Tere On laupäev, saade on kultuuriga ja mina olen Maria-le Liivak. Hooaja esimeses saates 15. septembril kõneles Anders Härm kaasaegsest eesti kunstist eelkõige läbi Eesti kaasaegse kunstimuuseumi prisma. Tänane kultuurikaja võtab kunsti teema uuesti käsitlusse saamatu kuidagi mööda ka meediast. Kõigepealt kõneleb oma viimasest romaanist ning oma vaatest kunsti hetkeseisule Toomas Vint. Seejärel on sõna Eha Komissarovile, kes on kumu viiendal korrusel avatud oleva näituse Eesti kunstiskeene, arheoloogia ja tulevik peakuraator. Eile tehti teatavaks Betti Alveri debüüdiauhinna seekordne laureaat ühest nominentidest Hanno kangrost raamatuga kõik kalamaja tänavad ehk Kolmeteistkümnes kääne. Tegime juttu varasemas saates. Täna kõneleme noore luuletaja Eda Ahi ka tema debüütkogust maskiball. Eda Ahi on ühtlasi ka debüüdiauhinna laureaat. Aga muusika, mida saate jooksul kuulata on prantsuse päritolu Sheraal kördi Ann kes teeb rõõmustama visiidi Tallinnas Kanuti saalis selsamal esmaspäeval, 26. novembril. Osa teatripublikust võib teda mäletada paari aasta taguse Baltoscandali lõpuesinejana. Projektiga pistis tähel lõu monster. Kördianni muusikalist lavastust. 1999 kommenteerib. Toomas Vint on produktiivne kirjanik ja kunstnik. Tema äsjailmunud romaan avalikult abielust on pooldokumentaalne ülestähendus sellest, mis juhtub meelelahutusmeedia hammasrataste vahele sattunud abielupaariga, kellest üks on kirjanik ja teine kunstnik. Kõneleme raamatust, meediast ja sellest, kuidas tunneb end üks kunstnik tänases Eesti kunstipildis. Toomas Vint, sinu viimane raamat avalikult abielust, tõukus telesaatest, milles soostusid osalema oma motiividel, aga mis kasutas sinu pakutud informatsiooni kuidagi meelevaldselt oma tarbeks ära ja see eskaleerus teatava sellise meediafiasko na. Ei oska, on päris tore sõna, sest tõepoolest siin rääkisime meelelahutust grupile tund ja veerand kõikvõimalikke toredaid asju ja siis saates oli sealt valitud palad järjestatud kuidagi niimoodi, et pärast saadet siin tuttavad küsisid, et kuulge, mis teil arus oli, miks te midagi nii hullusti tegite, et paljudele maksti selle eest ja siin ongi see samane kurb tõsiasi, et meelelahutusmeedia ei hooli nendest, kes meil saates tulevad. Nad tahavad ilmtingimata sensatsiooni. Näiteks selle saate reklaam oli päris uhke paar päeva kedrati seda teleri ekraanil ja peale selle elu 24. naine, 24. ilmusid umbes põhiliselt lood, kuidas Toomas Vint tassis oma abikaasale koju mingiteks kaunitari ütles, et vot see on nüüd minu uus naine ja üldiselt see on selline vastik olukord, kus ma saan aru, et saate tegijad tahtsid kõige paremad, Nad tahavad saada suurt auditooriumi vaadatavust. Ja terve see meedia käibki klikkide ja reklaamimüügi ja kõik sellise asjanduse peale. Aga jah, kahjuks meedia ei mõtle, mida nad teevad tegelikult neile inimestele, keda nad päris armutult julmalt, et ära kasutavad, nad võivad nende inimeste hinge lüüa väga suur ja, ja valusaid haavu tekitada täiesti arusaamatuid olukordasid. Sa oled öelnud, et sinu peamine motiiv sinna saatesse minna oli reklaamida oma raamatut. Aga mida räägib kultuuriühiskonnast see, kui kunstnik peab ennast reklaamima meelelahutuskanalis ja miks see olukord selliseks muutunud? Minu sudune vanem põlvkond on tegelikult ta ei ole enam meedias eriti, kuidas öelda, seksikas teema. Noored, ilusad, need, kes ilmuvad ekraanile. Tänapäeval on kahjuks olukord kujunenud naljakalt selliseks, et kui sind ei ole TV-ekraanil, siis sinu raamatuid ei osteta eriti. Lihtsalt asjad on nii, et kui autor koos raamatuga vilksatab televiisori ekraanil, siis kogub ta endale rohkem lugejaid. Sa oled mitmel korral rõhutanud, et see raamat on eelkõige armastusromaan. Aga Ma