Tere hommikust, kõikidele raadiokuulajatele, pühapäevane vikerraadio programmi kub jutusaatega. Jutusaade. Nagu kogenud kuulaja teab, on saade, kus kaks inimest räägivad ja loodetavasti on teil seda huvitav kuulata. Rohkem räägib küll üks inimene, see, kes raadiomajapoolne ja, ja see, kes on raadiomaja poolt tänasel päeval, Tarmo Tiisler räägib vähem ja mitte raadiomajapoolne on täna kirjanik ja lavastaja Diana Leesalu. Tere hommikust sulle. Tere hommikust. Sinu puhul kasutatakse sageli, siis on vist paratamatu tiitlit, et noor lavastaja või noor kirjanik või Noortele kirjutav või noorsoo romaanide autorit et kas rituleerimine sind mingi vanuserühmaga seotuks olevaks un kuidagi häiriv ka. Nii ei ole, seda on jah sageli tehtud, see tuleb vist natukene sellega kaasa ka, et ma olen hästi palju kirjutanud ja ka teatrist tükke teinud, mitte teatris ei olema palju teinud. Aga just noorema vaataja või lugeja tarvis ja siis kuna ma väga vana veel ise ka ei ole, et ju siis kõik kokku seda teeb, aga noh, mingil hetkel jah, vist oleks pigem parem, kui see noor sealt eest ära kaob. Umbes millal, mis sa arvad, kaob ära? Ma usun, et eksju, oleneb minust endast ka natukene, võib-olla siis kui ma natukene küpsema kirjutaja või loostaja muljet hakkan vaikselt jätma, siis oleks ju tore. Sa lõpetasid lavakunstikooli sellel kevadel, nüüd töötajad linnateatris. Kuidas siis on olnud? Väga põnev, tõesti, väga põnev. Meid võeti väga-väga avasüli vastu sinna väga soojalt ja tundub praegu, et teater on väga meie ideedele väga avatud ja meil lastakse tõesti palju teha, et praegu, meil septembris, esimese asjana septembri lõpus tuli välja esimene lavastus, kus me olime kogu selle pundiga, kellega ma meie kursuselt linnateatrisse tööle läksime, selle kambaga tegimegi esimese ühise lavastuse ja hetkel ma selle nädala algusest olen juba tegelenud oma uue lavastusega. Nii et tööd jagub ja, ja soe vastuvõtt ka, nii et mina olen küll väga rahul. Kirjutama hakkasid oluliselt varem kui, kui lavastama, et kui, kui noor sa siis olid, kui sa hakkasid midagi kirja panema. Las kirjutamisega on täiesti selline lugu, et nii palju kui ma iseennast mäletan, nii palju mul on kogu aeg kirjutanud ka EMO nalja. Naljatades ütleb aeg-ajalt, et siis, kui ma tähed selgeks sain, siis ma hakkasin ka kohe erinevaid jutte ja lugusid kirja panema ja tegelikult kui ma mõni aeg tagasi sobrasin oma vanu vanade asjade seas kodus Põlvas kustuma, et olen, siis ma leidsin vist varasemad asjad kuskil mingi seitsme-kaheksa-aastaselt kirja pandud väikesed lookesed, aga noh, tuleb tunnistada, eks nad olid kõik sellised minu tolle aja lemmikute nagu Astrid Lindgren ja Mark Twain, nende suured plagiaadi. Aga miks hakkab inimene sellises vanuses kirjutama, oled sa mõelnud või kui sa ei ole, siis mõtle praegu. Olen küll mõelnud, aga ega ma vastata ei oska sellele küsimusele, kuna ma väga armastasin lugeda, et võib-olla sellepärast, et mingil hetkel tundus lugemise kõrval tore ka ise kõikvõimalikke maailmu välja mõelda ja eks nad sellised lapselikult naiivsed ja, ja väga palju sarnased olid minu lemmikautoritele selle tõttu. Aga ma arvan, et sealt suurest lugemise fännamisest väiksena tuliga kirjutamine Kas see piirab mingil hetkel jõuab kätte, kui hakatakse kirjutama kõigepealt ehk siis endale ja siis teistele või, või on see kuidagi niisugune piiri ületamine või vähemalt kuidas sinul on olnud? No minul ta läks tõesti nii, et noh, esialgu olid kõikvõimalikud koolis kohustuslikus korras kirjutatavad ju kirjandid ja, ja lood, mida tuli lihtsalt teha. Ja kuna nad vist kukkusid üsna hästi välja, siis sageli juhtus, et õpetaja kas luges ette või palus ette lugeda ülejäänud klassile ja ikka oli tore vaadata, kuidas teised reageerivad selle peale, mille ma olen kirja pannud või või mõne sündmuse peale, mida, mille ma olen välja mõelnud. Aga, ja nagu teadlikumalt, et niimoodi kirjutama, et ma nüüd võtan ette ja kirjutan nagu midagi sellist pikemat ja põhjalikumat, et see vist sai alguse, ma arvan, alles kuskil 12. klassi kandis. Ja, ja siis juhtus niimoodi, et tegelikult see esimene lugu, mille ma teadlikult ette tõstsin, et nüüd ma kirjutan, jäi