Tänases keskesaates oleme Pärnus. Teatavasti tunnistati Adolf Shapiro lavastus, kes kardab Virginia Murphy 1977. aasta parimaks draamalavastuseks Wabariigis. Teatavasti on Eesti teatriühingu aastapreemia antud nii kunstnikule aimu hundile kui osatäitja eile Eesti NSV rahvakunstnikule Linda rumale Eesti NSV teenelisele kunstnikule Aarne Ükskülale. Jaga Tiia kriisale. Ometi ei ole saade sellest lavastusest on ühest osatäitjast, kuid pole osatäitmisest. On saade Tiia kriisast on meeleolud koos temaga ja tema meeleolud ja muusika mille saate jaoks valinud Ülle Karu. Ja on küsimused, mida esitanud Reet kudum. Viimastel aastatel on minule Pärnu teater alati seostanud ja kriisaga. Ma ei oska öelda mikspärast. Aga teil endale Tiia Kriisa mikspärast just eile Pärnu teater on kõige armsamaks saanud. Pärnu on ka eriline linn. Kunagi ma õppisin Tallinnfilmi õppestuudio oli väike võimalus paides ning olla Pärnus või töötada Ugalas Viljandis. Käin satsi juures rääkimas ja mingisugune tunnetus, linnast jääb ju alati. Ma rääkisingi satsiga, oli kõik kokkulepped, tulen kaugalasse tööle ja, ja nii ma Ugalas ei jõudnudki. Andrus ikka avaldab inimesed niivõrd mõju, et isegi see meri siin ja inimesed on värskemad ja Pärnu on väga, väga tore, linnas tasub, tasub elada. Siis on väga hea olla, sellest jutust võib niimoodi aru saada, et armastate Meerad kaugusi ja kaste, mingil määral olete sellest inspiratsiooni saanud ka nendeks tükkideks, millest peale algas siis teie tähelend, ma ütleks, võib-olla mina sain tundma alles tükiga tramm nimega iha. Ja seal ma igatahes nägin küll mingit salapära, tagamaad, mida merel on ja järvel näiteks ei ole. Eks ta võib-olla tõesti niimoodi on, igal inimesel peab olema niisugune väike salapära olema, muidu ei ole üldse keegi, mis huvitab. Ja näitlejal ju kõik laval paistab välja võib-olla tõesti kaugused ja meri. Ma ei oskagi seda öelda, kas see nüüd nii minule isiklikult praegu, nii nagu teatritöös ongi avaldanud mõju ja muljet, aga väga suur osa? On ikka meil, ma arvan lapsepõlvest kuskilt mingisugused igatsused ja valud ja aistingud, mida me seal oleme saanud. Kui nad on tugevad. Nad ikka säiluvad meis väga kaua. Nii olete ju tegelikult Tallinna laps, nii et linnad, ma ei ole tervelt enda lapsepõlveaegadel Tallinnas veetnud, kuigi ma olen sündinud Tallinnas elanud enda kuus eluaastat Tallinnas. Aga ma arvan ka lapsepõlve sekka, seda nii juhiga ja puberteediiga, kus on just igatsused ja siis ei olnud mul küll Tallinnaga midagi, tegemist. Oli palju loodust ja oli palju igatsust Tallinna järel. Nii et ikka igatsused lapsepõlves. Nii et võib-olla need on mulle mingit mõju avaldanud. Eks me kõik peame igatsema ja nii lapsed veel olema. Ja ameti need lood, mis panete, mida nad need ette mängima küllaltki närvilised olnud. Ma mõtlen, kas selles tramm nimega iha ei tea, kas nad just nii närvilised on olnud, aga nad on, ma arvan, niisugused tundelised on olnud. Need inimesed keda mul on olnud õnn mängida, ma arvan, nad on tundelised olnud. Hellad inimesed, jah, mitte võib-olla närvilised ega hell inimene, alati olen närviline. Võib-olla siis kokkupuutumine mittemõistmisega teeb selle tundliku loomuse võib-olla selliseks, et ta kõrvalt paistab närvilise ja kuidagi olge nii kena isegi ka võib-olla. Aga elus on ka ju niivõrd palju ebaloogilist ja tänu millele see elu ongi huvitavam kui isiklikult ma toimin elus vahel väga imeliselt ja sellele on siiski loogika olemas. Niisukest. Ei oskagi ja elukutse on ka vist nii ära rikkunud, et niisugune raudne loogika muidugi niisugune karkass osal