Tere on laupäev ja kultuuriga ja mina olen Maria Lee Liivak. Tänases saates on peaasjalikult teatrit ja muusikat. Kärt Johanson ja Tõnis Mägi andsid hiljuti välja ühise plaadi, teine ruum, aga samal ajal õigemini just praegu välja ka vendade ja õe Johansoniga plaat, külm, mida käiakse tutvustamas ka paljudes kohtades üle Eesti plaadist, lauludest ja kontsertidest, kõneleb Jaak Johanson. Rahvusraamatukogus teatris esietendus üleeile Aare Toikka, eks pressionistlik filmilik lavastus Faust. Sellele kirjutas muusika Kaspariantsis. Kõigepealt on aga taas põhjus pöörduda Kanuti Gildi saali poole, sest selle alt on algamas Priit Raua kureeritud festival Lätti kama. Nii tuuakse eesti publikule lausa koju kätte. See põnev, mis toimub praegu Läti alternatiivsete etenduskunstide vallas. Tallinnas hakkab varsti uus festival Läti kava, mis selle pealkirja all peitub, räägib festivali kuraator Priit raud. Selles peitub pisike sõnademäng ja ninanips lätlastele. Nimelt on kaks korda viimase 10 aasta jooksul toimunud Lätis niisugune festivalil nagu, mis tõlkes oleks Eesti palsam ja kus siis lätlastele näidatakse Eesti alternatiivsete etenduskunstide etendusi või noh, või mingeid üritusi kus siis on esinenud suugad ja Von Krahli teatrid ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga mitte niisugune see põhiline representatiivne kunst. Meedeme nüüd üritasime vastu teha Läti kama kama võib-olla sellepärast, et me arvame, et ka maal väga Eesti asi ja läti kama ei saakski nagu eksisteerida ja teiseks noh kama muidugi veel tore sõnademäng, eks ole, ta ju tähendaks asju, et selles mõttes läheb hästi kokku, et Läti asjad, kusjuures muuseas kamast rääkides, et tõesti kaugemate Läti maakondade elanikud ei tea tõesti kavastati midagi. Aga need, kes siin ikka päris piiri taga on, nad isegi söövad seda ja mõnedes kauplusekettides Lätis ka müüakse Kamamuses. Jah, siis see on võtnud aega aux no peaaegu aasta otsa, kus ma olen siis käinud regulaarselt soovituste peale vaatamas mingisuguseid etendusi, üritusi Lätis ja siis nüüd valik on see, mis siia sai toodud, oli vist viis etendust. Kui nii võib öelda etendust, sest osad on niisugused kahtlase, selles mõttes kahtlane, et nad päris ei mahu, võib olla tavalise inimese mõistes etenduse alla, et on näiteks Riia venekeelsete poeetide luuletajate rühmitus orbiita kes seob oma luuletusi väga eksperimentaalse heli ja visuaaliga ja see on kõik väga nüüd natukene mediteeriv, urbanistlik vaatemäng, realistlik elamus, mis sellest siis saada, noh, et kas nimetada etenduseks või mitte, seal puhas maitse küsimus, aga loomulikult pearõhu on etendustel teatrietendustel Walters siilis, kes oma etendusega leegionärid, mis siis just nüüd eelmine nädalavahetus Lätis oli teatriauhindade jagamine ja ta sai seal parima algupärandipreemia leegionäride, seal on kaks meest laval, lätlane ja rootslane, rootslast mängib soomerootslane ja sellepärast on ka see etenduse keel, noh, kuidas me omavahel noh, ütleme siis eestlased, lätlased, rootslased omavahel suhtlesime, see ei ole üheski keeles, aga seda ei tõlgita sellepärast et nii nagu nemad omavahel üritavad aru saada nii peale siis meie vaatajatele samamoodi aru saama. Ja teema on väga tõsine, mis tekitanud väga palju vaidlusi ka näiteks Lätis kohe pärast teise maailmasõjaaegsest Rootsist, kus Rootsi andis terve hulga linna põgenenud Läti leegionäre Nõukogude liidule välja ja miks ja kuidas see juhtus ja mis sellest arvatakse? Noh, mõnes