Eesti sõduritund. Juulis 75 aasta eest löödi Eesti vabadussõjas Landeswehri. Vabadussõja veteran Taavet Poska. Ja nüüd me olime relvastatud võrdselt mainitud võrdselt. Aga sakslased oli küll suurtükiväe poolest palju rikkamad ja neil olid väga hääd miinipildujaid ja väga palju laskemoona, see oli nende paremus, aga neil ei olnud seda hoogugi eriti need palgasõdurid, keda nad sealt rauddiviisist omale palkasid mandril Kolts oma mälestustes kirjutega, kuigi palju sõjas tehases. Seda, et meie ei oodanud nii tugevat vastupanu, ta arvas, et no mis need eestlased ikka Veel elab Eestis sadakond Eesti vabadussõjas käinud meest võidupühal 1938 rivistusega Vabaduse väljakule Tallinnas 20000 kaitseliitlast. Ainus säilinud helimälestus sellest esimese iseseisvuse aja suurimast paraadist on paari minuti jagu Soome raadio helisalvestust. Kaitseliitlasi tervitamas sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner. Paraadi kõne pidas president Konstantin Päts. Tänavu tervitas võidupüha paraadi Tartus president Lennart Meri. Ja ta keemilisel tasakaalukas. Juuni on olnud Eestile ja tema sõdureile saatuslikku. Juunist 1940, täpsemalt seitsmeteistkümnenda juuni varahommikul ületasid punaarmee soomusmasinaid ravige mitmes kohas Eesti riigipiiri, hakates lahingukorras liikuma sisemaa suunas. Juunis 1941 jõudis Eesti ohvitserkonna sihikindel hävitamine laineharjale. Eesti rahva suurküüditamise ööl käsutati õppuste ettekäändel ohvitsere Petseri kaitseliidu majja. Leitnant Oskar Uluots. Kolmas ruum, kitsam ruum, läksid uksed lahti, siis veel kolm meest, üks oli ees püstoliga selja taga püstoliga ja kolmas oli kõrval ja käed üles, käed üles ja viidi selle lava alla. Kaitseliidu saal ja sülesaalis on lava ja lava all olid siis soldatid. Need võtsid siis ära relvad, meie käest kõlakad, võtsid ära, ükshaaval need eriti välja ja, ja muidugi, kui Altoni valmis Altteated jätmised valmis Bay puust üle, siis uus üdi jälle juurde ja all võeti, siis meilt võeti siis kõik raha, võeti ära, sõrmused võeti ära, tortsi karid võeti ära, kellel oli portsigarit? Suitsud võeti ka kurat ära, tähendab seal Napoli puhastust ära teinud, läksid ikka käed olnud ülevalt vidi viidi sinna saali ja pandi siis jälle istuma, põrandale istuma ja seal siis hakkasid tulema, ikka ikka tuli, tuli, tulid, tulid ja, ja seal sai vist päris täiskohane, aga need olid põhjalaagrist olid põhjalaagrist toodiga autodega need sinna, mis me juba esimese alistada. Meie läksime sinna umbes kella juunikuu sees. Kas kella 10 ajal või nii, et ta ikka lükka üleval kõrgel ja hakkasime sealt neid hakati pagunditesse tooma hommikus pool tööd, nii et äike veel ei tõusnud. See võiks olla kella umbes kella kolme ajal ja siis viidi meid vagunitesse. Sõitsime Riiga. Ei ole juua, mitte mitte mitte ühtki piiska vett ei olnud sel ajal saanud ja kange soe oli. No sisemati ämbriga toodi, siis, tegime siis niisuguse korraldades, igaüks võtab kaks lonksu ja kui kõik rind täis oli, siis jälle kaks lonksu, niikaua kui tühjaks sai. Ja Riias Me olime test, öö ja päeva. Ja siis saadeti, peab olema Riia ja Moskva vahel, peab olema üks batoobina jaama. Sealt võeti meid maha ja mis siis tuli välja? Sinna tulid siis lätlased ja tulid leedulased. Ja me oleme kõik üks sama ešelon oli pandud siis vene soldatid olid, olid kuulipildujatega ja püssidega ümberringi seal. Ja pandi meid rivisse. Ja meid oli rivis 1100 meest, tähendab kõik lätlasi, kes siis kokku oli 1900 meest. On mõistetav, et pärast punase aasta julma terrorit leidsid aasta hiljem Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäesõnad vastuvõtliku kuulaja. 