Kultuurikaja. Tere kuulama kultuurikaja, mida täna toimetab maris Johannes. Eesti on väga väike siine, istu kaua isekeskis, sest mõte läheb hapuks ja tegijad omavahel riidu. Tänase saate läbivaks jooneks võiks olla külakultuuridiplomaatia professionaalide omavahelised kontaktid, mis ei ripu keele ja riigipiirist. Juhuse tahtel on mitmed sündmused sattunud ühte aega. Räägime saksa akadeemilisest nädalast Tartu Ülikoolis eesti läti kultuurisuhetest, mille vahendamisel on head tööd teinud tõlkija Ita Saks. Räägime Unesco rollist meie kultuuripildis kontserdihoo alguse afišist, kus kirendamas maailma tippnimed ning teatrifestivalist nimega banaaniga mis pürgimas omal kombel rahvusvaheliseks. Siia saate alguses mängiksin maga ühe katkendi ühest vanast lavastusest mis peaks tekitama mitmeid erinevaid tundeid ja mõtteid. Ta sai surma hilisel õhtupoolikul. Külavahe tee. Okassiga alla ajada, keelustati, kõrvale, kihutas otsemat teed vastu. Ja mina ei ole midagi teinud, sa võta ennast nüüd kokku, meie poeg, surnud kasse lahutusulleda. Mina. Kuula mind, nüüd palun. Tuli Telegram ja seal oli öeldud, toimus autoavarii. Ja meie poeg sai surma. Nonii mängisid Aarne Üksküla ja Linda Rummo meie teatriloo ühes kuulsamas näitemängus. Kes kardab Virginia Wolfi? Homme saab Aarne Üksküla kuuekümneaastaseks palju õnne. Üksküla kohta võib juba öelda, et ta on hea vanakooli näitleja kelle pärast tasub teatrisse tulla ka siis, kui lavastajasse või näidendi autorisse kõige suuremat usku ei ole. Ja ometi on Virginia Wolfi George siiani jäänud selle särava näitleja tipprolliks. Kuigi Olvi näitemängu esietendusest Pärnus on möödunud 20 aastat. Terve põlvkond tittesid, on jõudnud suureks kasvada. Aarne Üksküla ise on jõudnud õpetada lapsi lavakunstikateedris ja nendest lastest on saanud meie tänase teatri keskmise põlvkonna säravamad tähed. Olgu siin mainitud või Anu lampi, Andrus Vaarikut. Ometi on neil, kes näinud Ženja Wulffi meeles selle lavastuse hämmastav energiapuhang, näitleja, mängu lummus. See kõik sünnitab soovi näha üks külati jälle mõnes suur rollis, mis been ja lihvitud ja täiuslik ja kus naaria nali pole see ainus kullaterake. Draamateater alustas oma hooaega eile, nii et ootame ja loodame ikka. Ja kui me versiinia Wulfi lainel kord juba oleme, siis olgu öeldud, et värskeid tuuli meie teatriilma on jällegi toomas lavastaja Adolf Shapiro, kes täna töötab linnateatris kolmekrossiooperiga. Vahetame teemat. Ülikooli akadeemilises elus domineerisid möödunud nädalal sakslased jätkab Ago Pärtelpoeg. Tartus peeti lõppeval nädalal üritust, millele pandi nimeks Eesti-Saksa akadeemiline nädal. Ürituse avas esmaspäeval, 15. septembril Tartu Ülikooli aulas president Lennart Meri. Oma saksakeelses mees rääkis ta pikalt eesti kirjalikust kultuurist ning rõhutas eriti sakslaste osa selle arenguloos. Ülikooli rektor, professor Peeter Tulviste rääkis oma kõnes, et Tartu Ülikooli õitseaeg oli 19. sajandil, mil ülikool oli saksa ülikoolide süsteemi osa, olles seega ka osa Euroopa ülikoolide süsteemist. Tulviste mainis, et 19. sajandil tegid endale Tartu ülikoolis mitmed kuulsad saksa teadlased nagu Karl Ernst von Päär, Wilhelm Struve ja paljud teised. Saksamaa suursaadik Eestis Bert mütsel. Burg nimetas eesti saksa akadeemilist nädalat