Eesti sõduritund. Piirivalve isikkoosseis on rüüstatud, passikontrolöri kurde 12-le lennud pidulikuks lõppenud üleval sõitja Norweid neurotervis, erivalvureid. Õnnitlen teid, kooli viienda aastapäev voolt. Jõuluteenistuse. Üleeile tervitas piirivalvekooli pidulikul rivistusel merikülas piirivalveameti peadirektor, mereväe kapten Tarmo kõuts. Kool saatis viiendal aastapäeval ellu, täpsemalt teenistusse järjekordse lennupassikontrolöri. Viie aasta jooksul on siin saanud väljaõppega mitusada mere ja maismaa piirivalvurit. Küsimus kolonel. Snelisele. Kas te ei tahaks tuletada meelde päris esimesi päevi mõne sõnaga nüüd, kus piirivalvekool on saanud viieaastaseks? Missugune oli algus? Algus oli üsna üsna keeruline päev, kus on isegi raske kohe öelda. Aga Ta oli üks väike grupp aktiviste eesotsas. Andrese Erenbušiga praegune kolonelleitnant ise ja veel paar aja loolast, kes väga aktiivselt pöördus siis tolleaegse piirivalveameti peadirektori Andrus höövli poole ja muidugi, ega ka tema isiklikul initsiatiivil ja toetusel, et luua ka piirivalves õppeasutus, mis valmistaks ette keskastme juhte, sest meil oli olemas tol ajal Remniku. Meil oli olemas Kuressaare pärselja õppekeskused kuid sealne ettevalmistus oli mõeldud eelkõige Nii-öelda piirivalvurile, kes läks piirile ja täitis neid kõige elementaarsemaid funktsiooni, mida peab tegema, ja piirivalvur, kuid. Keskastme juhtidele viisime küll ka läbi juba inspektorite kursuseid, kuid need olid noh, nii mitte päris kindla süsteemi järgi, aga et luua kahel jalal all seisev, võtke süsteem, süsteem selleks saigi alustatud piirivalvekooliga. Ja ma mäletan seda esimest päeva, kui oli piirivalve elamine ja ma seal ka esinesin sellises sütitava kõnega. Ja perspektiiv oli muidugi väga suur tol ajal, sest eks siis olime ju meie piirivalvurid ainukeseks selliseks kaitsejõuliseks osaks Eesti vabariigis. Kuid ma julgen väita, et piirivalvekool on olnud sellel tasemel, milleks ta sai toodud ja arvajad väljendab piirivalvejuhtkonna seisukohta, et ta on täitnud need lootused, mis tema peale panna. Missuguse hinde paneksite kooli viie aastasele tööle. Noh, see on ka väga raske ja ma ei võtaks, ma ei ole päris, kuna ma olen ise olnud pikki aastaid piirivalveameti väljaõppeosakonna ülem, siis ma jätaksin selle hinde vanematele. Sest siis oleks ilus. Oleks viltu. Eesti piirivalve saab sel sügisel 70 viieseks. Esimesel novembril 1922 määrati ametisse Eesti piirivalvevalitsuse esimene ülem, vabadusristi kavaler Ants Kurvits. Riigiarhiivis säilib Protocol tema ametivande andmisest. Protokoll 1923. aastal, veebruarikuu 26. päeval kell 10 30 ilmusid siseministri kabineti ametivande andmisele siseministeeriumi piirivalvevalitsuse ülem kolonelleitnant Hans Kurvits ja piirivalvevalitsuse ülem abi kolonelleitnant arvedenica kellede poole siseneb siis järgmised pööras. Seaduse nõudmisel ja vabariigi valitsuse käsul olen mina kutsunud teid eraohvitseri ametivandele võtma. Sellepärast palun teid seadusega määratud vandesõnad kuuldavalt minule järele korrata sellest teadmisest, nende murdmisel ja nende vast võltsimises Teie vastutavad olete seaduse ja oma südametunnistuse ees. Mina tõotan ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile ja temast arstlikule