22. juunil möödunud aastal ringhäälingu loeti ette sõjakuulutus Nõukogude venele. Ei tundnud Iraak valemit, teepulk välk selgest taevast, nagu kogu muule maailmale. Vaithiilgulidega ooda toorõli Aatjana Ediaatiana, milles viga oli veendunud ja ainult ei teadnud mitte aega lillalsel sõja kuulutult puretud. Ja nõnda 23. juulil möödunud aastal iga eest kaabel võidupüha, ema süda, need jälle uuesti rahvusliku rõõmupühad tõid, siis oli teada, et nüüd ei ole enam võimalik eesti rahva ärritaalile, vaid meil teiega veel tuleriiki. Aga võidupäeval algas vabu eesti rahva võitlus bolševismi all paar metsavendade võitlusena. Ta algab iga üksiku kodaniku võitludena kui mitte täis FB rahvuslõikude varanduste pääst lillegi. Sellest päevast peale ei olnud mitte elav paik tapalavale viili, vaid selle päeva peale oli võitlus ja köök lange. Avalikus võitluses või vanglamüüride taga oli auga langenud võitluses eesti rahva tulevikku. Tuhanded eesti mehed läksid toona vabatahtlikult rindele. Kümned tuhanded järgnesid üleskutsele kui idarinne ähvardas 1944. aasta algul Narva juures murduda. Juuniks olid vastase suurrünnakut raugenud. Punaarmee koondas tugevamaid jõude Karjala kannasele. Soomes oli selleks ajaks formeeritud ka Eesti Vabatahtlike rügement IRL 200 väljaõppe saanud või saamas. Neid päevi meenutavad soomepoisid Eerik Murusalu, Eiland vilepill ja Raul Kuutma. Peab ütlema, et me tunnetasime, et midagi on ebanormaalselt. Aga Soome poole peal erilist küll ette ei võetud. Nähtavasti seal ei usutud niisuguse suurrünnaku võimalusse ja isegi suurtelt ja hobuseid oli saadetud kevadtöödele, nii et suurtükiäratoomisel oli tõsiseid raskusi. Meie pataljonist olid ju ka mehed lihtsalt põllutöödel abiks ja pataljoni voorihobused ka. Meie rügemendi põhiosa oli tol ajal Haavetis õppelaagris ja seal oli siis teine pataljon samuti rügemendi juhtkond, staap, veel eriüksused, eri pumpanid olid väljaõppel teistes paikades. Esimene pataljon, kuhu meie rüksin, kuulusime, oli rindereservis Kaufi sääres umbes 10 kilomeetrit rinde taga. Meie olime saanud muidugi põhjalikuma väljaõppe valmis sõjapidamiseks. Üheksandal kuupäeval paigaldas rinde poolt lahingumüra peale ja meie esialgu olime oma laagris seal näiteks meie kompani neljas kompanii, kus oli raskekuulipilduja kompanii Ma olin, see viidi isegi 10. kuupäeva hommikul lõpusele. Ja põhjendas seda meie kompaniiülem sellega et ta tahab laagritsoonist ära viia, kartes õhurünnakuid laagrile. Aga mind kutsuti varsti tagasi. Kogu pataljon võeti kokku lahinguvarustus välja ja haldas minek rindele. Kaks kompaniid, sealhulgas ka meie kompanii läks jalamarsiga. Me läksime täitsa jala. Ja siis esimene ja teine kompanii läksid autodega. Ja ega sel õhtul midagi erilist ei juhtunud. Asi läks tõsiseks järgmisel päeval. Aga meil läks samal päeval, meil oli see Sauniva 10. jutuks oli valimis esimene saamatame. Jäägrijuht läks esimeseks ja me läksime, et kindlaks teha, kas on venelane