On lumine detsembrikuu laupäev ja eetris ikka kultuuriga ja mina olen Maria Lee Liivak. Tänases saates analüüsime lasteteatri hetkeseisu Leino Rei ja Aivo sadamaga oma andistallatiivsest ühisnäitusest kohalolu kunstihoone galeriis kõnelevad Neeme külm ja Krista Mölder. Nädala märkmeid loeb interdistsiplinaarset kunstide vallas tegutsevat Maiken. Jõulude eel esietendub kõikjal üle Eesti märkimisväärselt palju lastelavastusi. Osa neist teatrites, osa lasteaedades, koolides, mõnda reklaamitakse suurtel plagudel Monteist tagasihoidlikumalt, paljudest tegemistest jääb info üldse siseringidesse. Lasteteatri vastutusest ja hetkeseisust palusin rääkima Leino Rei, kes muu hulgas kuulub Salme Reegi nimelise auhinna žüriisse ning Aivo sadama, kes peab Tallinna lasteteatrit lepatriinu, mis annab etendusi lasteaedades. Kuidas? Et lasteteater pole üksnes laste ega lapsevanemate asi. Kutsun järgnevad kuulates kaasa mõtlema sellele, mis meile endile lapsena ilus ja oluline tundus ning mis vastutus on lastele suunatud kultuuril ja reklaami. Leino Rei on näitleja ja lavastaja ja tema tausta hulka kuulub muuhulgas nii nukuteater kui ka teatrum. Ta on ise teinud lastelavastusi neis mänginud ja on ühtlasi ka Salme Reegi nimelise auhinna žürii liige. Tere, Leino Rei. Sissejuhatuseks küsingi sinult kui praktikult, mis on sisuline erinevus lastele ja täiskasvanutele mõeldud teatri vahel praegu. Võib-olla läbinäit on kõige parem läheneda sellele, et mulle on alati meeldinud rootsi lavastaja Finn Paulseni mõtte lasteteatri kohta, et ühtki teemat, mida käsitletakse täiskasvanute teatris, ei tohiks varjata laste eest, et lapsed elavad ju meiega ühes ja samas ruumis ja meil on lihtsalt asjadele, oma lapse vaatenurka ja et need teemad võivad olla vägagi teravad. Küsimus on selles, et kuidas neid lastele serveeritakse ja kuidas neid samu teemasid täiskasvanutele serveeritakse ja siin ongi peamine vahe, et täiskasvanuteatris ma ei tea, põhimõtteliselt võib vaataja solgiveega üle valada ja näo täis sõimata ta sinnapaika jätta, et ta peab põhimõtteliselt endaga ise hakkama saama. Ka lasteteatriga kaasneb vastutus. Sa ei saa oma vaatajat pärast seda, kui oled ta emotsioonid üles kütnud, jätta teda üksi. Põhjamaades on, on need asjad nagu, nagu selgemad, et seal on terava sotsiaalse teemaga etendusi rohkem ja, ja siis on ka loogiline, et pärast seda, kui räägitakse, ma ei tea alkoholi teemadest või lahutuse teemadest etenduses, et lapsel tekib väga palju küsimusi, et siis pärast etendust on tavaks, et näitlejad jäävad saali, hakkavad lastega rääkima ja see on lihtsalt selline ventiili või auru väljalaskmise võimalused, pakkumine, et nad saaksid küsida neid küsimusi või öelda välja see, mis neil sees on. Kuna meil sellist sotsiaalset teatrit ei ole, et siis meil on tihtipeale need emotsioon üldse vähe, peamine emotsioon, mida eks pluateeritakse, on selline põhjendamatu abstraktne rõõm, mis muudab tegelased sageli ühtlaselt kergelt Johniks Lermavaks massiks, aga kas see on nagu ohtlik või et kui laps tuleb selliselt etenduselt, kus ta on emotsioonidest nii-öelda ülelaetud, et siis tal on samamoodi vaja diili, et siis kokkuvõtvalt, et see vahe on vastutuses, aga teemad võiksid olla üsna sarnased. Lugesin just su kirjutist blogi jaoks, mida te Salme Reegi nimelise auhinna žüriiliikmetega peate lasteteater, punkt WordPress, punkt com. Kogu see blogi annab üsna põhjaliku ülevaate Teie vaadatud lavastustest ja sellest viimasest postitusest otsa paralleeli jõulude eel toimuva tohuvabohu ka kaubanduskeskustes ja lasteteatrites. Mis ühest küljest võiks olla paradoksaalne, aga õieti paistab kurvaks tegevalt tõene et mõlemas vallas koheldakse lapsi eelkõige toodangu, tarbija ja reklaamiohvrina. Ning lasteteater nähtusena on palju enam müügile orienteeritud ja killustatud turg kui näiteks nii-öelda teadlikule vaatajale suunatud täiskasvanute teater. Aga millest selline olukord tekkinud on? Jah, et eks see lasteteater meil vägagi turunduspõhine on, et kui niimoodi väga laialt asjale otsa vaadata, siis kuidas see skeem toimib, on niimoodi, et piletit ei osta, et laps või lapsevanem, see tähendab siis seda, et turundus on ära taibanud, et turundusosakond nii-öelda teatris, et tuleb panna plakatil ja selline pealkiri, milles lapsevanem tunneb ära iseenda lapsepõlve, see äratab temas teatavad positiivsed emotsioonid ja siis ta tahab juba seda pakkuda oma lapsele, et see on väga inimlik, loomulik reageering ja, ja siis ei ole ju tähtis, kas ta läheb sinna teatrisse