valitsusele kaitsta Eesti vabariigi vaenlaste vastu kõige oma mõistuse ja jõuga igal ajal valmis, olles lahingutes langenud kangelaste eeskujul riigi kasuks oma elu ohverdama, kindlasti pidada sõjaväedistsipliini ja tõrkumatonid täppi peab täitma kõiki oma kohuseid meeles pidades. Vastasel korra seadus mind raskest ei karista. Selle antud ametkondade tõenduseks palun teid vandelehele omaatiaiata. Kolonelleitnant Kurvitz, kolonelleitnant Enn Pant ütlesid siseministri poolt ette loetud ametkondade vormeli sõna kuuldavalt järele ja kirjutasid amet lande lehele alla mis vallutamist toimetaja siseministri poolt alla kirjutati. Asutuse pitseriga kinnitati selle tõenduseks käesolev protokoll kohta seatav sisemist Einkond protokolli kirjutas ministeeriumi asjadevalitseja kohusetäitja Oskar Angelus. Kindral kurvitsa elutööks oli Eesti piirivalve ülesehitamine. Ehk ei mäletagi enam, et Eesti kõrgematest sõjaväejuhtidest jätkas tema järjepidevalt samal kohal kõige pikemat aega 17 aastat detsembrini 1939. Nüüd mälestati kindralid Tallinnas ja Tabiveres tema sünnimail. 10. mail möödus Ants kurvitsa sünnist 110 aastat. Missuguseks kujunes aga tema saatus. Vastus leidub Eesti Raadio arhiivis. 1991. aasta suvel avaldas temale teadaoleva Elva elanik Ants Rästas, endine politseinik. Minu all magas kindral Kurvits piirivalvevalitsuse ülem, tema kadunud, missugune tema saatus oli? Me sattusime temaga ühte haiglakambrisse, kus olid kõik düsenteeria haiged, vaat nüüd ma ei või pead anda. Kas teda tappis ära Noaga üks valvur, kes oli meie juure sinna pandud, kes oli ka kõhutõbine. Aga kes olid meelesegaduses või oli tema saatus mingisugune teine? Pead anda ei või, aga mina, minul on nagu mälestused, see hull hüppas sealt oma kardina tagant välja, võttis, tõmbas selle. Rumeenlased olid kaks naist, olid seal põrandapesijad ja koristad, põrandad kratsisid, millega nugadega. Ja see hull võttis ja lõi selle kindralile sisse. Noa rabas noanaiste käest ära. Jah. Aga kas, kas ta suri nüüd sellesse või lasti ta maha või ei tea? Sest meile vabritseeriti seal nisukene asi eritoimik meil nagu kavatsesime laagrist põgeneda, ühineda saksa armeega ja siis astuda venelaste vastu välja? Fabritseeritud, mitte mingisugust niisugust asja ei olnud ja siis meie jõugu eesotsas pidi olema kindral Kurvits. Kas teile esitati süüdistus ülekuulamisel? Käisite ülekuulamist ja, ja korduvalt. Ja ma pean seda ütlema, et kõiki Becketti ja ropult eksiti, löödi neerud lahti ja palli käed ukse vahele ja, aga mulle sülitati ainult neli korda näkku, aga mind keegi ei puutunud, ähvardati küll maha lasta kai. Kindral Kurvits sõnastas kunagi piirivalve lipukirja hoiatusena. Kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahva vabadust. Mehed, kes viimases sõjas hoidsid püssi suud ida suunas teavad hästi, mis nähtus õlifilter laager harva, kel õnnestus seda pärast sõda vältida. Üks selline laager asus Tallinnas Koplis. Seal oli ta nii, et noh, seal sõjaväeline kord ega mina sisse tulin, seal teati kartoteegi kaart, vene major oli too koduülem ja ja noh, sinna saigi see, ega vaata, kus algselt juba siin oled siia jäitma, siis parem, kui sa räägid kõik nii, et hiljem midagi muud välja ei tule. Ja siis esimene kord kutsus siis ülekuulaja, see