uue akadeemilise aasta võimsaks avalöögiks. Suursaadik märkis ka seda, et Tartu ülikool on sõlminud partnerluslepingud kuue Saksa kõrgkooliga. Oma tervituse akadeemilisele nädalale saatis ka Saksamaa liidukantsler Helmut kool. Nädala patroonid on Eesti president Lennart Meri ja Saksamaa liidupresident Roman Hertsog. Nüüd aga võitegi kuulata intervjuud Tartu Ülikooli rektori professor Peeter Tulviste. Ka. Küsisin alustuseks, millisel eesmärgil Akadeemika korraldati. Ürituse eesmärk oli õieti vaadata, et kas õigustab ennast üks niisugune rahvusvahelise koostööviis karm, mida me seni rakendanud ei olnud. Nimelt mõte oli selles, et iga meie teaduskond neid on meil 10 sai võimaluse kutsuda endale Saksamaalt külla üks mõnda oma teaduskonna eriala esindav saksa tippteadlane. Iseenesest see, see mõte on, on ilus. Sellepärast et kui sa noore tudengina kuulad ühte tõelist niisugust kipp kuju oma erialalt, siis see on asi, mis võib jätta jälje kogu eluks. Ja noh, mitte igal alal ei ole ju meil nagu igal teiselgi maailma ülikoolil nii suuri tibusid võtta, nagu on võimalik kokku kutsuda ühest väga suurest ja väga vanade teadvus traditsioonidega riigist. Võib-olla nimetaksime siis mõned tippteadlased ka nimepidi ära hakkame sellest peale, et sotsiaalteaduskonna külaliseks oli üks Saksamaa kaasaja tuntumaid sotsiaalteadusi see nimi, mida iga saksa vaimuinimene tunneb Wolf leppeniis kes on tegelenud kultuurilooga teaduslooga, kusjuures tehniliselt ja poliitiliselt põnevast lõikesalati ja kes on nüüdseks juba õige mitu aastat juhatanud ühte niisugust tippuurimuste keskust Berliinis. Ja temal oli ka see au, et ta pidas ürituse avaloengu ablas. Jah, teema oli. Et kas maailma euroopastumine jätkub ja kui, siis mis mõttes ta jätkub minu meelest väga värskendav ja põnev loeng, tekst on meil olemas ja kokkuleppe autoriga ka, et me anname selle välja oma aulaloengute sarjas. Usuteaduskonna külaline oli professor tüngel tüübingenist kes on Saksa tänapäevaks tuntum dialooge ajaloolastel ja üldse filosoofiateaduskond. Oli rõõm oma külaliseks pidada Göttingeni ajalooprofessorit. Puukmanni, kes on keskaja uurija ja muuhulgas tegelenud ka Eestiga lähedaste teemadega nagu saksa ordu ajalugu ja kes peale kõige muu on, on abielus kunagises väga tuntud Tallinna linnaarhivaar Paul Johansoni tütrega, nii et ka isiklik side Eestiga olemas. Matemaatikateaduskonna külaline oli professor Hakpuškiilist bioloogia geograafia teaduskonna külaline oli geoloogiaprofessor Berliinist professor, et man, ta parem meil siin lugenud ja tänu temale on õige paljud Eesti geoloogiatudengid saavad võimaluse uurida Saksamaal selliseid pinnavorme, mida meil lihtsalt ei ole. Me peame üldse vaeva nägema selleks, et kõik meie suhted oleksid alati kahepoolselt. Kui ma nüüd natukene ette tuttan, siis ütlen ka seda, et minu ettepanek oleks, et järgmine niisugune Eesti-Saksa akadeemiline nädal ei toimuks mitte Tartus, vaid Saksamaal. On päris loomulik, et vahe on olemas. Need maad ei ole võrreldavad ei oma suuruse poolest ega selle poolest, et ühes on kümneid ülikooli ja teises üks klassikaline ülikool. Aga seda kõike silmas pidades on siiski võimalik korraldada niimoodi. Ma usun, et igast meie teaduskonnast üks tippteadlane läheks ma ühel ilusal päeval ühte saksa