praegu ei taha küsida selle raamatu suhete skeemi abielude kohta vaid pigem jäin mõtlema, et nii palju kui selles raamatus on kunstiteemasid kirjanduse teemasid eelkõige aga meedia teemasid, siis see raamat kindlasti ei ole analüüs meedia toimimise mehhanismidest. Kuidas ta sulle endale tundub, kas hoiatav eeskuju või sinu enda toimetulek. Asjade sellise käiguga. See raamat on kahe inimese lugu, mida ma tahtsin jutustada ja meedia oli selleks algtõukeks. Tegelikult, kui juba võttegrupp sõitis meil maal väravast välja, siis ma olin kindel, et ma kirjutan umbes sellisena raamatu. Ja tegelikult meedia on küllaltki kõrvaline. Kuigi meediasündmus on nagu taustamuusika tervel sellel romaanil, kus kaks inimest lahkavad iseennast ja oma elu. Ma tahtsin selles romaanis väga sügaval lavale oma tegelaste hinge pugeda nii sügavale, et ma saaksin nendest isegi aru. Aga kummaline oli, kui Aili luges Aili, see tähendab minu abikaasa luges selle raamatu läbi, siis ta ütles, aga ma ikka ei saa aru, miks see naine selle vastiku mehega elas. Vastasin talle, tead, kirjandus ei anna vastuseid. Vastuseid annab eneseabi raamat. Kirjandus esitab küsimusi. Kas su enda jaoks see raamat on eelkõige selline enese rehabiliteerimine või enda jaoks mõne dramaatilise olukorra lahendamine? See on ilusti öeldud enda jaoks mõne temaatilise olukorra lahendamine. Kirjanikul on niimoodi, et muidu ei kirjuta, kui see kirjutamise protsess ja see matut teostamine, stamp, välja mõtlemine, kirja panemine, see peab eelkõige kirjanikule mõnuga, kui ma, ja ma loodan, et see kirjaniku mõnu peegeldub ka nendelt lehekülgedelt, mida lugeja loeb. Et nad mõlemad saavad mingisuguse naudingu nauding ei pruugi alati olla selline mõnu, nauding, nauding, võib-olla ka raskete kreemidega silm silma vastu seismine, see annab ka inimesele teatavale naudingu. Täpselt nii nagu kirjanikule annab naudingu väga valusate stseenide kirjutamine nagu läbi selle protsessi, puhastub ise ja kuna ka minu elus on olnud umbes analoogiline areng nii nagu peategelasel Voldemar-il, kes on nii enam-vähem haua äärel, kõikuv alkohoolik üsna alla käinud ja ütleme, sellest seisundist välja tulla ja püsida 18 aastat kainena, see on selline märkimisväärne elu. Ja siin tekibki peadega seal mingi kummaline eneseõigustus, mis lubab tal ette võtta tegusid, mida tegelikult tema abikaasa ei kiida kaugeltki heaks, nagu see suhtlus meediaga. Üks samuti oluline teema selles raamatus, aga ilmselt ka su enda elus. Su enda suhtlusringkonnas on erinevad kunstikoolkonnad või kunsti praegune seis Eestis. Ja 85. aastal kirjutasingi esimese raamatu, kus rääkisin sellest momendi kunsti olukorrast kunstniku elust, see oli suur isane kala akvaariumis oli selle raamatu nimi ja pärast seda tuli kohe kunstnikuromaan. Ja tollest ajast peale ma olen peaaegu igas raamat, kus käinud ka korraks seal kunstimaastikel, see tähendab, tutvustanud neid probleeme ja olukordasid, mis kunstimaailmas rajal just valitsevad. Ja selleski raamatus on küllaltki palju räägitud kunstimaailmas, sest raamatu naistegelane Vivian elab, sellest on maalikunstnik ja tema probleemiks on, et teda justkui kunstimaailm tahaks elusalt omamata, vaatamata sellele, et ta on täis loomingulist hindu. Ta tahaks teha näitust, ta tahaks võimalikult palju tööd teha, aga samas ta igal hetkel põrkub sellele kaasaegsele kunstisüsteemile, kus sa pead mitu aastat ette projekte tegema. Kas sa pead projektidesse kirjutama mingeid kohutavaid lollusi, idiootsusi selleks, et projekt paistaks välja hästi tähendusrikas, et sa saaksid üürida ruume, et sa saaksid vahendid, et sa saaksid üldse oma näitust korraldada. Näituse korraldamine on üsna kulukas ettevõtmine. Ja lõppude lõpuks peategelane satubki