ise või saadab lapse koos klassiga, aga et see masinavärk on juba juba käima löödud, aga miks see nii on, ju siis on riiklik tellimus selline, et me ju teame, et ka kultuuriminister on välja öelnud, et teater peab teenima 130 protsenti oma tulust ise ja, ja see on nagu see nagu määraja, et kui ta seda kolmekümmet protsenti oma tulu ei teeni, siis teater on mittevajalik, et siis ta ei lähe nii paljudele inimestele korda ja järelikult on tegemist. Jamaga mis praegu üldse toimub lasteteatri olukorras, Eestis on riiklikud teatrid, kus tuuakse välja lavastusi eelkõige mis tihti jõulude eel, siis on trupid, kes käivad ise lasteaedades, koolides tellimuse järgi. Kogu see pilt on väga killustatud. Jah, seda küll, et kui ma vaatan oma lapse lasteaias kuulutusi, mis aeg-ajalt seinale ilmuvad, et kui ma näen nimesid, mis mulle tõesti nagu ei ütle midagi selles mõttes, et ma ei ole neist kunagi mitte midagi kuulnud, ometigi ma olen ju kooliga kokku ligi 20 aastat, et selle ala sees olnud ja ma üldiselt seda teatrimaastikku arvan end nagu tundvat, aga seal on selliseid inimesi, kellest ma ei tea nagu midagi ja siis ma olen ikka püüdnud guugeldada ja seal satub ikka päris veidrate kohtade peale, kui üldse satub kuhugi. Selles mõttes oleks siin kindlasti vaja riigil jõuliselt sekkuda, et see maastik on täiesti koordineerimata, et see on seesama teema, et need on esimesed lapse kokkupuuted teatriga, mida ta võib-olla saab seal lasteaias, et juhul, kui ta vanemad ei ole nii suured teatrihuvilised, siis tema esimesed kokkupuuted teatriga on trupikesed, kes käivad lasteaias ja ma väidan, et niimoodi tekib suure tõenäosusega lapsel teatrist vildakas arusaam. Ei. Ei leia ka abielu ja iga päev. Enne kooli kooli praami lõiganud. Ela invardiga kõlame ja niiti. Olles lastelavastusi ise teinud ning neis mänginud, mida sinu kogemus ütleb, mida lastel laval aja näha oleks? Vaja oleks kindlasti kõike seda, mida praegu pakutakse. Võib-olla küsimus on selles, et rõhuasetused on natukene paigast ära, kui ma alguses kirjeldasin neid selliseid ühe emotsioonitükke, et kus lihtsalt pumbatakse laps abstraktset põhjendamatut rõõmu täis, et siis mina tunnen puudust just sellistest pooltoonidest ja emotsioonidel oleksid erinevad värvid. Et oleks julgus, teatritegijad seal võtta ette selliseid asju, mis ei ole nii tuntud ja, ja mis ei ole nii sarnaste emotsioonidega. Kui siin mingi näide tuua, siis väga hea näide on minu jaoks lavastusena Vanemuises trimängitav tsükk, mida mängitakse teatri kodus, väikese onu saaga, mis on lavastaja Finn Paulsoni poolt nii tundlikult lavastatud ja näitlejate muusikute poolt mängitud, et laps võib etenduse ajal heldimusest nutta ja ka siiralt rõõmustada ja, ja see on, see on lihtsalt ilus. Et kui leitakse üles nende emotsioonide pooltoonid, kui julgetakse ka sügavamaid tundeid kombata, et see on nagu peamine puudujääk. Minu arust. Praegu lastekirjanduse kohta olen kuulnud öeldavat ja see vist kehtib ka lasteteatri kohta, et see, mis lastele on huvitav ja põnev, on tegelikult enamasti ka täiskasvanutele oluline. Kas võib sellise üldistuse luua? Ei, täitsa võimalik, et see on niimoodi, et mingit pidi, nagu haakub meie jutuajamise algusega, et kõik need teemad, mis puudutavad täiskasvanud, puudutavad ka last, et kindlasti on inimeses sees erinevad asjad, mis teda liigutavad, aga see võib nii olla küll. Kui mõelda just sellistele teatrilembestel inimestele, kes käivad küll palju teatris, aga lasteteatrisse ei satu, siis mis on sellised lasteteatrid, mida tegelikult täiskasvanud võiksid ka vaadata Eestis? Jah, siin on küll eesti peal selliseid vahvaid tükke, mis mind ennast Ta on pannud nagu mõtlema, et kui ma rääkisin sellest, et piletiostja on lapsevanem ja lapsevanem pakub neid samu emotsioone, mida tema on lapsena läbi elanud, tahab tema laps neid teatris kogeks, et siis mida tahaks nagu nagu soovitada, mis, mis on nagu jube vahva, kui leida üles just need materjalid, mis ei ütle sulle esmapilgul mitte midagi, et sa ei ole seda raamatut lapsena lugenud, ei ole sellest multifilmi näinud ega sarnast lavastust kunagi aastakümneid tagasi näinud, aga et sulle tundub see sisu huvid ja sa lähed koos lapsega seda vaatama ja te saate mõlemad täiesti ainulaadne ja kordumatu too kogemuse sellest selles mõttes, et sul on võimalik oma last vaadata kõrvalt, et tõdeda, et ahaa, see on praegu tema lapsepõlv, mis siin juhtus, et sellele võtab siit kaasa ja mul on hea meel olla tema kõrval sel hetkel. Aga nüüd, mida, mida vaadata Eestis