Eesti sõduritund. Juulikuu 11. oli Tallinnas endiste sõjameeste suur kogunemine korraldajaks Eesti vabadusvõitlejate liit, soomepoisteühendus ja vigastatud sõjameeste ühing. Kaugelt üle 1000 mehe võttis osa mälestusjumalateenistusest Kaarli kirikus. Kui palju oli viimases sõjas neid, kes lahinguväljale jäid kelle põrm puhkab teadmata, kus või siis maatasa tehtud sõjaväekalmistutel? Me ei tea seda täpselt tänapäevani. Ja ei saa vist iial teada. Ei saa märkimata ja kiitmata jätta Kokkutulnute väärikust kes kiriku uksel valitsevate videokaamerate vahelt läksid oma teed omale peole. Sakala keskusse. Aktusel. Kõnelenud riigikogu liikme Mart Laari pikem ettekanne pakkus muuhulgas järgmise mõttekäigu. Võime läbi järgi vaadata, nagu paljud ka teevad ütelda, et see võitlus oli mõttetu. Miks seda peeti, kaotas, oli nii palju, sellega ainult pikendati sõda maailma selle polnud mingit mõtet. Sama hästi võiksime ajaloolaste suhtuda niimoodi, et õigustatud on ainult need võitlused, mis on kokkuvõttes edukad. Sest kui 1918. aastal oleks kogu Eesti rahva arutelud samamoodi, mis seal salata, paljukesi samamoodi arutasid, ei oleks meil Eesti vabariiki, sest see olukord siin ei olnud sugugi mitte parem ega sugugi mitte palju lootusrikkam kui see, mis valitseb meie 44. aastal. Sest just see, mis on meie rahvas tegelikult hoidnud läbi aegade, on vankumatu tahe. No sellel hetkel, kui on väiksemgi võimalus seda võimalust kasutada isegi siis, kui sa ebaõnnestud oled sa teinud õige teo, mis õige tegu läheb kuskile kirja. Ja kui seda õiget tegu poleks tehtud, siis ei oleks lootust vabanemisele minu põlvkonda, kes ma olen üles kasvanud. Sündinud 1960. aastal, sügaval nõukogude perioodil. Põlvkonda, mida omal ajal loodeti, mis unustab Eesti ajaloo ning unustab selle vabadusvõitluse minu põlvkonnale oleks olnud väga raske uskuda Eesti Vabariiki. Tähendab, et kui poleks olnud teil siin täna saalis istuvaid mehi ja naisi, kes poleks selle Eesti riigi seisnud relvaga käes. Sest kui me poleks võidelnud, kui poleks olnud neid lahingutes seda kangelaslikku vastupanu, mida ta osutasite. Meil on olnud väga raske aru saada ja see riit tõesti midagi nii väärtuslikku oli. Teie võitlus ja teie vastupanu oli see tasandas teed tänasele Eestile ilma teie võitluseta ja ilma teie eneseohverdus, et ta ei oleks olnud võimalik SIND taastamine. Ja selle eest on Eesti riik igavesti teile kõigile tänu võlgu. See võitlus oli jah, õnnetu võitlus lõpeb nähtava kaotusega. See katse Tallinnas 44. aasta septembris alates 12.-st septembrist taastada Eesti vabariigi iseseisvus lõppes ebaõnnestumisega. Kuid ometi seda tekki. Ja õieti tehti, et teksti, sest just see kapsa annab meile lõpliku õigustuse väita seda, et eesti seisis selles sõjas mõlema suurvõimu vastu. Meie taastasime esimesel võimalusel, kasvõi siis neljapäevaks siinsamas Tallinna oma Eesti riigi. Me võitlesime seda tehes nii sakslaste kui punaarmee vastu. Heisime olgu ühes või teises mundris oma Eesti sinimustvalge lipu all võidelda. Ning kui nüüd tänapäeva Ühe meie naabersuurriigi saadik soovitab, meil saab hakkama ajaloolt minema kustutada, öeldakse, et parem on. Kui eestlased ei mäletaks 1944. aastal tehtud katsete taastada siis ei kavatseme seda teha. Sest unustades selle, unustame ära ka oma Eesti vabariigi ja kui neid katsed poleks tehtud ja kui sul on võitnud, poleks veetnud siin, ei täitvat me tänavu mitte Eesti vabariigi kaheksakümnendat aastapäeva. Hoian seda juhtmeele. Hoiame meele selleks, et Eesti püsiks. Sest kui me unustame oma vabadusvõitluse ja vaat et