hakkas siis, ega seal juhtu, kuulamine käis kogu aeg, vaat seal hulka mehi koos. Et nüüd tuttav, kes on tuttav, kes on tuttav? Minul, põld, kedagi tuttavat? Paar tükki, kes tuttavad olidki nuud, ütles kohe minule nagu ma sisse tulin, vangima stuudiumi hulka, sina ütlesid kohe, et ega me ei tunne nüüd kui ei tunne, siis ei tunne. No ja esimene koht, tema läks tõlki otsima, ei saanud tõlki. Ja teine teinekord siis oli, mõni nädal oli möödas, kui teinekord kutsus välja ja no läks uuesti tõlki otsima. Ma vaatasin, eks ta nüüd tõlgi üles otsib, et mine sa tea, mis kurat välja tuleb, lein tema sineli selge ja. Babaha pähe ja. Rihm Lagaaniga vööle ja aastusin väravast välja. Värava tunnimees leid, kuld, püüa. Tramm tuli Kopli poolt ja tõstsin käe üles. Trammijuht aeglustas seda sõitu. Tottens don seal kohe sitsi mäe peal üleval. Hüppasin trammile pääle, sõitsin. Norra põld, lõperet järgmine päev vahetasin sineli, papa anti üksik metsajope ja üks mütskab. Elu oli huvitav. Kõnelejal seisab pikem jutusaade Eesti raadios alles ees. Boris Reiljan on omaaegse Eesti sidepataljoni pois. Juunis oleks meil põhjust meenutada sündmusi Raua tänava koolimaja juures, kuhu 40. aasta suvel okupatsiooniväe saabudes majutati meie sidepataljon. Seda meenutab ka volli prähing, samuti sidepataljoni poiss. No aga sel päeval, kui see ülevõtmine või see, need õnnetoojad tulid, sel päeval ma olin, päeval olin linnas, aga õhtul läksin tagasi ja, ja siis olid juba meil mopi püssid, olid välja võetud kastides kõik. Ja ma vaatasin lohet minu püsseliga kadunud ja Ma võtsin ka omale siis ühe püssi seal välja ja hakkasin siis ta poti välja lükkama, sain puhtaks ära lükata. Meid võeti siis paigale aulasse seal, palju mehi seal ei olnud, sellepärast et mina olin seal raadioklassis ja seda oli ainult, mis meid oli, üks 40 meest oli seal, aga peale selle oli kolmanda kompanii mehed olid ka seal. Nii et väga palju neid mehi seal ei olnud, võeti paigal ära ja siis öeldi niiviisi, kes tahab minna vabatahtlikult välja tunnimeheks, noh, kõik olid minemas. Siis üks mees, Mandre, see meie mees, see läks siis välja, mina läksin veel oma püssiasju ja padruni sil, läksin tooma ja kuulsin, kui laskmine hakkas peale. No siis ma läksin ka sinna ülesse aulasse. No ja seal siis me olime akendest, andsime seal vastutuld, sinna tulid siis need soomusautod tulid ka ja punaarmee punaarmee soomusautod olid, jah, kolm tükki oli, mis mina neid nägin seal. Aga need. Kaasas need ju ronisid sinna vastasmaja katusele ka. Aga seis selle kutsus mul ära mul kõrvalt mees, see ütles, et see mees ei kõlbagi üles jätte, kutsus teisi alla, tuli nagu mättasse talla. Siis oli tükk aega oli see tulevahetus, juba hakkas täiesti valgeks minema. Ja siis tuli kindral roperg tuli sinna Tõnisson radberg, see, kes ennem oli võrdsuse valitsuse ülem, aga siis ta oli määratikas sõjaministriks Veeaa varese valitsuse sõjaminister, sõjaminister. Nojah, ja see siis tuli, ärge laske, ärge laske. Ja lõpuks siis tuli niisugune alandav asi, et meil välja tulla, käed üles tõsta. Kui meid kuulab nendes sündmustes kaasa löönud sidepataljoni ajateenijaid, andke endast märku. Seame kokku ühe meenutuste saate ja anname laupäeval, 21. juunil kell 16 rahvale kuulata. Igas