Eesti sõduritund. Eesti vabariigi 10. aastapäeval kehtestatud kotkarist oli ja on Eesti teine sõjaline orden pärast vabadusristi teened relva võitluses Tõid kotkaristi mõõkadega. Selle teeneteristi kavaleride hulka kuuluvad niisugused mehed nagu. Vabadussõja kindralid Põder, Soots, Tõnisson, Larka, nende väejuhtide kuus viimast praegu elavat sõdurit vabadussõja veterani hakkavad tänasest kandma mõõkadega kotkaristi. Need on Aleksander Elango, Ants Ilus, Eduard-Aleksander Ilves, Johannes Tark, Voldemar Georg Tilk ja Aleksander Kadaja, keda kuulete. Ma sain alles järgmine suvi 16-ks ja sellepärast oligi niimoodi, et mobilisatsiooni alla ei kuulunud ja ainukene võimalus vabatahtlikult. Aga propaganda oli ka niivõrd suur see jälva jaamas siin käis ju ülemjuhataja käis siin ja no tema kõne oli niivõrd valgustatud terve jaam siin ja ja kaks soomusrong oli sees ja no r valisin nii-öelda päris kõva sõnaga mees ja ja no kõige hullem just, mis meid ajas kooli või see, et kui me nägime soomlasi, need oli küll vähe, esialgu siin aga. Aga ikkagi oli vaja minna ja minul ei olnud, isa oli surnud ja ema oli, jäi üksinda tahtmist, Alijaga mees, kujuta ette, mis seda õieti on? No Messisi poisina ott nüüd oskab arvestada, aga ta oli vaja sidepidajat, oli vaja laskemoonakorjajad ja rõhk kompaniide ja rühmade vahel sidet pidada. Ja lõpuks oli niimoodi, et esimene kompanii oli soomusrongi, käsutas rohkem, siin. Teine kompanii läks kirjutama. Ja esimene ei õnnestunud. Udernas löödi tagasi, aga teinekord õnnestas läksime edasi ja siis oli paar päeva vahet, oli siis Kirepi rünnak ja rünnakus sai siis rühmaülem mol surma. Ja siis ma jäin, ütleme, esimese kompaniiga teise kompanii vahel sidet pidama. Vabadussõjast olite noor poiss, kuidas vanemad mehed teisse suhtusid, kas nad vaatasid ülevalt alla? Ei olnud. Paistab, et päris hea meelega, sellepärast et ega vanem mees tahab palju liikuda esiliini ja selle vahet ja sidet pidama. Ei, ma ei tea, kas neid ei tahetud saata või, aga sidet pidanud, käisime kahekesi. Kes nüüd Sydepides soomusrongi vahel ei tohi relva võtta, tema pidi olema lihtsalt üks talupoiss. Koolipoiss, kust ta tuli, kuhu ta läks tama ei tohtinud midagi nihukest kaasa võtta. Ja niimoodi siis läkski. Ei kao välja, niikaua kui paju maiseni. Paju mõisas oli, siis niimoodi, et käisime sidet pidama Soomes rongiga. Küllalt raske lumi oli umbes poolest säärest saadik külma ei olnud, võib-olla oli nii viis, kuus kraadi külma, öösiti oli rohkem, aga pidemel oli niivõrd pikk maad tundmata olukord ka seal oli metsad vahepeal ja ja kõige hullem, mis vahepeal oli need sõjalaiali ainult üksikud vastase grupid, kas oli lätlased ja, ja venelased ja, ja? Hiinlased nii. Ja siis oli niimoodi, et käisin ära, ma ei jäänud vahele. Aga minu menu kaasvõitleja kahetseb meelnia Croc kasukad seljas ja kellelgi oli püüdsid kinni, kus sa lähed, temal oli teade Veldi sees. Läbi otsite Nadja-le midagi. Et tema sai ära käia ja ära viia ikkagi, olgugi, et teda kontrolliti, aga minul tähmaset minul ei kontrollitud. Ja nii oli kogu see aeg, niikaua kui, siis 29-ni ma ei mäleta täpselt, kas oli hommiku. Nii kella üheksa, kaheksa, üheksa vahel oli kõvasti soomusrongi, tuled sinna Paju mõisa peale, olgugi oli niivõrd kaugelt nad