õnnestub meil pikemalt püsima jääda. Järgmisena kuuleme väljavõtet soomepoiste ühenduse tegevesimehe Raul Kuutma sõnavõtust. Täna on siin saalis 10 korda vähem mehi, kuid need meie ridadest langes. Jäi jäi tundmatusse haudadesse. Meie siinolijad. Peame tänama saatust, võimaluse eest elada vabas Eestis. Tulla kokku ja meenutada Karmel reaalseid. Me peame rääkima sellest, mille nimel me võitlesime ja mille nimel aparaadid tuhanded oma elu. See idee oli meie rahva vabadus ja riigi iseseisvus. Nii lihtne, kuid tolleaegses olukorras Toodetesse, mida kasvatas vabadussõja vaim ja Eestis, arene veel. See oli rahvuse uhkus ja soov ise määrata oma saatust seal reaktsioon nõuna prodokupatsioonile ning sellele järgnenud küüditamise ja teraline Nõukogude võimu poolt taheti ühe väikese rahva õigustatud võitlus määrida natsionaalsotsialistliku poriga millega eesti rahval polnud midagi ühist. Ja kahjuks pole tänaseni Eesti ajaloolaste ka valitsuse poolt öeldud, välja selgeid seisukohti Eesti saatus aastate kohta. Nooremad inimesed ei tunne objektiivset ajalugu. Selle selgitamisel on puudujääke ning koolides kui ka meedias. Meie põlvkonna rasked kaotused sõjas langenud mena vigastatud tema Siberi sunnitöölaagrite orjadena sina surnutena ning ühiskonnast välja tõrjutud täna on põhjustanud korvamatu kahju meie rahvale. Taandanud selle elujõudu ja arvukust. 50 aastat okupatsiooni on oluliselt mõjutanud rahva tõekspidamisi ja eetilisi põhiväärtusi. Tahame selgelt välja öelda, et aegses Eestis valitsenud vaimu on vaja ka tänapäeval. Riigikogu liikmena tõi isikliku tervituse vabadusvõitlejate kokkutulekule teise põlve vabadusvõitleja Enn Tarto. Teatavasti Eesti vabariik praegu lähtub kahe okupatsioonikontseptsioonis kuid samas me austame kõiki neid, kes on võidelnud Eesti vabaduse eest. Teame, et Saksa okupatsiooniaeg kukkus kas siis põhjendatud või põhjendamata, selle peale ei aruta umbes 7000 Eesti vabariigi kodanikud, seda on maailmas laialt valgustaks. Kuid nõukogude vene okupatsiooni ajal hukkus 100000 Eesti vabariigi kodanikku. Lisaks sellele veel 270000 represseeriti umbes 100000 olid sunnitud Eestist põgenema. Mis vahe on siis sellelt seitsmelt 1000-lt sajand 1000-l noh lihtsalt 14 15 kordan, üks arv suurem. Ja kui minu käest küsiti, et kuidas sa julged sinna Sakala keskusse minna. Et kuulge ometi tuhanded ju hukkusid osaliselt ka nende kaudu, kes olid sunnitud kandma võõrast mundrit siis mina vastasin. Aga kuidas ma julgen sinna Toompeale minna? Seal on 65 protsenti endisi kommuniste. Ja ma tahaksin öelda veel et ma olen sündinud 1938. aastal. Esimene ilumälestus on 41. aasta küüditamisest, mõni üksik, seikume, põgenetlemine 20 neljandat aastat ma mäletan juba hästi. Ja ma olen selle elav tunnistaja, et Eesti vabadusvõitlus oli lakkamatu teie võitlesite erinevatel rinnetel tõesti, kogu maailmast käis võitlus. Võitlus käis ka Venemaa vangilaagrites. Me ei tohi seda ära unustada, kui suur roll oli eestlastel, kes olid Venemaa vangilaagrites, kes valgustasid seal teisi vange teste, rahvustest vange ja valmistasid sellega ette kurjuse impeeriumi Nõukogude liidu lagunemiseks. Meenutame kasvõi Arnold Susi, kes valgustas Aleksander tontoliitorite, milline roll oli temal? Et selle Vene imperialismi kõige õudsemad osa stalinismi paljastada ja hukka mõista? Veel kõneles Soome sõjaväes teeninud eestlaste pärimusühenduse esimees kolonel Matti Lucari. Taasiseseisvuse oma jõududega kusjuures ai saateks relvadeks oli vabaduspüüe rahvustunne ja kõrge rahvuspuutu. Sellest, mis toimub Eestis aastatel 1900 39 