Kui palju leidub täna neid inimesi, kes arvavad, et abielu on vananenud institutsioon? Eestis oli neid inimesi tagasi 16 protsenti 15 aastat tagasi, aga üksjagu vähem 11. Kas me oleme selle näitajaga kõige eesrindlikumad, nagu paljud inimesed tavatsevad arvata enesetappude asjus olema? Jah, kuid abielu suhtes mitte päris riik, kus inimesed Eestiga võrreldes peavad abielu iganenuks on tunduvalt rohkem kui neid riike kellel risti vastupidine seisukoht. Seega Eesti ei saa hiilata sellega, et ollakse selles valdkonnas esirinnas. Et abielu ei tähenda meile mitte midagi. Võrrelgem Bangladeshis on tervelt 95 protsenti neid, kes peavad abielu iganenud nähtuseks. Lõuna-Aafrika Vabariigis jagab seda seisukohta 34 protsenti inimestest Tšiilis, 31, Brasiilias 30. Siin võime kõnelda teatud kultuurilistest erinevustest, kuid vaadakem, mis toimub siin lähemal Euroopas. Prantslaste seas on tervelt 36 protsenti, kes arvavad, et abielu on vananenud nähtus. Luksemburgis on samal arvamusel 33 protsenti, Sloveenias 27, Suurbritannias ja Portugalis 26 Hollandis ja Šveitsis 25 protsenti. Seega jääb Eesti elanikkond pigem nende riikide nimistusse, mida võib nimetada tagurlikuks. Mida tähendab tagurlik, see sõltub juba puhtalt tõlgendamise viisist. Kõige vähem peavad abielu iganenud nähtuseks poolakad ja albaanlased. Vat sulle lopsu aina kõneleme sellest, et meil ei austate abielu kui tava ning pahandame selle üle, kuid mujal on asi veelgi selgemalt eitavam. Seda isegi nendes riikides, mida võib iseloomustada kui pikaajalise usutraditsiooniga riike. Ka katoliiklikus riikides leidub rohkem inimesi, kes peavad abielu iganenud nähtuseks ja seda märksa rohkem kui meil siin Eestimaal. Tuleb välja, et meie ise oleme oma nägemuses üpris eilsed. Tekib küsimus, kui eesti poliitikud ütlevad, et me peame üle võtma euroopalikud väärtused. Sisse paneb küsima, milline on siis euroopalik väärtus abielu suhtes, mida me peame üle võtma. Nooremad inimesed on tuleviku lakmuspaberiks ja selleski küsimuses selgub, et just noored keeravad abielule kui igandile märksa sagedamini selja kui vanemad inimesed. Inimese soost ja haridusest ning ka rahakoti paksusest eriti palju ei sõltu inimese suhtumine abielusse. Loeb vaid inimeste vanus. Seega noored võtavad üle euroopalikud väärtused. Võib vast niipalju öelda, et kui inimene on oma olemuselt materialistlik kui ilmavaatega siis ta hoiab perekonnast rohkem kinni. Noh, eks varandus on paika pandud. Aga need inimesed, kes on orienteeritud eneseharimisele maailma avastamisele nemad ei klammerduda sedavõrd selgelt perekonna traditsioonilise vormi külge. Eesti elanikud ei pea ka seksi väga oluliseks nähtuseks abielu tingimuseks. Meie elanikud on selles valdkonnas väga kasinad. Kui Eestimaa inimestest peab 52 protsenti inimesi seksi tähtsaks siis näiteks türklaste hulgas leidub neid inimesi 84 protsenti, kreeklaste seas 82 prantslastest toetab seda seisukohta 73 protsenti ja nii edasi ja nii edasi, kuni jõuame Eestimaa inimeste juurde oma 52 protsendiga. Kas meid lohutab see, et ka soomlaste seas on täpselt sama palju inimesi, kes peavad seksi oluliseks? Aga oma lohutuseks võib öelda, et mõnes riigis on asjad veelgi kehvemad. Näiteks sakslased on mõnevõrra Hilditsetumad selles küsimuses. Päris koomas on aga leedulased, sest neist vaid 37 protsenti peab seksi õnnelikku pereelu tingimuseks. Leedulaste seas on väga levinud anekdoodid eesti kuumadesti uimasevõitu Meestest. Aga mine tea, ehk on see põhjustatud hoopis teatud alaväärsusest. Aga mis küll Eestimaa inimesi vaevab, et mees ja naine teineteisele sageli selja pööravad ega ometi raha? Kui nii, siis vähemalt meedikute raudteelaste peredes läks elu kahe viimase nädala jooksul paremaks ning ma loodan, et inimesed leiavad mahti oma lähedasi inimesi tähelepanelikult ja armastusega vaadata ning nautida teineteise olemasolu. See on üks vähestest rõõmudest siin madalate pilvedega kaetud maal kusjuures see ei vaja praktiliselt mingeid investeeringuid. Ainsaks investeeringuks on meie soov armastada teist inimest.