täpsustada ei saanud. Aga siia ja sinna ega minule õnnestuks niimoodi, et et ma sain seal, saad lävi ära. No ja siis ma ei mäleta, mitu tundi vahepeal oli, ainult kui ma ärkasin üles, oli siis koolivend, kuidas ja üks vanem naine ja mees oli talumajas kaugeltki Paju mõisast, olite Paju mõisas rohkem kaugel kui üks poolteist kilomeetrit ehk võib-olla ei olnud sedagi, sellepärast et see teine liin, kuda esimesena olevat tagasi löönud, teine liin oli sealsamas, kus me meie tonni mehed olid. Teine liin oli nii, et seal rohkem kõvasti Šveits 600 meetrit toidu varustamise ja selle sidega ja seda ma kuulsin isiklikult, kui oli kapten irv ütelnud niimoodi, et võtame ära soomlased. Et siis koos, aga oli karta, et punaväelased tulevad Valka sisse ja Kuperjanov oli ka niisugune mees, et Tartu vallutamisel ta oli küllaltki, sai auastme juure ja oli kategooriline S ja läks päeva ega varem. Ja siis ma ei tea, mis hiljem, ainult kuulujutud, mes hiljem sündis, seda ma enam ei tea. Kas Julius Kuperjanovi silmast silma olete näinud küll? Mitu korda sai, aga ta oli, võib ütelda. Ma olin väga mõru mees. Ega kui tema sõna ütles, palju ei rääkinud, aga tema ka vastava räägime, palju ei olnud. Ja nii palju ma tundsin teda ja häbematu julge. No lahingus ikka niimoodi mena seda lahingut otseselt läbi pidanud, aga aga nii julge mees ei, ei ole mõtet sõjaväes olla ta küljelt pikk mees ja temal oli oma Rebalv rallil külje peal mitt, Vesson vanaaegne ja, ja kaarditasku kaelas ja, ja oligi kõik. Ema pole ka. Naeru ta kais. Lambaluu ja. Pühapäeva logeeveebee ja valmis saada ta. Paanitsema uurija. Ilves. Sirutas. Et te ei saa oma Kummipaadilugu. Ja. Tema pole ka äike. Kui me nüüd vaatame ja Ega Eestimaa siia korjata. Et Läti Kangemad. Kätte anti. Kangemad jada. Juurte. Kaudu ja ta kaaslaste Keldri. Metalli. Palutud? Ei ela. Me. Kallis jaka, saun. Koolivõrk on normaalne ja läheb aega. Eelist sügavale maa. Alla. Vabadussõjaaegse sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri sünnist möödus veebruaris 117 aastat mis puhul koguneti Viimsi mõisa, tema kunagisse suvekoju, kus nüüd tegutseb kindral Laidoneri muuseum. Kuulakem, mida oli sel päeval öelda kaitseväe peainspektor, major Laigna Härrad ohvitserid, daamid ja härrad. Mul on au Teile edasi anda Eesti kaitseväe juhataja kontradmiral Tarmo Kõutsi parimad tervitused. Klubid, jätkata siin seda riigikaitsetööd, mida siin teie teete? Võitlus ajaloo talletamise eest, ajaloolise mälu eest on lahutamatu osa. Meie allesjäämises neid pilte siin täna vaadates meenub mulle, kui tohib ka juba mälestustest rääkida. Lapsepõlv. Vabadussõja kaks köidet oma piltidega olid meile need, milles me elasime. Erinevus teatud arengupeetus tööle ja see on see, et kas kogu see meie ajalugu, meie ajalooline mälu meie tõepoolest kuulsusrikas minevik, mida ei pea välja mõtlema saaks ka uute põlvkondade teadvuse sisetunde, jäneseuhkuse lahutamatuks osaks. Vahel jääb mulje, et kuidagimoodi see osa meie elust jätkaks nagu pooleldi põrandaalust elu ja ei toimi noorsookasvatamises. Missugused on nende ideaalid? Kas meie noored põlvkonnad võivad öelda, et need pildid on veed, mis moodustavad lahutamatu ja põhilise osa nende lapsepõlvest mil tegelikult kujuneb riigi kodanik? Kujuneb eestlane. Ja