sellist, mis puudutaks nii last kui täiskasvanud? Ma ei tea, eks jälle sõltub ka sellest, et mis taustaga lapsevanem ise on, et mulle on sellised etendused meeldinud nagu näiteks Endlas, mida mängitakse praegugi veel päris väikelastele. Lavastus nimega põrr, värviline, väheste sõnadega tundlik ja väga hea maitsega ja väga-väga lustiga mängitud lugu ja siis kindlasti mainitud väikese onu saaga Vanemuises. See tükk räägib samamoodi, see räägib minuga ja see räägib minu pojaga, kui ma näen teda nutmas ja naermas vaheldumisi selle tüki jooksul ja pärast seda kodus meenud. Samas, aga kui rääkida sellistest juba raskema kaalulistest tükkidest või, või mis on suunatud ka juba vanematele lastele nii-öelda, et see segane periood noorteteater, siis sealt see võiks nukuteatrist soovitada. Metsik, uriseb õnn, väga mitmekihiline ja vormiküllane asi ja, ja värskelt VAT teatris välja tulnud Faust. Mis on lasteteatri praegused kõige suuremad valukohad, millega peaks tegelema ja millele peaks tähelepanu pöörama nii publik kui otsustavat instantsid? On murekohti ja kindlasti on üks peamine nendest lasteaedadest toimuv, kus on palju liikumas Troppikese, kelle taust on teadmata ja kunstiline tase on küsitav ja see on riiklikul tasandil lahendamata probleem. Arvan, et keskmine lasteaiakasvataja ei pea olema pädev orienteeruvaks lasteteatrimaastikul, võib-olla tal on hoopis mingid muud huvid ja hobid, et ta ei ole teatriga nii hästi kursis küll, aga tal võiks olla teave selle kohta, mida ta või keda ta oma rühma uksest sisse laseb, et nagu me rääkisime nendest esimestest kogemustest teatri vallas, et see on väga oluline noh, et tsensuurist rääkida ei saa, aga me räägime oma laste vaimsest tervisest, nende nende kujunemisest, nende kasvatamisest ja teater on sellises õrnas eas, kus iga asi tuleb sisse nagu maailma kõige tähtsam sündmus. Siis ta omab ka väga suurt mõju. Väga tahaks, et sellega hakatakse tegelema ja noh, et kui laps saab oma esimesed teatrikogemused sellise kahtlase taustaga trupi etendusest, siis jätvale teatrist vildakas arusaam ja ma ei ole kindel, kas sel viisil kasvatame teatrile tulevasi vaatlejaid, kes hakkavad ka suurena teatris käima ja oskavad seda hinnata. Aga teine probleem on tendents kultuuri raamistamiseks turumajanduslikku mudelisse. Kui me käsitleme teatrit kui turumajandusliku süsteemi järgi toimima, et üksust ja seda kultiveeritakse päris kultuuriministri tasandil ja kogu teatri suhtes see ei tohi minu arvates lasteteatri puhul kehtida, kui asendada laste puhul kasvatus, haridus, kultuur kasumlikkusega, siis on väga halvasti. Ja ma arvan, et sellel rahvusel ei ole sellisel juhul pikka iga, et õige pea tekib meil vastuoluga põhiseadusega, et me ei suuda enam hoida, säilitada ja edasi arendada oma rahvust, oma rahvuslikku identiteeti. Et lasteteatri puhul oleks väga vaja luua võimalusi kultuuriliseks mitmekesisuse, eks, et kasvatada ja harida ka sügavama kultuuri huviga inimesi ja sellele minu arvates võib peale maksta, et siin on teemasid, mille kasumlikkus ei peaks väljenduma nagu rahas. Kui stopperi teha, siis mu mees tüki. Noh midagi põnevat sildist. Ehk seda, mis ütlesin, neegrist, Hothist, Ahotellothi. Ei seda ei vōi, igavene raske. Oodake nüüd, laske ma seletan. See lugu ei olegi nii hull. See ooper on ammuilma selge mull. Aivo sadam on Tallinna lasteteatrilepatriinujuht. Mis alustel see teater toimib ja kuidas te oma etendusi annate? Me toimime kolmeliikmelise, noh, tegelikult on meil neli. Meil on ka nii-öelda inimene, kes meid igapäevaselt müüb lasteaedadesse ja koolidesse. Me käime ise lasteaedades ja koolides kohapeal ja anname seal siis oma etendusi ja lasteteater lepatriinu on olnud tegev. See on siis seitsmes hooaeg hetkel praegu ja lasteteater sellepärast et üldiselt laps on selles mõttes ikkagi eriline publik, et koleaus, kui sa meeldid lapsele, siis ta näitab seda heameelt välja ja kui sa talle ei meeldi või kui see etendus ei meeldi, siis näitab sedasama moodi välja. Ta ei plaksutusele viisakusest selles mõttes, keda ei ela sulle kaasa viisakusest, et tal on õpetatud, tal on vastupidi, teda on õpetatud olema väga aus ja see on üks lasteteatri võlu. Kui palju sarnaseid teatreid, mis ennast otse lasteaedadesse või koolidesse pakuvad? Hinnanguliselt võib-olla Eestis? Raske öelda, ma ei ole selles mõttes seda turuuuringud niipidi teinud, aga ma olen mõne lasteaia juhatajaga või õpetajatega vestelnud, neid võib olla hinnanguliselt kuni 20, ma arvan, võib-olla neid tekib aeg-ajalt