mul üsna kiiresti pooleli erinevatel põhjustel küll oli vaja seal hoopis käsipalli trennis käia ja, ja muud teismelise elu elada. Aga siis ma läksin ülikooli, Eesti maaülikooli, kus, mis oli enne lavakunstikooli selline vahepeatus ja seal kuskil selle keskel ma leidsin oma arvutist üles vana faili ja võtsin kätte ja kirjutasin ta ühe hooga lõpuks lõpuni. Ja sellest sai jah, minu esimene romaan mis ilmus 2005. aastal, mille pealkiri on kaks grammi hämaruseni. Aga siiski tuleb nagu sealjuures möönda seda, et et tegelikult ma ei kirjutanud ka tollel hetkel veel seda eesmärgiga kusagil avaldada. Et ma tegelikult kirjutasin suuresti nagu varemalt Ki oma sõprade jaoks. Aga kui mu sõbrad seda lugesid ja, ja lähedased perekonnaliikmed, siis kuidagi hakati vihjama, et äkki võiks sellega midagi, midagi muud ka ettevõtte, et mitte teda ainult sahtlipõhja jätta. Ja siis ühel hetkel sattus mulle appi luuletaja Doris Kareva, kellele ma pean küll väga-väga suured tänud ütlema, sest tema nii-öelda püüdis mu kinni ja oma väikse kirjastusega verb. Nad lõpuks andsid selle minu esimese raamatu välja. Kuidas püüab Eesti üks tuntumaid poetess kinni inimesi, kellest, noh ma loodan, et sa vabandad, aga mitte keegi mitte midagi kuulnud. Loomulikult keegi ei olnud minust midagi kuulnud, aga see selles mõttes püüdis kinni, et loomulikult ma ise saatsin talle selle teksti kusjuures ühe teise tollel ajal noortele tuttava autori Aidi Valliku soovitusel. Kaidi vallik ütleski, et Doris Kareva peaks olema see inimene, kelle, kelle, kes on võtnud endale nagu missiooni, koni, noorte autorite ka tegeleda. Ja sellest julgustust saanuna ma Torisele tookord tolle teksti saatsin ja püüdis kinni selles mõttes, et ma usun, et eks neid tekste tuleb talle sinna üksjagu. Ja et ta seda lugedes tundis, et et oleks väärt avaldamist. See oli küll minu jaoks väga-väga tore, tookord. Mis inimene sa keskkooli ajal olid mässaja või korralik või tubli või? Ma olin kõik kokku, ma arvan, ma õppisin koolis kenasti, sain häid hindeid, aga samas ma olin mingis mõttes mässaja ka või ajasin vist mingi igasuguseid õiglussi ta ka kõikvõimalikes situatsioonides ja olin ka hästi palju, tegin erinevaid sporti, tegin ja, ja olin õpilasomavalitsuse, sest ma olin samal ajal selline aktivist ka. Ja eks ma ikkagi, kus natukene norida sai, seal ikka Norrising. Kas Põlva koolis, kus mina ei ole õppinud, aga sina oled õppinud, olid aktivistid sellise plussmärgiga või miinusmärgiga? Ei plussmärgiga kindlasti ma ei usu, et keegi minusse kuidagi seal nagu pahasti sellepärast suhtus, et noh, eks aeg-ajalt ikka tuli ju kõikvõimalikke kokkupõrkeid ka, aga mitte nagu mingisuguses katastroofiliselt pahas mõttes. Pärast keskkooli sa ei läinud kohe kunstide ja kultuuride radu mööda läksid maaülikooli ja miks sa nii tegid? Ma arvan, et selle pärast, mis võib väga paljude nagu gümnaasiumil õpetajatega tekkida, et ega ma ei teadnud lihtsalt, mida ma tegelikult teha tahan. Et noh, tolleks ajaks ei olnud maaga ju kirjutanud selles mõttes, et mind avaldatud oleks ja ja et ma ei veel ei mõelnud sellisele loomingulisele poolele kui mingisugusele väljundile suuremale väljundile elus kui lihtsalt enda ja sõprade jaoks loomisele. Ja ma viisin, tuvastame, mäletan väga paljudesse erinevatesse kohtadesse neid avaldusi noh, täiesti valimatult ja täiesti seinast seinakohtadesse, teadmata üldse, mida või kuidas ma kuidas ma tahaksin oma elu elu edasi veeta. Aga, ja kui ma läksin ka maaülikooli, siis ma olin üsna kindel alguses, et ma olen selle ühe aasta ära ja siis selle aasta jooksul üritan välja mõelda, et mida ma tegelikult teha tahan. Aga juhtus kuidagi nii, et et nüüd kursus, kellega ma seal kokku sain ja need inimesed ja sõbrad, kes mul selle esimese aasta jooksul tekkisid, olid lihtsalt niivõrd toredad, et ma ei raatsinud enam neist kuskile eemale minna. Ja, ja noh, polümpiuubidaga too hetk, sellel õppisin keskkonnakaitset põhimõtteliselt, või noh, tegelikult oli eriala nimetus, loodusvarade kasutamine ja kaitse. Et sellel ka nagu ei tundunud viga olevat, kuigi see ei olnud mingi asi, mida ma nii väga südamest oleksin tahtnud teha, aga, aga seal oli nagu hea