kuni 45 on soomlaste teadmise üsnagi puudulik. Ajakirjanduses on palju kirjutatud poistetes ja metsa väljuvusest. Aga eestlaste võitlus, mis toimus Eesti pinnal uuesti maalast tungiva punaarmee vastu olnud peaaegu kiitma. Liit sidus 1050 saia 44. aasta suvi, eestlased ja soomlased toelisteks Elva vennalik. Teises maailmasõjas on need siis peatada vaid üks puna armee suurlinna. Ja see toimus, jätkus hoia raskeimas lahingus. Just mainisid suvel karjama kannuseid. Diana torkasid soome sõdurite kõrvale ka Eesti vabatahtlikud Soome pois. Me võime julgesti rääkida selle suveimest, kuigi on lõplikult välja selgitamata selle poomise. Siiani on väga vähe pööratud tähelepanu teisele poole Soome lahte jätkunud rindejoonel toimunut lahikutele ning eestlaste sangarliku-le hoidmisele neis lahingutes. Võime vaid ette kujutada olukorda, kui hinne Narva Joel ja sinimägedes oleks pidanud ja punaarmeel oleks Avenendus vôimalik rünedas Soomest üle lahe. Ilmselt oleks see kujunenud soomle ülimal. Saatuslik liikus austatud vedela teie poolt, mis aitas ka meid teieta toeta käsitlen ka oma rahvale, et eesti mees tahab ja oskab võidelda oma maa vabaduse eest. Nii kuulis eesti sõdur nüüd Soome koloneli suust, mis eesti ohvitseril Eesti kaitsejõudude esindajal sel õhtul ütlemata jäi. Käsk on küll vanem kui meie, kuid meil on pikkade aegade kogemus, kuidas väljendada ütlemata jäänud. Nagu ikka, sidus kokku Sainuid selgi korral sõduri õhtu, ühislaul ja ühised mälestused. Neid jätkub alati rääkida ja kuulata, kus või millal vanad relvavennad kokku ei tuleks. Eesti sõduril on läbi käidud pikk lahingutee. Põhiline tegevus oli, meie liikusime ju linde ees luure ja noh, selgitada. Rahvas oli juba oma õppetunni saanud, olen ja, ja see oli võib-olla suhtumine. Venelastesse oli juba haige selle aasta jooksul väga palju muutunud, sellepärast selle, kui nad olidki mahlakini, suu ammuli, eks ole. Ekspordi. Aga muidugi see aasta näitajate hoopis midagi muud, eks ole. No eks ole, kellel tahtis näidata? Ma ei saanud aru, mida ta näidata tahtis ja siin oligi niiviisi, tead, sa oled, siis hakati Tallinna nii-ütelda. Liikusime siin vasakult tiivalt üleni ja üdini Ülemiste järve kõrvalpuhastusjaama juures, niikaua kuni sinna järve Sa tead, miks need tulime välja ja tol ajal ja siis viimane lahing oli meil praegu, kus on Vabaduse puiestee ja Viljandi maanteeristi jääl. Kohus oli vana kõrts tema peale. Eks ole, lillekõrsi juures oli, vastake, vene madrus ei, nendele lennukitele viimase lahingule täna tulimegi linna linna sisse ja meie üksus paigutati Kaarli kiriku, no kirikumajja, see, kus praegu voodi, hambapolikliinik ja eks ole, ja ma teagi, pistab nüüd momendid seal vot sinna majasse balti meid nii-ütelda korterisse ja need viidi alla linna sissepoodide ja, ja helisid kohtade peale valvesse panna. Ja mina teisi, kelle ka Armani poe raekoja nutma, toa nüüd jääbki. Esimeseks nägin ja kuulsin, et me oleme eestlased Oijumale, kellelt kurat ära tapsid, puisutada ja lilli ja süüa ja tassiti, pakud. Vene asemel need palli sinna poodisid valvama teadet, keegi ei tule sinna rüüstama või lööve pagulate kliendid ära uputada. Jää niiviisi, meie siin Taninas hakati seda üksust ümber formeerunud. Läinud nädalavahetusel tulid kuuendale suve kohtumisele Elvas Narva pataljoni mehed. Klubi Viking Narva on näidanud end tegu võimsa ühendusena. Kaks tüseda köidet rikastamas sõjaajalooalast kirjavara kolmas koostamisel ja peagi ilmumas. Lisaks üksiku mehe Mihhail penti süvauurimused teise maailmasõjaoperatsioonidest, mis vääriksid avaldamist