juurde, aeg-ajalt kaob neid ära. Selliseid ütleme, kes on pikemaajaliselt juba ikkagi turul eksisteerinud, on ma arvan, et ikkagi kuskilt vähemalt 10 ja konkurents on, mis siin salata, tihe. Mis on sinu lavastus, printsiibid või lasteteatri missioon? Missioon on, ma ütleksin, et lastel ühest küljest varakult anda võimalus kokku puutuda teatriga, näidata ühte teatrivormi, selles mõttes. Üldjuhul on nii, et meie etendused igal juhul võiksid olla lõbusad, seal võiks nalja saada. Ja asja mõte ongi see, et nad saaksid sellest muust negatiivselt, nagu nad saaks positiivse emotsiooni. Naer on terviseks, selles mõttes, et mida rohkem inimene naerab, seda noh, nagu öeldakse ka, et seda, seda kauem teel eluaastaid antakse tegelikult ja see võiks olla ikkagi selline heatahtlik, lõbus, kerge kunstivorm, millest aps aru saab. Laps üldiselt teatava ajani mõistab asju üks-ühele, mida ta näeb, mida ta kuuleb sellest, ta saab täpselt ühtemoodi aru nagu täiskasvanud inimene oskab sinna luua mingisuguseid seoseid või mingisuguseid alltekst või ja nii edasi alla ka laps, mida ta näeb, seda mõtleb üldiselt. See etendus võiks olla üles ehitatud niimoodi. Et seal oleks kõigile midagi nii suurel kui väikesel. Kui palju teie etendusi andes publikule vastu tulete või etendust kohandata või kui palju see fikseeritud on? Üldiselt on etendus fikseeritud ta võib muutuda ajas, ehk siis me teeme oma väikestes peakestes, mõtleme selle etenduse välja siiamaani me oleme kõik oma etendused ise välja mõelnud, kaasa arvatud laulud ja kõik muud asjad ja teeme proove. Me ise lavastame selle etenduse valmis, läheme kusagile kohale, mängime ta ära ja võib juhtuda, et mõni asi ei tööta. Hea küll, me ei hakka teda kohe muutma, kohe parandama. Ikka on esietenduse krambid ja, ja kõik muud asjad ja mitte mänginud publikuga ja nii edasi nagu, aga kui ta ikkagi 10.-ks etenduseks ei tööta siis tuleb mõelda, miks ei tööta, kus ei tööta mida annab muuta, parandada, et see asi oleks üks suur tervik ikkagi samamoodi. Millise mulje jätab Eesti lasteteatri seis praegu üldiselt? Pilt ei ole üldse halb aga selle asja juures on oluliselt kurvem on see, et ikkagi professionaalseid näitlejaid, kes on lõpetanud teatrikooli, kas peavad seda ala natuke madalaks või et noh, nendele ei sobi koolis ja lasteaias etendusi mängida või on mingi muu põhjus? Igaljuhul õnneks juba on tekkinud järjest rohkem rohkem rohkem professionaalsed näitlejad juurde, kes on ikkagi teatrikooli läbinud, nendel on teatav arusaamine teatrist, etendustest, lavastustest, näitlejatööst ja näitlejameisterlikkusest ja nii edasi, nagu et see, kui see kõik aitab sellele taseme tõusule kaasa või samamoodi mõni teeb, teeb nukkudega seda asja, eks ole, Eestis ei õpetata üldse nukuteatrit, kui sellist praegu on, õpitakse Turus, eks ole, nuku nukunäitlejaks. Ja, ja samamoodi ei õpetata ka Eestis tegelikult lastega töötamist. Näitlejale antakse seda võib-olla õrnalt nuusutatud mõnes jõulutükis kusagil, kui tehakse mõnda diplomilavastus, näiteks. Üldiselt suurtes teatrites tehakse ikkagi vähe vähe lastelavastuse, ma arvan ja tõesti võiks olla rohkem neid. Võib-olla see on ka sellest tingitud, et võib-olla materjali vähe. Ma ei tea, kas on siis lastenäidendite materjalid kuidagi alahinnatud või on neid üldse vähe, turul, ma ei tea, enda lavastuste me kõik ise. Aga see on teadlik valik, et ta ei vali valmis materjalide hulgast või mispärast devali? Ma ei tea, mulle tundub see ise tegemine kuidagi põnev ja tead, kui hea on ennast panna situatsiooni, kus ega mitte midagi, aga täiesti nullist pihta sul ei ole ühtegi ideed ja see ongi nagu jällegi huvitav, see sünnib jällegi võib-olla seal mingisuguse kahe kuu jooksul, kust me alustasime ja kuhu ma lõpuks välja jõuab, aga igal juhul me jõuame välja sellepärast, et etendus peab mingiks ajaks valmis olema ja me peame olema valmis seda etendust lastele mängima. Ja see igal juhul ta ei tohi olla. Ei igav, ei loominguliselt kuidagi nõrk, igal juhul tuleb leida mingid mingid nõksud variandid, nüansid, mis selle etenduselt teevad toredaks lapsele vastuvõetavaks heaks. Millist teatri publikut tänane lasteteater kasvatab? Ma arvan, et on hea, kui laps näeb varajases eas teatrit. Nii nagu ka kõik täiskasvanud inimesed ei armasta teatrit, nendele ei meeldi teatri, neile meeldib kunst ja nii edasi, aga lapsele tuleb anda võimalus puutuda kokku, näidata talle ka teatrit, et teater on olemas. Tetrameelelahutusühest küljest, anda talle nuusutada, võib-olla tekitada temas juba juba varajases