olla ja ma olin lõpuni. Ja siis kirjutasid muudkui samal ajal edasi. Jah, kirjutasin edasi ja noh, tegelikult ongi, et siis kumuse esimene romaan ilmus, siis ma olin just seda ülikooli lõpetamas, nii et et järgmine ilmus juba pärast seda, kui ma olin Tallinnasse kolinud ja töötasin keskkonnainvesteeringute keskuses. Mis hetk see see raamatu kirjutamise juures kõige ilusam on siis, kui punkti paned arvutis või siis kui sa oled füüsiliselt seda näpu vahel hoida või kui keegi midagi ütlete? Noh, ma olen ise naljatamisi öelnud, et kõige toredam hetk on tõesti see, et kui paned viimase Seivjapsis, vajutad klint ja vaatad, kuidas need valged kirjaga kaetud paberilehed hakkavad printerist välja tulema, aga noh, see on nii-öelda metafoor, ses mõttes kõige toredam hetk, aga tegelikult nagu sa kirjutamise protsess ise on ta on ühest küljest kohutavalt kurnav ja raske, sest ma üldjuhul kirjutan niimoodi projekti korras, et ma võtan ette ja kirjutan kas kaks, kolm või neli nädalat järjest, aga kogu aeg kirjutan, et ma ei ole nagu selline kirjutaja, kes tuleb õhtul pärast tööd või pärast kooli koju ja siis natukene igal õhtul midagigi. Tähendab et, et kuigi see on ühest küljest, siis kirjutamisprotsess on kurnav, aga ta on ka loomulikult kõige magusam osa, ma arvan nende nendest etappidest Ja siis olid sa tööl ja siis ühel hetkel olid seal lavakunstikoolis, et kuidas see niimoodi läks. Ma arvan, et see läkski niimoodi, et see võttis küll kolm aastat aega, aga, aga ühel hetkel jõudis pärale, et ma vist tegelikult ikka teen täiesti vale asja. Et selleks hetkeks olin ka juba hakanud, kuna nüüd ma olin Tallinnasse kolinud ja käisin ise tööl, oli natukene raha ka, et sai teatripiletid osta. Olin teatris palju hakanud käima ja kuidagi tundsin, et et see võib olla ikka see kaheksast viieni. Lauad kontorilaua taga istumine ei ole ikka päris see, kuidas nüüd kõik ülejäänud oma eluaastad tahaksin veeta ja kuidagi täiesti juhuslikult, et internetis ringi kolades leidsin ühe, tollel ajal lavakunstikoolis õppiva tudengi internetti blogist kuulutused võetakse vastu lavakunstikooli kursust, mille juhendajad olid ühend oli Elmo Nüganen ja dramaturgi töö juhendaja Anu lamp. Et ma sellel hetkel veel isegi ei teadnud, et dramaturg, lavakunstikoolis õpetaja, Aga seda teadsid, mida dramaturg teeb. Nii ja naa, noh siis ma arvan, et ma läksin ikka teadmisega, et dramaturg on näitekirjanik ja esialgu tundus täiesti üllatav tuttav, et kas tõesti kirjutamist on võimalik kuskil õppida, et ma ei olnud üldse kuulnud, et loovkirjutamist kui sellist Eestis kusagil õpetatakse ja see tundus põnev ja ja kuna mul ei olnud ka väga hea tollel hetkel enam olla seal, kus ma olin omadega, siis sinna sisseastumiskatsetele ma läksin. Palju see Elmo Nüganeni nimi tõmbas? Muidugi tõmbas ka ja Anu lamp samamoodi. Noh, ma olin ka enne linnateatris väga-väga palju käinud, et ta oli kindlasti väga suur mõjutaja, et ma selle otsuse tegin. Et just tema oli selle kursuse juhendaja, sest ta tõesti tundus inimene, kellest oleks tahtnud rohkem teada saada ja ja ta noh, kuna ka tema lavastused olid ma arvan, need, mis mind üldse teatri juurde kinni püüdsid tema lavastuste vaatamine, et ma usun, et selles oli väga suur mõju, et tema just sellel aastal kursuse võttis. Aga oli selline tunne, et noh, tahaks selle teatri juurde rohkem pääseda või, või kujutasid ette, et oled teatris kuskil tagumises toas niisugune tekstidega töötaja või teatrilummus või mis? Ma vist ei mõelnudki nii detailselt, ma arvan, et ma pigem mõtlesin seda, et et ma tahtsin kirjutajana iseennast kõige rohkem arendada ja loomulikult, kuna ka teater oli minu jaoks väga meeldiv, siis noh, seda enam kui kaks ühes. Kirjutajad noh, osad on rääkinud, et nemad ei tahagi midagi õppida või kuidagi mingit juhendamist saada, et kirjutamine on selline vabakunst ja istud laua taha ja ja muudkui tulevad sinu mõtted paberile ja, või siis arvutisse tänapäeval. Et kõik õpetus, mis kõrvalt tuleb, on, on justkui piirav sulle. Ma olen sellega selles mõttes väga nõus, et täiesti võib nii mõelda ja ma ise mõtlesin ka väga, väga jupp aega ja mingis mõttes mõtlen siiamaani, et kui sa Oled loodud