Saate peategelasteks on aga kaks armikate võluvat daami lauljatari Heli Vahing ja Valentiina kreemen neid toetavat kontsertmeister made selgija kitarrist Viktor Vassiljev. Vahelugemised tulevad aga inspitsient Erik Linnumäelt. Muide koos Helend Peebuga tähistavad nad oktoobri algul 50 aastast kooselu Vanemuise teatriga. Ja nüüd Täna me nägime siin Vanemuises hajutu kolmapäeval, 11. septembril, kui eila Kujunes ma ütlen minu silmis ja minu Kurs viimase 50 aasta kõige huvitavamaks ja kõige ärevusttekitavaks selles mõttes et kaks ajakirjanikku Ja tekkis diskussioonis. Mis kujunes paati väga ägedaks ja dramaatiliseks oli üksmeel saali ja laval viibiva Vanemuise teatri poolt. Need kaks häält jäid nagu püüdjaks hääles kõrbes. See oli periood mil Vanemuise teater oli kõrgseisus, kõik plaanilised näitajad olid täidetud, preemiad jooksid. Ja kiitus 100. igalt poolt. Ka sellel samal teater külas konverentsil samas Väikse majas saalis. Kuid siis äkki keset kontserti üks mees ja kui ma nüüd ei eksi, oli see Ülikooli õppejõud Ants Järv kes hakkas teataval määral kritiseerima Vanemuise teatri juhtkonda. Ja mis muidugi, Kaarel Ird tundis ennast puudutatuna. Tema sõnavõtt oli võrdlemisi leebe, kuid siiski kriitiline. Kuulas, kuulas seda ja äkki kargas püsti ja põrutas üle saali Vahva sõdur Šveitsis tuntud fraasi. Kõikke Vaitseks Janiga vaikisse kriitika hääl. Heina õhtusel konverentsi seda juhtunud, seda juhtis meie teatri direktor Jaak Viljar väga diplomaatiliselt. Väga suuremeelselt väga tasakaalukalt. Surdanulal. Valentina kreemeni üks vanematest on pärit reasanist, teine Leningradist ise on ta sündinud, üles kasvanud ja elanud Tartus. Tartu muusikakoolis oli Valentiina õpetajaks Aino Kõiv. Vokaalselt on ta kusagil Metsuja dramaatilise soprani vahel. On laulnud üle 15 aasta, Vanemuise ooperikooris on olnud kaua Tartu muusikakoolis Ilus traatoriks ja loomulikult on selle aja jooksul omandanud tohutu repertuaari ooperilemmikut Verdi Putšiini mas kanni romansi heliloojatest, Tšaikovski, Rahmaninovi, Glinka, Suumann, Sibeliuse kriid. Ja sellele vaatamata oli esimene tõsine ülesastumine alles mas ooperis Don geot. Lisaks tuntud tegijatele nagu Mati Palmi, Jassi Zahharov on selles ooperis vastutusrikas osaga tundsin hea osatäitjal Valentina seeme teil olisi, õigemini esimene teist korda suurelt. Kuidas, Ülle esimene mul oli seitse aastat tagasi kontserdist ma laulsin. Ja see on juba teine osa, aga see on täiesti Zurose väga meeldivas, millest nii suur paus oli? Teate ausalt öeldes väga raske öelda, et. Ma isegi ei oska mitte midagi öelda selle peale, et lihtsalt ma laulsin ette selles aastas ja mulle pakuti seda osa, räägime küll Vanemuise aastatest, Vanemuise töös ja elus kõigele meeldib. No kõigepealt seda, et mulle meeldib laulda, seda mulle alati meeldib iga päev. Ja muidugi see on teatrisse, elu, iga päev midagi muud ja kui sa ise lähed lavale, siis sa tunned, et sa täiesti elad. Ja see on minu elukutse iga korraga ma saan seda rohkem ja rohkem ja mulle rohkem. Ja kusjuures nüüd ma laulan üksinda laval, siis noh sõnadega