ülikooli külla teeksime samasuguse väljasõidu Saksamaale, nagu nüüd tegid sakslased siia majandusteaduskond, rõõmustasime külalisi, professor, tantsin Bachi üle Hamburgist. Kehakultuuriteaduskonna külaline oli professor Leemann malmist, kes rääkis nii hästi väga üldistest spurdi teaduste probleemidest, kuid ka konkreetsematest asjadest, millega ta ise kitsamalt tegeleb. Õigusteadvusküllane külaline oli seekord mõisteri ülikoolist. Meister on üks meie niukseid, võiks öelda lähedasemaid, partneri ülikoole või sõprus ülikoole Saksamaal. Väga paljud meie mitte õppejõud ja tudengid on seal käinud ja väga hea kontakt rääkis sellest, mille poolest erineb tänapäeva õigus mõtlemine klassikalisest juriidilisest mõtlemisest. Arstiteaduskonna külaline oli professor Sirts Hallest ja füüsika ja keemiateaduskonnas professor vinnaker Ellangenist. Kõik need külalised pidasid tipptasemel loenguid ja viisid läbi seminare nendes teaduskondades, mille külalised tulid. Seal toimus mitte ainult Tartus, vaid ka Tallinnas. Miks nii? Öelda, et toimus ka ka Tallinnas, on liialdus. Tallinnas toimus saksa saadiku vastuvõtt reedel. Õhtusöök reedel ja nendele kahele eelnes reedel kell kolm pressikonverents rahvusraamatukogus. Nii et ja külalised vaatasid Tallinnas ringi, nii et nädal toimus ikkagi Tartus, on, mul on hea meel just selle üle, et see on see asi, millest need tudengid said, on paraku niimoodi, teaduse tegemine on üks niisugune ainevald niisama nagu kaunitar, kunstid, kus väga palju oleneb sellest, kes on olnud õpetaja või üldisemalt öeldes väga palju oleneb sellest, kes on need inimesed, kellega sul on olnud elusat kontakti. Üks asi on lugeda teadust raamatutest ja teine asi on kuulda tippteadlast oma erialal ja kui kuulata, kuidas teadlased oma karjäärist ja oma eluloost ja nii edasi räägivad selleni välja, et näiteks pärast seda väga ilusat sümfooniakontserti oli, oli väike vastuvõtt Vanemuise kohvikus ja sellesama õigusteaduskonna külalisega professor kantsenbachiga tuli kõne alla niisugune lugu, et kui ta kuulis tudengina rahvusvahelisel konverentsil kuidas vestlesid omavahel väga tuntud Eesti jurist Ilmar Tamme, lohk, kelle nime me oleme viimastel aastatel kuulma ja, ja kelle tegelikust tähendusest väga vähestel Eestis üldse on aimu. Tammelo dialoogi ühe teise teadlasega. Ta ütles, et ta mäletab tänase päevani ja see oli niisugune asi, mis oli tema jaoks kohutavalt tähtis. Hiljem see see jutuajamine pärast tõsis, kuulis juba Tammelu ettekandeid ka. Mõte, kui mõned meie tudengid said nii niisuguse impulsi jääb, võimalus selleks oli olemas, siis on see üritus ennast täielikult õigustanud. Üritust pidas paariliseks oma kohalolekuga austada ka vabariigi president. Mul oli eriti hea meel selle üle, et president leidis aega ja võimalust mitte ainult osaleda pidulikul avamisel, mis iseenesest oli juba väga kena, eriti veel silmas pidades seda sisulist ja huvitavat ettekannet, mille president seal tegi vaid ta jäi ka pikemaks. Nitro oli võimalus vestelda õige mitmega nendest meie külalistest ja ühel hommikul istusime mõlemad presidendiga ja kuulasime professor Buckmanni loengut, kes andis konspektiivse ülevaate maailma ülikoolide muutumise või arenemise etappidest nende tekkest alates kuni peaaegu tänase päevani välja. Nii