Hea kuulaja tänaselgi hommikul jätkame sellel nädalal ette võetud ringkäiku vanas testamendis. Viimase keskmes seisavad kahtlemata käsk ja keeld. Õigupoolest terve hulk neid koondatuna Toorasse seadusesse ehk elu juhisesse. Aga loen alustuseks, mida üteldakse ühes prohvet Jeremija raamatu kirjakohas peatükis 31 salmis 34. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda öeldes tunne issandat. Sest nad kõik tunnevad mind nii hästi, pisikesed kui suured, ütleb issand. Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende patu. Kindlasti on piiblikirjutajad mõtelnud tõsiselt seadust, mille jumal andis Iisraeli jaoks Moosesele Siinai mäel. Selle seaduse, heebrea nimetust toora on tuletist tegusõnast juhtima. Toora on juutide jaoks juhis heas mõttes ellu kaasa antud juhend ilma milleta nii mõnedki asjad ei tööta. Omal ajal mõeldi siis nii. Tulid hilisemad ajad ning kohati liiga detailsed, kohati aga liiga üldsõnalised. Juhised muutusid üha rohkem probleemiks. Judaism valis käskude ja keeldude, lakkamatu selgitamise ja täpsustamise tee, millest muuseas kunagi ei ole puudunud heatahtlik loomingulisus. Tekkivas kristluses valiti teine teeseadust ei tühistatud aga tunnistati jumala heatahtlikkust inimese suhtes kellel oli elujuhiste järgi orienteerumisel jätkuvalt raskusi. Uue testamendi evangeeliumid Jeesus ja kirjade Paulus asetavad käsud ja keelud hoopis uude valgusse. Kui aitavad fokusseerida inimese pilgu otse käsu keskmesse armastuse käsule. Võiks vist siis öelda, et käsud ja keelud pole halvad ega mõeldud halvasti. Aga et inimesel igal ajal ja igas kohas üldse tekiks mingigi arusaam käsust ning et jumala hästi mõeldud seadus oleks kuidagigi mõistetav tuli silmad juhtida hulgalt käskudelt ja keeldudelt ühele ainsale armasta oma jumalat ja oma ligimest nagu iseennast. Nimelt on vana testamendi seadusel tõesti üks piga, mõtlen siin seadust nii, nagu ta on sõnastatud piibli heebrea keeles, rohkem kui 2000 aastat tagasi ühiskonnas, kus tehti asju, mida meie tänapäeval ei tee ja kus veel ei tehtud asju, mida me tänapäeval kogu aeg teeme. Pole lihtsalt võimalik, et kõik need käsud oleksid üldse täidetavad igal ajal ja igas paigas neid tuli Jeesuse kombel fokusseerida. Vana testament on ise fokusseerimise vajadust tunnistanud ning seda te näinud. Siin ei öelda küll kusagil, et kunagi peaks tulema aeg, mil jumala leping Iisraeliga lõppeks ning ühes sellega kaotaks toora kehtivuse. Ent tema koondumine lihtsatesse, usu tõdedes on kirjutajate meelest võimalik. Lahendus on inimese sisemine muutumine. Just seda, aga hommikumõtiskluse alul tsiteeritud Jeremija raamatu kirjakoht tõotabki. Siis üks ei õpeta enam teistega vend, venda öeldes tunne issandat, sest nad kõik tunnevad mind nii hästi, pisikesed kui suured. Teiste juhendamine ja käsuga õpetamine pole enam vajalik, sest inimene lihtsalt tunnebki jumalat. Jumala on talle ise appi tulnud ja süü andeks andnud. Inimene ei pea enam juurdlema, kas ta käsku ikka korrektselt täidab, vaid võib elada rahus, sest iga tema tegu ongi käsu täitmine. Aga ärgem unustagem, see aeg on käes. Uus testament on võimas tunnistus selle kohta, et Jeesusega mõtles jumal seda asja tõsiselt. Meile ongi antud võimalus elu paradoksid ületada ning armastuse käsku elada. Inimene inimesega on ikka paremini läbi saanud, kui õpetaja õpetajaga. Palume endi kui inimeste pärast palume kõikide inimeste pärast. Palume, et meil oleks silmi piiblist leida üles armastuse käsk ning et me iialgi ei väsiks armastuse elamisest. Aamen.