läbimurd või ei ole. Pillasin jättilaja aparaat teele ühines meiega nii-öelda kõrvalt tuli veel soomlaste esimese jäägripataljoni üks jäägrikompanii, nemad tulid jalgratastel, aga meie läksime jalgsi. Nemad jätsid oma rattad sinna, järgnesid paremale ja Me jäime nagu vasakule tiivale ja meie ülesandeks jäi üle lageda põllu minna, tihele välja võtta, siis tuli ootamatus, vene tankid surusid järsku sealt metsa vahelt kõrgendikule välja, venelased märkasid soomlasi kõigepealt ja suundasid tule nende peale. Ja meie saime siis tõmmata tagasi natukene. Ühesõnaga, me olime igatipidi, rumalus olukorras, kus jäime mäe alla kõik järgmine käsk kooli meeled Metsast organiseerida uuesti vasturünnakut. Meil absoluutselt mingisugust raske relva ei olnud, ka Soome jäägrikompanii, kes oli seal meie kõrval igamehel oli üks käsigranaati ainult. Ja nendega tanki vastu midagi ei tee, kui sa oled niisuguses olukorras. Isegi taganemise võimalust paistis vahepeal olema seal täiesti võimatu, sest nad tõmbasid kahuritule elada terve marss, kolonnid, venelased olid nii, et nemad tulid täitsa rahulikult. Ainult siis häiris neid tulijat, mis kahurit nüüd hakkasid meid sealt tulistada. Arvasid, et maastikul juba puhas, ütleme, varastab maastik on puhas, lähedon läbimurde teinud. Ela, mees, kedagi olete siin kohta. Haabla tee oli siis juba venelast. Rapla tee oli venelaste käes ja siis me tagalasimegi sealt ära. Seal metsas v kohtasime niisugust asja, et venelastelt vedanud iva sideliini peaaegu diviisi staabini välja. Soome diviisis ta samuti lõigust läbi selle lõikasin läbi, meil oli, sidemes oli kaasas, satume uurima, et kes on sidemes, kiidab mina, ei saa aru, mis, mis juttu, see mees räägib. Hakkasin kuulama paar sõna vene keelt, oskab. No ühesõnaga seal lõigus, kus Eiland oli, seal oligi järgmisel päeval ka kõige raskem seal sai esimene kompanii sai ikkagi päris kõvasti pihta. Kõik kõige raskem oli meil esimesel päeval. Kirjas on Jäppila lahingut ootamatut kohtusime vaenlasega ja ja tankid tulid ja tankid tulid nii õnnetult, et lõikasid meid. Jõugud Ta ta jõuk on eesti keeles rühm. Ja sellest rühmas sellele jäi taganemise teeks ainult väga lai lage. Ja ma ei tea mõni üksik, kes sealt tuli, teised, kas siis said seal lahingus surma või siis vangi võttes tehti nendega lühidalt. Ja meie kompanii väsis kergemini. Noh, me ei jõudnud isegi lahingukorda minna, õieti sellepärast, et oleks pidanud tegelikult iga rahvakuulipilduja rühm minema erijalaväekompanii juurde. Aga meie kompanii oli koos. Ja 11. hommikul, kui esimene jalaväe rünnak tuli, venelaste jalaväe rünnak seal ei olnud ju väga palju mehi, siis muidugi kõik meie rühma neli kuulipildujatest sealses pundis olid, kõik panid korraga laulma, nii et noh, eks esimene lahing päeval seal ikka päris paras. Ei olnud niisugust õiget mõtlemist sõjamehe mõtlemisviisi veel. Ja muidugi see rünnak löödud, aga peale lõunat tulid tankid, tulid lennukid, tankid murdsid läbi ja meile anti taganemiskäsk, et me tulime üle Raivo silla enne selle õhkulaskmist. Jäägri jõukey natuke teises suunas, vahepeal on meile anti käsk, et tuleb taganeda üle raja jões ja 10 sealt ajajast läbi läksime siis võttis üks Soome kapten ja kamandas meid sinna positsioonidesse. Nii et teised mehed, kes taganesid sealt Raivole