nooruses huvi. See kõik on soovituslik. Ama, ma siiralt usun ja loodan, et me suudame kuidagi eesti professionaalsele teatrile kasulikud olla andmaks omalt poolt panus selleks, et kui lapsed juba jõuavad teatavas ikka, et nendel oleks head publikut, kes nende tegemisi hindab ja kes oskab heast tahtest lugupidada. Ma ei tahaks kasutada sõna, et need kasvatame kedagi mõist. Tahaks öelda seda, et me anname omatusele teatripisikust. Selles mõttes on muidugi nõuab väga palju vastutust, et kui talle ei peaks meeldima, siis tõenäoliselt ta tükil ajal enam teatrisse minna ei taha, eks ole? Aga see on iga asjaga nii, kui sa lähed, ostad kauplusest valmistoitu või valmis rooga, näiteks lähed koju, hakkad seda sööma, mõttetu, appi, appi. Kust see Kokkoli, kui seda toitu tehti, siis ju on sama asi, et sinna poodide tükil ajal ei lähe, ei satu. Aga see läheb varsti jälle ja eakate hakata jälle sedasama asja tarbima ja loodate, et ehk järgmine kord paremini. Kuigi lastele ilmselt on see natuke teistmoodi lapsed võivad võtta aastateks ikka sellise hoiaku, et nad näiteks seeni ei söö või kala ei söö või teatrit ei armastaja. Lapsed on selles mõttes kergemini mõjutatavad, et see võib ju olla ka niimoodi, et mis te arvate sellest uis enne headelt ja toredad ning seda teatrit meie enam-vähem sellist teatrit ärge küll vaadake seal täpselt samamoodi jälle ja võtke kõike seda, mis on räägitud, ma alati ütlen, et ära ära alahinda vastast. Ehk siis last ei tohi mitte ühestki küljest alahinnata. Publiku mõttes, see on ikkagi see teatrit olete hästi? Ütleme ikkagi seda, et noh, ei saa minna mütsiga lööma ja sa pead olema alati valmis. Ja isegi kui nad on võib-olla kuskil näinud ka mingit halba etendust, siis igal juhul tõestada nendel, et vähemalt see, mida nad antud hetkel näevad, on ikkagi hea. Salme Reegi nimelise lastelavastuse auhinna žüriiliikmed peavad internetis blogi, mis koondab muljeid ja analüüsi lastelavastustest. Selle leiab aadressil lasteteater punkt Huepress punkt com. Lasteaedades ja koolides ise kohal käiva trupi lasteteater lepatriinutegevusest kõneles Aivo Sadam. Järgnev laul on pärit aga telelavastusest lumekuninganna ja kõlab Ülle Kaljuste esituses. Aga on mõni, kes teadis? Kunstihoone galeriis on avatud Krista Möldri ja Neeme külma installatiivne koos näitus kohalolu. Millisena ja kuidas peaks seda näitust vaatama Vabaduse väljakult galeriisse astuv inimene? Ma ei tea seda, kuidas peaks vaatama, aga ma tean, kuidas mina vaataks seda. Kui ma sisenesin sellise näituseruumi, kus oleks väga vähe nägu ja samas päris palju nagu informatsiooni, et seal on muudetud minu jaoks tavapärast galeriiruumi, seal on mängitud koheselt varjudega, seal on olemas ukseavad, seal toimub varjatult päris palju. Ma kuulsin, kuidas näitusevalvur oli ütelnud, inimesed küsivad, et mida siin vaata kui nad sisenevad alguseismi ruumi, aga kohe küsima, et mida ma siin näen, mida ma siin sellisel näitusel näen siis sisenemata üldsegi veel parem süvenemata üldsegi sellesse, et seal tegelikult see on alles algus, et sa oled nagu trepikojas. Pühi jalad ei hakka nagu minema koridori poole, et minna elutuppa. Väga hea meel selle üle, ma arvan, et inimesed alguses näevadki seda nõutust. Ta on seal vaadata ja sel juhul hakkab kõik tööle. See on selline selline hea nulltasand, kui anda väike spikker. Spykeret, mida võiks inimesena seal nagu noh, publikuna või vaatajana tunda või vaadata seeksa Nat ruumi, peegeldusi, mingit iga ruumis on teise ruumi peegeldus, et see on päris hea algus, et kui sa märkad seda, et ühte ruumi peegeldab teise ruumi vari või selgus, et seal on mõlemat ja see annab nagu selle kindluse orientiiri, et see on nagu tegelikult sellega, Martin, kuidas seal ruumis orienteeruda, et see viib üheneri teiseni, et sul ei olegi nagu rohkem vaja ja see, kui sa seda tunnetad, siis sa tegelikult ei jäta nagu ühtegi asja kahe silma vahele, et see nagu võiksid teiseneks ongi sa juba ta välisukse juures Kristo fotodeni gaasi ja sa avastad, et sinna vahele jäänud kogu see näitas, et see ei ole milleski ajanud, et see ongi selline, nagu ta on. Et ei ole mingi järmitaas, kus sa jooksed nagu koridori sa aru, et mitu koridori on veel ja sa ei jõua kõike ära joosta. Võib-olla üldistan liigega. Me oleme harjunud naudinguks pidama selliseid hetki, kus nagu keegi täitmine töö ära, et nagu titt, elanik, et kolm tundi mitte midagi tegemist. Ma arvan, et inimene tahab vahepeal sellist või vajab sellist hetke, kus ta ei peagi midagi tegema. Täna selline