mõttes ju väga eestlaslik teemaga, et ka meile meeldib mõtiskleda ja arutleda, kes tegi õieti valesti, tol ajal siis peale selle on festivali avab Vladislav lastapsias jällegi kahe mehe totiga, mis kohe pärast Tallinnat läheb Moskvasse, poisid lõhnavad nagu apelsinid, on selle loo nimi palju positiivset vastukaja saanud lavastus, mis on läti keeles, Me tõlgime, tasub tiitritega Inglise keelde kahjuks toimuvat, aga püha vaimusaalis 10. vajab intiimset ruumi, ehk siis sinna mahub väga vähe inimesi. Ja soovitan seda ette, mis tagab, ja pileti võiks kohe nüüd ära osta. Valtessilisi leegionär mängitakse Tartus, Tartu uues teatris, Tallinnas Kanuti Gildi saalis. Korraks põikame festivaliga Tartusse, peale selle all Al reisijale poisi mees trepil või treppidel. Teda saaks ainult teda saaks nii-öelda multimeediaetendus, kus segunevad visuaal mitte ainult videona visuaal heli elavas ettekandes seal nagu natukene nagu installatsioon, aga elavas ettekandes tund aega päris võimas vaatepilt. Jällegi kutsusin ma selle siia sellepärast, et ma väga palju, kui üldse Eestis ei ole näinud, et niisuguses stiilis lahendatakse teatri, lavastaja oma mõtted ja festivali, me lõpetame natukene meeleolukalt võib-olla, et kõigi nendest siia tulnutest kõige tuntum Euroopas seltskond on und, KE LV, see on täiskasvanute nukuteater, sõltumatu täiskasvanud nukuteater, kes siis teeb niisuguse ütleme festivali lõpupaarimeeleollu hästi sobiva loo, vanaisade show nukushow ja see ongi see pisikene festival, et näidata lihtsalt, mis toimub Lätis, et me vähemalt teatrihuvilised saaksid näha midagi muud ka kui Sermanist, keda me kõik siin Eestis teame, aga et seal toimub ka veel peale alvis Hermanni seal väga-väga palju ja see kummaline mõte ei ole mind või on meil nüüd saatnud viimased kaks aastat kunagi Eesti oli eesrindlik kõigis alades oma naabrite suhtes, kuidas, no kasvõi see, et Kanuti Gildi saal oli aastaid-aastaid ainukene säärasel tegutsev ehk silma trupita tegutsev teatrimaja kogu Baltikumis. Nüüd Riias on neid juba kaks ja, ja seal toimuvad etendused igal päeval absoluutselt peaaegu igal päeval, kuigi noh, kui kedagi huvitab raha, siis raha on lätlastel tunduvalt vähem kui meil. Etenduste eelarved on tunduvalt väiksemad kui meil eriti sõltumatul skeenel, aga noh, see selleks, see ei vähenda nende kunstilist taset ja ma arvan, et on hästi põnev vaadata, kuidas eestlaste mõistes kõige lähemal asuv tõsine Metro pool eriti veel, kui me räägime kultuuriskulptuuri metroporia, et kuidas seal siis see niisugune mitte päris esinduslik etenduskunst elab, millest nad mõtlevad, mis on need vahendid, millega nad tahavad ennast nähtavaks teha, et see ongi selle Läti kama festivali mõte olnud? Läti alternatiivseid etenduskunste tutvustav festival Läti kama on siis järgmisel nädalal Tallinnas ja Tartus ja selle kohta saab rohkem infot Kanuti Gildi saali kodulehelt www. Punkt saal. Aitäh, Priit raud. Taust on praegu Rahvusooper Estonia repertuaaris. Mõni aasta tagasi etendus NO teatris 23. lennu lõputööna Saša Beljajev tõlgendus Faustist nime all Soff. Kaks toonast tudengit Meelis Põdersoo, Jago Soots tänaseks VAT teatri näitlejad. Just VAT teatris esietendus üleeile uus versioon Faustist. Seekord tõukudes lisaks küttele ka eelkõige Friedrich Wilhelm Murnov 1926. aasta eks pressionistlikus tummfilmist osades peale soodsi ja põdersoo veel Katariina Ratasepp, Margo Teder, Tanel Saar ja Madis. Muul. Kõnelevad lavastaja Aare Toikka ja