sõduritunni saates on räägitud ka rinde mälestusi. Seekord jutustab idapataljoni mees viljandlane Ago truu. Tainas ööbisime ja saime Mart enda räige, tähendab teadmisel Mart Sanderi ja jaotada see laiali. Kui tuleb käsk võtta need kahe idapataljoni, ei ta kompani kokku, venelane on griva soost läbiv tunginud Ligile pauverele. Usud mete, näe, võtsin meie oma riismetega, jäid meie köitsime koduma, puhkused Firdrelge kõik sinnapaika. Oma riismetega panime väelase edasitungi seisma tagasi, mida ta üle Narva jõe ei suutnud ja jäigitatasin tõrgimata ikka koti ikka püsima. Aga olime ise seal kolm, neli päeva, mis me olime rõngasse võetud. Sakslane püüdis stuudios ja nüüd Munitsiooniga ka nüüd varustame. Aga muidugi võib, võib öelda, et suurem osa sellest nüüd, mil lennuki pealt loobiti iraanlane et suurem osa sattus venelaste kätte ja kui meie saime, siis need venelased vanni saime hiljendatu veenlase taskus oli küll kuiv rukkijahu ja meie konservid, šokolaad, šokolaadid, nad ei julgenud süüa. Öeldi, et need on sihilikult meile andnud mürgitatud, aga meie poisid said jälle venelase kätte, panid nahka kõik mingisugust mürgitamist, et. No ja siis me olime igatahes seal. Kuni aprilli lõpuni, eks te tegite oma töö nii hästi seal sellepärast, et te olite rinde karastusega mehed juba, kuigi te ütlesite, et riismed ainult, aga kes oli omal kohal, iga mees oli oma kohal ja võib-olla mina isiklikult mõnundanud teisi sõpru, kes on selle arvelt. Et see ei olnud õige see toiming, et mehitisena essi alla nüüd 20. diviisi alla allutati, oleksime tähendab väikese löögirusikat võtnud kõik need kolme idapataljonid, mis meid veel järele vaid need riismed seal kokku väiksus, väikese Eesti üksusena püsinud ei oleks, rohkem võib olla kasu teeninud konjevi hajutatuna. Nüüd mopimis, aga võta teed, palju aega ei olnud, aega ei olnud, jale õpetaks need mopimehed välja, ei vaja väli väljaõpet ja noh, siis meie need vanad nüüd idapataljoni võitlejad siis jupijumalatakse kululiselt jupi jõuame, ütlen seda, et noh, jaoülemad, eks kulusid kõik marjaks ära. Need olid, ma pean ütlema, et need olid mehed mul juustu Karla, Tartu poiss. Aga kuhu me ta on, meil ei ole ju taanduda. Meie ö taandunud meil varsti olla maja uuesti meres, meri on läinud maania Tiger, kuhu me taandume, et ma lasen nad kuradid puruks. Kuuli pilt, Ma lähen kuradi purjus, aga ei taandu. Ega, ega meie oleks taandunud kaaded. Sinimägedes jäime püsima. Meie riismed saime 47. rügemendi põhialuseks, kas oli venti rügemendi vendi rügement ja just ja jagades ja seal ainult kaks pataljoni soodanud sai esimese pataljoni ülemaks ja siis Rebane sai teise pataljoni ülemaks. Mad, ma ei tea praegu risti ette, ma ei tea, kuidas mina sattusin kohe. Hooaeg oli soodeni juures. Kuidas mina sattusin rebase juurde ja hilisem, nii et sõja lõpp oli Rebase pataljon ronist sees, pataljonis, 200 kompanii kogu aeg algusest saadik, mon kaheksasadat, kompaniisid aske kompanii ja seal 200 kombel laskekompaniis seal seal seal lõimuda viimased lahingutega. Kas sul oli see, kui venelase Suuropensi algased saad ja kui ta murdis ennast 46., mitte mitte meie meie rügemendi leiust 46. rügemendi, mis asus meist, oli Narva-Jõesuu, Narva, mina olin vahetult surnuaia juures oma