kaudu, siis jäägri jõuk jäi omaette veel sinna positsioonile selle jaoks, et soomlased jõudnud oma kindlustusselts ära killustada, täiesti tühjad, ainult seal, kes seal kaptenimütsi korjas, neid mehikest taganesid, et tropiks augu, et mitte edasi lasta. See liin oli raekojast läbi, läksime siis mammel Su taipale liini või CVT liin, eks ole, mis oli esimene tugevdatud kaitseliin seal ära, mida me ise käisime seal noh, tegemas ja ja ehitamas, see liin oli tühi praktiliselt ja meie ka sinna jäänud, sest meil oli raske edasi minna. Tegelikult olid need viivituslahingut ja ta oli naisi, sest ega seal muud võimalust ei olnud ja suuri vastu löödi, jõudusid ka ei olnud, sest teades, mida soomlased mõtlesid tol ajal ülemjuhatus, siis nad ei oodanud suurt rünnakut Karjala rannasel. Nad ootasid rünnakut hoopis Oulu peale, kõigi kitsamaks lõigata, lõigata sealt läbi ja eraldada saksa üksused soomlastest ära ja, ja niimoodi soome sundida alistuma üldse oodatud seda proteriti oodati, et tähendab venelased ründavad keskrindel, kus oli ohtuna, enne seda oli avaldanud lääneriikide invasioon, eks ole, või maale tuleks seal Normandias siis arvati, et nüüd venelased hakkavad võidu jooksma oma kõigi oma jõududega Berliini peale. Kuues juuni 1944 BBC lainepikkustel teatab vait aisenhower liitlasvägede saabumisest Prantsusmaa rannikul. Sel hommikul oli teise rinde ava lahingutele kõige lähemal asuv saksa rindereporter juhuslikult eestlane. Poriskeltjanov kelt järv. Juhuslikult olin Eiklos Belgias juhtus selline nali, et me esimesena kuulsime seda ühe hollandlase amatöörjaamast kell viis hommikul, kuuendal juunil, et maandumine toimub prantsuse rannikul ja lõpuks siis kolm tundi hiljem liigese ametlik teade meile ja mulle tuli siis käsk seal, et otse sinna asuda, sest meie sõjakirjasaatja Titter, Menning, kes oli, oli Pariisis, ei pääsenud sinna nii ruttu ja ma olin seal lähemale haavri läheduses. Nii et ma olin tegelikult umbes üheksa tundi peale esimest maandumist olin juba ranniku ääres, kuma jõudsin lähedusse, sinna, ütleme üks rannikust veel kaheksa, 10 kilomeetrit eemal sisulise tohutut mürinat juba kuulda, lahingutegevust ei kuulda. Tagantjärgi teada saades ja umbes kokku arvestades oli üheaegselt õhus liitlastelt 11000 lennukid ja see sinna sõit. No see oli üks pikemaid teekondi üldse kuus kilomeetrit nelja tunni jooksul ja see on niisugune papliallee, pidevalt ei olnud täpselt näha, ka joont mööda võis, võisid lennukit näha ja nad käisid seal järjest üle ja tulistasid kõik, mis liikus, õhtupoole hakkas asi natike rahunema, siis nad vist ei viitsinud enam. Ja siis oli juba nii, et peaaegu sellest aitas juba, aga mis seal järgnes, noh? Raske on öelda, aga vedas mina terve sõjakäigu ajal niisugust asja ei ole näinud. See ülekaal ja see, see võimsus nii tohutu. Ja ometigi. Me teadsime ühteteist mis on ja nii, aga tegelikult me ei teadnud mitte midagi. Nad ilmusid niisuguste asjadega seal lagedale, meil ei olnud ettekujutust, et nad löövad seal pooleteise või minuti jooksul üle väikse 20 meetrise jõe, loovad tankist, silla väljamehi ei näegi, see tuleb kõik automaatselt jooksis üle. Ja siis ranniku ääres mul oli võimalus seal oma masinat ära beeta, ees koostehniku seitse ja siis selle aparatuuriga tseesar aparatuur kantava