kunstnik ning muusika autor Kaspariantsis. Fausti-lugu ei pruugi küll enamustele inimestele võõras olla, aga vaevalt, et ta väga paljudele ka äärmiselt tuttav on. Te olete kusagil varem öelnud, et mängib iseseisval assotsiatsioonide väljal või kujutluste väljal. Milline lugu selles lavastuses selles teatris praegu avaneb? Me ikkagi toome loo vaatajaid, et tegu on siiski füüsilise dominandiga teatri lavastusega, ses mõttes, et pantomiimi on siin teatav rõhk, kuigi ilma Göte poeesiat me ei tahtnud seda lavastust teha ja küte on täiesti kohal. Aga lugu jõuab vaatajate ja see lugu on tõukunud tegelikult hoopis Friedrich Wilhelm Murnov 1926. aastal tehtud filmist. Niimoodi kunstiteoseid võrrelda on ehk võib-olla vägivaldne, aga meie lavastuse jaoks sobis Murno filmi lugu paremini kui Göte näidendi lugu ja milles on nende lugude erinevus. Üks erinevus on selles, et Murno filmiloos on Margareta roll suurem. Ühel noorel näitlejannale väga välja kutsu roll, see on üks ääretult traagiline lugu see, mis selle noore naisega juhtub. Ma ei tahaks, et minu kaasaegsetega midagi sellist juhtub. Aga kui me selle vaatajate ette toome, siis tahes-tahtmata näete, elujuhtumised mõjutavad vaatajat. Katariina Ratasepp mängib Margaretaat Din VAT teatri Fausti loos ja ma arvan, et see on noorele näitlejale ka tõsine ja väljakutsuv roll ja Katarina tõepoolest ka sobib väga kenasti seda osa tegema, sellepärast et Katariinal on väga tugev oma võlu ja minu meelest on ta väga lootustandev noor näitlejanna. Stiili määratlusena on jäänud kõrva Fausti tutvustades saksa ekspressionismi. Saksa ekspressionismi ka ma tegelesin 80.-te aastate lõpul päris VAT teatri alguspäevil ja üks esimesi lavastusi oli alfa, trusti igavene inimene, draamateatri väiksel laval, nii et minu puhul on saksa ekspressionismi poole pöördumine mõneti nagu tagasipöördumine oma lavastaja lapsepõlvele. Mis pälvib Fausti puhul praegu teatrilavastajate tähelepanu? Vastavalt päevakorrale, noh, ma oskan sellele vastata nii. Praegu on selline aeg, kus me tahes-tahtmata peame rääkima väärtuste kriisist, eks ole, ükskõik mis tasandil ja noh, mis praeguse aeg jätkub juba pikalt ja jääb, jääbki jätkuma aega, ühe inimese elu on liiga lühike, et seda pikka sajandeid vältvaid kriisi kuidagi Pajulaga. Mõnda aega, kus ei räägitaks pidevalt väärtuste kriisist Ilmselt ei olegi, et võib ka tänase päeva kohta seda inimene ongi üks suur väärtuste kriis, seda võib ka nii öelda, aga seda väärtuste kriisijutt võib ka tänase päeva kohta ajada. Ma tahan Fausti kohta öelda seda, et mis Faustiga juhtub või mille peal ta mõtleb või mida ta teeb, et need asjad juhtuvad iga inimesega tema elu vältel. Igal inimesel on mingid sellised lihtsad soovid, et ma saaksin aega tagasi pöörata, kui ma saaksin otsast alustada, kui ma saaksin uuesti nooreks, kui ma saaksin midagi tagasi võtta, mis ma olen teinud see leping Mefistoga, seda lepingut me teeme ka kõigis oma igapäevastes elu otsustes. Tahes-tahtmata ses mõttes. Fausti-lugu on üks igavene inimest saatev lugu. Kõik loodu taevas ja maa peal on suurepärane. Kuid looja, väljapaistvaim imetegu on inimesele kingitud vabadus valida hea ja kurja pahe. Tall mõistusele. Kas inimene, kes ei ole selle looga kuigi kursis ja ei ole seda filmi näinud, milline lugu talle avaneb ja millise tundega sina lavastajana tahaksid, et ta lahkub, milliste mõtetega? Ma usun, et vaatajas kerib ennast lahti lõppkokkuvõttes üks armastuslugu võib nii lihtsalt