väljendada ise ka. Ei usu jah. Tänaseks on tulnud siis osatäitmine Verdi ooperis Valstab kuid koos Eli vahinguga on väga menukalt nii Tartus kui ka väljaspool Tartut esitatud salongiõhtut lõpetamata romanss. Seal lauldakse vanu vene linna romansse, nii tuntud kui ka vähem teatuid. Saateansamblis ei ole mitte ainult kitarr, vaid on ka klaver, made sall. Noh, ma olen koos töötanud, laulnud val ja ka varem juba ja kahjeliga heliga tegime omal ajal Merzzymonamiid ja siis õppisime temaga. Seda me esitasime nagu kohvikuprogrammis. Siis oleme temaga teinud. Veera Lynni laule. Ja noh, ühesõnaga mul oli nagu need solistid väga juba tuttavad. Ma olen nendega üpriski hästi, tunnetame teineteist. Ja samal ajal olen ma ka kuidagi hingelt Veneromantsidega hästi lähedane, ma olen ikka öelnud, et minus on midagi mustlasliku vist ka ei ole, päris eesti vaim. Tähendab, mulle ka meeldivad need emotsionaalsed laulud, ma lähen alati nendega väga kaasa ja ja kui nad tegid mulle selle ettepaneku, et siin osaleda, siis ma mõtlesin rõõmuga muidugi vastu selle pakkumise. Ja, ja noh ma otsustasin isegi pähe õppida, et nagu ei kõlba, ei näinud üldse esitada niimoodi noodist ja ja ma saan nagu paremini ise kaasamine lauljatega tunnetada. Vabadust tuleb ja niimoodi kodus laulate. Oi ei, kodus manni laule ma kodus ei mängi, isegi klaverit. Seal ma tõesti püüan puhata, nii vähe kui ma seal üldse saan olla, teatrid ei annagi aega kodus olla rohkem kui ehk jõuan magada. Kuna me saatesari on tõesti Vanemuises vanem unistustest ja teie olete nii kaua olnud seotud selle teatriga öelge. Praegu taustal käib meie salvestuse kuulaks. Öelge nüüd, kui te mõtlete esimest päeva Vanemuise teatris ja tänast päeva, kus me salvestasime, seal on lõpetanud, on seal mingi vahe? Üldse minu esimest päeva teatris. Oi, see oli kohutav, see oli kohutav, kuigi minu unistus oli ammu teater. Ma teadsin täpselt, et ma tahan ainult ja ainult teatris, olude sunnil pidin muusikakooli minema tööle. Aga kui lapsepuhkuselt pääsesin, kutsus hird mind kohe teatrisse. Ja, aga muidugi jah, vaatamata sellele, et ma olin juba kogemustega kontsert, mis teil siin oli mul ikka päris raske. Aga seoses nende vanemate tublide kolleegidega, kes tookord siin olid ja need head lavastajad ja ja mul järjest rohkem sain kogemusi hästi palju. Repetiitor-ina töötades siin. Ja noh, ma pean ütlema, et nüüd ma juba töötan omakorda nii nagu pedagoog olete noorte lauljatega ja ma oskan neid oskusi nagu nendele jagada, mis omal ajal olid minule väga olulised, näiteks Urbeli ajal Irdi ajal ja niimoodi tähendab neid annan, ühesõnaga, lauljatele ka oskan anda mitte ainult muusikaliselt, vaid üldse lauljatele kui näitlejatele kah oskan midagi anda. Salongiõhtul esitavad siis vanur romanss Heli Vahing ja Valentina kreemen. Kui Valentiina on oma olemuselt temperamentsem, siis heli on veidikene vaoshoitum. Kuid sisemist kirge on neis mõlemas. Heli Vahing tuli avalikkuse ette kõigepealt, kui menukas džässilaulja on Tartus. Selliseks. Kaks kuulajaid põldu, on üpris kokku kuivanud, kuugi alkovidesse. Keldritesse ehk