seisu, et ta on valmistanud pikka aega näitust ette teinud palju tööd ja äkki osutub see võimatuks. Raamatus vihjed, et kõikidel tegelastel raamatus on prototüübid ja sealsed kunsti vaidlused lähevad vahepeal päris teravaks. Mis olukord eesti kunstis nende prototüüpide kaudu avaneb. Tõesti naispeategelasel viivinanil on tütar, kes on sellise kaasaegse kunsti propageerija ja kes igal võimalikul hetkel arvustab oma ema ja siin tekib selline huvitav olukord. Vivian räägib oma tütrega enda arust ühtedest ja samadest asjadest ühtede samade sõnadega, aga nad ei mõista teineteist. Ja nüüd sedasama Viviani tütar, tema, kes on kasvanud kunstniku perekonnas, tema leiab, et tema on just sellesamase vanema põlvkonna ekspert, et tema teab kõike sellest kunstist mis oli kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, kui tegelikult eesti kunstil oli väga suur, oluline tähtsus sotsialismileeri ja eriti nõukogude liidu piirides. See oli selline hämmastav aeg, kui Eesti kunst oli väga paljudele vene kunstnikele või nõukogudekunstnikele teerajajaks ja nagu aknaks sellest ängistavas süsteemist välja. Ühesõnaga ta oli eeskujuks, et on võimalik ka Nõukogude ahistavates kunstimaailmatingimustes luua ja tunda ennast peaaegu vabana ja samas hämmastav kuulata, nüüd ütleme selle noorema põlvkonna teoreetikute nagu loosungit, et Eesti tolle perioodi kunsti me saame vaadata ainult Nõukogude Liidu surutuse kontekstis, et tegelikult nad nagu kunstimaailmale mitte midagi ei andnud. Aga mis on selle tänapäevase kaasaegse noore kunstiprobleemid? See on väga keeruline küsimus. Mina algaksin sellisest asjast, kui kunsti loomisel on olulised terminid Finking ja nüüd eriti toonitatud oluline termin riimeik see tähendab seda lihtsat asja, et midagi enam uut tõesti mingit arengut ei tule, et kõik ühe koha peal seisab. Me võime nüüd võtta vanu ideid ja nad ümber mõtestada või mis kõige hullem, neid asju uuesti luua. See tähendab, et on tekkinud mingisugune meeletu stagnatsioon umbes niimoodi, et pole mõtet enam Veneetsia biennaali korraldada, sellepärast et vähemalt 30 aastat on kunstipilt absoluutselt maailmas ühesugune olnud. Mitte mingeid uusi ideid pole peaaegu üldse tulnud, nad seisavad seal kõik stagneerunud, kivistunud. See on arvamus. Selle arvamuse peale võivad meie kunstimaailma inimesed öelda, et vint on kogu aeg rääkinud rumalusi. Ta ei tea asjast mitte midagi. Aga seda vastust, miks tänapäeval kunst on nii võõrandunud publikust selle peale mitte keegi ei taha vastata, aga see on tegelikult selline tavaline ja masendav olukord, kus mingisugune osa kunstnikke ja kuraatoreid loovad üksteise jaoks. Sest see ei kõneta mitte kedagi, see ei huvita mitte kedagi. Näitusesaalid on tühjad. Mil viisil kunst võiks ja peaks kõnetama tänapäeva inimest ja kutsuma teda galeriides, näitusesaalidesse? Mina olen sellisel väga konservatiivsel arvamusel, et kunst peaks inimese hinge liigutama, ta peab tale pakkuma mingi elamuse. Ta peab teda mingil moel rikkamaks tegema. Näiteks minul on väga palju maalikunstnikke, kelle töid. Ma tahaksin jälle jälle näha, ma lehitsen raamatuid ja siis tuleb meelde, mis ma olin näinud muuseumites. Ja ma sünnitan taas ühte hetke, mis on mind rikkamaks teinud. Ma mäletan, kui ma käisin 79. aastal Prados ja see oli selline imeline saal, kus oli botitšelli, need suured jahistseenid. Ja siis oli seal üks Messinia värviliste tiibadega ingel ja vaatasin neid töid tol ajal ma olin väga suurt potti tšelli fänn ja ma ei saanud midagi parata, mul jootsid pisarad silmadest ja mul nii häbi prajast, mingi jaapani turismigrupp läks mööda ja nad vaatasid, mis on suur mees nutab. Hiljem sain ma teada, et see ongi selline kummaline nähtus. Et inimestel hakkab kunsti vaadates äkki mingisugune eriline meeleolu, eriline hingeseisund olevat. Et nad lihtsalt pisarad valguvad silmadesse ja nad nutavad. Ma ei tea, kaasaegne kunst ei suuda mitte midagi sellist vist inimesega teha. Aga kunst, maalid suudavad? Oma romaanist avalikult abielust kõneles kirjanik ja kunstnik Toomas Vint. Kumu viiendal korrusel on juba 19.