öeldust. Õnneliku aga kurva lõpuga muinasjutt. Jah, see Kaspar lei määratlus, mida ta siin nagu ühte mantrat meiltrull protsessi vältel korranud on, et sõbrad. Me seame lavale ühte vana muinasjuttu. Lühkid Kaspar Jantsiss lõi konkreetselt selle lavastuse jaoks vist isegi juba enne seda lavastust muusika, mida siis igal etendusel mängib. Live'is kohal viibiv klaverimängija. Madis muul mängib klaverit koos musitseerime ansamblis kriminaalne elevant ja siis mulle tundus, et tema on just sobiv inimene saatma klaveriga seda tummfilmilaadset lavastust. Kui ma hakkasin seda muusikat kirjutama, siis ma teadlikult ei kirjutanud seda muusikat sellele lavastusele sest ma kirjutasin selle lihtsalt tungist kirjutada muusikat, erinevalt palasid ja kui me sellele mõttele tulime, et seda lavastust teha, siis palad sobisid. Ma andsin samal õhtul siis arele, kes tegi ettepaneku, et ma selle muusika kirjutaks jaatava vastuse. Ma tundsin sisimas, et see muusika mul juba valmis vähemalt pool on valmis ja ongi nii, et poolele juurde teinud. Ja see on väga huvitav protsess olnud, et me töötame koos näitlejaga. Näitleja täiendab samas ka muusikat, et mõnes mõttes on ka näitleja heliloojat selles lavastuses. Me Kaspariga tegelikult olime nagu algatajad ütleme, et ühe köögilaua taga kõigepealt mingid ideed võib-olla tekkisid, aga siis see protsess on olnud niimoodi, et kõik lavastuse osalised tegelikult on andnud oma väga suure panuse, et see on suuresti olnud kui kasutada sellist terminid nagu rühmatöö, ma ei oska siin hinnata, meeskond oleks olnud teistsugune, siis oleks see lavastus olnud teistsugune. Ma olen olnud mingitel hetkedel kupp ja rollis ja me oleme siin vaielnud ja käinud edasi-tagasi ja, aga noh, niimoodi see protsess on tegelikult meil tihtipeale Kaspariga koos töötades olnud, et meil selliseks lavastuse loomise mootoriks on teatav vaidlusprotsess ja siis kõik Siin lavastusprotsessis osalevad inimesed sekkuvad kõikidesse küsimustesse ja samas lõplik vastutus jääb siis sellele, kes vastavas rollis on kas heliloojale või lavastajale, näitlejale aga võiks, rikuvad kõik, ütlevad oma arvamust ja kõikide arvamust arvestatakse, see tihtipeale on väga aeganõudev ja võib-olla esmapilgul tundub, et mitte väga tulus protsess, et oleks tore, kui tuleks üks mees, kes ütles, nii, teeme Ain Erik teevad, aga minu meelest need VAT teatrilavastused ennemgi on olnud, et see on hea näide demokraatia võimalikkusest teatris. Tahtsin just küsida seda, et kui lavastus ja muusika on eraldi, siis ilmselt mingis mõttes nad räägivad erineva loo ühest sellisest arhetüüp, sest loost, mida Faust on, aga ilmselt teeb vastuste põhjal, see ei ole erinev lugu, see on selline semiootiline lugu ja dell. Lisaks muusikale ja näitlejale on laval veel ka video. Teatavat lõigud Murno filmist on küll esindatud ja meile tundus, et ilmasele filmitame hakkama ei saa ja lõppkokkuvõttes mulle tundub, et see tervik tekib ja aga jah, võib ka nii öelda, et selles lavastuses astuvad rahvusraamatukogus lavale ka kesta Äkman Emilia Anninksia, Camilla Horn. Ja tegelikult oli meil algselt isegi plaanis veel rohkem tummfilmi integreerida lavastus, et see, see oli meil üldiselt üks suurimaid vaidlusküsimusi katsetamisküsimused, kuidas integreerida seda tummfilmi, kui palju seda näidata ja kas üldse näidata. Korra võib-olla tekkis, aga ta on meil kogu aeg olnud kaasas seda algmaterjali oleme üritanud ikkagist nagu tunnetuslikult, et hoida selles lavateoses. Aitäh