sõjaajaloolises ajakirjas. Kui selline meil oleks püsiv side, on meestel loodud mujal Euroopas ja teisteski maailmajagudes elavate relvavendadega. Noh, väljakule, kus lasketiir ja Raadi laupa. See oli ainuke saksakeelne laulmise laul. Marleen Heimar leni laul, meie laulsime, meie laulmine, kuldne õhtupäike. Aga töö töö Pattis, kui ma siin Lasnamäe debatis on Tallinnas Tallinnas TÖÖ patiste, siis Pirital käisime saunas terves Rootsis, igavesi kaltsakad. Iga meil mundrit ei olnud igav. Kaltsud kellelegil seljas olnud. Ja siis laulsime seda laulupoisid Vii sideme anni, Adri org. Ja ma räägin aga rolle peale nägeda rusikat, raputasin Ma lähen oma vanad sõduris Elmar Jompolima Marian ja aga ta jäi kadunuks, kui me oleme koos metsas, olime temaga veel, tema oli niimoodi. Ema oli eluaegne sõnadele, tal ei esine, esimese klassi raudristimees oli, temal oli siis niiet et tema kullis saksa, sest et temaga rääkida. Talvekad alla ja keelega vastesse, mis see tähendab? Ja oligi siis muidu ei saanud, ülendas kuus kuut geenist tähendab laitmatult siis said ju midagi, aga tema oli niimoodi, seal on nii palju patjade, ta elu pole saanudki. Eluaegne, kellele algas rumalal? Tollel kolmugi? Ei olnud absoluutselt ei ole ja võib-olla ka. Aga tema oli Stotsu pühend. Kuidas too trupiülem oli? Laulude spitsion, suu pole meie kolmas või alati pidevalt tööd, kaua ta on, väga hea, sõdurid on jäänud sõdurite mälestus lahkaks sead sõprali, Hando Ruus, mul seal. Sambla all. Vead sõdurit pidasime lõpuni välja ka nii kaugel testides üteldi metsas ka veel koos ja me oleme metsas koos olümptopagoid nimetades olime oma grupiga. 44 40. Jah, ikka oli niisugune lugu. Metsalahingud. Ja läksime sinna pataka peale seal ringkaitse venelastel alu puudest laudade eeskätt. Ning kaitsesin ja läksime sinna. Lombikarva üks vene vanavanemleitnant puuriida tagant tõusis üles, lasid Jombile kõrile. Siit ja jai läks tead pere Ridala, et. Ja kahe meetri kaugusel seal vere juba läks ja pani laika. Ja, ja minul ei olnud muud teha midagi, mul oli kolm granaat, sigaret. Võtan, tõmban kraadina. See kohutav viis sekundit aega. Granaadi lõhkenud, valasin, õli toidab ja, ja lasin ma, ta oli umbes noh, ütleme viimane mäng nii kaugele. Viskasin granaadi maha ja läind jalaga. Momendil lõhkas lendas õhku. Seal jala jaoks mõeldud ei hoolinud. Ma tegin testi ja huvitav, mina pihta ei saanud. Nii ligidalt saab haavata. Öeldakse söönsoldaapinglükmussain, aga see oli juhus, mina sain kokku Sõnneli. Mani sain foku, tähendab klaverit. Säng Jombiga kokku alaveres. Aga tema rääkida ei saa. Temale uus kõri pandud. Selle laulu taustal tahaksin teha tagasipõike ja meenutada läinut kuist, sõduri tunni saadet. Nimelt rääkis sellest Mart Laar, et temale teadaolevalt laulnud eesti leegioni marssi hiljemgi Tallinna tänaval ka punaarmee eestlastest tööpataljoni rivi. Saate peale tuli väga südamlik kiri Võrumaalt mehelt, kes pidi kandma võõrast vene vormi, et juhtida tähelepanu kõrvale metsavennana varjuvalt vanemalt vennalt, kahe lapse isalt. Muide, see varjamine kestis 12 aastat. Nüüd aga kirjast nähtavasti teile jaga Mart Laarile, on teadmata, et seda laulu lauldi ka Eesti korpuses ja velgus avalikult kolonnis täies relvastuses. Nimelt 925. polgu teise pataljoni viienda ruudu teine rühm Kuuramalt tulles pataljoni ülem major erzin, rahvuselt mustlane, lõi hobuse seljas sõites käega takti. Meie ei julenud aga üksteisele otsagi vaadata, et mitte naerma pahvatada. Venemaalt tulnutele ei olnud muidugi aimu, kelle rivilaul see oli. Rühma ees astus Tallinnast pärit