-st oktoobrist aasta lõpuni avatud näitus Eesti kunstiskeene arheoloogia tulevik. Oma erinevaid nägemusi ja vaateid on realiseerinud neli kuraatorit. Eha Komissarov, Rael Artel, Hilka Iiob ja Kati Ilves. Tegemist on mahuka, mõneti klektilise niigi keerulisest kunsti olukorrast mingisugust võimalikku üldpilti edukalt edastava näitusega, millest täpsemalt kõneleb Eha Komissarov. Näitus lähtub kahest ilmselt küllaltki vastanduvast ideest ja me püüame siis kahte võimalust kokku panna, esiteks keskenduda ülevaatenäituseandmisele olukorras, kus tänapäeva maailmas kunsti ülevaateid isegi muuseumides on asendumas kõiksugust liiki Pennaalidega mis on hästi mõnus ülevaate surm, kuhu sa võid kogu maailma kokku kutsuda, mis on nii öelda avatud lõpuga nagu kenaali võib ju ette kujutada, nagu ta Veneetsias üks hiigelsuur toru visanud täis topitud maid, rahvaid kunste kunstnikke on nagu enam ei omagi üldse mingit tähendust. Näitus kui selline, tema mingid spetsiifilised vajadused, ta lihtsalt niuke hästi tihedalt ja ratsanik reaalselt organiseeritud informatsiooni andmise tõestamise meetod ja ka Eestis on ju järjest suurem ja valdavam osa kunstist, mis tahab tõeliselt tähelepanu pälvida, vormistanud ennast mingiks biennaali laadi ülevaateks. Nüüd meie soov oli ülevaatenäitusevormi kaasaegses tähenduses kokku viia kohaliku keskuste perifeerias loodava kunstiga, mis tähendab seda, et sealt tuleb igasugust kunsti nii uut kui vanemat ja on ka väga traditsioonilist maalikunsti, mida perifeerias ja väga palju tehakse ning see viis nagu mõttele või sundis otsima paindliku mingid moodulid, millele sa vaatluse üles ehitada ja me võtsime sotsioloogias Istanbuli pea kunsti väljaskeene mõiste puhtalt sellepärast et see on eesti massikultuuris üsnagi levinud, tõhus ja vähemalt popmuusikast räägitakse ju põhiliselt giid tänapäeval kui skeene põhimõttest iga bänd on nagu mingi väikeskeene ja linnad on täis erinevaid muusikaskeene, esid popkultuurist on see skeene formaat, Leminenud edasi läinud ka kunstikriitikute žargooni meie küllalt vähe on pööratud tähele tänu sellele skeenele sotsioloogide käsitluses, kus skeene on testi siis sotsiaalne väli, hästi muutuv, üles ehitatud lahinguvälja eeskujul ja skeenet iseloomustab piiride hajuvus, koosseisud, muutlikkus ja kindel selline range sotsiaalne, vaata mis viis, kuidas siis geenesid, uuritakse, algeteeritakse, intervjueeritakse võetakse arvele. No Ta sotsioloogilist skeene põhimõtet esitab näitusele Rael Artel oma Pärnu plahvatuse ülevaates, kus ta siis kumu palvel uuris pikemat aega Pärnu üheksandate kunstielu seal hästi varjata tuttava struktuurides ära koolides võrsus, siis kraata nimeline perfomance grupp, mida ju vist aga paljud tunnevad, mida võib ühtlasi lugeda Eesti iha kunsti kõige radikaalsemaks väljenduseks ja samuti on rattal oli väga palju tegemist maalikunstiga näoga nad esimesena väga teadlikult kultiveerisid seda null nulltasandi esteetikat, mis tähendab, et tavalised arusaamad ilust kaaniduses seal nagu ei töötanud ja kuna tegemist on ammu lõpetanud nähtusega kratta, küll eksisteerib aga ta Pärnust väljunud ja väga palju, mis tegutseb New Yorgist. Praegu jäävad tegelaskondon täiesti välja vahetunud ja väga palju rahvusvahelisi perfomance kunstnikke, kes sellest etendustest osa võtab. Nii et võiks öelda, et mõnes mõttes on näiteks ebaühtlane, aga samas