Aare Toikka ja Kaspar Jantsis. Paula paati. Auratel. Kuller tänava. Kauplus tahaks ta ära, petta ei paista. Algab Elavik konstrappe häkk. Kalabel Leice Latarritaalne kasvatab läkker äsja ränk. Just tänasest on avalikkuse ette jõudnud Johansoni uus plaat, külm, mida teisest 28. detsembrini esitletakse ka erinevates paikades üle Eesti. Täna kell kaks toimub esitlus Tallinnas Solarise keskuse apollos. Plaadist lauludest tuurist ja taustast kõneleb Jaak Johanson. Suus. Suur kaokao maitseks sind või? Sind. Kallis tal vaikselt sind. Sind pelgu. Johansoni tülitavad kohe-kohe uue plaadi. Võib-olla alustada nagu süüdistavas toonis. On hea, mitte vabandavastanis, meid tõmmati müüdi tagant välja, kunagi oli, see oli mingi hästi vahva artikkel, et me olime kadunud, müüdi taha ja see on täiesti tõsi, mõtlen müüdiga, Eestis on ju niimoodi, et müüdiks saada on ju tohutult kerge ja noh, parafraseerides John Lennon neid, ma arvan, et müüt on see, mille taha sa saad mõnusalt pugeda sel ajal, kui sa saad või tahad teha teisi asju selle plaadi tegemisega, on selline lugu. Minul oli plaadi kui toote suhtes jaga plaadi kui kultuurisündmuse või kui selle ümmarguse laua suhtes, mille ümber me koondume millestki räägime, nagu usk täiesti kadunud. Mingil ajal me isegi andsime neid välja ja, ja omagi plaadi ja ta isegi, aga nüüdseks küll tundus, et see on väga läbitud etapp. Et kui siis veel, et võiks vinüüli välja anda, juhtus nii, et meist tehti plaat ja Paul Pihlak on seda juttu nagu mingi 10 aastat, räägime, poisid, ärge põdege, tehke ikka plaat ja siis ilmselt mingi üldise ärevusega kaasa minnes oktoobri keskel tulimegi Eesti keskele kokku ühte vanasse majja, poodidest, päeva salvestasime tõesti mitte mingeid uusi lugusid, aga lihtsalt neid lugusid, mis on salvest saamata jäänud just nimelt selle tõttu, et ühelt poolt mingis mõttes lähedal laulda mingeid laule sellised, et neid samal ajal nagu raadiost ei ole kuulda, vaid mõte oli see, et siis vaatame, mis saab, aga Paul Pihlak, Lauri Liivak, et tegelikult on kõik olemas ja panid selle plaadile ja siis Asko Künnap digikujunduse ja selgus, et ongi plaat ja selle tuuritamisega ütles Paul väga vahvalt, et, et te ju teete kogu aeg jõulukontserte, et miks te siis ükskord ei võiks neid teha jõuluajal, mis mingis mõttes on ka täiesti arvestatav seisukoht. No vot, aga et mis lood sinna siis sattusid mingit pidi võiks seda kokku võtta nagu seal nagu niuksed. Augu aja laulud ilmselt Igalühel elus tuleb see mingi aeg, kus on see tunne, et sa kukud nagu auku või et sa kiilud nagu täiesti kinni see hetk, kus sa tunned, et sul ei tule välja see, et sa teeksid vahet, et nende asjade vahel, mida sa saad maailmas muuta ja mida sa pead muutma ja mida sa ei saa muuta ja nad lähevad kõik natukene nagu omavahel segamini ja siis teistpidi nende augu asjadega on, et eks sealt august siis ju vähemalt takkajärgi vaadates hakkab mingit valgust ka paistma. Ja vot need on ilmselt sellised laulud, eriti need lend, mardilaulud, nagu naljaga öeldud, et see on nagu mardilaulude plaat ja kuna nad mingit pidi sellist olukorda märgivad, siis ka sedapidi kuidagi ei kiskunud neid nagu salvestama või noh, siis selles mõttes nagu tooteks tegema, aga nüüd sellest kõigest jälle mingit pidi on mingi ring nagu mööda saanud ja Ella, et siis väga paljud on neid laule küsinud seal vanas majas, kus me neid laulsime, laulsin tegelikult niimoodi ka hopsti, noh, need kõik need laulud on praktiliselt nagu esimese