle, no ta seostub, minul on lihtsalt väga konkreetset inimest kasvamisega. Et kui ma sinna läksin, kodust ära omaette elama. Järsku oli palju aega aega hea küll pilli harjutada, mida ma ei teadnud, mis see tähendab enne mis muusiku jaoks on lihtsalt väga vajalik, nagu iga iga käsitööline peab ikkagi natukene must töö tuleb mingil hetkel ära teha. Aga lisaks sellele oli kuu aega lihtsalt oma maailm välja mõelda nii-öelda või noh et mul polnud mitte kunagi olnud niisugust aega, et ma olen nüüd üksi ja mõtlen, et isegi võib-olla aktiivselt mõtlemata, aga siis hakkad tasapisielust aru saama, saad täitsa üksi hakkama. Ja mõtled ja rahulikult tuled ja siis ja see on mu loomulikult, see on ju väga oluline aeg iga inimese jaoks, kui see inimesed, kas hetk tuleb, võib-olla mõnel ei tulegi. Aga sellepärast ma ka enda kõigile õpilastele soovitan minna välismaale ja mitte ainult õpilastele üldsegi kõigile, mitte ainult välismaale, ka kodulinnast ära. Ma olin, ma usun, ikkagi hea poiss, kes viib vanaema arsti juurde ja käib turul emaga ja see kõik on väga tore. Aga seisa lõpp lõputult niimoodi kesta. Et mingil hetk sa pead ennast nagu natukene lahti rebima, et noh, ma olen seda sõnastanud jah, enda jaoks, et see maailm välja mõelda, et kuidas ta nüüd, mis, mis seal siis minu jaoks on. Ma arvan, et siis on nagu lihtsalt palju lihtsam elada. Et saavutada maailma ka paremat kontakti, on vaja kõigepealt saavutada parem kontakt endaga ja see on hästi öelda. Kas on veel mõni lugu sul südamel, mida sa tahaksid meiega jagada. Kui sa mõtled sellele sõnale elamus. Ei, jah, võib-olla ma olen kunstist ja sellest poolest palju rääkinud, et kuna ikkagi see looduse poole on minu jaoks ka nagu üldse nagu maistele rahvastele nagu eestlastele väga oluline, siis jällegi üks elamus, mida, mis jääb ka nüüd jällegi aastate taha, aga ilmselt millest ei saa surmani lahti, on. On see süstamatk, mille ma tegin oma hea sõbra Nilsiga Põhja-Norrasse, kus ma siis sõitsime süstlaga kahekesi välja sisuliselt nagu põhja jäämehe rannikule, nii kaugele, et sai vaadata, fjordid lõppesid ära, saared lõppesid ära, oli ainult Vaba vesi, mida siis, kui sealt natuke edasi nimetatakse, põhja näriks? Mingil hetkel muidugi olid alguses saared, kuhu said saksa turistid mööda sildu. Me sõitsime mööda. Aga siis need sillad lõppesid üks hetke ära. Ja seal täitsa lõpus oli, ainult siis käis kord kahe päeva tagant streididegemas helikopter vaatamas, lihtsalt et ma arvan, ta käis reidi tegemas, aga, aga olime ainult meie ja tursad nähes keda me siis jõudumööda sõime. Et see oli küll midagi sellist, mis oli tagantjärele mõeldes nagu väga-väga vinge ettevõtmine. Et meil oli veel niisugune kokkupandav vene taimen, süst, hirmus raske kuidagi sinna Põhja-Norrasse toimetatud ja siis sealt teha ka niimoodi, et üks osa vist läks lennuk, teine kuidagi bussidega, ühesõnaga keeruline jutt, aga see oli väga vinge sõber, tol ajal õppis seal Tromses tema natukene teadis seda elu, seal. Meie põhiline oli, see kuskile neelu kohta ei satuks, pöördus kuuldavasti on? Ei sattunud, ta läks, ilm oli ka vist üle aastakümnete, leidus kaks järjestikust nädalat, kus ei sadanud tilkagi vihma, mida seal on seal ikkagi väga harvad. Me käisime jaanipäeva paiku seal lipulaas pääl ka. Päike tegi sisuliselt ringiratast ümbermajja, nii et sõitsime põhiliselt öösiti kuradi tuul. Tuul oli vaiksem, lainel natukene vaiksem ja see oligi peaaegu ainus asi, millest sa jahu peale lindude, et, et on et eriti muust seal. Ei olnud aru saada, magasin, midagi juhtus ja sellega ei juhtu seal. Et see oli väga tore. Kuulsite saadet sarjast elamus, kus kõneles Siim Aimla. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus. Kohtumiseni järgmisel pühapäeval.