kirjutama, siis ta siis sa kirjutad ja nagu ma ei tea, kas nagu otseses mõttes ongi võimalik seda õpetada, aga milles seisnes lavakunstikooli eripära, oli see, et ta siiski õpetas kirjutama konkreetselt teatri jaoks ja kuna meie õppekava oli selline, et me olime ka koos näitlejate ja lavastajatega kogu aeg siis ja olime ise ka lava peal eksamitel kõik näitlejad, tunnid läbisime sama moodi, et see andis lihtsalt nii palju lisateadmisi üht teatri spetsiifika kohta. Ja ka noh, mingisugust tunnetust, mida võib-olla ei oska sõnadega konkreetselt öelda, et nüüd oli see täpselt see teadmine, mis ma sellest sain. Aga see andis just teatriteksti kirjutamise jaoks küll nii palju juurde, et noh, mingil hetkel kooli keskel oli küll tunne, et kui ma enne olin arvanud, et mis see siis on, oskan kirjutada siis mingil hetkel oli tunne, et oi, et see on ikka nii keeruline, aga mis seal siis nii teistmoodi on? Sa mõtled, et proosa ja. Jah, et tema kirjutamis kirjutad oma raamatut ja kirjutab täpselt nii, kuidas tahab ja mis siis pärast saab, kes teab, äkki läheb hästi ja siis sa kirjutad teatri jaoks kellegi teise jaoks, mis seal teistmoodi. No seal on palju, ma olen üritanud mitmele inimesele juba seda sõnastada. Ja see ei ole nagu lihtne asi, mida seletada, aga üks asi kindlasti, mida ma ise tunnen nagu kirjutamise protsessi juures on see, et teatrile kirjutades mulle tundub, et mu vastutus on märgatavalt suurem. Et kui ma kirjutangi ühe proosateksti siis on, mina olen üksinda selle taga ja kas see meeldib inimestele või meeldi, kas keegi saab sellest puudutatud või ei või ei saa. Aga draamateksti on siiski tekst, mis lõpuks läheb hästi palju teiste paljude teiste inimeste kätesse lavastaja juurde ja hiljem veel näitlejate juurde, et see kirjutamise hetkel see vastutus tundub nagu märgatavalt, et tugevam. Ja, ja noh, spetsiifika on proosateksti, draamateksti spetsiifika on ju märgatavalt erinev. Noh, üks on see, et eks ole näit, või siis tegelase nimi koolon ja siis tema ütleb seda ja siis noh, läheb kuhugi ära või võtab mütsi peast või midagi sellist, just just. Aga, aga jah, ma ei mõtle ainult seda, et kuidas paberkandjal Visuaalselt see see tekst välja näeb, vaid. Põhimõtteliselt saabki teksti puhul ainult otsese kõnetegelaste teks sõnade abil mingisugust sündmust või või midagi muud arendada, aga proosas on lihtsalt võimalused märgatavalt suuremad. Kaks lehekülge looduskirjeldus. Noh, kas või näiteks, et luua mingisugust atmosfääri? Draamatekstis on ka sageli, ma olen ise mõelnud nagu sellel ajal, kui ma koolis teksti kirjutasin, et et äkki lavastaja ei taipa ära, et mida, misasja ma siin täpselt mõtlesin nagu mingi kass, kas või sellesama atmosfääri mõttes, kui palju ma peaksin talle seal remargis ette kirjutama midagi, mida ei peaks ja nii edasi, et on jäetud tegelikult on ikka väga erinev asi. Seal lavakunstikoolis, nagu sa ka ütlesid, ka dramaturgi käivad ju ise lava peal, et kuidas sul selle poolega on kooliteatrid lapsepõlves ja nii, et ehk siis kas see kohustus minna ka lavale ja teha mingisuguseid etüüdi teistega kõrvuti oli sinu jaoks väga koormav ja raske. Ühtne valus no lapsepõlves ma tegelikult jah, mingisugune kolm aastat ikka seal näiteringis käisin küll kuskil viies kuues, seitsmes klass suurusjärguliselt. Aga too hetk vist ja ise koolis näitering soiku ja ega ma ka väga suurt sellest puudust ei tundnud, sest tegelikult üldse noh, kuna me seal Põlvas elasime ka väga sageli ei juhtunud, et meid kuskile bussi oleks pandud ja kuskile teatrisse teise linna teatrisse viidud võib-olla kaks-kolm korda ka kogu selle aja jooksul. Aga nüüd lavakunstikoolis olin siis ja see lava peale mineku isu küll ei olnud absoluutselt üldse esialgu vähemalt mitte. Et see lavahirm oli ikka päris päris jube asi, aga, aga selle sellest sai ajapikku võitu. Et noh, ma arvangi hästi tänuväärne oli Elmo Nüganeni töö selles mõttes, et ta sai aru, et lavastaja ja dramaturgi tudengite jaoks, kuna nad ei ole ka taolise ande pärast sinna kooli valitud oli lavale minek pisut keerulisem kui, kui näitlejatudengite jaoks ja ta ta arvestas sellega ja ta kuidagi märkamatult tekitas olukorda, kus me juba