korraga lauldud ja niimoodi sinna plaadi peale enam-vähem läinud. Jällegi, ma arvan, meie puhul ilmselt on õige, et lause niimoodi hopsti tegin siukest seda suulise pärimuse mängu näituseks seal on kaks laulu, mis on suulise pärimusega meelde jäänud Juhan Viidingust üks, mis jäi meelde omaaegselt kloostri aida avakontserdilt, mis ma arvan, et oligi Tõnis Rätsepa, Juhan Viidingu viimane kontsert, seal ta lisapalana laulis ühe laulu, mis oli väga kummitama, see mõjus nagu tollal naersime tohutult ja see on see niuke võllaballaad. Aga noh, et, et mul see salvestamisega on nali ja Juhan Viiding tol korral, noh, ta teadis ja nägi, et ma salvestasin seda. See salvestus on olemas. Ning jäi kuidagi huvitama just see auku kukkumise teemavise augu tunne. Ma ei tea, kas sa mõtlesid täpselt sedasama asja, mis mina. Aga see kipub olema tavaliselt kuidagi novembris ja detsembris mingi selline ääretult pimeduse ja tühjuse lõputuse aeg. Ma arvan, et need on nagu sellised laulud, et kui sul on see tunne, et sul tuleb nagu elusse see november ja noh, mis me siin ikka nii väga mõistukõnet räägime, et need olid, ma arvan, mingid mingid need aastad, kus hakkas selgeks saama noh, mis Eestis on võimalik ja mis ei ole võimalik ja mingil hetkel ei tahtnud nagu omaks võtta, et kuidas, nagu asjad käivad. No mingid needsamad asjad, mis praegu noh, uuesti väga teravalt on pinnale tulnud noh, mingid mingid olukordade, mingid erinevate tõeluste jah, ja nagu on kombeks öelda väärtushinnangute, sellised kokkupõrked mis viisidki päriselt noh, inimeste nii-öelda katki minemiseni ja nii vaimsete hingeliste, moraalsete, ka poliitiliste enese tapudeni ja kuidagi elus mitme sõbra puhul noh, kes ei pruukinudki olla nii tuntud kui Juhan või Evald või et see sattus nagu väga lähedale ja selle tõttu ka nagu väga riivas. Jällegi see on, see on mingi asi, mis on ka praegu täiesti päevakorras, et miks selles olukorras, kus meid on, on, eks ole niigi nii vähe väga paljud ja tegelikult tõesti nagu andekad ja võimekad inimesed ja ma ei mõtle siin nagu selles mõttes nagu ainult kultuurivaldkonda või, või mingeid kunstiinimesi, kes murduvad ja ja ei saa endaga hakkama, aga tegelikult, et ka ettevõtluses näiteks ja mingite ideede ja niuksed avaramate võimaluste ja kontekstide leidmises ja kogu sellest kodanikuühiskonna jutus, et selles on ebaproportsionaalselt liiga palju seda niisukest kinni kiilumist ohtlikult palju. Ja see noh, jällegi ei ole nagu mingi mingi poliitiline süüdistus või mingi mingi selline selline asi, et seda juttu nagu ei oska isegi nagu lõpetada, päriselt, aga kuskil noh, just nimelt minu minu jaoks Juhan Viidingu niukse otsustava lahkumisega pole ma ise siis sellel ajal seda kinni kiilumist, nemad ei tajunud, aga sellele selles reas või noh, niimoodi kultuuriloolises mõttes ongi nagu see siis Sulev Luige tapmine siis Evald Hermaküla lahkumine ja veel mitmed ja mitmed, keda ei tunta ja mingisugused paralleelid sellele nagu ettevõtluses ja nagu selle Eesti võimaluse mingisugune kaugenemine ka ma ei ole nagu küllalt tark ja läbinägelik, et sellest niimoodi lühidalt selgelt oskaks endagi jaoks seda sõnastada. Ja minul nagu sellel ajal tegelikult nagu see lauluasi läks kinni, sest noh, ikka noh, et kõik, et lükkame lahti ja mingi selline ei osanud nagu neid rõõmsaid laule enam teha, mida tegelikult tahaks ja ei tahtnud teha nagu selliseid pilalaule või noh, nagu vägisi eks me laulsime ka ju nagunii-öelda protestilaule