võib-olla ja seegi juhuslik ja vähese tasu eest. Nii et väga raskeks läheb päeval töötada teatris täies mahus ja siis minna õhtul sinna, ütleme suitsu sisse. Veel tundideks. Džässi prestiižikas Tartus. Täht väga kitsas ringis muidugi oleks. Aga Tartu on niisugune koht, kus akadeemiline seltskond ei käi õhtuti praktiliselt väljas, kui vaid oma kinnistel pidudel. Ja seal ikkagi kuulatakse rohkem tantsumuusikat ja tantsitakse, tähendab. Sellest on natukene kahju, väga kahju. Hotell tarus algas kõik paljutõotavalt aga kuidagi võib-olla selle restorani interjöör ja, ja võib-olla ka asukoht ei olnud nii soodsad, et asi kuivas seal kokku, kuigi me saime seal kolmveerand aastat tööd teha. Kullerkupu ja Peeter Jõgiojaga. Nüüd olete siis jäägitult seotud Vanemuise teatriga. Jah, momendil siin Tartu linnas küll ehkki hing ihkaks ka midagi muud ja kuhugi välja ja, ja värskemat õhku. Vahetevahel. Valter Ojakäär pakkus õnneks väikese niisuguse tuule puhanguna esineda tema saates vanu viise veeretades näiteks ja, ja seal siis sai lauldud Valgret ja, ja Boris kõrveri ühtelugu. Val rega tulite Krist ootamatult turule, nagu öeldakse. Jah. Õigemini algas meil koostöö reet Kõivuga hoopis saksa filmimuusika pinnal. Temale meeldisid need lood minule Saarele Andrei repertuaar ja teised seal sakslannad edasi juba Ameerika tuntud hitid, vanad jätsu lood. Ja Valgre, mida, mida on, mida me mõlemad oskasime juba ammu enne juba lapsest saadik. Ja niimoodi panime siis kava kokku valdavalt Valgre looming ja siis need rosinaks paar Saarele Anderi lugu millest omakorda siis kasvas välja jällegi õhtu teatri kohvikus, mis oli väga menukas. Ja siis juba tutvumine Sven Kullerkupu, ka tema vedas mind stuudiosse, ehkki ma arvan, et võib-olla see oli natukene enneaegne. Kui nüüd saaks lindistada, ehk tuleks paremini välja, tuleb siis uuesti proovida. Ja need on juba raske, peab hakkama sponsoreid otsima, sest ega oma teatripalga eest. Tookord muuseas andsin välja oma oma Valgre ja, ja jõululaulude kassetti. Ma teenitud rahaga nüüd juba läheb see väga. See on niivõrd kalliks läinud, et, et peab hakkama otsima ja nuruma igalt poolt mingeid sponsoreid ja. Aga teil selline sihuke traditsionaalne džäss ja ütleme, svingiaeg ja see on rohkem teile meelepärase. Ja jah, see Vano traditsionaalne, kolmekümnendad, neljakümnendad, bigbändide ajastu. No nüüd on sobiv küsida, milline on teie see muusika on ettevalmistus eluks. Muinasjutu laulis mulle ema, nagu tarvitseb öelda. Lapsest peale olen laulnud. Lasteaias, koolis, ansamblis-kooris. Ja siis hiljem ülikoolis juba nagu noh, soleerides kuigi ainult sõprade ringis. Ja pärast ülikooli Tartu Elleri-nimelises muusikakoolis päris klassikalist laulu. Õppides see oleks kõik konts edasi läinud. Ei söandanud ja tahtsin juba ruttu kuidagi teatrisse tulla ja tundsin, et hakka jälle kõik seda teadusliku kommunismi ja kõiki muid asju otsast pihta. Kehalises kasvatuses käivad nad lihtsalt, nagu ei jätkunud enam jõudu. Fortelemeldile meeldib, meeldib. Olen käinud jõusaalis ja, ja teinud laste spordikoolis võrkpalli. Ja alustan