ei ole mitte mingil juhul igav ja siin on palju erinevaid näitusevorme kokku võetud, tuntud ka Tartu on ju, nagu me teame, hästi tihedalt täis erinevaid kunsti. Tartus Veski nagu mingi suure moosikoogiga mitmekihilise koogi võrrelda, kus on siis on säilitatud selliseid väga traditsionaalseid maalikeskseid, modernistlikke kunstitegevusi nagu Tartu Ülikoolis nüüd järgmisel aastal suletav maaliosakond, teiselt poolt Tartu kirjanikud kultiveerivad sellist väga kummalist keelepõhist, metakunsti narratiivi, Tartus tegutseb hetkel üks tunnustatumaid installatsioonikunstnik Jevgeni Zolotko, kes siis siin esineb oma hästi tähelepanu väärse installatsiooniga raamatukoguteemadel ja siin kõrvane vaatleme ka traditsionaalse uusklassitsistliku suunda eesti maalikunstis, mis hetkel esindab siis eesti kunsti ühte võimupositsiooni, sest seal nende kunstnike taga kollektsionäärid ja kogujad ja selle kõrval on meil omaette teemana siis selline sotsiaalselt sekkupper romanss väga erinevatest ajavahemik käest, nii et palju põnevaid seisukohti ja näituse eripära ongi see, et nad koos ühes ruumis ühes 1000 ruutmeetri suuruse galeriipinnal ja siinsete intervjuud me anname praegu siis eesti kunstnikud Londonis. Hästi põnev, niisugune areng, arengusuund, siin on konkreetselt praegu Londoniga üldse mitte kõrgkooli. Kaks niisugust lõpetajat, Merike Estna ja Katrin Koskaru ja lisades muidugi kunstnikult lülituvad juba nendesse uutesse kunstikäsitlust asja, nii et siis on tänu välja vahetanud Pariisi või nii see osa, mida Pariis 20. sajandil Eesti kunsti jaoks etendas, iga Pallase edukam lõpetaja teatavasti saadeti paariks kuuks ju riigi rahadega stažeerima Pariisi, noh, nüüd on siis samas rollis meil London ja muidugi tänapäeva on kunstnik, jalgpalli suuremad võimalused siis lülituda sellesse globaalse maailma kunstikeskustel. Millised probleemid ja konfliktid on eesti kunstis keeledes mitte institutsionaalselt, vaid just ideeliselt kunstnike enda vahel Essteedikate vahel? No põhiliselt on seal muidugi meediapõhine, sest Ta maal Võnni sugune konservatiivne renessanssajast ju alguse saanud, kujutas konventsioon isegi kui ta on väga narratiivne ja mingi moel seal ütleme, mingid filmikeelt, nagu jätkab, püüab sulanduda urbanismi ideoloog. Tallinna teemadel tehtud akvarellid siis muidugi see osa kunstist on kahtlemata konfliktis või, või lihtsalt eriarvamusel tänu meediale ütleme videokunstiga, nii et tänapäeval ikkagi on väga raske rääkida Kunstiühtsusest kunstimaailma sees, sest siin on hästi selged piirid, kes on Misson, kuid vaatajaid tarvitse üldse arvestada seda ja vaataja tahab ikkagi kunstis saada mingit selge, terviklikku ülevaadet ma tunnistan, seda ülevaadet on järjest raskem anda, aga Meie projekt oli algusest peale planeeritud, kui lihtsalt eksperiment, et erinevad inimesed, neli kuraatorid töötavad erivaldkonnas ja annavad oma parima, et siis seda mingit skeenet avastades formuleerida, sõnastada ja esitada need sisuliselt. Me oleme ka natuke nagu Benaalide hüpi näitus, aga me oleme absoluutselt kohalik. Muuseumi jaoks on muidugi, on sedalaadi näitas aga heaks kogemuseks suhelda Üksiku nime või väikese grupiga või mingi suunaga, vaid püüda ikkagi kuidagi ülevaadet saada sellest, mis toimub nüüd ja praegu. Kogu Eesti kunstimaastik. Väga palju on tulnud teemaks see, et inimesed ei käi kunstinäitustel kas peaksid käima ja kuidas kunst neid ligi. Kutsub see on väga, väga suur ja sageli väga valesti käsitletud probleem, näiteks kumus nüüd eelmisel kvartalis kevadest sügiseni palun väga kummut külastas 28000 inimest ja minu meelest noh, ei ole üldse halb tulemus. Praegu on ikkagi meil siin kogu aeg rahvast ja väga sageli see rahvatulek ei sõltu isegi niivõrd nendest