aparatuuriga. Saime ulualust ühes rannakaitse kauri punkris. See oli meie pääs nii-öelda tagasi oli kuus kuni seitse meetrit maal, nii et seal ei võinud midagi suurt pähe tulla. Ja sealt me siis võisime seda jälgida, seda asja. Seal tuli siis meelesõda lahinglaevastiku na muidugi väikest osa, aga see selles aitas juba oma silmaga jõudsin 376 sõjaväevara lugeda. Ma ei olnud seda ette kujutanud, et sõda nii välja näeb, ma ei tea, kuidagiviisi mõju mõjus mulle nii tohutult, et ma tegin ühe väikse silmapiiril laevadest Väikse saate, mida on näha, oli ja mis seal nii toimus, siis mul ei jäänudki midagi mudeli, ma jäin mõtlema, et kas ma pean nüüd sealt punkrist välja pugema või kuhu ma nüüd lähen oma tehnikuga ja vaatama ja ja siis andsin teisel päeval ühe kodeeritud küsimusi Berliini tsentraali taisse asele. Mu tehnik pani raadio kaudu teele otseühendus ja ma ütlesin nii, et mida ma pean rääkima, kas muinasjutte? Lakooniline vastus tuli tagasi, et rääkige muinasjutte. Sifreeritult kaljut kolme sõnaga, ärtsilmsi meritsi. Suures sõjas ei mänginud just väikest või tähtsusetut rolli ka sõnasõda. Järgnev näide on sõjaaegsest propagandasaatest meie lähinaabrusest. Kakašovindamastaga Epelastustad, kuidas kohtasid on spordis stuudio, osutub kas helgelt manni, Europaaniast tekkis paisi, usub rüvet, töösnäkkasquessilda, oosund. Soomuse all on, tossab egombine paika, kus äkki Pilleusi aasta Toysi jälle balalaika. Sõja ajal oli oma loogika raadio propaganda looma. Kummaline küll, kuid Soome raadio kuulamine Eestis oli Saksa sõjavõimude poolt keelatud. Olümpiaala ja siis ta tuli paha Plaski, kus usi Lauman ülla oli Rauhan, kuulun maski. Kolibate oli tässä aski kas kanssa oli Vervedel? Ei all. Ja nüüd on kuulda pidali, perreksime kaski granaattina, opeia ja trotüüli, haavaski vangile Jürgi, Türgi juhid, kuld, ulakusi ja laski baas patuli ennadest vaks. Me jõudsime veebruari alla just 20. tähendab hommikul. Me tulime Saima kanali ja seda rünnati lennukitega tugevalt ja meid viidi kohe ümber Viiburi. Viiburi lahe vastaskaldale tähendab Viiburi linna vastaskaldale liibuv langenud. Ja kui meie tulime veebruari alla 20. juunil, siis igal veebruaril on ja siis me nägime üle lahe, kuidas Soome lipp tõmmati linnatornist maha vaid kindluse tornist ja tõsteti punane lipp asemele. Nii et meie positsioonid olid kui Survali linnaosa on see kõige läänepoolsem linnaosa Survalist, kuni Londonis on neli kilomeetrit, oli seda, seda rinda lõikumis meile anti. Ja samuti need väikesed saared, Viiburi lahes olid Priit, meie tikrisaar. Ja need olid küllaltki lähedalt. Lepassaar oli võib-olla pool kilomeetrit rannast 400 meetrit, 400 meetrit mitte rohkem. Nii et seal oli niisugune väga raske paitasime, tehti mitu rünnakut ka. 23. olid kõige suurem rünnak rünnak. Randa, et saar on juba läinud, siis sealt organiseeriti uut vastulööki ja. Mina selles meeskonnas läks, kes läks just sinna, no mina ka, aga tegelikult olid mõned mehed saaresse, pidasid vastu, lasid põhja. Kolme mehe õlul see saar hoiti, see oli esimese kompanii esimese rühma esimese ülem siis tankitõrjepüssimees ja raskekuulipildur. See jäi üksinda pilli taha. Ise andis linti. Eise lasi need kolm meest praktiliselt lõid selle lõikusele viima mitmest plaadist koosneva rünnakule. Polnud aega