mängisime, nii et see mingi vahepealne hirmu etapp jäi ära. Aeg-ajalt tuli selliseid hetki. Ja noh, niimoodi kooli raames kaastudengitele ja õppejõududele mõnedele vilistlastele mängida ei olnud nagu väga hullu midagi. Lõpuks. Lavakunstikuulamist kool Eestis, millega on seotud kõige rohkem legend ehk siis kõige legendi rohkem või legende tõmbav kool, et ütle mõni selline linnalegend lavaka kohta, mis ilmtingimata ei pea paika, aga mida sa oled kuulnud ja siis nüüd takkajärgi tarkusest natukene naerma ajab? Ma ei tea, kas ta nüüd naerma ajab, aga eks eks neid ikka on iga aasta, kui jälle mingi uus kursus vastu võetakse ja kas või meedias sellele tähelepanu juhitakse ja kui Kes kellelegi tütar on? Just just just et noh, ma olen nüüd viimastel aastatel meie noorema ja siis sellest veel järgneb järgneva kursuse sisseastumiseksamid pealt vaadanud. Ja no kus on olnud ka palju teatriinimeste lapsi ja noh. Ma võin küll ilmselt kinnitada, et nagu mingisugust erisust nendele ei kohaldata, et nad on täpselt samamoodi seal teiste hulgas kui kui teisedki ja mis siis veel ikka nad ei ole isegi legendid on ju, kõikvõimalikud need käibefraasid juba, et kui lähed eksamile, siis tuleb mingeid kartulisalateid mängida, seda tuleb kusjuures ka vist aeg-ajalt isegi mängida, aga aga noh, päris niimoodi need eksamid ka välja ei näe, et et sa saad sisse siis kui sa suudad ära mängida selle hapukurgi ja ja mingisuguse, ma ei tea, ongi kartulisalati, et seal on ikka väga palju muud ka. Et see moodustab ikka väga pisikese osa sellest Jutusaate tänane külaline Diana Leesalu on valinud ka kaks muusikapala saatesse. Nüüd hakkame esimest kuulama ja miks sa sellise valisid? Selle loo pealkiri on, vaata, ma kukun, aga võib-olla on juhtunud, et kas mõni teatrikülastaja või kuulajan sedasama lugu kuulnud veidi teistsugusel kujul varem et on sellest loost ka variant, kus mari Pokinen laulab. Laulab seda lugu ja see on minu ühest lavastusest, mille nimi on ka vaata, ma kukun, oli õigemini seda enam mängukavas ei ole. Aga, aga selle lavastuse tarbeks Veiko Tubin tegi ka ühe palli radiliku versiooni sellest samast loost, mis jäi küll lavastusest välja, aga mis on minu arust, et väga-väga ilus lugu ja väga kuulamist väärt. Kuulame siis. Jätkame pühapäevase jutusaatega Diana Leesalu linnateatrist on külaliseks Tarmo Tiisler. Vikerraadiost on vastuvõtjaks. Dianas olid oma kursusel üks vanemaid kui mitte kõige vanem. Ma olin ikka kõige konkurentsitult just on see vanem olemine kuidagi kurna või kohustav ka. Ei ole tegelikult, kui nüüd kooliaega mõelda, siis kui me ikka seal erialatunnis musta saali põrandal käpuli maas olema, siis ei ole mingit vahet, kui vana sa oled parasjagu, et me oleme seal olemegi ikka kõik sama vanad. Aga noh, tegelikult lavakunstikoolis ongi nii, et just lavastaja ja draama pürgi õppesuunale natukene. Mulle tundub, nii, eelistatakse veidi vanemaid ja selliseid inimesi, kellel on äkki kas on juba üks kõrgharidus varem omandatud või midagi öelda või kellel on äkki natukene rohkem elukogemust kui otse keskkoolipingist tulnud inimestel. Et noh, samas polnud hullu ka vist ma arvan Kellelegi lugusid lavakunstikoolist, aga mingil hetkel nagu kõik räägivad, et alguses esimesel ja teisel aastal on ju kõik tore ja, ja puhas rõõm pist. Ja siis lõpupoole hakkab see direndama, et mis minust edasi saab. Et kuidas see sinu puhul oli. Te väga ei põdenud küll või? Ma arvan, et see ei ole päris niimoodi, et talgu Ta on alguses, on hästi ja pärast on mingisugused hirmud, eks need emotsioonid käivad selle nelja aasta jooksul seal üles-alla igatepidi, et kui et see võib väga kiiresti muutuda, et kui midagi õnnestub, siis, siis tundub jälle tohekkima. Oskan ja äkki ma ikka saan ja kui läheb kehvasti, siis tekib jälle vastupidine emotsioon. Aga ma ei tea, ma vist selle nelja aasta jooksul väga palju ei muretsenud, eks ma arvasin. Kuskile ma ikka saan ja kui ei olekski saanud, siis arvan, teha oleks ma saanud ikka kasvõi vabakutselisena või või kuidagi. Aga selles koolis sul ei tekkinud seda tunnet, et pole minu koht. Tekkinud ma arvan, et mul oli tõesti kõik need neli aastat tõesti tunne, et ma nüüd olen õiges