mõnus, nimetan ka seda null posid tooniks, et ta seisab kui kolmnurga tipu peal ja tal ei ole vahet Kuubalt alla kukub. Aga see on selline mõnus nagu täiuslik puhkus ja mul on tunne, et praegust paljud Eesti ega välismaalt tegelevat kunstnikud tegelevadki sellega inimene selle mõnusa tunde tekitamisega. Meie oleme nimetanud seda tunnet pausiks. Võib-olla see ei ole paljudele inimestele täpne, et noh, meil on see nagu sõnariistaga nagu läbi arutatud ja mõeldud, et see paus võib-olla ongi, see väljendab seda hetkelist heaolu. Tööd on üks võimalus lihtsalt vaadata enesesse ja ära tunda seal midagi ja seal ei ole õigeid vastuseid, et see võib ka mitte töötada ja see võib inimene pettunud lahkuda ja ta võib lakkuda niimoodi, et ta, ma loodan, et Tulevikku tagasisidega Risel. Aga see ei muuda midagi, kõik vastused on õiged. Piltide valikust rääkides siis mille põhjal on need fotod praegu valitud võim, mis sõnumiga ja kuidas see on koostöö vältel muutunud? Näitus ka laias joones saab alguse sageli sellest, et seal on galeriis ja galeriid, kunstnikud taotlevad vastavalt siis oma sellisele ideega omandile ja mina ja selle projektiga olen töötanud kuskil vähemalt poolteist aastat. Minu jaoks õhus on olnud teema, mida ma nimetasin, töö pealkirjaga ruumi, potentsiaal, ruumi, võimalus. Mingis mõttes projekt kasvas välja minu varasemast projektist, mis kandis pealkirja maha, mitte selline eestikeelne enesekeskne mina vaid jaapani sõna maa, mis tähendab tühikut ja pausi korraga nii ruumilises kui ajalises mõttes. Kuna see oli nii avar ja huvitav teema, siis ma tahtsin seda jätkata. Ja piltide valiksin geograafilises mõttes ampluaa on hästi lai. Ameerikast Jaapanini. Ma tahtsin taandada selle valiku selleni, et kõik on suhteliselt sarnane, sõltumata kultuurikontekstist, et see lisaruum, see lisavõimalus on alati olemas, ütleme, need pildid on valitud sellisel viisil, et ühes fotos oleks korraga kohal võimalikult mitu ruumi ja lisaks Nende piltide valiku juures lähtunud kriteeriumist, et see pilt ei oleks liiga intensiivne selgudes. Et tal oleks üks samm ruumi ka vaataja jaoks, kes seda pilti vaatab, et ta on kuskil piiri peal nii siin kui seal olev ruum selle potentsiaali väljatoomisel sooviga pöörduksingi neeme poole seda õhku juurde tuua. Kui me hakkasime sisuliselt asjast rääkima ja Neeme kirjeldas esimesi viis, et kuidas tema seda ruumi näeb, seda samm-sammult kogu aeg mu mobildei komplekt natukene muutus alati hästi huvitav hetk, see, kus sa loobud ühestama mingit sugusest algsest ideest. Need lõplikud piltide valikud mingis osas isegi toimusid ikkagi suisa galeriis. Imelik jah, meie Deckettides ühtegi suurt lahkheli, selle otsustamise küsimus, et kuidas see võiks välja näha? Metile esitasime küsimusi, aga need täpsustavad küsimused. Ja tõesti Kristo vahetas viimasel fotosid. Kui te kargenete oma praeguselt kunstniku positsioonilt siis millisena te näete, et ruumi kasutatakse eesti kunstis laiemalt või milline on eesti kunstiruum? Minu arust on nagu vesi on paisu tagant lahti läinud juba ammu, aga ütleme, need viljad on juba galeriides. Mul on tunne, et ei ole enam olemas sellist asja nagu eesti kunstile, et noored inimesed, kes nagu selle tee valivad, ammu õppinud juba paljudes suurlinnades on teinud rohkem näitusi, võib-olla välismaal kui Eestis ja see näitusekogemus ruumide vaatamas, mis asi on juba järellainena tulnud siia? Iga teine teine näitus minu jaoks mängib juba sellise näitusesaali või nutame galeriiruumidega. Ma näen seda, et sest ma tahan neid näha. Mõtlesin, et selline asi toimiks, et ma näen niimoodi, et järjest vähem on lihtsalt objekti, kes, et näitas, et see, nagu nad selle objekti, muu ei lähe korda, et on lihtsalt näiteks pilt seina. Seda juhtub. Ja sa ei pea paha olema. Aga kui ringi käia praeguses galeriides, siis ma arvan, et mitte keegi endast lugupidav kunstnik ei ole ainult möödaruumist. Iga aasta läheb nagu järjest rõõmustavamaks Eesti kunstielu, et Tseemida ja verivärske, et Eesti kunstiakadeemia lõpetajad ja veel tudengid milliseid näitusi teevad ja iseenesest on, mulle tundub, et seoses Eesti kaasaegse kunstimuuseumi tekkega sinna linnahalli kõrvale on näituse elu kuidagi ta on saanud nagu sellist mõnusat jõudu, et EKKM-i formaat olla ühelt poolt galerii ja teiselt poolt pakkuda võimalust tulla välja selliste väga jõulist ideedega, mis seal viimasel ajal on olnud, et noh, see annab usku. Kui ma kuus tagasi mulle tundus, et peaks olema võimalikult rohkem Londonis või Berliinis, siis loodan, et