et president jõud ikka päris akadeemilisest osast osa saada, mitte ainult sellest seltskondlikust ja pidulikust tasast. Ei saa me läbi Lätita, ütleb laulusalm Jaanisainis Imanssijadonis Edmund, tas rutsitis Albersbels Astrid Ivask. Need on vaid mõned nimed läti kirjandusest, mida tunneme tänu Ita Saksale. Ja muidugi läti Idainad. Laulsin Endel kullast krooni kaksi hõbesõrmust. Mis sa kostad, vanem veli, kui ma võtan eesti naise eesti naine lauluga äkked veab härjaga. Olin mina olin mina kolme kallist hoidemasse tulukest, võtmekest, lapsukest, ta käskis. Oi Vellekki, oi well, leke on sul aga pruubike kinnastega, lehmi lüpsab, vihlaga, voodid, kohendab kõmisev kõmisev. Mis seal Riias kõmisev? Sõsar Ale vaka taoti, temal kolme veljed kesta, Isabeli ema veli, sõtsi enda oma veel. Isa veli vaka tagus ema veli võtmekesta sõtsi enda oma vili, kullast kaan ta pääle. Läti rahvamuusika, mis kõlab esitaja vangis, murdub panenud Riia Ülikooli etnomuusikaõppejõud ja valdab võrdselt hästi torupilli ja kannelt. Sikusarve ja parmupilli. Jälle tuli Tallinnasse, et muusikaga ilmestada Lätis saatkonna korraldatud kirjandusõhtut, mille ajendiks oli Läti Vabariik. Nii kõrge autasu üleandmine läti kirjanduse vahendajale tõlkijale Ita Saksale. Kolme tähe orden on vanad traditsioonid. Kas autasu, mille rajas sõjaeelse Läti vabariigi president Ulmanis? Rahvusvaheliste suhete loomisele Iidee saksa panus Eesti ja Läti kultuuris suhete loomist ja tugevdamist saab, on tohutu ja mul on väga hea meel, et tema jätkab seda väga rasket suurt tänu itta ja paju edaspidist loomingulist edu. Nende sõnadega andis ordeni üle Läti vabariigi suursaadik Eestis Andris bee, paluks kirjandusõhtut, juhtis läti kirjanik, Eesti luule, sealhulgas Kalevipoja läti keelde tõlkija kontars koodins. Sest nimelt iga tõeline kultuurikontakt tähendab üksikute inimeste sõprust ja tegelikku huvi üksteise töö ja mõtete vastu. Tõlkija on justkui ülevedaja rannast rannale näiteks ja tõlkija võib-olla mõlemad rannad, Nende sulane ja saks. Ja tihti need, kes võib-olla juba on üles võib-olla teise rannapeol. Ei tea, võib-olla ei saa aru, et juba on teises keeles teises maailmas? Tõlkimine ei tähenda, pannud, on keele teadmist ja see tähendab kõik teise rahvasse, mentaliteedi ja hinge ja nii edasi, sellepärast et me oleme siin. Tõnismäel asuv Läti saatkonna saal oli rahvast täis sõpru, tõlkijaid, luuletajaid, kes koos Ita Saksaga on olnud tegevuses kahjuks küll väga pikaleveninud antoloogia läti luule antoloogia tegemisega, aga nüüd lõpuks on teada, et see raamat veel sel aastal siiski ilmub. Ametivendade kolleegide nimel tervitas Matti sirkel. Vaadates täna ei ta saksa elutööle lüües lahti eesti kirjanduse kirjameeste leksikoni leidsin ma, et see loetelu seal täidab peaaegu ühe veeru. Mõningates nendest olen ma lugenud, mõningad asjad on mulle väga sügava mulje jätnud aga paraku ei saa pretendeerida läti kirjanduse väga heale tundmisele. Iido sakslane, selles osas mind kõige rohkem harinud. Õhtu jooksul saime kuulda huvitavaid seiku ja põhimõtteid, ita saksa tõlkija teelt siin ainult killuke algusest. Mina ei ole läti keelt üldse õppinud. Läti keel on üks minu kolmest kodusest keelest. Need olid juudi, eesti ja läti keel ja mul on isegi öeldud, et minu esimesed sõnad