kohas pärast seda kolme aastat seal, kus ma mulle tundub, et ma ei oleks pidanud olema. Kui sa oled oma kursusega kaaslastega mingisuguseid koolid, koolilavastusi, siis on ju kõik hea ja turvaline, sa tunned neid inimesi, nad on sinuga ikkagi võrdse staatusega ja siis sa lähed tegema oma esimest sellist suuremat tööd mingisugusesse, teatrisse, kus on tehnilised näitlejad ja need inimesed, keda sa oled vaadanud noh, alt üles mingil eluperioodil, et kui kui raske või keeruline see hetk. No tegelikult tuleb tunnistada, et mingis mõttes on see hetk mul alles ees, sest ma siiamaani olen tõesti noh, praegu on kolm minu lavastatud tükki linnateatris esietendunud ja praegu ma tegelen neljanda, aga, aga kõik need on vähemal või rohkemal määral olnud seotud ikkagi minu enda kursusekaaslastega. Et ühes tükis oli küll kaks linnateatri juba koger näitlejat ja nüüd on üks poiss meie vanemalt kursuselt kellega ma praegu teen, aga tegelikult mul seisab see hetk veel ees ja noh, ega ma ju valetaks, kui ütleks, et mu, mis ma ei karda midagi. Ikka natukene tundub see hetk kõhe just selle sama asja pärast, mis sa ütlesid, et et ma ju tegelikult tean, et vähemalt praeguses hetkes on nendel niivõrd palju rohkem kogemust kui minul endal. Aga samas noh, ega sellel hirmul ei tohi lasta üle pea kasvada ka. Et. Sest nemadki on kunagi ju läinud niimoodi teatrisse, vaatasid alt üles. Noh, ma eeldan küll muidugi ja mulle tundub küll, et linnateatri näitlejad on sellised, et nad oleks pigem toetavad kui, kui üritaks kuidagi proovile panna noort lavastajat või midagi sellist, et no eks näis, kuidas see hetk ühel hetkel olema saab. Sinu kursusekaaslased, vennad, kolmetid juhivad populaarset superstaari saadet ja vennad pluusid on ka TV3s ikkagi juba kogenud lavajõud, võib vist öelda. Ehk siis nende populaarsus Eesti inimeste kas need suhtes või osa Eesti inimesed teavad neid ilmselt juba väga hästi. Ja sina oled linnateatris lavastaja, keda ilmselt teataks natukene vähem, et kas see pigem on niukene segav element, et, et teised on juba nii uhked ja kuulsad ja ilusad ja, ja sina veel nii ei ole. Ei, kusjuures absoluutselt ei ole, mul on mul väga sobib niimoodi, et olla nii-öelda lava taga ja mitte noh, näed praegugi, raadios on väga hea rääkida. Päris tõsiselt, et kui kasvõi mõne inimesega, kes on samamoodi kas televisiooni kaudu või või nii natukene tuntum inimeste seas ja mööda tänavat käia mõne sellise näitlejaga näiteks ja ja vaadata, kui palju tähelepanu ja kohati ka häirivat tähelepanu ta saab, siis ma olen küll väga tänulik, et et, et mind tänaval ära ei tunta. Kui sa lõpetad lavastaja ja dramaturgi-na lavakunstikooli, siis kas sa arvestad sellega, et sa oled nüüd lavastaja ja dramaturg teatris, või sa oled lavastaja, kes võib teha filme telereklaame või, või see on natuke liiga madal? Ei noh, miks madal? Ma arvan, et ma küll ei taha ennast kuidagi piiritleda või endale ette hakata panema selliseid piire, et ma seda või teist asja idee. Eks ma olen, ma olen nii oma tee alguses tegelikult teatri alguses, et ma vaatan põnevusega, mis, mis Mu elu mulle ette toob või mida mulle pakutakse või mis võimalused tekivad, et see on ju põnev. Ma ei mäleta, kes see oli, aga keegi ütles mingis ajalehes või oli seal mingis telesaates, et sina olevat uus Merle karusoo. Sa ilmselt oled kuulnud, et nii on öeldud, jaajaa, seda ja kuidas sul siis see tundub, see võrdlus? Seda ma olen ka lugenud vist kui nüüd viimases teater muusika kinos. Eelviimases, tegelikult Ivika Sillar meie kursuse kohta kirjutas, et tema mainis seda ja ja vist paaris teises kohas on ka seda öeldud. Eks. Mulle endale tundub natukene kummaline, sellepärast et Merle karusoo on minu jaoks ikka väga suur autoriteet ja mul on õnnestunud ka ühe korra olla tema lavastusprotsessis lavastaja assistent ja temaga selles mõttes koostööd teha. Ja noh, loomulikult natuke ju samal ajal kõditab ka, kui keegi sellise nii hea ja tugeva lavastajaga mind võrdleb, aga praeguses hetkes, kus ma olen teatris tõest töötanud alles neli kuud, ma ei ole päris kindel, kas ma seda võrdlust veel väärt olen. Aga oled sa selline distsipliini inimene? Natuke olen küll. Ja küll