vanemseersant eestiaegne piirivalvur, kes enne Pärnut soovitas seda linnas mitte laulda. Eriti meelde jäänud aga Märjamaa, kus algul rahvas oli üllatusest tumm kuid nähes meie irvitavaid nägusid nähtavasti täitmas ja oh seda märulit plaksutamist ja lilli. Seda ei saa unustada surmani. Mina ei tea, kust teised teadsid seda marssi olukorrast tingituna seda üksteisest ei päritudki. Aga omavaheliste juttude põhjal võis aru saada, et enne olid mõnedki teist vormi kandnud. Mis üldse laulmisse puutub, siis mingeid käske ega korraldusi, kuni Tallinnani ei antud, aga männikul, kus oli päevane puhkus, teatati nimekiri, mida võime laulda. Nähtavasti oli siiski poliittegelastele meie häbematu, sest ette kantud. Nii palju siis sellest laulust ka teise poole pealt. Lasteabikeskuses oli väga pika nimega Eesti represseeritute meditsiinilise rehabilitatsiooni teenistuse MRP ja meil on seal tähelepanekuid selle kohta, missugune on represseeritute hingeelu, kusjuures mitte ainult okastraadi taga olnud represseeritud, vaid siinpool okastraadi, nagu interahvatleda kõigepealt selle hirmu all elada. Totaalse jumala elades oli ja need tähelepanekud lubavad väita. Need on meie uurimuste senised andmed, et niisugustel meestel nagu seda Narva pataljoni mehed, kes olid, keda iseloomustas kõigepealt surmapõlgus seda ainult tavalises mõttes siinses poeetilises mõttes, vaid ka lausa sõjalises mõttes läbimõeldud tegevus, sealjuures surmapõlgus, see on meil võimaldanud ellu jääda ja toime tulla ka äärmiselt raskete tingimustega, sest suur osa neist sattus samuti kulaagi. Elasid seal 10 aastat surematute kambris ja see on võimaldanud neil toime tulla nii, et nad on eneseks jäänud ennast säilitada. Ja selle, meie kordan uuringutest testide teaduslike uuringute najal, mis meil praegu küll pooleli aga esialgsed andmed lubad seda väita. Toime tulla kannatustega ohuga elu, Hogandi võimalik mitmeti, alates usust, religioonist, usus, kõigevägevamat usus, saatusesse, isamaalisust ja kõigis nendes vaimus kuni reetmisteni kuni agressoriga mööbliga samastumiseni välja. See on toimetuleku viisid. Me oleme nendega tegelenud ja me võime väita, et nendel meestel, kes kuulusid ja kuuluvad praegu Narva pataljoni, on omane toimetulek Nende sisemiste jõududega, mis neil olid siis, kui nad läksid surmapõlgusega sedasamast Narva pataljoni võidelda ja nad on paremini säilinud. Nende hulgas ei ole Meie andmetel ühtegi narkomaani, isegi mitte ühtegi alkohoolikut, praeguseks ei olnud mitte ühtegi rasketest inimese enesetapujuhtum. Ja see on midagi väga erilist ja see on midagi niisugust, mida maksaks veelgi juurde, mida maksaks selgitada, missuguste sisemiste jõudude reservide varal inimesed rasketes katastroofini ulatuvatest tingimustes toime tuleb. Teie sõnade kinnituseks on ka käesolev kokkutulek käesolev kokkutulekust siin huumoriga kaasuvad, muuseas ka must huumor. Kaasorca võllahuumor kuuluvad sedasama toimetuleku juurde ja Need laulud, mida me siin kuulsime, kõik täiel häälel kaasa laulda, ja need on ka midagi nihukest halbade asjadega, halbade olgu toimetulek ja see võiks olla eeskuju vääriv. See oleks väärt seda, et seda rohkem tegeleda. Ma arvan, et kui teil õnnestub see ka teatavaks teha teie omal viisil ja seda teadvustada paljudele, siis oleks meil ka praegu palju paremini võimalik toime tulla nende hädadega ja nende selle ülekohtuga, mis valitseb praegu, muuseas, me ju tegelikult mängitakse meiega ühte väravasse, see tähendab ühel poolel on alati õigus, ühed on niinimetatud võitjad, pooled teised on nimetatud kaotajad, mäng