see pole ainult ealised iseärasused, et ma olengi rahul paigal olles, loomulikult on vaja käia eemal, aga mulle tundub, et mida rohkem ise käime, seda mõnusam on meil endal siin olla. Ise tajun järjest rohkem sellises kunstimaastikul sellist mingeid jagamise kogemusi rohkem. D näitusel on väga paljud inimesed kaasa aidanud ja ma vist eile ei saanud päris täpselt aru või ei kuulnud välja, et olite Hendrik Kaljujärvele andnud ülesandeks teha helitaust, millel puuduks igasugune heli. Niinimetatud mitteheliks mida see tähendab? Rääkida seda, mis ta tähendab minule. Kuna mul ei ole muusikalist haridust, siis mitte heli on vaja kohmakas väljend, võib-olla mõnel mõnel professionaalile, aga see tähendab, et sa teed nii tühja näituse, kus on vähe asju, siis tahad nagu publikule ühe väikse sammu vastu astuda ja mul on tunne, et inimesele, nii on kergem ruumis olla, kui seal ruumis on mingi helitaust ide halvas mõttes, et ei olegi, iseloomustavad mis asi, neli taust, vaid seal peaks olema mingi heli. See oli meil väga täpselt omavahel kokku räägitud, et nii kui ta tekib mingisugune jutustus, siis me jätame selle ära. Et see oli kristall, väga täpne nõue. Miks ja Hendrikule tuli kanda ülesanne, et see peab olema lineaarne, näiteks mitte heli, et inimene tunnetaks selle ruumi seinu, et oleks nagu ruumis, et ta pigem peegeldab seal ruumis vastu, ilma et sa saaksid aru, kus on see helitekitaja ja ta ei tohi muutuda tööstusliku tehase Eliks ventilatsioonihääleks. Et see oli väga raske ülesanne ja mulle väga meeldis, et arvutis rõõmuga vastu ja mulle endale väga meeldib, mis ta tegi. Minu jaoks koostöö Hendrik Kaljujärve ja tema helidega, see oli hästi-hästi huvitav, võib-olla saab seda mitte heli võib teisiti nimetada, et see kindlasti ei tohi olla muusika. Võib-olla see mõne kuulaja jaoks on natuke selgem väljendus. Maardus Hendrikko eset tõi meile kolm, mitte helinäidet ja need kõik olid täiesti erinevast valdkonnast. Need timmisime seda veel näituse avamise hommikul, kuulates seda kolme eriversiooni läbi ja see viis, kuidas tajusime nende helide erinevat mõju endale. Need kirjeldused on, on nagu üks osa sellest näituseprotsessist mis panevad mind sisemiselt naeratama. Krista Möldri ja Neeme külma installatiivne ühisnäitus kohalolu on Tallinnas kunstihoone galeriis avatud 28. detsembrini ja näitusest vestlesid kunstnikud Krista Mölder ja Neeme külm. Tänase saate teema on retrospektiivis lasteteatri hetkeseis ja vastutus selleteemalisele arutelule saab pilgu peale visata ka lastelavastus auhinna žüriiliikmete blogis Lasteteater punkt Guepress punkt com. Krista Möldri ja Neeme külma installatiivne ühisnäitus kunstihoone galeriis on avatud veel 28. detsembrini. On kuulata veel mõned mõtted ja natuke muusikat, aga kultuuriga ja hakkab end selleks korraks lõpetama. Saate tegid Maria Lee Liivak ja Viivika Ludvig. Maicel und on interdistsiplinaarne kunstnik. See tähendab, et ta teeb väga erisuguseid asju nii teatris, installatsioonid kui helis. Kultuurikaja jaoks pidas ta nädal aega märkmeid oma tegemistest. Mõtisklen Taaveti ja Taavi Eelseisva jõuluetenduse helikujunduse peale, et mis puust see olema peaks, mis materjalist ja millise iseloomuga helid selle tüki kõlama paneksid. Saim projektile esimest korda korraliku, peaaegu sooja telleerumi sean end sisse. Laenasin Kanuti Gildi saalis nädalaks ajaks sinna paar tooli, et oleks mille peal istuda. Kui EKA tegevuskunstitudengid tundi tulevad. Enda juures on hea teha, Gonsiori tänaval, pole vahendeid, on ainult tühi tuba. Sain aga kohvikus Meelis Atoneniga kokku, et muuhulgas mõtiskleda, miks meist keegi veel välismaale pole kolinud ja milliste ühiskonnaliikmete eest peaks rohkem riik ja milliste ees teine inimene hoolitsema. Me oleme kajaga viimaste kuude jooksul päris palju võõraste inimestega kultuurist, ühiskonnast ja rahast vestelnud. Uurime erasektori esindajate käest, mis nad arvavad kultuuri rahastamisest. Kultuuriministeerium arvab, et see peab olema võimalik. Euroopa sisepoliitika peadirektoraat arvab sama, tsiteerin. Sponsoreid tuleb julgustada uusi võimalusi uurima, et avastada innovaatilisemad laam, teenused kunstide kultuuri kaudu. Patroone tuleb julgustada oma kirge uute talentide äratundmiseks. Taasavastama annetajaid tuleb julgustada, et nad tunneksid end kultuurielu vormimisel kaasatuna ning kultuurisektorit tuleb julgustada avastama. Rahaliste vahendite kogumine ja sponsorlus ei ole olulised mitte ainult finantspõhjustel, vaid ka kultuuriliste eesmärkide ühiskondlikuks