siis midagi. Jube klapik. Naljakas küsimus, ma ei osanud kohe esimese hooga vastata. Aga sa mõtlesid läbi, et mida võidakse täna küsida? Ei mõelnud, kusjuures ei mõelnud üldse. Viimasel ajal on noh, kuna just meie uuslavastus tuli välja ja enne seda oli hetk, kui me tulime linnateatrisse tööle, siis on viimasel ajal neid intervjuusid olnud proportsionaalselt kuidagi liiga palju. Ühes ajahetkes. Et ma mäletan, kui ma oma kõige-kõige esimest intervjuud andsin, see oli. Kusjuures see oli teleintervjuu, mis oli veel kõige hirmutavam, oli opile siis, kui mu teine raamat ilmus Karl Martin Sinijärvele. Mäletan, ma olin nii kohutavalt närvis, et ma kartsin, et mul läheb ikka konkreetselt pilt eest ära. Praegu ei ole, mulle tundub. Nojah, aga sellest on ka juba palju siis oma siis kuus aastat möödas äkki, või seitse aastat, et nüüd on natuke lihtsalt kogemust rohkem, võib-olla et ma sain aru, et ega midagi kohutavat nüüd ei juhtu, kui ma ütlengi midagi väga tobedat. Palju sa kirjutad üldse tänapäeval veel? Praegusel hetkel tuleb tunnistada, et pigem natukene vähem kui ma tahaksin, aga, aga samas ka pole sellest hullu, sest ma jälle saan praeguses hetkes lavastada rohkem. Ja hetkel tundubki Lavastamine mul pisut põnevam, aga see võib iga hetk muutuda ja ega see ei tähenda üldse, et ma rohkem ei kirjuta. Et viimane asi, mis ma kirjutasin, oli kuna ma siiski lõpetasin ju tegelikult lavakunstikooli dramaturgi ja siis ma pidin lõputööks näitemängu kirjutama, et lavastuse tegemisest ei aidanud selle eriala lõpetamiseks? Ei no põhimõtteliselt see praegu oli vist viimane asi, mille ma olen. Te peate küsima siis selliseid eksistentsiaalseid küsimusi ka, et misasja sajad. Oh, nüüd läks hirmsaks. Ei ole vist enda jaoks nagunii konkreetselt sõnastanud seda, et ma kuskil intervjuus oskaks kahe lausega öelda, et ma ajan seda asja. Aga, aga mulle tundub, et vähemalt praegu, nende tööde põhjal ja ma pean silmas nii kirjutamise kui lavastamise poolt olen ma koos oma kaaslastega üritanud aru saada sellest samast hetkest, mis siin meie ümber praegu on. Ja, ja mis meid siin meie endavanuseid inimesi rõõmsaks või rahulolematuks muudavad. Et ma vist praegu olen hetkes, kus ma tegelen ja iseendataoliste inimestega. Kas sa noorte nooremate inimeste eludega ja julged veel torkima minna, ehk siis, kui sa oled 20 aastane, siis sa päris julgelt võtad sõna teemadel, mis puudutab 15 aastaseid näiteks, sest vahe ei ole väga suur. Aga praegu sa oled 30 aastat vana, et kas sa loed ennast, kompetents, eks, 15 aastaste inimeste probleemides? Õige vastus vist tuleks öelda, et muidugi ei loe. Aga noh, ma ei tea, mul on näiteks noorem vend, kes on minust 10 aastat noorem ja eks ma tema kaudu natuke ikka kuulen, mis selles maailmas toimub. Tema temavanuste inimeste maailmas. Päris 15 aastased on tõenäoliselt juba tõesti, et ma, mul oleks vist natukene imestamist külguma, nende seltskonda kuidagi pikemaks ajaks satuksin. Aga ega ma nagu sa näed, ajan praegu hämu natukene sellepärast, et ega ma ei oska väga hästi sellele küsimusele vastata. Et võib-olla äkki ma ise ei tahaks enam mitte, et võib-olla ma ei oska ka, aga võib-olla sellepärast ei tahaks, et ma ise ka ju kirjutava inimesena tahaks leida mingisuguseid uusi teemasid ja uusi uusi, veidi uusi ideid. Et ma pigem otsiks teistest kohtadest vahelduseks nüüd. Sina oled sellises vanuses, et kas on nõukogude aega, mäletad? Kopikaid, mäletan kopikaid, oled peos hoidnud. Aga noh, seal tegelikult ju ma ikka oma 10 aastat elasin enne kui Eesti taasiseseisvus ma elasin ju. Aga noh, see ongi ikkagi esimesed 10 aastat. Nii et noh, mul on mingi selline tõenäoliselt veidi moonutatud mälestus sellest Ehk siis, kui ma nüüd väga jällegi meelevaldselt meid lahterda on, ehk siis sina oled noor ja mina olen juba ka vanainimene, siis kas vanemad inimesed on nõukogude ajast pärit inimesed on kuidagi kummalised või teistmoodi võrreldes nendega, kes on noored tänapäeval. Ma hoiatasin, et nüüd läheb, eks. Kas ma tore tegelikult on veidi pikemalt järele mõelda? Ma arvan, ta on ja juba puhtalt sellepärast, et noh nagu kõige algelisem asi ehk neil oli vastavalt vähem võimalusi kui meil, aga