Oleme praegu palal Hannova nimelises Pala põhikoolis ja seoses on haavaga, on tänane päev palal lausa eriline seks tähistatakse poetessi 100 neljakümnendat sünniaastapäeva. Ja päeva üks korraldajaid, Pala põhikooli eesti keele õpetaja Leili lind. Kuidas on siis Pala kooli õpilased ja õpetajad nüüd nii tähtsaks päevaks ette valmistanud ja mesis? Teie armsas ilusas koolimajas on haavale pühendatuna. Täna õieti toimub. Anna Haava on meie paiga kirjutanud kultuurilukku kokku ja igal sügisel on 15. oktoobri ümber siis pühendatud rohkem tähelepanu anna haavale. Et koolilapsed teaksid luuletajast ja teaksid rääkida tema luulest ja sellest, mida Anna Haava oma luulega on tahtnud eesti rahvale öelda, sest eesti rahvas on omal ajal annavad väga armastanud. Ja me oleme igal sügisel korraldanud oma loomingu võistlust. Oleme Anna Haava sünniaastapäeval aktusel tema luulet lugenud, laule laulnud. Aga sellel aastal on võib-olla natukene rohkem, sest on niisugune ümmargune tähtpäev. Ja juba septembrikuus. Me mõtlesime sellele ja keemiaõpetaja Helgi vaga ettevõtmisel oli meil terve tore päev, kus me kogusime positiivseid mõtteid oma kodu ümbrusest. Lapsed jagasime gruppidesse ja me käisime vaatamas, mis on siin palal. Selles paigas siis niisugust imeväärset, mida saaks valada luuleridadesse või millest jutukest kirjutada, millest joonistada või mida fotole jäädvustada. Ja päev väga õpilastele meeldis ja me pärast kirjutasime ja meil on koolimajas väljas stend suurepärast loodusfotodega ja kirjutistega. Positiivset meie ümbrusest endasse talletada ja muidugi on meil siis veel siin pühendatud sel aastal võib-olla rohkem tähelepanu kui tavaliselt. Meil on oma loominguvõistlus seekord niimoodi, et mitte kõik lapsed ei kirjutanud, vaid need, kes on ärksamad kirjutajad ja kirjutasime koolimajas kolm tundi ja valmis siis kirjatöö või luuletus või jutuga kus pealkirjaks on Anna Haava luuleread. Ja laps kirjutab väga hästi, kui tal on näiteks selline pealkiri rõõmukiiri, minu meel pillub kõikjale mu teel või vanaema helde, lahke või ka lapsepõlverõõm ja kurbus. Aga kirjutati ka päev Anna Haava kodutalus. Ja tuli päris toredaid töid, kuidas tänapäeva 12 aastane laps mõtleb ennast sinna aega, kui Anna Haava sai 15. oktoobril 12 aastat vanaks, et mida tema siis tegi, mida ta nägi ja mis talle kindlasti kodupaigast meelde jääb. Ja siis me õppisime ka, alates teisest klassist, õpetaja Pakkumine muidugi siinsest laps ise, Anna Haava kui täiskasvanutele kirjutanud luuletaja, mis on siis niisuguseid värsiridu, mida laps saaks õppida ja klassides olid väikesed konkursid ja nüüd igast klassist tuleb siis esineja, kellel lugemine paremini õnnestus aktusel lugema, see on nagu tema preemia siis ja joonistamisõpetaja, illustreeris lastega Anna Haava luulet. Seda muidugi päris raske teha, aga ometi valmis toredaid pilte, kus eriti seitsmenda klassi laps sel aastal tabas ära anna avameeleolu. Ja muidugi on siis niisugune pidulik koosviibimine kooli saalis, kus me räägime annavast Loeme annava luulet, lauldakse laule ja kogu selle tegevuse eesmärk on siis, et koolilapseni jõuaks sõnum, kui tähtis on teada neid inimesi, kes on meie kodupaiga jäädvustanud kultuurilukku ja mis on nüüd on laava loomingusse mis tema loomingu muudab lähedaseks tänasele kooli õpilasele. Noh, muidugi on palju öelda, muudaks kogu loomingu lähedaseks, sest iga luuletaja kirjutab ikka vastavalt oma ajastule. Aga ometigi on Anna Haaval värsiridu, mis tänapäeva inimesele ilmtingimata midagi tähendavad ja mille väärtus mitte kunagi ei kao. Ja see on eelkõige oskus näha oma kodu ümber ilusat ja head oskus seda tähele panna ja sellest teistele rääkida. Ja need on inimlikud väärtused, millest Anna Haava kirjutab seal koduarmastus, see on teise inimese vastu soojad tunded. See on armastus, kõige ilusam, mis siin ilmas üldse on. Et viia lasteni see sõnum, kuidas luuletaja on kõigest sellest rääkinud ja kuidas meie ise ju ka kõike seda kogeme. Armastasin palal ju küllaltki tugev, sest mõni aasta tagasi võitis ju teie kool koos kooliaiaga kodukaunistamise konkursi. Seda on muidugi väga hea kuulda ja me ise arvame, et see on küll niimoodi, me oleme siin keset metsi maakool ja öelda tahes maakoolilaste kohta, et nad jäävad oma arengus tahapoole või mis iganes. Ometi on kodu, armastuse kasvatamine inimesse väga oluline. Ja loodus on meil ilus ja me püüame igati oma kooli lastesse siis sisendada seda tunnet, et oma kodu üle tuleb uhkust tunda ja seda kodu tuleb hoida korras. On endal ka annava loomingus oma lemmikluuletused või luuletus. Ma olen alati öelnud tamme haavam, luuletaja, kelle luuleridasid üksikuid värsiridasid, tasub ikka ja jälle uuesti üle lugeda. Ja sa leiad, et see kõik on täpselt põlvest põlve inimeste niimoodi arusaadav. Ja see on nii päris lemmikluuletus, et ma ei saaks öelda ka, kui ma olin ise neljanda klassi laps, siis ma pidin lugema peol luuletus kanarbikus, kasvasin sambla süles, sirgusi olen Nõmmelil. Tookord ei saanud ma sellest luuletusest muidugi midagi aru ja lapsel oli seda õiget raske lugeda. Aga ometi see luuletus on mulle meelde jäänud. Ja see nõmmelill niisugune looduse keskel lihtne, aga ometi sooja südamega taim, kuid on. Ühendavad üritused täna siin palal ei piirdu mitte ainult Pala Põhikooliga vaid õhtu on pidulikud sündmused, ka pala rahvamaja. Ost ja külarahvale ja külalistele pakutakse täna kontsertaktus. Ja seal on külalisesineja Lehte Hainsalu, kes räägib Anna Haava luulest ja mina siis kooli vilistlastega, pakun Anna Haava kodupaigast luuletusi ja me räägime kodupaigast ja lauldakse laule. Ja ma arvan, et tuleb niisugune soe ja tore meenutus aktus.