peab olema. Aga et seda osa ära täita, seda karkassi sisaldavad ka väiksed imelised lood olema ja mingi võib-olla mitte Coheni silmaga ja kõrvaga koolitab haistid. Minu jaoks oli iguaanid ska midagi sarnast tekkele, tramm nimega iha põhja tegelikult on äärmiselt erinevad just ei osas, mis oli ka nagu salapärane ja mingil määral teine võib-olla jah, ta kujunes kuidagi nii välja, aga ta Anna oli väga erinev plaansist Staliga suure mõistusega naine ta tunnetus, maailm oli ka väga hell. Tal olid omad väga kindlad välja kujunenud arusaamad elust, mis tegid talle isegi vaeva. Ja võib-olla ka siis see vaev muutus nii jälle kuni kasvatamiste sama salapäraseks. Oma vaev oli temal omad igatsused ja elan kõik naised olnud sellised, kes kannavad mingit vaeva endast vähemalt nii palju, kui mina tean, nahkahja võtamegi, suvitajad, korki oma, mis on hoopis erinev jälle. Aga ometi kassi naine, keda te seal mängite, on ju ka äärmiselt, kannab ta kogu oma näilisest lihtsusest hoolimata. Muidugi on, aga ma arvan, et igas inimeses on midagi väga niisugust traagilist ja ta teab juba ette, temas on ette planeeritud. Nimetab seda võib-olla ta isegi ei tea, aga ta tunnetab ja vaevlevad inimesed need on alati paremad, kaunimad ja puht haletsus enda vastu, see tekitab inimeses katarsise ja minu arvates nisugune haletsus ja mida inimene endas kannab, see ei ole sugugi halb kuidagi Katarsis siis tekib millegi äraviskamist, tuleb ennast akumuleerida uuega ja see see viib nagu edasi, siis tekib niisugune relv edasiviiv relv. Nii et haletsust enda vastu ei maksa kunagi karta. Mina ei karda seda, vaid mulle. Ma olen alati rõõmus, kui ma natuke saan ennast haletseda ja miks ma just armastan melodraamasid Kalaval kas või seesama tramm nimega iha, see oli ka melodraama, võib-olla isegi William siis iguani võib-olla kuulub ka sinna žanri. Williams on ka ikkagi melodraamasid kirjutanud. No viimasel ajal on üldse tekkinud nagu mingi põlastav suhtuminega melodraamas ei peaks üldse julgemini seda žanrit kasutada, tomat muidugi seal, see vajab niisugust suuremat enesekontrolli näitlejal. Et melodraamas mängida, esitada mingi sisemine mõõdupuu, peab olema jah, seal teravdatud, et mitte üle minna. Ja miks mitte, me kõik väga armastame nutta, emad räägivad lastele maast madalast saadik, et sa ei tohi nutta, et see ei ole ja poistletsejale, mehelikkuse tundemärk. Kõik inimesed peavad nutma. On vaja puhastust ja on vaja inimestele anda lavalt melodraama, tas inimesed nutavad. Aga ma siiski usun, et teised haletsust enda vastu sega virisemise, kadestan inimesi, Eskur virisevad pidevalt. Aga selle tõelise kannatasin üldse jõuagi, kui see relv ei teki inimesed, võib-olla mõnel inimesel ei ole vaja seda, mida mina nüüd rääkisin, mina, mina leian, et seda minule vaja, sest mul tekib relv, et kõik, see verine on hoopis midagi muud. Seal nagu mingi inimene viriseb siis ta nagu mingi kliister või täidab mingit kliistri osa elus. Et kliistri osana nagu küll ei taha olla. Ei taha olla, aga missugune peaks olema üks päev isanatel hästi suure laengu õhtuks ei saa öelda, et jah, et mul kobar niisukese haletsemisega enda vastu nüüd tegemist on. Et niisugused hetked siis Katar siis on ka ju hetk, ei ole iga päev Starsis, et lihtsalt ei kogu seda kõike, et et välja elada ja ikka väljastpoolt ka ei tule seda kõike, mis ta tekitaks Katarsist õhtu, kui kui on vaja tööle tulla, siis niipalju kui seal. No mis seal võib olla iluga või, või head selles päevas? See on kõik on niivõrd väga suhteline, iga väike asi võib olla väga kaunis ja väga vajalik õhtuks