olid läti keeles. See on tänu minu väga armsale inimesele, kes mul elus on olnud minu kasvatajale, kes asendas mulle ema, kes varakult suri silmale. Ja meie kodus räägiti niisiis ka läti keelt ja meil käis väga palju lätlasi. Silma viis mind Läti keskkonda. Me käisime Lätid seltsis läti kirikus ja tema tuttavate juures ja nii see keel muutus mulle lihtsalt väga omaseks, on mulle niivõrd lähedane. Ja hiljem, kui ma hakkasin mõtlema, mida ma võiksin veel teha lisaks oma ajakirjanikutööle siis ma mõtleksin kõigepealt sellele, et et ma võiksin tõlkida läti keelest. Sest läti keeles tõlkijaid, noh, oli meil kaunis vähe. Tol ajal oli huvi läti kirjanduse vastu küllaltki suur, avaldati üsna palju. Ja kui ma hakkasin nüüd mõtlema, millal see siis oli, millal ma hakkasin tõlkima, siis tuleb välja, et ma olen seda tööd teinud tõesti väga palju aastaid oma 40 aastat. Kilde nende aastate tööst, luulet, proosat ja läti rahvalaule tainasid esitasid Tõnis Rätsep ja tema üliõpilased Eesti humanitaarinstituudist. Jaanis Rainis. Muu järv see päiks kull ja pilved, lauged. See lõhnav muld ja udud kauged. Mu järv seal kiigub kus lainete voog ja lootsik liigub. Ent sügaval põhjas mu südame hääl ta tuksub vee särades pinna pääl. Selline oli mari tarandi reportaaž Läti saatkonnas toimunud kirjandusõhtut. Jätkame kultuuridiplomaat peaga. Et Unesco on Eestis oma rahvuskomitee, mille eesotsas on Jaak Kangilaski ja mille tööd korraldab Doris Kareva on varsti juba teada. Selle aasta oktoobris sõidab üheksaliikmeline Eesti delegatsioon Toomas Hendrik Ilvese juhtimisel Pariisi Unesco foorumile, mis käib koos kord kahe aasta tagant. Möödunud neljapäeval arudes Unesco Eesti komitee oma prioriteete jätkavad juba Jaak Kangilaski ja Doris Kareva. Siin on muidugi vaja meeles pidada, et Unesco tegevusvaldkond on nii lai, et selle alla kuulub ju nii teadus, haridus kui ka kunstikultuur ja informatsioon ja projekte, mis olid komisjonile laekunud paljudelt elualadelt, oli nii palju, et nende hulgast siis sõelute välja Need, mis tõenäoliselt leiavad kõige kergemini toetust teistes riikides, sest kogu Unesco projektide idee on selles, et mõni meie poolt pakutud projekt leiaks toetust ka teiste poolt ja see siis oleks loota sellele ka mõnesugust majanduslikku tuge. Ja nendest paljudest, mis nüüd sõelale jäid. Just sellest aspektist vaadatuna tuleb esile tõsta siis kahte. Üks nendest on tänapäevaste telekommunikatsiooni infrastruktuuride rajamine Läänemere piirkonnas ja seda esitas siis akadeemik Boris Tamm ja meie komisjoni liige, aga teist projekti esitas siis Eesti rahvusriik raamatukogu, mis käsitleb siis juba käivitunud ülemaailmse Unesco programmi raamides püüab sinna sisse lülitada siis Eesti raamatukogude elav, ohustatud kogude väljaselgitamise ja päästmise ettevõtmisi. Unescost toetuse saamine on vähetõenäoline, kui see on mingi meie oma sisemine kultuuriprojekt. Kui meie oma mõne ettevõtmise oskame siduda mõne laiema Unesco poolt kehtestatud programmiga, siis on sellise toetuse saamine tõenäolisem. Eesti osaleb mitmes programmis. Nende hulgas on näiteks kunstiraviasutustes mitmene, isiksus ja lähiümbruse kultuur. Need programmid jooksevad edasi, nendes on Eesti pidevalt osaline, ühtlasi algatatud läänemeremaade programm, kuhu siis