Tere, neljapäeva hommikut, kallid kuulajad, kes te kõik sarnaned üksteisele ühes kindlas asjas. Te olete inimesed, kutsun teid inimestena võtma viis minutit, et mõtelda piibli vanas testamendis inimese kohta öeldule. Salmis 51 salmis 12 kirjutatakse loo mulle jumal, puhas süda ja uuenda mu sees kindel vaim. Niisiis oleme kõik inimesed meis kõigis tuksub süda ja ilma vaimuta ei saa me ka ükski hakkama. Isegi vaimust vaesed võivad vaimustuda ja ükski meist ei vabane hetkekski inimkonna vaimuloost. Kõikide inimeste sarnasust tunnetasid juba vana aja mõtlejad ja maailmajälgijad. Nad seletasid seda asjaolu esimese inimesega ehk inimpaariga, kellest on kõik hilisemad põlvkonnad pärit. Aga lisaks ei unustanud nad kindlustamast inimese ja inimeseks olemise muutumatust. Lõppude lõpuks võib ju juhtuda, et inimene areneb füsioloogiliselt või veelgi hullem vaimult ei tea, mis suunas. Inimeseks olemise muutumatus vormus piiblikirjutajate nägemuses inimese jumala näolisuse teesiks. Mis see küll on see jumalanäolisus? Miks ankurdada inimeseks olemine kui selline just sellesse ausalt öeldes justkui vähe pakkuvasse teesi. Sest mida me jumala näo kohta teame kes otsivad võimalusi salata maha igasugune religioosne mõte jumala või jumalate olemasolu on kasutanud väidet, et inimese jumala nägu on ainuvõimalik väljend, kui jumal on välja mõeldud. Inimene on jumala mõtelnud välja, et vastamatute küsimustega kuidagi hakkama saada. Ta on siis kujutanud ennast suuremaks ja vägevamaks ning selle abil asunud maailma seletama. Kahtlemata on selline seletus, kas naiivne või vales kohas esitatud sest kuidas teisiti kui inimese moodi peakski inimene jumalat kujutama, kui ta ei hooma jumalat, ealeski. Aga selgitus, et jumal on inimese looming on vales kohas ka seetõttu, et eksib jumalanäolisus idee vastu. Väljendis jumala nägu ei ole rõhk mitte jumalal, vaid näol. Igal pool muistses Lähis-Idas ühendas üks asjaolu tõesti jumalaid ja inimesi. See oli valitseja pale. Kuningaid peeti ikka jumalate asemikeks maa peal. Nad valitsesid oma riiki, rahvast ja vähemalt mõtetes sageli kogu maailma, nii nagu valitsesid jumalad. Maailmavana testamendi tekstide kirjutajad astusid aga sammu kaugemale. Nad nägid igas inimeses valitsejat. Iga inimene oma mõtlemisvõime, planeerimisoskuse ja ettenägelikkuse ka on nagu maailma valitseja. Sealjuures muidugi valitseja, kelle vaimuvarustuses kõige tähtsamal kohal on vastutustunne. Sest kuningad, kui nad just päris nõdrameelsed ei olnud, vastutasid oma riigi ja rahva eest. Niisiis on meil kõigil jumala pale, sest me mõtleme, näeme ette ja oskame idee poolest vastutustundlikult, maailmaga ümber käia. Viimase väitega ei taha ehk kõik raadiokuulajad nõustuda, sest vastutustundetust kogeme iga päev, eriti meie noores riigis ja ühiskonnas. Aga vastutustundetuse olemasolu ei vähenda jumalanäolist potentsiaali mis meile kõigile on kaasa antud. Loo mulle jumal, puhas süda ja uuenda mu sees kindel vaim, ütleb tsiteeritud psalmi kirjakoht. Siit saame teada, kuhu on suunatud meie jumalanäolise inimeseks olemise teravik. Vaimu uuenemisse nimelt inimeseks ei saa olla muutumatu ja staatilisena meiegi ja võib küll vananeda, aga hulk rakke selles uuenevad pidevalt, et saaksime elus püsida. Teame ju ka, et elus püsimiseks on tarvis lakkamatult õppida ja uueneda. Parim tõestus inimeseks olemise kohta on uuenemine ja uuenemine. Kui ta on mõeldud tõsiselt, ei saa toimuda jumalast lahku, vaid ikka tema suunas. Palume endi kui inimeste pärast palume kõikide inimeste pärast. Palume, et me ei alahindaks võimeid, millised jumalad meile kaasa andnud. Ja teostaksime oma jumalanäolisust siin maailmas iga hetk nüüd ja kohe. Aamen.