või mingit sellist, mida nimetatakse nagu noh, niisugune ühiskondlik kommentaar või mingisugune pila või mingisugune sarkasm või mingi iroonia seda tegelikult juba oli, Kivisildnik Kivirähk, Juku-Kalle raid, tema ajalehe, see esimene ots, et see kõik oli nagu nii hästi juba tehtud ja see nagu aitas ja mingil hetkel sa nagu üldse pidanud ja siis mingil mingis seoses tulid need mardil niisuguse väga valusad ja kummalised laulud, mida isegi nagu oli piinlik nagu kontserdil alguses laulda, sest nad olid kuidagi nii Aga noh, sellest peaks tegelikult tema rääkima ja nüüd me jõudsime sellest plaadi jutust, eks ole, kaugele lase platsis olla ja, ja mis puutub tuurileminekusse mingis mõttes me oleme ka tegelikult igavesti kogu aeg tuuril olnud. Et me käime tasapisi ringi kogu aeg, mingit sellist, noh nii-öelda siis räägime otse ikkagi nagu jõuluaegset ringi käimist. Niimoodi süstemaatiliselt viimati ma arvan, me tegime Pirgu näitetrupi ajal 80.-te lõpus seda seda ka niimoodi välja käies, siis sa ju noh, nagu poliitiliselt ei olnud veel väga korrektne, eks seda oli selle võrra põnevam ka teha, et kui seda nüüd praegu teha, siis ikka sellesama mõttega nagu vaadata, et mismoodi olukord on ma tegelikult ka ikkagi olen endiselt väga uudishimulik selle suhtes, et mitte niivõrd, et lähme nagu jõulusoojust ja vaimuvalgust viima ja siis on selle plaadi peal ja kaasa sõitmas. Krista Joonas, seos tekkis sellega, et vend mardil juba pikemat aegadel käis see mingi selline idama mingisuguste kõlade. Temal meeldib mõelda tegelikult nagu kõlades ja temal on seda helilooja alget, talle meeldib seadeid välja mõelda ja talle väga meeldib mitmehäälsus ja mina olen nagu sellist asja ei oska või mul on nagu kuidagi teistpidise ja noh, et seal mingisugune teistsugune suhtumine helisse ja üldse muusikasse rituaali ja kõik see. Ja siis paar aastat tagasi sattusime Saksamaale, oli vaja teha kontsert saksa, selles riigiraadiokanalis, ma ei tea, nagu vikerraadios ka niimoodi ja mingi selline formaat, kus oli nagu rahvamuusika või pärimus ja teiselt poolt paluti, et võiks olla mingisugune teine moment sealjuures ja kuna Kristo Joonas, kes on õppinud üle 10 aasta nagu India klassikalist muusikat päriselt ja tema oli sel ajal õppis, elas ja töötas Šveitsis lähedalt tulla ja siis on olnud mingi vana mõte või kuidagi kõrvutada seda Raago traditsiooni, mis on laadiline ja siis nagu regilaulu traditsiooni, mis on samamoodi laadiline ja tegelikult veerandtooniline, kui hakata päriselt kuulama neid väga häid laulikuid. Ja siis ta tuli ja tegi meiega Saksamaal selle raadio kontserdi, seal nad laulsid, Kärdiga. Kärt laulis ühte nii-öelda õhtu tooni ja Kristo mängis samas laadis hommikuraamat. No vaata selle plaadi peal, ta mängib mitmetes lugudes india bambusflööti ja et see on niisugune niisugune leid selle, selle plaadi või selle selle aja sees. Me vaikib, sulab, hinn, voolab seest, vajun sihist. Sul tuleb püüelda Vikerkaar läheb. Lähen. Kõnnin vaikselt. Me vaikibsuna voolab sellest vaariumiseid. Me vaikib, sulabing voolab seest vajun, siis ei ole. Sul hääletuna veel? Piker koorile. Tänases kultuurikajas oli juttu Läti etenduskunstide tutvustavas festivalist Läti kama patteatris esietendunud Ekspressionistlikus filmilikust, lavastusest paust ning Johansoni äsja ilmunud plaadist. Külm kõneles Jaak Johanson. Kultuuriga ja soovib head nädalavahetust ja külma kiuste soojemaid mõtteid. Saate tegid Viivika Ludvig ja Maria-le Liivak. Kärbiti.