näitust, sest mis sa teed, aga kohast vaid turundamisest. Ja loomulikult suured institutsioonid nagu kummu saavad lubada endale turundada. Mingil väiksel muuseumil ei ole selleks võimalust, teda paratamatult kukub pildist nagu välja, aga minu meelest on kogu see teema üledramatiseeritud. Ja üheks põhjuseks on ikkagi see, et teie praegu esitasite konservatiivse meedia seisukohta, mida alati kasutatakse ettekorrale, kutsuda kunstnikke, kes nõuavad suuremat tuge riigilt. Siit hakkab jälle omakorda see probleem, kuidas üheski teises tootmisvaldkonnas Eestis ütlen ei ole nii korrastamata suhteid kui on kunstivaldkonna eest ja ei ole nii ebakindlat staatust, kui on kunstniku sest kuskilt otsast kunstnik tuleb kumusse esinema ja annab oma tööd või valmistab meie palvel siis tuur kapitalis saadud väikese toetusega siis neid töid, siis ta läheb ära ja ta ei saa mingit palka, samal ajal kui kunstnike põhietteheide on, et samal ajal saali valvurid, koristajad, kuraatorid saavad palka, näidates nende kunstnikke. Nii et siin on hästi segane olukord ja kuivõrd praegu ministeerium vaatab üle ja teeb mingeid uude kultuurimajandamise kontseptsiooni järgmiseks 10-ks aastaks, siis on kõik need teemad hästi üleval, nendest kirjutatakse väga palju väga erinevate positsioonile ja mina üldse arvan nii, et loomulikult kunstnikud pöörduvad oma olukorra käsitluseks meedia poole. Nii tehakse kogu maailmas suures lootuses, et tekib mingi diskussioon ja nad on peedile, nende probleeme hakatakse arutama, aga Eesti-suguses väikses riigis on ikkagi meedia, eduloo tegi samas meedia tarbijaskond ei tarbi negatiivset informatsiooni, et mul on nii paljud inimesed kunagi neid lugusi ajalehest, mis räägib kunstnikest, et ma, ma ei talu ebaõnnestumist, luusereid, see on kõik nii ebameeldiv ja kunstnik peab ennast suutma ikkagi elatada, oma töid müüa. Ühesõnaga mis tähendab negatiivne informatsioon meedias kukub mingisse hoopis teise Nissi taid Ako kunstnikule kasu tooma, ainult täiesti vastupidi, ta hakkab teda demoni leerima ja üldiselt tulekski leida mingisuguse uue lähtekoha, kunstnikel suhtluseks meediaga, samuti kuraatorite kriitikute seda kajastada maksimaalselt seda, kuidas kunstnik hästi läheb. Terve rea Eesti Kunstnike läheb väga hästi. Nad on suutelised positsioneerima globaalsel kunstiturul, nagu ka seal Londonis geenesin, näitab ja nad saavad rahvusvahelisi stipendiumi, võidavad preemiaid ja me peaksime sellest hästi palju rääkima. Nii väiksele riigile on, see on väga suur asi olla globaliseerunud maailma kunstielust osavõtva kunsti kõrval on siis see kodumaine hästi lähedane, mida kõik teavad, mis on meile tuttav ja selle kunsti on ka omad probleemid, ka omad rahastamise probleemid, oma hinnangu probleemid, et meil on nagu kaks või kolm sellist oma suurt valdkonda nishi kunstimaailmas, neid tuleb nüüd kuidagi korrastada ja leida mingisugune keel, mida nad kõik, kõik on vaja mingit erijäätise üles leida. Kõneles Eha Komissarov. Näitus Eesti kunstiskeene arheoloogia ja tulevik on kumu viiendal korrusel avatud detsembri lõpuni. Ülestõus nõuan riivatuid, romaane, ilmumata kunstiteoseid, olematuid suuri plaane, loomata binaarseid, seoseid, surematuid, suuri sõnu, vihikute servadel. Ja mis puutub teisse, palun, mehed, andke aga valu jalgadele. Mõistjad mulle õliks minu tuhmi tulle. Eda Ahi debüütkogu Maskiball on väike ja terav ja see jätab mulje täpsest kriitilisest valikust. Raamatu toimetaja Triin Ploom ja kujundaja lilli, kirju trepp, näo. Mismoodi see raamat kokku sai, arenes? Selles raamatus nüüd ütleme, on luuletusi väga pikast perioodist tegelikult ma ise olen praegu 22 aastane ja seal on luuletusi jalad alates 2005.