seegi nimi on viimasel ajal saanud kuidagi häbenemise väärseks, seda nime kuuleb üha harvem. Kas me ei tohi ennast oma kodumaal nimetada selle nimega? Soovin kõigile selles. Vabadussõjas, mis jätkub jaan alati see, mis kunagi ei lõpe. Võitlus olemasolu eest. Oluline osa selles on ajalooline mälu sellele majale ja nendele inimestele parimat jõudu soovides. Kaitseväe peainspektor major Laigna kahe nädala eest kindral Laidoneri muuseumis Viimsis väidetakse. Minevik ei kao kuhugi, see omadus on ainult olevikul. Nii ei kao iial ajaloo vaateväljast. Üks veebruari päev 83 aastat tagasi, 24. veebruar 1918. See on mul võrdlemisi täpselt meeles kuidasmoodi päeva ajal oli kuulda, et üks salk relvastatud realistlik kellegi korraldusel võttis Päevalehe trükikoja oma valdusesse. Kuuldes seda, läksin mina õhtul kooli ja siis õppetööd ei olnud, aga seal oli, oli nii, et keegi andis meile püssid ja, ja padrunid seal koolis ja antikaks eesti sõdurid Eesti rahvusväes. Ja mina ja kästi minna üles Toompeale 23. veebruari õhtul ja läksime siis kolmekesi lähme sinna. Sest seal oli, oli lossi platsil, inimesi oli sõdureid, ausalt öeldes mitte paljud arvu ei oska ütelda, üksiku tee niukses teral ja siis oli oma kaitsemehi lintidega, siis oli ära isikud samuti püssidega koolipoiss oli mõned seal ja ja oleme seal pimedas, siis oli seal üks ohvitser ja see siis korraldas sealt niukse kaitseplaani. Kuidas lossi kaitsta, kuidas lossi kaitsta ja kallaletungi puhul aga keda kardeti, aga siin oli ju kõik taganevad venelased, eks ole, kes siit Venemaale kõik ihkasin minna, need olid kogunenud juba sadama piirkonda ja sealt siis nemad öösel. Mitu korda tegid katset linna tungida, kuid löödi rahvusväeosade üksuste poolt ja omakaitse üksuste poolt löödi tagasi. Sealjuures üks realist muinsustekkis sai surma. Te olite siis Toompeale, seejuures olen Toompeal lossi pea ja siis tehti see plaan. Need jõud olid võrdlemisi väiksed. Linda mäele saadeti väike kolme nelja meheline e-poest või siis teine oli Harju mäele. Patkuli trepp lukustati lühiall värav lukustati ja majade nukkude taha pantis kahe-kolmekaupa mehi. Et siis võtan risttule alla. Kui tungitakse kallale, siis lossi raudvärav suleti, seal on need raudparvastet. Ja sinna pandi kuulipilduja ülesse, automaatrelvi oli ka teelses, ei olnud, ei olnud noaga kuulipilduja, aga see kuuli pealt kohe räägin. Toodiks puust harkjalg ja sellele pandi peale üks ümmargune algmis pimedas nägi nagu tõeline kuulipilduja indajatele hirmuks. Sealjuures oli siis üks oli ohvitser ja siis üks mees, kes oli sõdurid nüüdsest laskevalmis vestidega olid siis selle kuulipilduja läbides siis ohvitser ja mina saadeti toomkiriku sissekäigu juurde. Et kui me seal varjus oleme, et siis meie selja takka pidime tulistama. Mina läksin alul, kui läksime sisse sinna vasakule tööga, väike väike nukk, aken oli seal sissekäigu juured ja temal läks vasakul, siis ei kuule saadule. Siiapoole. Ma lähen sinnapoole. Mees ütleb, ta peab nii tegema, aga siis ma sain aru küll, et kui sa pead siit laskma, eks ole. Vasakult poolt, siis sa pead kogu aeg väljas olema, eks ole. Aga kui ma teisel pool olen, eks ole, seitsme poolde ja andsid äärepealt lasen. Seda ma taipasin kohe juba siis all Kaarli kiriku puiestee