seadustamiseks. Ma ei ole päris veendunud, kas see on kunstniku töö, selliseid kultuuripoliitilisi puslesid lahendada kuid huvitav on arutleda hoopis teise valdkonna inimestega avastada, et kuigi väljundid on erinevad, me mõtted eriti ei erine üllatuda. Isegi rahaga tegelevad inimesed arvavad, et see on kõigest vahend, et rahal on ainult vahetusväärtus. Huvitav, miks nad tegelevad vahendiga? Mõtlesin, et see oleks sama, mis maalikunstnikul, mitte pildivaid pintsliga tegeleda. Kuigi järele mõeldes huvitav mind ju ka teatris teater, teatriruum, selline öelda anatoomia psühholoogia rohkem kui narratiiviga etenduse tegemine. Viimase vestluse Atoneniga otsustasime jätta viimaseks, see oli lihtne ja avatud. Sellise tundega tahakski prooviperioodi sisse astuda. Ta ütles, et kui inimene on terve käed-jalad otsas, siis peaks ta ise hakkama saama. Sellega olen ma nõus. Aga küsimus, kuidas teha seda valdkonnas, mis ei peaks liberaalse turumajanduse seaduspärasuste alluma jääb ikkagi mind kummitama. Pärast tormasin ateljeesse tudengitega elektroonika kallal töötada. Presentatsiooni on nii vähe aega jäänud ja nii palju veel teha. Mul on sellepärast selline stress, nagu oleks ise jälle tudeng enne hindamist mitu päeva takisteid kondekaid pajajuppe kokku kihutades avastasin ma ennast mõttelt, et ega ma tegelikult ikka veel ei tea, kas neid see huvitab ja kas nad sellest midagi saavad. Põnevusest just keele otsima kellelegi suust piilumas ei näe. Kuidagi ongi alati imelikud need hetked, kui ma märkan, et minu elevus teised ei jaga muutun ebakindlaks, mõtlen, et kuidas see võimalik on, see on ju nii huvitav. Täna rääkis mind, proovis Taavet oimetuks oma fanaatilisel viisil pikslite ste prinditud vaipadest ja Neeme külmast ja naistest ja lastest tan plaaviniste mustadest keepidest Taavi Eelmast, küünlavalges telereklaamist ja laste koolidest. Siis käis küll mõte peast, et ega seda fanatismi kerge neelata polegi. Käisin trennis, poes ei käinud, unustasin päkapikud täiesti ära. Hommikul päkapiku pettumuses poega lasteaeda viies, mõtlesin, et huvitav, kas ta tunneb ennast praegu samamoodi kui Kultuurkapitali tulemusi ootame. Äraütleva vastuse saab kunstnik. Olen juba samasuguses Kulka elevuses nagu laps päkapikuhooajal päkapikuelevuses. Teadsin täpselt, mida ta tunneb. Klassikaline positiivse üllatuse elevus. Ootasin ateljees tudengid ja mängisin tantsijat. Mõtlesin, et peale toolide oleks veel ühte lauda ka vaja. Taril kulusid õpilaste elektrooniliste pillide patareid tühjaks. Tundsin, kuidas ka minu patareid tühjenevad. Jooksin bussile, tukastasin sele niiskes sisemuses lasteaeda ja trenni, söökia vanni, unejutt. Ööd veedan Izynski päevikut lugedes. Ööd veedan harmanik uriinifilme vaadates lakke vaadates. Nizynski ütles, et talle ei meeldi analüüs, et analüütilised inimesed üritavad läbi selle lihtsalt targemad näida. Vaatasin isaga intervjuud tagasi astunud Kristen Michaliga ja otsustasin mitte analüüsida päevast päeva riigivalitsejate tegevusi ja sõnavõtte analüüsides tekib tunne, et ma jään järjest lollimaks, mitte targemaks. Võib-olla mõistlikum ajuvabadusele, vastad ajuvabadusega ja nii sinski arvates armastusele armastusega. Öösel siis kirjutasingi armastuskirja. Igal õhtul seisab bussipeatuses ilmselgelt töölt tulnud keskealine mees, joob pudeli Aleksandrit. Sain Riinaga kokku, et lennupiletid etenduse postuganda Amsterdamis mängimiseks broneerida ja prooviaegu arutada. Pole seda maikuust saadik mänginud. Jälle on tunne, et see on viimane reis selle etendusega. See on juba vanemtükke mitu aastat ringi reisinud. Kuskil peab ju lõpp olema, kuid ikka võtab jälle keegi ühendust ja ütleb, et tulge mängima. Seda on välismaal väga mõnus mängida iga kord erinev keskkond, uued inimesed, uued seosed, uus kontekst. Võrreldes esimeste mängukordadega on seal väga palju muutunud. Õigemini see tükk ongi muutus. Käisin Kanuti Gildi saalis Lätigama festivalil. Istusin silmad kinni poolunes ja lasin ennast muusikal kaasa võtta. Pärast küsisin Priidu käest, et kas ta teeb mulle Riia palsami välja. Selle asemel kuulsin, kuidas Lätis tehakse teatrietendusi 1000 eurose eelarvega. See oli hea etendus 1000 euro kohta. Käisime Taaveti kohvimasinate parandustöökojas espressomasinatega kontserti tegemas. Kolm lühikest etteastet. Alustad, mängid kummardad, kuuled aplausi. Siis alustad uuesti. Mängid kummardad, kuuled aplausi. Naeratad, alustad, kuulad aplausi. Pakid, helid kokku, ütled nägemist ja lähed bussi peale. Nädalavahetusel sajab lund.