vaadata, mis juhtub, sellepärast oli vaja lasta. Kui meie liiv riial jõudsime, kaks, jõudis teine pataljon. No igatahes teine pataljon toodi Viiburi suurtele saartele Koivisto ja mis nad seal on, sinna kaitseks? Teine pataljon oli seal aga teise pataljoniga koos olid ka Eesti mereväelased, kes Soome laevastikus teenisid. Ja need mehed näitasid seal päris tõsiseid lahinguoskusi. Ja muuseas, Viiburi kohta nii palju oli venelaste käes ja nemad ei saanud linnusega sadama juures seal üldse liikuda. Muidugi, nemad tegid 34 meetri kõrguse plankaia ette. Meie oma lepasaarel olime vastu lina, me nägime kõiki. Terve selles ulatuses ehitati suur kõrge plankaed ette öösiti. Aga seal ei olnud palju, ei olnud seal jaanipäeva ajal. Meil oli sama häda, meil olid ka lepalepakaikad, olid pandud lepa põõsadel, saaksime seal taga käia. Kuidagipidi. Aga venelane lasi mitu korda lepapõõsaid lagedaks, et päevaks liiklusega liikumist lisandunud. Ja siis meil oli häda, meil oli otse vastas, nojah, kolm-nelisada meetrit võis seda vett meil vahel olla. Oli tellisetööstusele hästi kõrge korsten ja, ja no mis meil vähegi liiklusse Lepassaar oli nagu selle kõige Viiburi poolsem saarte keti viimane tipp. Ja siis vahepeal oli siis propsidest laud peal, niisuguse peedeeezzars arendas edasi, nii et me ilma pallita saime. Lepassaar. Päeval ei saanud süüa tuua ega midagi, nii kui liikumine sildade peal olid, nii oli, tuli peal ja siis ükskord siis anti komandot, olge ettevaatlikud, et võib-olla lühi lendu ja siis lasti seda korstent. Aga no mina ei tea, kas siis ei olnud lõhkemürsud või missi oli korstnasse lasti kolm auku sisse. Korstnast maha, isa. Dalia Rolile väiksekaliibriline mürsk ei siin peab ütlema seda, et eks selle Soome saatusel määras ikkagi see tali ihandala tõrjelahing algas ka juunis pärast jaanipäeva. Ja, ja seal määrati Soome saatus. Ja kui soomlased poleks võtnud julguse kokku ja toonud teistel rinnetel sinna värskeid diviise ja poleks koondunud kogu oma kahurväge praktiliselt sinna, ega siis Soome iseseisvuse küsimuseks olnud, oleks olnud ikkagi täiesti täisvõtmele ja see oli võtta lahing ja venelased olid väga palju seal tanke 30. löögiarmee, mis oli kuulus turja löögiarmee ründas. Ja noh, see, mis algusest peale tuli, eks ole, tema kaotused olid suhteliselt väikesed, kuni kuni sinna saadik. Ja pikali jooksid verest tühjaks. Tänu sellele, et Soome sisu tekkis uuesti, eks ole. Ja ja meestele öeldi ka, et noh, et siit positsioonidelt ei minda või minnakse ainult jalad ees. Tähelepanu endised rindemehed, teadaanne teile, üheksandal juulil käesoleval aastal kogunetakse uuesti sinimägedele, et meenutada 50 aastat tagasi peetud kaitselahinguid. Osalevad endised eesti sõdurid, veteranid, osalemis, nõusoleku on andnud väliseestlased kui ka lahingukaaslased kolmandas soomuskorpuses nõndanimetatud Corp Steineri võitlejad. Kogunetakse kell 10 30 granaadid mäejalamile, kus püstitatakse rist, mälestusmärk mälestatakse langenuid. Külastatakse endiselt lahingupaiku eesti sõdurit endised lahingu kaasa, et me ootame teid. Sama päeva õhtul toimub ka endise pataljon Narva võitlejate kokkutulek Keila-Joal. 10. juulil käesoleval aastal kohtuvad endised Eesti lennuväelased kella 11-ks omakorda Kurtnas, et meenutada sõja sündmusi 50 aastat tagasi.