kaunis päev on see, kui topib õhtu väga hästi ja kui oled siis nende tööga rahul endaga kaunis päev, et siis on midagi nagu korda läinud. Oled olnud inimestele lihtsalt avameelne, laval tunned, kuidas sind sind usutakse. Sind võetakse vastu, sind kuulatakse. Ja siis võib-olla ma arvan kindlasti ka näitleja avaneb sedavõrd rohkem, kui saal on nii väga tundeline selle vastu, mida sa neile pakud. Kaua te valmistate ennast etteetenduseks, oleneb? Etenduses ka, on mõni etendus, tead juba mitu päeva ette ära. Et ta on sul tulemas see teadmine, ütleme seal kas neli päeva või isegi nädal aega või seal tead, et ta on sul tulemas ja see ajavahemikul sa nagu lähened sellele etendusele ka see veel ei tähenda, et nüüd võtan tekstiraamatu ja ja loed seal või me isegi ei oska öelda, mis, mis mõtted seal on, aga see teadmine, see teatse teadmine kogu aeg hoiad endas seda seda teadmist, et nüüd sul on kolme-nelja päeva pärast üks etendus ja kannad seda hinges nagu mingit laengud kogu aeg kannada, mis laeng seal seal vahed on, niisugune ebamateriaalne asi, et te ei oska seda seletadagi, miks just mõtled need päevad just sellele, et sul on etendus, isegi muud midagi ei mõtle, kui sa ainult see teadmine, et sul on etendus, see annab ka sihukese laadungi, on etendus, kus on lihtsalt vaata tekstiraamat ja vaadata ja mõelda ja mõtiskleda ja on küll halb, kui üleöö tuleb mõni raske etendus, kontsentratsioonist jääb puudu küll kuidagi see lõhestab nagu ennast, nii valus on need etenduseks nagu ettevalmistusaeg jäi väikseks. Niivõrd kahju on, et nagu midagi on sult ära võetud, ära ära röövitud see sest minu elus on niimoodi need ootuse õnne momendid, kui need on käes. Ja siis nad ei valmistagi, meid on niivõrd suurt rõõmu, aga just see ootusse, mineka etendusele, see on väga suur rõõm, nii et ootus on alati palju suurem rõõm kui etendus ise. Aga kas siis pärast etendust on ka mingi pettumus, sest see kindlasti sihuke tühjuse tunne jääb küll. Eriti kui tunned, et nagu täna midagi ei läinud, siis on väga valus, ei saa magamagi jääda, väga valus on. Nagu päev on läinud ja aeg läheb, ja väike okas jääb sisse, et tänane päev on nagu tühja läinud. Iga etendus on nagu enese väljapakkumine. Avameelsus ja avameelsus ei toimunut võib-olla täna sellisel määral inimestega, nagu ma oleks tahtnud olla nendega avameelne. Juulikuus olid kirjas kõik järjest etendused, kus te mängite, pisuhänd? Doktor Stockmann. Helist läks erineval edasi. Kuidas te suudate nii, ühelt etenduselt kohe teisele kontsentreeruda on raskusi küll, kui nad on niivõrd erinevad, osad on eriti, kui rollid on peaproovidesse, õhtul on mingi väga raske kontsentratsiooni vajab osa. Siis häirib küll õhtust juba nisukest valminud etenduste uus laps, kes hakkab ilmale tulema. Lavastus oli muidugi väga palju. Näitlejale annab osatäitmise juures lavastaja ikka väga palju ka eriti kui tekib niisugune kontaktlavastaja ja näitleja vahel, sest inimesed ka omavahel elus ei saa suhelda. Ei saa olla avameelsed, kui ei teki usaldust, ei teki kontakti ja lavastaja ja näitejuhi vahel peab tekkima kasse, usaldus, avameelsus kuni äärmusteni välja. Siis on tõesti loota, et võib midagi tulla, milles ka teised saavad aru. Teised hindavad ja Shapiro kali väga hoid töötada tõesti väga huvitav. Seda võivad kinnitada mitte ainult mina, vaid ta on meie vabariigis võib ka veel avastanud Tallinnas. Ta on erakordselt huvitav lavastaja. Väga tundlik inimesena ka. Ja ka suurelt jaolt, võib-olla tänu temale ta üldse nägi mind selle osa peale on siis ka mingi niisugune väike õnnestumine, seekord.