Viimastel nädalatel on ajakirjandus pööranud äärmiselt suurt tähelepanu Lihula sündmustele ning too poliitiline sündmus on saanud ka meie igapäevaelus oluliseks kõneaineks. Mina räägiksin samuti tollest valusast seigast kuid mitte kriitiliselt nagu seda väga palju tehtud, vaid hoopistükkis positiivselt. Mida küll võib selles kurbloolises juhtumis positiivset küll leida, imestab nüüd peaaegu igaüks. Aga ma arvan, et põhjusi taolises võtmes mõtisklemiseks leidub õige mitmeid. Täna viitaksin kahele väga olulisele seigale. Alustan esimesest. Lihula sündmus mõjus kui pikne, mis aitab Eesti ühiskonnal üle saada oma väga valusast konnasilmast. Küsimus sellest, kes oli teises maailmasõjas Eesti vabastaja on seisnud Eesti taasiseseisvumisest alates päevakorral. Kuid seda pole keegi julenud korralikud käsitleda. Teema on olnud nagu kuum kartul suus. Paljuski on seda seganud määratlemast ideoloogilised ja poliitilised eelarvamused mis pole lasknud rahulikult arutleda, kes siis on ikkagi eesti vabastaja. Seda on seganud ka viha ning kättemaksutunne ja kirglik soov heastada ülekohus minevikus kogetud varu mida on põhjustatud nii fašistid kui ka Vene armee. Mõlemas armees sõdisid eestlased ning mõlemas leidus inimesi, kes võitlesid Eesti vabastamise eest. Mõlemas leidus inimesi, kes kandsid eneses ka võõrast ideoloogiat. Mõlema mundri jaoks oli Eesti iseseisvuse ideaal võõras mundrile võõras, kuid mitte inimestele. Lihula sündmus andis väga tõsise tõuke ühiskonnas arutamaks, kes on ikkagi Eesti vabastaja. Meil on nüüd aega ja põhjust arutamaks seda, milles oleksime pidanud juba ammu kokku leppima ilma vaenu ja vihata. Teisest maailmasõjast on juba sedavõrd palju aastaid möödas, et võiksime maha suruda oma kibestumise ja ainuüksi minule kuuluva lõpliku toe. On saabunud aeg, mil pole vaja enam kõnelda sellest, kes kellele on läbi aegade Eestimaad müünud. Kes on olnud vapper sõjamees, kes on olnud kõvem vabastaja? On saabunud aeg sõjakirved maha matta, nõnda et me ei solvaks kedagi, kes tõemeeli oma südames tundis, et vabastas eestima. Neid mehi ja naisi on vähe järele jäänud, kes tollal võõrastes vägedes võideldes on veel elavate kirjas neid inimesi, kelle jaoks vaba Eesti oli see oluline tundmus, mis läbi nägid nad motiivi võõrväes teenimiseks sõdimiseks. Ma arvan, et praegu ei ole niivõrd ausammast, aeg, monumentide aeg vaid kokkuleppeaega. Meil on aeg avalikult oma mõtted välja öelda ning avaldada kõigile langenud tule ja elavatele austust. Me ei saa enam tehas ja piiratud arusaamadega elada. Nii on põrgulikult raske. Kui me oleme rääkinud ühiskondlikust kokkuleppest, siis täna peaksime kõnelema rahvuslikust kokkuleppest. 10 aastat tagasi olnuks seda teha isegi kergem kui täna kuid tollane kokkulepe oleks olnud natuke piiratud. See oleks kinnitanud vaid ühe poole õigust. Ma arvan, et täna saab sõlmida laiemapõhjalise kokkuleppe, kus austataks erinevate poolte vaprust Eestimaa vabastamisel. Ja see oleks suur samm edasi. Selle sammu olulisust hindaksin ma samavõrd kõrgelt nagu aastaid tagasi julgete loobuda Tartu rahu järgsest piirinõudmisest. See oli valus samm, kuid realistlik. Me teame Tartu rahu olulisust selle rolli meie iseseisvumisel ning taasiseseisvumisel. Ja see aitab meid edasi elada, aga mitte ise ka. Samavõrd oluline on täna jõuda eestlaste eneste jaoks ühisele arusaamale mõistes eesti vabastaja. Ausambad võivad olla olulisem on meie endi mõistmine. Rahvuslik uhkus on igale rahvusele väga tähtis. Eestlaseks olemine ei ole amet, vaid sünnipärane õigus olla peremees oma kodumaal. Ühtse meelega. Rahvus saab olla tugev, mitte aga oma kitsaid huve järgivad kilpkonnad. Teine teema on samuti seotud Lihula ka ja Eesti iseseisvusega. Ma kuulun sellesse põlvkonda, kes on kahjuks suurema osa oma elust elanud nõukogude liidus. Ja tollal kuulsin ma palju taga kandrites ja mõnikord ka küllalt avalikult kirumas juhte et nemad ei saa midagi teha, vaid kõiges halvas on süüdi Moskva. Aja möödudes mõistsin, et Moskva käsi oli väga paljudel juhtumit, seal on vaid ettekääne soovimatus ise midagi teha. Soovimatus ise vastutada. Viimase nelja aasta jooksul oleme hakanud üha sagedamini kuulma sellest, et need igavesed brüsseli lollused ja nii edasi, nii edasi. Meie ei saa Eestis midagi ise otsustada. Me ei saa näiteks ise otsustada selle üle, kas Eesti maksumaksja raha eest koolilastele anda tasuta jogurtit või mitte. Mulle hakkas tunduma, et mõned ametnikuhärrad hingasid lausa kergendatult, kui Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks. Kergendus tähendas seda, et nende vastutus vähenes. Või oli see seotud ainult lootusega, et nõnda see juhtubki. Lihula sündmus pani taas mõtlema selle üle, et küll on hea leida vaenlane väljastpoolt Eestimaa. Piira Eesti elanikud, aga neid poliitikute mängumaa piire ei tunnista. Eesti piir ei käi veel kokku Šotimaa ega Ameerika piiridega, vaid on ikka siin maal, kus ühelt poolt on meie naabriteks Venemaa, teisalt Läti ning ülemere v Soome. Siin otsustame oma asjade üle ikka ise realistlikult üksmeeles. Inimeste hoiakud Lihulas ütlesid seda seisukohta välja väga selgelt. Need olid kaks väga positiivsed õppetundi, mida Lihula andis meie jaoks. Kolmas positiivne aspekt lisandus eile õhtul, mil peaminister Juhan Parts esines Urmas Oti saates lausa ligi 40 minutit. Selle peale võiks öelda, et häda ajas härja kaevu. Kahja.