me tahaksime esitada need kaks eelkirjeldatud projekti ja kavandamisel on programme rahukunst, mis on välja kasvanud omadusest programmist mitmene, isiksus ja Eestis on toiminud praegu kaks sellesuunalist üritust, ekspert, kohtumist, millest on välja antud yks trükis üks artiklite kogumik ja teine on praegugi kokkupanemisel ja samuti oli juttu Austria Sloveeniaga. Uued regionaalprogrammi algatamist, mille nimi võiks olla meridiaani, mis puudutaks põhja-lõuna koostööd. Põhiliselt Euroopa toimuvad programmid on keskendatud. Mõne veekogu ümber on näiteks Doonau projekt, mis puudutab siis doonov äärseid, maid, on Läänemere projekt, mis koondub ümber Läänemere või siis kitsamalt, on ütleme, balti projektid või veel mõned teised. Aga põhimõtteliselt on täiesti mõeldav ja otstarbekas koostöö nendega tekkide vahel, keda ei ühenda mitte geograafiline või konkreetne poliitiline side vaid noh, ütleme, vaimne sarnasus. Ühiskondlikke kultuuriline sarnasus näiteks ja sellised on nagu Doris siin juba mainis Sloveenia ja Austria suhteliselt väikesed riigid, kes on oma suurte naabritest võib-olla isegi edukamad oma majanduse kultuuri arendamises ja kellel on just sellel pinnal ka võimalik koostöö ja kui Euroopas on praegu ikkagi veel domineerib see Lääne suund ka niisuguse üldise strateegilise suunana, siis selle kõrval ei tasu unustada ka tõesti seda põhja-lõuna suunda, kus Eesti-taolisel riigil on, on kultuurilisi sidemeid mõtet arendada ka väiksemate Lõuna-Euroopa riikidega, kellega meil on ood, võib olla ootamatult paljugi sarnast. Rääkida ka sellest, milline on üldse tänases ühiskonnas Eesti ühiskonnas Unesco staatus. No puht juriidiliselt on ta problemaatiline, sellepärast et Unesco rahvlikku komisjonipõhiselt määrus tehti varsti peale taasiseseisvumist just Pariisist tunud eksperdi näpunäidete järgi, aga vahepeal on Eesti seadusandlus kiiresti arenenud ja on tekkinud olukord, kus põhimäärus on juba vastuolus mõnede kehtivate seadustega. Nüüd on lihtsalt otsime optimaalset lahendust. Ja see optimaalne lahendus tähendab kahtlemata peavad olema täideta Eesti seadused, aga samas ka peaks olema arvestatud Unesco strateegilised eesmärgid, mille hulgas tähtis on rahvuskomisjonide rolli pidev tõus. Kuigi rahanduskomisjoni liikmed on riigi poolt määratud esindama esindama riiki mõnes kultuurivaldkonnas on need Komisjoni liikmed siiski suhteliselt niisugused autonoomsed oma tegevuses, nii kaua, kui nad komisjoni liikmeks on. Ja selles mõttes nad erinevad näiteks sellest rahvusvahelisest kultuuri suhtlusest, mida, mida riigi ametnikud näiteks teevad ja seda komisjoni rolli ei tahaks nagu lasta muutuda. Ja pealegi just seda ootab meilt Unesco organisatsioon tervikuna, et ühesõnaga komisjoni kaudu eesti kultuuriavalikkus otsib täiendavaid sidemeid, täiendavaid kontakte eesti kultuuriviimiseks ilma ja maailma kultuuritoomiseks Eestisse. Seadmes on Ekoga, on, annan. Kaks märksõna avalikkuses see, et Unesco maks Eestil on maksmata ja teine asi see, kas vanalinn saab Unesco nimekirja või ei midagi osta selle peale Doris Kareva. Eesti on saavutanud nüüd kokkulepe Unesco ka, et me oleme ära maksnud selle aasta võla või tähendab selle aasta liikmemaksu ja ühe kuuendiku võlast. Nii et asjad on korras, võiksid lausa, asjad on