ääres teel oli üks, öeldi, et soomusauto, aga see ei olnud mitte soomusauto, vaid soomustatud auto, mingisuguse kuulipildujad, kilpidega kaitstud või midagi seal olla olnud siis üks kuulipilduja ka peal, see seisis seal siis, siis saadeti piirkonnad välja korra Harju mäele ja, ja siis seda lenda mäele soomusauto juurde ja, ja kontrollite teda Patkuli trepist oli seal jälle valve ja lühikese jala juures oli valve. Ja nii, et kogu aeg siis kontrolliti. Siis hakkas niimoodi peale. Alllinnas on kuulda laskmist. Ümberringi ümber Toompeal näivas vaikus olevad lossist tuli välja üks pikakasvuline mees. Ja rääkis ohvitseriga. Ma juhtusin seal lähedal olema ja kuulsin, kuidas olukord Toompeal on, kuidas linnas on ja see siis vastas seal, eks ole, ja ei räägi. Tädi on olnud Jüri vilts. Siis kuulsime kontserdilt pätsu nime ja doktor kooniku nime. Doktorkovnik oli meie tegelasi nimekas kirurg, päästekomitee liikmed ja, ja, ja mis seal arutati või mis seal oli, seda ei tea, aga Vaissuliselt tundsime, seal sünnib midagi tähtsat. Nii möödus siis. Ja siis hommikupoole ööd tuli teade, et laevad on lahkunud kaasa, viies kõik näide, tagane vaid punaseid või et Toompeale enam kallaletungi karta ei ole. Siis Lastjunud koju, aga siis mitmele muuseas, ka minule anti üks pakk lehti. Koju minnes käskisid tee peal rahvale jagada. Hakkasin minema püstoli rihmaga, seljas padrunid pungist taskus. Ja lähen Toompealt alla. Ja siis vaatan seda lehte, see on õige pikalt kirjutatud, aga pealkirja lugesin ära. Nonii manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Ja jagan rahvale lehti, kes lehe sai, selle manifesti sai see seisma ei ja hakkasin lugema. Ainult mina ise, isad lugeda. Jumal valvaku. Ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad. Mu kallis isamaa. See on reaalkooli juurde siis oli kõik välja jaotatud, ühe jätsin omal. Läksin koju ja hüüdsin isale emale. Meie oleme iseseisvad. Nii rääkis Tallinna reaalkooli poiss Paul Purre. Vabadussõja vabatahtlik Vabadusristi kavaler, laba Eestile surmani truu. Veel üks veebruarikuu meie hilisminevikus kutsus relvile kõik võitlusvõimelised mehed. See oli veebruar 1944. Meenutamaks meie saates seda aega. Olen elustamas kahe minevikku, mehe mälestusi. Nad olid relvavennad. Nad olid sõjakirjasaatjad. Jüri Remmelgas, kelle sõjaraamatut loeme. Karl Gailit, keda kuulete. 44. aasta veebruar oli Eesti sõduri jaoks ja Eestimaa jaoks täis väga põhilisi sündmusi. Kõigepealt, kui alustada veebruari algusest, siis mobiliseeritud meestest saadeti Narva linna Endale rügement, Tallinn. Pataljon, mis olime formeeritud Narvas, läks Auvere alla ja osales ka mereküla dessandi likvideerimisel. Pataljon Viljandi läks Sirgalasse. Veebruari esimestel päevadel jõudis vastane üle Narva jõe. Üheteistkümnendal veebruaril saabusid esimesed 20. diviisi mehed. Tartusse saadeti mehera palla alla kus Piirisaar oli vastase poolt vallutatud. 23. 