ühte väravasse, kusjuures kohtunik hoiab käes tahtliku käega sele süüdistades, süüdistades ühtesid ja õigustades teisi meie meedia muuseas ka karuteene ja hoitakse käskuga kollast kaarti või ähvardatakse punasega, et mäng ühte väravasse tähendab seda kõigile. Suur tänu tele tulemas, doktor Noor aitäh. No nüüd on siis jutuke, vahel tunnen, ma möönan relvavenna sõitsin viie aasta juubel, me pidasime natukene temaga, tuletasime Uibo mees, et temal on Mülleri dünastia kolm venda, olid pataljon Narva kaks venda nukkunud ükse Siberi laagrites rindel ja kolmas on neil meiega praegu tema kuulub meie viisikusse ja nüüd siis täna natuke meenutame ja me ütleme nii, et Kalju, sa oled viimane dünastia kiige, sa pead need kõik üle elama, kaks venda seal puhkamas ja sinu emale oleks pidanud omal ajal ordenid, et kes kasvatas kolm poega, mida ma näitlejad ja kõik andis seletusi. Kui sobib, ma ütlen vahele, ma võin ütelda, et need hädad, mis on füüsilised hädad, mis on siberi laagrites ja terroriaktides saadud, annavad ennast tunda, aga vaim, see niisugune Narva pataljoni vaimne vaimsus aitab ka nende hädadega paremini toime tulla, seda ma võin ütelda oma tähelepanu seganud Anvelti kohta. Ma segan vahele siin ju niimoodi, et seesama vaim aitab meie meestel olla mitte 75 aastased, võib-olla 50 aastaseid tehti see eneseemotsioon, hoone tugevus on nii tugev ja see mõte selleni veel, mille eest me võitlesime, mida me tahtsime saavutada ja minu see hoiab ülal. Kas nii tihti, võib-olla paljud need kukub kokku? Et vot see on selline asi, et see on tihti rõhu asemel, et ei olnud nagu doping, mis hoiab inimesi üle ja vaadake neid praegu siin ümberringi olles juhte, nukrad mees, virise ja kõik on rõõmsad, kõik on lõbusad ja kui ongi kellelegi viga, mõniga lonkab viltu, sega naeratab. Nii et pole häda midagi. Me elame, läheb kurat, ma olen ma kaks insulti olnud vahepeal ja ja nüüd olen teise grupi invaliid ja elan edasi. Kotkas. Kotkakotkas anti vabariigi aasta. On ju ei ela kui mees pärast seda, kui mees on kotkast. Lihtsalt endal on, vaata, näita mulle üks mees, kes ei ole siin kotkas väärt näide näitab mulle üks mees. Ja kui veel rääkida nii kujundlikult kui praegu. Kui inimene elab ainult minevikuga sünge minevikuga siis ta on võrreldav kellegagi, kellel on üks silm ära, kes on ühesilmne. Kui tema aga unustab rikku, siis ta on pimedad, mõlemad. Nii. Tulid? Lülitiga. Sõdurid on kuulajate poole, pöördub soomepoiss ja vana mereväelane Ants vaadre. 1000 999. aasta seitsmendal veebruaril möödub 127 aastat Eesti esimese kontradmiral Johan Pitka sünnist. Legendaarne admiral oli Eesti vabadussõja hind. Ta organiseeris Eesti rahvusväeosi kaitseliitu, ratsasalka soomusrongide ja soomusautode ehitamist ja sõjalaevastiku loomist. Tema energilisus ja organiseerimisvõime innustas kõiki vabadussõjas osalejaid ja nii võiksidki meie esivanemad meile 1900 19. aastal vabadusele. 1000 944. aastal oli legendaarne admiral taas organiseerimisvabadusvõitlus Eestimaal ja 21. augustil moodustas ta võitlusüksuse. Admiral Pitka ei olnud enam 1900 19 saasta. Toetust ei tulnud kusagilt ning vaenlase jõulise pealetungi tagajärjel rinne lagunes ja Eesti üksustel tuli taanduda liiga võitlusüksusel admiral Pitka. Kuna selle võitlusüksuse ajalugu on põhiliselt uurimata, siis kutsume võitlusüksuse endiseid võitlejaid endast teatama. Albert Hugo Dirgale, telefon 43 20 50 või ands vaadrele telefon 45 24 29. Jääme ootama teie kaasabi võitlusüksuse ajaloo uurimisel. Kordame telefone 43 20 50 Albert Hugo tilk või 45 24 29 ands vaatre.