laskerühmaga. Ja siis alfons tuleb ja ütleb mulle nii. Rebane, tähendab Rebane, Alfons Rebane, tõmbatrium, kaevikute joones, demontriin positsioonist. Ja tänu sellele venelane müttis Semjon kaevukate jooned, et ametlikult puruks kamee pidasime naeru ja hoidilise, meil laskemoona oli vähe ja miinisee oli ka väga vähe, seal just vaenlase suunas on üks niisugune lohk oleks madal ja soojakele seal jooksis, mis Narva jõkke suunade. Et sinna kuulipilduja tuli, et kui venelased ründa, beib kuulibida tuli mõjusa poisina üksikud miinid hoidsime selle jaoks. Aga ta ei proovinud seal sisse. Ja siis see oli öösel Ühe või pole Kaja ja kui tuleb Alphansi käsklused, et võid nüüd tagasi tõmmata ja siis tõmbasime tagasi on ja minul ei olnud rühmas ei olnud absoluutselt, ei olnud kaotusi absoluutselt kaotus huvitav, sedalaadi lugusid on ju mitmeid kuulda Rebase ja tema sõjakavaluse või ettenägelikkuse kohta. Ja öeldi, öeldakse seadet, Rebane oli julm ja nii edasi ja nii edasi. Ajas surma rebane oli selline, selline mees. Tavaliselt ettevaatus ei ole, arvu hulljulgus ei ole vägitegu. Tema kohta ei tohi mitte halba sõna öelda. Ta hoidis oma, hoidis oma mehi ja toonitas meile alati, kui meil oli, tähendab serblastele Ungari või juhtida. Et hoidke oma mehi, hoiti, meid, on vähe. Meid on väe. Nii kui. Eesti sõduri tunni abipalve on seekord adresseeritud meestele, keda augustis 1944 võeti Tallinnas Saksa mereväkke. Otsime mehi, keda laeval vartaland viidi Saksamaale ning seal suunati koonitsi laagri kaudu septembri lõpul Yammeri väljaõppelaagrisse. Palun võtke ühendust sõduritunni toimetusega. Ja veel ehk mäletab keegi sellesse üksusse kuulunud Kaarel Pautsi pärit Harjumaalt Kõnnu vallast sünniaasta 1905. Kas on midagi teada ka järgmiste rindemeeste saatusest. Rõigas Riho 1918 sündinud ohvitser, kes läks kaasa 1941 ja langes Opelnial kevadel 45 oli 45. rügemendi mehi. Vajatakse teateid tema teenimisajast ja langemise kohta. Toomel August viibis samuti noi hammeri väljaõppelaagris olevat kevadisel taganemisel 1945 saanud surma õhurünnaku ajal veel sillal. Kes teab täpsemalt, oodatakse lähemaid teateid ka teenimise ajast. Rennid teeter, 38. politseipataljoni allohvitser teises kompaniis langes juulis või augustis Tartu rindel. Arvatavasti Kärevere lahingus. Palutakse tungivalt mis tahes andmeid, allohvitser ränniti kohta, juhul kui keegi teda mäletab. Ootame teie kirja Eesti Raadio aadressil Tallinn, Gonsiori 21, postiindeks null üks 100 eesti sõduri tund. Kordame veel kord nimesid. Kaarel Pauts, Riho rõigas, August toomel, Peeter trennid. Jääme ootama teie kirja, sest keegi siin Eestis ootab teie kirja. Nii kaugele ei ole eemal. Sõduritunnis tegid täna kaasa kolonelleitnant Nellis, endised rindemehed Boris Reiljan, valli Brehing, Ago Truu arhiivilindilt politseinik Ants Rässas ning saate koostaja Lembit Lauri. Kuulete Eesti sõduritundi iga kuu viimasel laupäeval samal ajal. Läksin, mina läksin mina läbi külatänava neiu pani parajasti kinni õueväravas. Ja kuidas elu või niisugune, vastas mulle ise vaatate ilma abi alla eile sõitnud mammid aia linna. Seda kuuldes palusin ma neiukesel juua. Oleks kena, kui ta mulle ka tüvest võiks luua. Astusime tuppa, kus ohtralt kapakalja äratena neiuke ei lasknud enam välja.