Täna hommikul kutsun teid kiikama vana testamendi viiendasse Moosese raamatusse. Seal peatükis neli salmis 35 kirjutatakse. Sina ise oled seda näinud, et sa teaksid, et issand on jumal ei ole ühtegi teist peale tema. Meie pisukeseks hommikuseks teemaks on ilmutus. Muuseas, kes peab enne Iisraeli rahva viimast sammu tõotatud maa suunas ehk Jordani jõe ületamist pika kõne Iisraeli erilisest sidemest oma jumalaga kinnitab rahvale, et nad on jumala imetegusid ise näinud. Nad on nimelt pääsenud Egiptusest. Neile on antud tõotus saada suureks rahvaks oma tõotatud maal ning nad on pärinud seaduse, mis aitab neil läbi elu minna. Kõike seda on nad näinud selleks, et teada, et nende jumal jahve ongi jumal. Üks jumala tegu võib olla niisiis ilmutus tegu ja selle tulemust on näha ning see tunnistab jumalast. Selline arusaam seab just neid siin ja praegu küsimuse ette, kuidas ilmutust mõistame. Ilusad pildid keskajast, uusajast ja kaasajast näiteks kaunilt illustreeritud ajakirjades, Vahitorn näitavad meile ingleid sõnumit edasi andmas. Vahest isegi halli habemega jumalat otse ilmutust edastamas. Küllap see toetab rahvalikku aru saama, mille kohaselt ilmutus peaks olema midagi kindlat ja konkreetset. See peaks olema ikka kindlalt formuleeritud sõna-, jumalik kuuldus või nägemus, ütlevad inimesed ikka siin ja seal. Aga kas tõesti? Kas ongi nii, et kui meilt küsitakse, kas oleme saanud ilmutuse, siis vastame, et ei ole. Sest meil pole seda millegagi tõestada. Meistrist kellelgi pole ette näidata kirjatükki, mis on taevast kukkunud või sõnumit, mida oleme otsesõnu jumalalt kuulnud. Kas meist mõnel on jutustada nägemusest sellisest päise päeva ajal ja selge peaga nähtust? Ei vist olegi vaja mingit kindlat sõna või jutu või nägemust. Võib-olla on ilmutus hoopis üks kindel tunne. Selle kohta on isegi sõna olemas. Taipamine. Heebrea keeles kasutatakse teadmise kohta sõna ja ta mis tähendab ka teada saamist ning vähe sellest ka tundmist ja äratundmist. Mõni minut tagasi loetud kirjakohas viiendast Moosese raamatust oli kasutatud samast sõnajuurest tuletatud sõna taat. Vana testamendi kirjutajate jaoks on olnud jumala teadmine seotud ikka teadasaamise ja äratundmisega. Lausa tundmisega, sest jumala teod on inimesel olnud tunda. Taipamine on siis oluline ja taibanud oleme me kõik, ükskõik, mida see ei puudutaks. Kas sealjuures taipamine tähendab seda, et me suudame taibatud kohe sõnadesse panna, selles ma kahtlen. Suured taipamised, mida oleme kogenud, on ehk just sellised, mida defineerivas keeles polegi võimalik edastada. Võib-olla saaks ainult ümber öelda, võib-olla tuleks siis kasutada metafoori ja võrdpilti? Võib-olla isegi suurel hulgal. Kui tahta seda taipamist teistele kuidagigi vahendada läheksin veelgi kaugemale ja võrdleksin ilmutusliku taipamist kuuldud anekdoodis arusaamisega. Anekdoot on tänapäeval enamasti Buendiga lugu, milles midagi jäetakse, rääkimata, et anda kuulajale võimalus see midagi ära taibata. Taipamine on siis meeldiv. Nii meeldiv, et ajab naerma. Ilmutus ongi meeldiv, see on äraütlemata meeldiv. Palume endi kui inimeste pärast palume kõikide inimeste pärast. Palume, et tunnistaksime kõiki ilmutusi oma elus ilmutustena. Aamen.