24. veebruaril toimus riigiküla lahing, kus Eesti diviis likvideeris esimese sillapea, mis oli moodustatud Narva jõe. Seal oli ka griva soost vastane üle tulnud auvere alla Sirgala alla vajunud. Ja võib-olla alustamegi kaenladiviisiga, kes jõudis 11. veebruaril Tartusse suunati Veera vallu Jewerra Piirissaare vallutanud ja mera palust dessandi moodustanud vastase likvideerimiseks. Aga kas seal väljas ja mina tunnen õhutõrjegrupi koosseisus olin 3,700 õhutõrjekahuri. Meid laaditi maha Tartus ja hakkasime liikuma kohe Veera palu poole, kuna oli kuulda, et seal vägisi ainult kätt trügivad üle. Aga mind viidi edasi. Mina sain omale positsiooni Saksa ja Laaksaare olude vahekohas või nii-öelda ja sealt ida poole päriselt, Lämmijärve kaldale. Ülesanne oli mul väga lihtne ja selle ülesande ma ausalt täitsin, tähendab, ma pidin piirisaare ja maa vahel nende sidet hävitama ja nende järelvedu häirima. 13. olime positsioonil, lasime kahurit sipse, mul on niisugune juhus. Väga täpne riist oli meil, istusin ise taga ja eks äike tipp paljalassid mõõthele 3100 meetrit esimese pauguga panin selle põlema, tema tuli välja, oli mootorsaan. No siis ei saa öelda, panin selle peale kindel, kuna Piirisaar oli minu arust just 1800 meetrit eemal. Aga siis 14. venelane vallutas meelabalu, jää Pedaspähe seal käis muidugi kõva lahing. Mees oli siis see võru kaitsepataljon, minust oli see pataljon, no mõnisada meetrit, aga meid lahutas mets või võsastik või nii, et mul ei olnud kedagi otseselt näha. See käis ikka läbi, mina muidugi, peamiselt ainult lass, neid, kes mööda jäätulid. 15. hommikul toimus veel siis üks sündmus tähendab sinna jõepäras. Üks üksus tungis venelaste üksus ja vallutasid isegi kaks Vahurit selle ära. Need olid õhutõrjeraskekahurid kaheksa koma kaheksas et ja see oli minu kaabel minut, järgmine mees. Nii palju, kui ma nüüd õieti mäletan kapten Riipalori, siis oma nimetatud selle Meeraga palu võitlus kloostri ülemaks, temale allusid kõik. Tähendab, seal olid ta enda nimetati, kui ma ei eksi, 14. hommikul. Ja siis minul oli juhus, ma käisin vaatamas seda. See oli minust, meil olid ikka vahet, no vastu üks, üks üks kolm-neli seda meetodit, nii et mul patarei komandör oli oma endine koolivend Igor Krauss ja see tuli minu juurest läbi, võtsime viis, viis mind sinna, siis ma seal ümber kahurite lugesin, asi likvideeritud juba üks kolm-nelikümmend laipa ega majanduses lume sisse ei hakanud. Edasi päris järve äärde minema. Ja siis jõudsin vaevalt tagasi oma positsioonile, kui hakkas pidevalt tähendab järelvedu sinna piirisaare peale ja siis oli niisugune juhus, et juhuseid isiklikult oma arvates väga suured turi. Eks regede voor oli ja lasin üheksa reegel laskemoonaga tähendab õhku. Muidugi, saatemeeskond oli ka seal, sest nad järjest need lõhkised, suur tulevärk oli. Tuli siis tugev saksa lennuväe rünnak ka. Saksa lennuväe rünnak oli tellitud, jah, see oli vist jah keset päeva seal ümber või niiviisi. Nii et siis oli riipalu palus vabastada. Niiet ta terve pataljoni sai kätte, ta palus vabastada sead silla pealt vahetati välja mingisugust, kes saadeti olla korjatud isegi Tartu Tartu haiglasest neid paranejaid. Niisiis näed, ma nägin, kui nemad läksid peale leegionärid nägin isegi Vennad pesse neid esimest korda, mina nägin eemalt, pärast uurisin klass kalendreid. Ja siis käis üks madin, läks pool tundi ja siis jäi kõik vaikseks, aga see likvideerimine käis veel nii, et 15. õhtuks võib juba peaaegu pimedaks, vot siis tuli teade, et kõik on nii-öelda venelased siitpoolt likvideeritud. Kas see oli nüüd õnnelik juhus, et neil kriitilistel