Täna on igavikupühapäev, kristliku kirikukalendriaasta lõpuni on jäänud veel vaid mõni päev. Kirikuaasta viimane pühapäev on eriline, sest tema pühas vaikuses mõeldakse surnutele. Meie kasutame tänast hommikut selleks et lõpetada möödunud nädala pisuke ringkäik vanas testamendis mõtisklusega surma ja pääsemise üle. Loen alustuseks Iiobi raamatust peatükist 19 salmidest 25 kuni 27. Sest ma tean, et mu lunastaja elab ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha jumalat teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra Iiobi raamat on keeruline raamat, keerulisem on veel tema äsja ette loetud kirjakoht. Iiobi raamat sisaldab palju keerulist heebrea keelt aga samuti palju keerukaid teksti probleeme. Mistõttu näiteks meie kirjakoha algteksti saab rekonstrueerida erinevalt ning muidugi ka tõlkida erinevalt. Ent üks on kindel, seda kirjakohta on kristlikus traditsioonis läbi aegade tõlgendatud nii, nagu te äsja kõlas. Iiob väljendab oma kompromissitu kindlust, et Iiob oma silmadega näeb veel jumalat, sest teda lunastatakse tema hädast. Vaatamata sellele, et ta sureb ja ta ihugi kõduneb, teab ta, et näeb jumalat. Need sõnad ei pärine sealjuures mõne suvalise rõõmsa lootja ja uskuja suust vaid vana testamendi sügavaimasse. Ta langenud kannatajalt. Tema suu üldse veel vaevu kõneleb. Tema suurim etteheide jumalale on, et see ei lase tal surra. Selline job on kindel oma puhtuses ning teab, et tema lunastus tuleb. Oleme inimestena kõik surelikud saame sellest ka suurepäraselt aru, sest vaevalt meie hulgas on selliseid, kes pole surma näinud. Nii või teisiti oleme näinud ja näeme seda veelgi. Ent kas meist keegi on läinud ülestõusmist? Võib-olla polegi, miks me siis usume, et tõuseme üles ja kuidas me seda üldse usume? Elusolend, kes sureb ja kõduneb, ei ärka üles, ütleb meile koolitarkus ja kogemus. Surnu ellu ärkamiseks oleks tarvis imet ära kõdunenud tagasitulekuks veelgi suuremat imet. Kas siis üldse on ülestõusmine võimalik? Arvan siiski, et on, usun ka, et on aga ei tea, kuidas see võimalik on. Mida aasta edasi, seda vähem tunnen ausalt öeldes ka huvi, kuidas peaks võimalik olema. Ülestõusmise ja lunastuse sõnum on nii paradoksaalne et seda saab vist taibata vaid osaliselt siis, kui vaim on rahunenud. Iiobi pole ihu, aga tema enda silmad näevad jumalat, mitte kellegi teise omad. On need siis mingid vaimusilmad või äkki inimkonna silmad? Ei tea? Aga teame tänu 2000 aasta tagustele, mõtlejatele ja uskujatele et inimeseks olemist iseloomustab surmaga leppimine ja leppimatus ühteaegu. Õigupoolest võiks sõnastada seda ka nii. Mitte surm ei ole probleem, vaid sideme kaotus lähedasega. Inimeste vahel on erilised sidemed. Inimesed on alati inimesemad, kui nad puutuvad kokku teiste inimestega. Kui kokkupuude kaob, siis on puudus surm ja lein. Aga kas kaotus on nii suur kui vaimne side lähedasega alles jääb? Selline mälestus ja mõttes lähedasega suhtlemine. Võib-olla aitab meid just siin kindel olek, et ülestõusmise saab kõik lahenduse ning kõiki meid lunastatakse meie sidemete kaotusest lähedastega. Lunastatakse siis meie võimetusest lähedastega sidet hoida. Lunastatakse raskustest olla inimestega inimesel. Ja kõige lõpuks võime õppida sellest Iiobi raamatu kirjakohast ju, et oluline pole surmega ülestõusmine, vaid jumala nägemine. Mine tea, kuidas see kõik on võimalik, aga ma usun seda. Palume endi kui inimeste pärast palume kõikide inimeste pärast. Palume, et surma kogedes ei kaotaksime sidet oma lähedastega. Et me ei kiusaks ennast küsimusega ülestõusmise olemuse kohta vaid usuksime seda, et meie suurim soov võiks olla, et näeksime jumalat. Aamen.