-st aastast. Nii et see kogu valmis päris pikka aega ja tõepoolest, ma tahtsin teha võimalikult hea ja võimalikult täpse valiku, paljud tekstid jäid välja ja ma loodan, et kogu see tervik, mis välja tuli, et ta ikkagi mõjuka tervikuna, sest et see kahtlus mul oli, kui ma selle raamatu nüüd käsikirja saatsin toimetajale, et nähtavasti jääb sealt ikkagi kõlama see, et see on noore inimese kogu, kus on väga palju erinevaid tekste, mis võib olla omavahel nii hästi, kokku ei lähe, aga ma arvan, et see maskiballitemaatika on just sobiv seda kõike ühendama. Su luuletused tunduvad tänases eesti luules kuidagi erandlikud ja seda ilmselt eelkõige väga täpse riimi ja rütmi pärast mittet rütmistatud riimluulet vähe kirjutatakse, aga tavaliselt kipub olema kuidagi kohmakas või sunnitud. Aga sinu riimid ja rütmid on kuidagi ääretult küpsed ja nõtke ja kuidagi vanaaegselt elegantselt minu pilgule. Mul on väga hea meel, aitäh, kui selline mulje jääb. Aga mis sind sellise vormi juurde ise kisub või mida sa ise luules otsid või luua tahad? No ma arvan, et pigem võiks küsida isegi seda, et mis mind selle vormi juurest ära ei kisu või et miks, miks ma selle juures pole ära läinud, et miks ma ei kirjuta vabavärssi? See põhjus on väga lihtne tegelikult ja väga proosaline, ma lihtsalt arvan, et ma ei oska vabavärssi nii hästi kirjutada ja selleks on vaja palju suuremat täpsust, suuremat annet, et rohkem tööd, et vabavärss mõjuks täpselt ja, ja nii nagu mina seda tahaksin, et minu jaoks on teksti puhul väga oluline ka kõla ja riim hetkel aitab mul seda paremini saavutada seda täpset kõla. Ma tahaksin, et vorm ja sisu oleksid võimalikult kooskõlas peaaegu nii, et tõesti tunduks, et seda, seda mõtet, seda sisu ei olekski saanud mingis teises vormis öelda, et see tunduks lihtsalt õige lugejale või kuulajale. Mis see on, mida sa tahad oma luulega öelda? Ma arvan, et minu luule peamine sõnum võiks olla lihtsalt lugejale elada, armastada, avastada mingeid uusi horisonte, just armastada laiemas mõttes elu ja kõike seda, mida inimene ise teeb. Sellepärast et ainult nii sünnivad minu meelest väärilised asjad. Jah, midagi erilist, midagi uut tuleb ainult siis, kui inimene teeb seda tõesti kire ja armastusega. Olen tüdruk, sukasilmne väljast lääne Merine, olen rukki terane ja lumeläbipaistev. Murran valgust, murran truudust, murran nagu musta leiba. Lohutuseks määrinaga moka peale kärjemett. Eksides mu südamesse, tea, et see on sünge soo. Mariaani süvicustki 100 korda salalikum, 100 korda sügavam. Minu kinnastel on kirev seto maine kindakiri. Ja mu suka silmis särab minu enda silmakiri. Emotsioone hankis ema mulle igaks juhuks hulgi kui mu peas on puder-kapsad. Kahtlemata on nad mulgi. Kui mu silmis sajab vihma, sajab eranditult paduiga käkk, mis keeran kokku. Päris kindlasti on veri. Kuid mu soontes loksub hoopis selge Vahemeri. Milliseid autoreid sa ise eeskujuks pead või kuidagi enda jaoks oluliseks pead? No neid autoreid on väga mitmeid ja kindlasti ma praegu ei suuda niimoodi hoobilt neid kõiki nimetada. Aga eesti autoritest näiteks kindlasti arbujad on mulle väga palju mõju avaldanud, neid ma lugesin, just siis, kui ma olin noorem, teisme eas siis kindlasti tänapäeva luuletaja, sest üks niisugune viimaste aastate leida on olnud Kalju Kruusa, kelle luuletusi tõlgiti just hiljuti itaalia keelde. Mul on selle üle väga hea meel, sest et need on tõesti seda väärt roosast, mis mul praegu pähe tuleb eesti kirjandusest, Maarja Kangro oma ahvide ja solidaarsusega, tema novellid on minu meelest ääretult täpsed ja inspireerivad samuti, et niimoodi kirjutada võib tõesti ainult väga, väga terava pilgu ja terava sulega inimene on minu meelest, aga näiteks just hiljuti ma tulin tagasi järjekordselt reisilt Moskvasse ja