päevadel Riipole üksus oli teel Tartu kaudu Narva rindele? Ja see oli juhus, juhus, terve diviis oli tegelikult teele Kariiplu pataljon, esimene, kes tartu jõudis? Kui ei oleks olnud? No isegi isegi selline juhus oli seal, et selle rindelõigu ülem Obart kallas, tema andis korralduse taganeda, et siis koondame jõudes islamirünnakule balletis, kui ma täna taganeme, siis ei ole Zimmeer vastasena rügement aga on juba mitu diviisi. Ja siis selle peale nimetati ta võitlusgrupi ülemaks ja anti korraldus tähendab rünnata. Nüüd 20. Eesti diviis oli teel Narva rindele. Venelane või ETV Nõukogude väed olid tunginud põhja pool Narvat, Siiversi surnuaia hädade ja riigiküla juures üle jõe ja üritasid edasitungi Rakvereni. 20. diviis lülitati kolmanda soomuskorpuse koosseisu ja läks praktiliselt kohe lahingusse. Harient mind määrati eel komandosse. See tähendab seda, et lähen rindelõiku vastu võtma oma kompanile. Jõudsin õhtupimedas kohale üks saksa vanemleitnant olid kompaniiülem, Wehrmachti mees. Kandsin ette, tulin rindelõiku vastu võtma. Ta vaatab mulle otsa, ütleb teie poisikesed, tahate rinnet pidada? Meie vanad sõdurid, kes me terve Euroopa oleme läbi käinud, ei suutnud Ivanni kinni pidada ja nüüd teie tulete siini vanni pidama. No 23. veebruaril toimus siis juskui luurelahing, et kindlaks teha, palju seal riiekülas neid vastaseid seal silla peal sees on. Sellest osa ei võtnud, aga poisid tulid tagasi, ütlesid, et oh ei ole seal midagi, et homme hommikul teeme selle asja plaamiks. Kahjuks see prognoos ei vastanud tõele. Rindelõigud üle võetud hakkasid üksuste ülemad olukorraga üksikasjalikumalt tutvuma ning naabritega sidet looma. Ühel sellisel side loomise külaskäigul tekkis 46. rügemendi pataljoniülemate vahel pikem arutelu olukorra kohta ja see keskendus riigiküla silla peale. Juhtiv endale, et oleks palju lihtsam, kui seda sillapead ei oleks seda olematuks teha, tähendas aga lahingut. Kuna oli lähenemas vabariigi 26. aastapäev ja eesti mehed tahtsid näidata, et nemad on Narva jõe joonel. Siis oligi üksmeelne otsus, et vabariigi aastapäeva tähistatakse riigiküla sillapea likvideerimisega. Rünnaku algmoment arvestati kaalutlustel. Riigiküla sillapea likvideerimine pidi saama teatavaks Tallinnas 24. veebruaril umbes keskpäeval, mil vanasti rahvas vabariigi aastapäeva paraadist laiali valgus. Arvestades, et teate Tallinna jõudmisele kaks tundi pidi lahing lõppema kell 10. Lahingukestvuseks arvestati neli tundi. Et olla kindlustatud võimalike üllatuste vastu. Otsustati rünnakut alustada kell viis, jättes seega aega kuni kella 10-ni viis tundi. 24. veebruaril kell viis hommikul algas rünnak pikki kaevikud üheaegselt lõunast põhja ja põhjast lõunasse. Asi käis niimoodi, et visati granaat kaevikunuka taha, nagu sa matsakas, 100 käis kohe teine tagantjärgi et toibuda saaks ja siis läksid nurgani, andsid valangu ja niimoodi samm-sammult edasi. Lahing lõppes, hakkas juba pidevus kiskuma 24. veebruaril, mis ta on nelja paiku veni. Ja siis oli täielik vaikus, siis tuli mingi põhjust, ma isegi ei mäleta, miks pidin ma läbi kaevikute uuesti käima. Ja ma pean ütlema, mitusada meetrit, see oli selle aja sees, ei olnud võimalust maa peale astuda seal käies üle nende värskete laipade, nii kui kummaline