Kutsun teid kuulajad alanud nädala hommiku mõtiskluste ajal tegema väikest ringkäiku piibli vanas testamendis. Kindlasti on kuulajate hulgas neid, kes küsivad, mis või kes on jumal. Kindlasti on paljudele tulnud ka pähe otsida vastust piiblist. Et vana testament asub uuest eespool, siis juhtub nii mõnigi kord, et loetakse kõigepealt ikka vana testamenti ja siis, kui jõutakse ka uut. Meie alustame täna jumalast ja võtame abiks kirjakoha, mis ilmselt ongi tänu oma asukohale võrdlemisi piibli alguses paljudele tuttav. Teise Moosese raamatu kolmandas peatükis salmis 14 kirjutatakse. Ja jumal ütles Moosesele. Ma olen see, kes ma olen ja ta jätkas. Ütle Iisraeli lastele nõnda. Ma olen, on mind läkitanud teie juurde. Mooses küsib jumalalt tema nime, sest jumal on parajasti kutsunud Moosese Iisraeli rahvale Egiptuses oma sõna ja tulevast päästetegu kuulutama. Ning see jumal vajab rahva jaoks tuvastamist. Muidugi kasutavad Moosese raamatute autorid siin sõnamängu ja tahavad seletada Iisraeli jumala nime, jahve ning heebreakeelse tegusõna olema hajavõi Istjee sarnasust. Jumal, jahve on olemise alus ja tema nimi ju siis peab olema ka olemisega seotud. Ent kas see ka meie, kui kuulaja ja lugejate jaoks niimoodi välja kukub, on iseküsimus on tõeliselt iseäralik, selle asemel et lihtsalt oma nimi öelda. Jumal justkui narriks Moosest. Sest jumala vastust Moosesele võiks tõlkida ka, kui ah, olen, kes olen. Sest mida peaks jumal õigupoolest üldse Moosesele vastama? Eriti teravalt puudutab see küsimus meid tänapäeval. Meie oleme ju tegelikult need, kes ootavad jumalalt enda tuvastamist. Meie soovime saada adekvaatset definitsiooni ja kirjeldust, et liigitada käsitletav ise meile tuntud asjade maailma. Ent selline ootus pole vist jumala puhul õigustatud. Võtame appi kogu piibli, et otsida mõnda jumala definitsiooni, millega Moosest teises Moosese raamatus peatükis kolm võimeid endid hirmsast seletamise ja tuvastamise hädast välja aidata. Otsimine ei viia ka kuhugi, sest mida pole, seda pole. Jumala definitsioon, puudub. Leiame end paradoksi ees, see, kes inimestele ennast ilmutab, jääb ise tundmatuks ja defineerimatuks. Meid ei aita ka kogu vana ja, või keskaja või hilisemagi aja teoloogia ja filosoofia. Selline nimelt, mis spekuleerib jumala olemuse üle. Kõik need seletused komistavad tõsiasi otsa. Et jumala olemusest ei jõua meieni muudkui ah, olen, kes olen. Kas saab siis üldse jumalast rääkida? Kas sulgeme üldse suu, nagu seda tegi, Iiob pärast jumala ilmumist tormituulest ning kõnet, mis täis inimesele vastamatuid, küsimusi? Ei vakka ei pea meie olema. Meie võimalus on samasugune nagu piiblikirjanike võimalus. Rääkida saab sellest, kuidas inimene jumalat näeb. Kui inimene ei saa ennast ega jumalat näha kõrvalt neutraalse, objektiivse vaatlejana loodusteadlasena, siis saab ta inimesena vaadata jumala poole. Mingisugune kiiker on meil ikka võimalik, et jumala enda antud, millega kaeda, kuidas võiks jumal meile tunduda. Piiblikirjutajad on ausad kiikri kaudu nähtust nad kirjutavadki ei salga kiikrit ehk ilmutust. Nende jaoks oli jumal, seega looja jumal on armastus, mille lakkamatuks tõdemiseks ja ümberütlemiseks on tuhandeid luulelisi võimalusi. Inimeste suhe jumalasse on suhe tema loojasse. Palume endi kui inimeste pärast palume kõikide inimeste pärast, palume, et võimalust jumalast kõneleda, mõistaksime ikka võimalusena kõneleda oma usust temasse. Aamen.