üllataval kombel see võiks ju olla kuidagi teistmoodi. Aga üllataval kombel mulle tundub, et selle tõttu, et neil oli vähem võimalusi teha, minna või öelda, hoidnud kuidagi rahulikumad praeguses hetkes, kus kõik teed on täiesti avatud ja tohib teha absoluutselt kõike. Mulle tundub, et noorem generatsioon on nagu selle võrra ka rohkem segaduses või ei oska valikuid teha või ei tea kuhu suunas jooksma hakata, kui igas suunas võib joosta. Peaks neid keegi aitama või peavad nad ise sellest välja tulema, kes neid ikka aidata saab? Eks nad vanemad ju ei oska. Jah, võib-olla oskavad, võib-olla ei oska, aga eks ju igaüks ju peab kõikuma, põlved marraskil kukkuma ja, ja selle käigus õppima, ega ma ei tea, ei ole ju muud varianti. Kas teater on praegu sinu elujõu ja ainus üks? Mis ta on küll jah, tõesti on eriti, kui parasjagu prooviperiood käimas ka on, siis, ega väga palju muud ei pähe, ega, ega päev päeva ei mahu peale teatri. Kas see valu, mida ikkagi ka lavastaja proovides tunneb see põdemine ei tea, kuidas need on ja et ei tule üldse jaoks, see on, ma ei tea, ei saa hakkama ja nii on see kuidagi sööb sinu puhul ka. Kohati on jah, see on veider isegi ka, et isegi kui mõni prooviperiood algab pihta, nii et tundub, et kas tõesti nagunii tore ongi või et kõik nagu tuleb siis tegelikult sa tead, et alati läheb kas kuu aega või natuke kauem, et tuleb üks hetk, kus on alati kriis, korraks peab lihtsalt tulema. Sest see nii tõenäosus on nii suur, et see tuleb, mul on muidugi vähe teinud, ma teen alles oma neljandat lavastust, aga aga siiamaani on ta alati tulnud korraks vähemalt. Jaa. Aga samas, kui sa tead, et see ongi etapp ja see läheb mööda, siis sa suudad ka ennast. Ma arvan, nendel hetkedel hoida tänu selle tänu sellele paremini. Assa. Maid jää. Naislavastajaid on vähe ju küll tõesti on vähe. Aga kuna ma olen juba täna mitu korda öelnud, et ma olen tõesti vähe teatris alles veel ju olnud, siis ma ei taha ega oska vastata sellele küsimusele või noh, kindlasti peab ju olema mingi erinevus, aga aga ma ei tea, ma tõesti ei tea. Kas sul on kahju ka natuke sul kirjutamiseks aega pole, praegu. Nii ja naa, natukene on kahju, aga samas ma teen praegu seda, mida ma tahan teha, et ma ei põe ka, et ma tean, et ühel hetkel ma võtan lihtsalt selle aja ja ja siis kirjutan, et ei ole. Üks sinu raamat on saanud ka ilusa preemia, mängult on päriselt justkui tähtis on niisugune preemia saamine, see kõlab väga niisuguse spordireporteri küsimusena, mida ma noh, ilmselt ka olen aga ikkagi, et kui, kui oluline on saada mingit preemia raamatu eest? See ma arvan, see oleneb sellest, millises hetkes üks või teine, kas autor või looja sellel hetkel on, mingitel hetkedel on nagu väga vaja seda kinnitada, just et võib-olla just noorte autorite puhul, et kinnitust, et äkki, kui teised arvavad, äkki ma siis teen õiget asja. Et saada mingisugusest eneses, kahtled enesest kahtlemisest üle. Ja noh, tegelikult ikka ju kiitust ja sellist õlalepatsutus on alati meeldiv saada ka lihtsalt enesetunded võttes. Aga, aga pikemas perspektiivis ega ju tegelikult need preemiad midagi ei loe, sa ei hakka paremini kirjutama selle tõttu või halvemini kirjutama selle tõttu. Võib-olla see asi ka tõesti, ma mõtlen praegu, et et noorele autorile preemia saamine on veel selle võrra väga hea, et ta saab tähelepanu. Ehk siis tema raamatuid hakatakse rohkem ostma ja seda nagu selles mõttes on see hea asi, et ta jõuab lihtsalt rohkemate inimesteni. Et seda küll jah. Aitäh sulle, Diana Leesalu, et tulid rääkima. Mida sa arvad elust ja inimestest, aga palun aitäh kutsumast. Üks lugu on veel meil kuulamata, see jääb saadet lõpetama. Räägi sellest. Selle autor on chisson, kaarter ja loo pealkiri on in end autov taim. Ja selle looga on mul samamoodi selline seosed, et see oli minu kõige esimese lavastuse lugu. Ja selle lavastuse nimi oli suur mees juba, mis oli monotükk, kus mängis minu kursusevend Priit Pius. Ja see on ainukene lugu, mis tolles lavastuses kõlas. Ja kuna ta mulle väga selline armas, siis ma tahtsin ta siia kaasa võtta. Kuulame Diana Leesalu ja Tarmo Tiisler oligi jutusaate stuudios. Kohtumiseni järgmisel pühapäeval.