see ka ei ole, olid nii tuimaks löödud selle päevaga, ainult kui oli juba seal kolm meest pealikute, need tõusid ise kaevikust nii palju välja, et juba õlgedest saadik välja ulatusid, siis vaatasin üle jõe, et kas sealt äkki mõni mesi ei kutsu mind ka nende distelamate hulka. Seda rünnaku gruppi juhtis 46. rügemendi kuuenda kompanii rühmaülem Veltri veel räim Männik. Tema võitlusgrupp koosnes umbes 25-st 30-st mehest. Ja ta kaotas nendest meestest ainult kaks meest haavatutena. Kui me teda järgmine päev kohtasin, siis ta ei saanud tõstama paremat kätt, ütles, et vanade heitmisest niivõrd väsinud ei ole võimalik. Muide, seal kell kaks lõppesid käsigranaadid otsa ja siis selle operatsiooni üldjuhil kapten Pruusil oligi suur mure, kuidas saada sinna lisaks käsigranaate ja Inga tale andmetel kasutati sellel päeval ära selle pataljoni poolt 11000 käsigranaat. Ja seda muidugi annab, annab, annab loopida. Järgmine hommiku. Operatiivselt autasustamist ma pole kuulnud. Pataljoni ülem kapten Pruus ja Velfebel männik saivad esimese klassi raudristid. Männik oleks saanud kahtlemata rüütliristi, kui tal oleks olnud kasvõi teise klassi raudrist, on olemas varem seda sain mõlemat korraga esimese ja teise klassi raudristi. Kord värskele õieehtes kevadel ilmus Oskar Männik Karl Gailiti kutsel Narva-Jõesuhu sõjakirjasaatjaid külastama. Meie pakkusime talle parimat, mis meil jookidest söökidest ja veetsime ühe õhtupooliku hubases lõdvenduses kuursaali teisel korrusel. Ta tundus sisemisest rahutusest küdevana, olgugi et püüdis seda varjata. Teil on siin jõesuus nii ilus olla, sõnas Männik ja vaatas aknast välja. Siis valgusid ta silmad täis pisaraid ja ta vaatas oma suuri rusikaid laual. Võtsite mind väga kenasti vastu, ma pole seda ära teeninud. Jätkas ta mõne aja pärast. Siis äkki keskuste saapad ja sokid jalast ja viskas need läbi akna välja. Ta meelepuhang oli väga äkiline, midagi vapustas teda tugevasti ta märatses lühikest aega, ilma et ta midagi oleks lõhkunud või kedagi puutunud. Me rahustasime teda, panime ta voodile pikali ja ta uinus kohe. Oskar Männiku tugev elutahe märatses surma ette määratuse ja paratamatuse vastu. Nagu oleks ta juba ammu teadnud, et ta päevade pikkus on märgitud. Neljandal juulil. Seega täpselt viis kuud pärast riigisillapea vallutamist kihutas Männik endale pähe viimase kuuli oma püstolist Järgneva sama kompaniiülema ja sõbra kapten Martin Hunt eeskujule kui punased, tohutu ülekaaluga ja marulise turmtule. Ettevalmistusel murdsid sisse riigiküla positsioonidesse ja rullisid üle vähearvulised 46. rügemendi kompaniid. Hunt ja männik olid tulistanud viimase padrunini, nagu seda tegid paljud Eesti sõdurid ja ohvitserid ka sel päeval ja läksid siis kõhklematult surma. Need peatükid, milles on juttu mu rindesõpradest on pandud kirja väga raskel kõneldes ja leinates. Elasin uuesti kõike üle ja kui jälle tahan tunda kahi valu. Mõeldes tagasipäevadele, mille olin veel sõdur ja oma siin suurepäraseid sõjasõpru võtan vanade paberite vahelt välja ülesvõte, mille tegin riigikülas. Seda vaadeldes olen alati mõelnud. See maa Narva jõe ääres kus nii palju eesti meeste verd on voolanud, on püha nii püha, et peab võtma jalast jalatsid, kui tahetakse astuda sellel pinnal. O. A. Ja O.