jalgrattaga sõita ronaudi sund korras kuskil muude tundide vaheajal see, see ei ole eriti meeldiv. Aga need tunnetate või tunnet, et oleks võinud natukene veel õppida ja puudujääk on suur. Siin tuleb näiteks muusikalis laulda oleks tarvis spetsiaalset õpetust. Tahaks muidugi Cooperit proovida, eks mitte, siis on kõik ju põnev. Vähemalt imalus te võite hakata eratunde võtma. Ega Tartus ei ole, veel ei ole, laulustuudiumit, selliseid kahjuks ei ole. Ma olen oma lauluõpetajale õpetaja kõivul rääkinud, et tehke ometi stuudio ja küsige selle eest raha ja et saaksid juba need, kes on kooli lõpetanud, ka käia ja ennast arendada või vähemalt vormiski hoida, eks ole. Aga see ei võta vedu. Ollakse klammerdunud sinu muusikakooli külge ja. Ja teiste jaoks noh, sa pead käima seal teiste tundides ja noh, niimoodi norima ja ja kuidagi natuke paha ja piinlik, kui palju kodus harjutada. Kodutöö on natuke kehvavõitu, täna hommikul muuseas laulsin Bachi etul tundja vähemalt osata noote ja sõnu. Kodus ei teki sellist õhkkonda, seal on alati midagi muud perenaisel, eriti just nimelt selles on see häda. Et juba hakkad juba, keegi jälle nõuab sind või telefon heliseb või või midagigi põhja kõrbeb. Nii et ja kodus on see asi kõige raskem. No muusikamaailm on ju nii lai ja kirev ja mitmekesine ja teie olete avastanud enese jaoks vene romansid ja ka see toimus juba ammu vastuvõtliku seas kuskil 18 19, kui need plaatest ja palju liikus muusikaga. Ja nüüd viisin selle unistuse teoks, kutsusin meeskonna, mis koosneb, nagu keegi tabavalt märkis, tartu venelastest, Valentiina kreemel pesueht venelanna Meie teatrist, klassikaline laulja Peeter Volkonski, kes loeb man puunini jutustuste soikajavaleerija, kitarristiks Viktor Vassiljev, rokist kitarristid, tuntud ja veel Vanemuise orkestrilt Margus Kits, niisugune tiim on meil A klaverisaatja muidugi kamade sõlg. Ja siis toimub kahes osas samovarite auramise saatel ja präänikuid, rüüpame teed, võtame keedist peale ja niisugune meeleolukas õhtu, mis on taaskord menukas. Kust te selle repertuaari saite? Novaarial, Valentiina kremlile muidugi oli see juba seinast seina ammu selge. Minul ka mõned lood olid juba ammugi peas ja ja mõned võtsin juurde ja oligi vürsti idee, seal on muidugi täiesti geniaalne temalik, et ta leidis selle soika, Valeri Valeri ja see viib inimesed sellisesse vene vana mõisahäärberi miljöösse, kuuld romansid väga hästi vahele, siis sobivad. Ja ta on niisugune kratsiooniline, see jutustus, nii et põneval ka kuulata, mis saab inimestel, tavaliselt loetakse luuletusi vahepeale, noh võib-olla see pole nii pingeline, kui see jutustus, mida muidugi Volk väga hästi loeb. Teil on väga kena kampsun, on see nüüd turumajandus või on kodugesida? See on turumajandus ja minu sõbranna on selle kudunud. Aga veel keegi teine kartellitöötaja on siia peale tikkinud. Aga ma ise kavatsen samas stiilis teha endale mütsi, kui vähegi aega saan. Nii kududa või tikkida, töö on selge? Jah, juba, eks ammu juba lapsepõlves üks vanatädi õpetas kudumist. Aitäh, nii et teil on kasvuruumi palju. Tahaks loota.