seal. Mulle sattus pihku üks anna Maatova noorpõlve kogu ja ma jälle lugesin väga suure rõõmuga jällegi Ahmatuva luuletusi üle ja leidsin, et need on tõesti midagi erilist, midagi lausa võib öelda teistes sfäärides hoopis ma ei tea, kus ta rändas, et sellised tekstid suutis kirja panna, aga jah, tema on suurepärane minu meelest. No ja siis muidugi Doris Kareva ja Juhan Viiding on ka niisugused luulekujud, kes on mind saatnud juba päris varastest teismeaastatest peale. Millega sa praegu tegeled ja mis sa edasi kavatsed? Kas siis elus või kirjanduses või muudes valdkondades? Praegu ma tegelen magistriõppega, kirjutan oma magistritööd ja õpin Tallinna Ülikoolis magistrantuuris itaalia keelt, kirjandust ja kultuuri. Täpsem eriala nimetus on siis romanistika ja samas ma ka töötan sealsamas ülikoolis, et väga ülikoolikeskne on minu elu hetkel. Aga mida ma kavatsen tulevikus? Kavatsen saada mingil hetkel niisuguseks väga rõõmsaks vana ideks, kes on väga palju reisinud, väga palju näinud ja oskab kõigesse suhtuda huumori ja, ja rahu ja rõõmsa meelega. Et sinnamaani võiks välja elada ja ma arvan, et see on täiesti saavutanud, võtab siis, kui ma lihtsalt jätkan mingite uute ma ei tea, kas siis mõtteliste või reaalsete geograafiliste alade avastamist ja, ja inimeste ja proovin seda kõike nende jaoks ka kaardistada, siis näiteks luule kaudu. Portree ma kannan oma mälus üht portreed. Maalitud on lohakaimat moodi, kuid tundub palju täpsem veel, kui need, mis kannatavad müügiks viia poodi. Ja pintslilöögist pindama ei silu meist igaühel olemas on vead vaid imetlen ta nukravõitu ilu ning kirja panen mõned kurvad read. Mul avada on plaanis varsti näitus. Üht tööd ma usun, pole liiga vähe. Ta põnevusest hõlpsalt, saalid täituks. Kuid rahvas, tee ei mahu mulle pähe. Kuulsite intervjuud Eda ahiga ja luulet raamatust maskiball autori enda esituses. Esmaspäeval, 26. novembril esineb Cheraal kördiaan Kanuti saalis muusikalise etendusega 1999 ja tema viibimine paari aasta tagusel Baltoscandal eile oli minu mäletamist mööda erakordselt populaarne, mis ta nüüd tagasi Eestisse tõi ja mis etendusega seekord tegu on? Tagasi Eestisse toob ta prantsuse kultuurisügis Eestisse tiival Accord 2012. Kui me saime teada, et noh, on võimalik vähemalt Kuda prantsuse kultuuriinstituudile mingite prantsuse esinejat, siis ühena esimestest tuligi meelde jah, 2010. aasta Baltoscandal, kus ma nägin väga paljusid inimesi, kes ei mahtunud rekordiaani seal ükskord toimunud etendust vaatama ja need, kes sellelegi mahtusid, need tulid äraseletatud nägudega pärast etenduselt välja ja kuna ta on ka inimesena hästi tore inimene ja siis ma hakkasin asja ajama ja nii ta siia tuleb, tõsi jah küll, ainult taaskord ükskord ühekordse etendusena. Selleks on mitmeid põhjuseid, tal just just esietendus New Yorgis tema kõige uuem monotükk ja seda me kahjuks ei näe. Meie näeme siis suhteliselt analoogilist analoogiliselt võtmes lahendatud etendust 1999, et nii nagu ka low monster, mida ta näitas Baltoscandali nii-öelda see 1998. No niisugune multidistsiplinaarne etendus, kus tema näitab kõiki oma võimeid nii heliloojana, interpreedi na videorežissöörina, videokaamera käsitlemises, graafilise disainerina, kui noh, kõik see, mida ta oskab ja mille poolest ta on tuntud meeleolul, et jääb kõik samaks nagu ka eelmises, et noh, seal on kõik, seal on lüürilist, romantilist muusikat on meeleolukat, humoristliku videot ja, ja tegutsemist laval. Kõik see on kuidagi väga-väga sõbralik ja, ja nüüd niisugune tore õhtu. Suur tänu, Priit Raag. Selline oli tänane kultuurikaja. Saate tegid Viivika Ludwig ja Mariale Liivak ning täna kõlanud muusika konserald kurdianni albumilt ristis tähel lõu monster. Taas kuulmiseni.