jah, loodetavasti korras. No ma tahaks loota, et enam mingeid takistusi ei teki ja järgneva viie aasta jooksul makstakse ära siis see osa vahepeal tekkinud võlast ja võlg tekkis seoses meie poliitilise staatuse vääritimõistmisega. Ja ühesõnaga see see asi on nüüd ühel pool ja praegu me natuke hinge kinni hoides ootame, lõplik otsus Tallinna vanalinna asjus. Otsus langetatakse detsembrikuus. Aga praegu paistab, et see tõenäoliselt saab olema positiivne. Et sellega seoses need loodame me Unesco peadirektorit Federico majori Tallinna külastama. Ja ühtlasi seostub see Tallinna vanalinn ka võib-olla kõige värvikam projektiga, millest täna jutt oli. See oli ladina kvartal ehk Tallinna vanalinnas piirkonna muutmine analoogseks vaimu ja hariduselu keskuseks. Kunagi oli. See võimaldab just nimelt lähtudes ajaloolistest traditsioonidest olla avatud erinevatele kultuuridele päeval ja Katariina festival, mis on üks planeeritud projekte, mis siis oleks muusikateatrielule festival leiaks aset igal aastal ühe nädala jooksul Tallinna vanalinnas, see võiks saada ja lisaks veel väga kauniks traditsiooniks, milleta esimesed festivali oleks oodanud. See sõltub muidugi kahest asjast. Esiteks, kas me saame Unesco toetuse sellele projektile ja teiseks, kuna kui me kavandame seda traditsioonile, on siis on loomulik see, et siis üritust peaks finantseerima keegi Eestis edaspidi. Algtõuge tuleb vast Unesco-lt, aga aga ei saa loota, et Unesco võtaks mingi festivali korraldamise igavesti enda kanda. Ja mõistagi, võib-olla siin on põhjust meenutada näiteks Pärnu antropoloogiafilmide festivali, mida ka alguses Unesco tõukasid, mis praegu juba toidab omasoodu. Neljapäeval avatakse nõmmel üks tore festival, mille nimi on banaanikala, toimub ta teist aastast ja tulevad sinna mängima trupid lastele. Festival on ka rahvusvaheline ning nüüd on hea võimalus küsida banaanikala peale avastajalt urmas allikalt kust on seekord trupid tulnud. Tuleb riigiteatritest Endla teater, Viljandi teater, Ugala ja nukuteater erateatritest, VAT teater stuudioteater, Trumm ja Ilmarine. Nüüd külalisime, ootame Rootsist teateralleena Lassaaker lund, siis song Peterburist, teater oli ka meil eelmine aasta külas siis Soomest teatelul ka Viiburi riiklik nukuteater, teater, vaene joolik, Lätist. Siis paneviežisest, Leedust on tulemas teater. Siis on tulemas Moskvas teater ja Well Leedust Kaunasest teatril päkapikk. No seltskond on üsnagi rahvusvaheline, aga kuna tegemist on lasteetendustega, siis tekib küsimus, et kellele nad mängivad miskeelsele publikule, kes neist aru saab? Keel ei tohiks siin olla tõesti jah, mingi probleem. Esiteks nad on lasteetendused ja siin on ka valik tehtud, nii et nad on ka väga visuaalsed. Festival toimub nõmmel, kus mängitakse Mängitakse kolm päeva Nõmme kultuurikeskuses suures saalis. Kas asi piirdub ainult etendustega või on ka planeeritud sinna ümber kõrvale ette taha midagi? Algsest ideest rääkida kuidas ja millepäraseid Allangressil ja minul tuli, siis oli esimene asi oli mitte lapsed, aga need näitlejad, lavastajad, kirjanikud, kriitikud, kõik need, kes teatris on tegelenud lastega, et neid nagu öeldakse, turgutada, pidada, meeles valmistada neile tegijatele rõõmu. Ja nüüd teine pool on muidugi see, et lastele tõesti üks ilusa suur pidu teha. Kui etendused ja ametlik rand toimub Nõmme kultuurikeskuses, siis sealt läheb üks väike ja kaunis tänav alla Nõmme raudteejaama juurde. Ja Eesti raudtee eraldi festivali teatriklubiks kolmeks päevaks, õhtuks ja ööks. Nõmme raudteejaama, kus siis päeval näitlejad saavad puhata, süüa, vestelda, kus mängib päeval pianist, näitlejatel õhtuti toimuvad siis kontsertprogrammid ja igasugused huvitavad esinejad. Üllatused. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmise banaanikala peaauhinna võitis väikese onu saaga, kas ka seekord on olemas žürii, kes hindab neid lavastusi ja, ja kas on ka mingi auhind? Me oleme Allaniga mõelnud selle festivali tegemise juures, et ta on hästi konservad, tiimne, korralik, töine, klassikaline ja sellepärast on, kas seekord klassikalised preemiad seal alates Grand Brist ja parim mees naisnäitleja ja on ka žürii Eesti lavastajatest. Eero Spriit, Evald Hermaküla, Ago Hendrik Kerge harrastusteatrite liidu esimees Jaan urvet, meelist kapsas kriitikuna sooviksin aga sinna juurde veel, kellega käivad läbirääkimised paar naisterahvast, kes pehmendaks siis seri vaadet asjadele ja preemiafond on täna avastamegi. Kroonini ulatub, aga see on huvitavates asjades. Eelmine aasta oli peapreemia juurde käis akvaarium. Loodame, et ka tänavu aasta on, et see ei jääks nagu traditsiooniks. Kes on siis need, kes on seda festivali finantseerima, sest teatavasti kunst on kallis lõbu? Korraldajad on loominguline ühendus Teine Laine ja Nõmme kultuurikeskus. Meie riigistruktuurid on finantseerinud umbes pool kogu festivalist. Ja festivali banaanikala 97 avalöök on siis millal? See on siis 25. september üheksa 30 hakkab nõmmemäe pealt lastele karnevalirongkäik ja 10 20 ametlik avamine. Nõmme kultuurikeskuse suures saalis. Saate lõpetame Ivalo Randalu muusika ülevaatega. Hortuslaste Reimani uus välja nädalavahetuse tuuritamistest kõnelesime eelmisel korral. Üht-teist suurt on aga ka peale tulemas. Teisipäeval mängib Mustpeade majas vanemaid ja kuulsamaid keelpillikvartett maailmas Allegri string kvartett Inglismaalt. Piisab, kui mainida, et 1967. aastal liitus sellega, et sellist Bruno Shrek kele suure Pablo kasarsi õpilasi klassikutest, romantikutest koosneva põhirepertuaari kõrval vähemalt on alguspäevadest peale. See on 40 aastat pööratud tõsist tähelepanu omamaiste Britteni tipiti loomingule. Samuti noorematele meestele. Oleks see ka Tallinnas. Aednik kvarteti oopus 71, number kaks, teetuur ja Pramsitseemalt teise kvarteti vahele mängitakse maitset tipiti sündinud 1905, kvartett number viis, aastast 1991 seega 80 kuueaastase meistriks viimaseid töid. Kui pikaajaliste moodsate meeste helikeel ja üldine väljenduslaad reeglina lihtsustuvad aegade jooksul siis tipiti puhul päris nii ei ole. Kuigi ega temagi ei ole tonaalsust täielikult hüljanud, kuid karastava kontrastide haid Prampsi vahel muidugi moodustab. Seda siis teisipäeval, neljapäeval avab oma ametliku hooaja ERSO. Mingitaaduda plombi pole, on kava tõsiduses, mis, kui häälestus tervele nende hooajale alustatakse Tambergi Nacturniga oopus 90 ja lõpetatakse Šostakovitši kuulsa viienda sümfooniakreemi noor. See on loomulikult ka õhtut peateos. Sellele eelneva kontsert vormi osas on muudatus. Pramsik kontsert viiulile ja tšellole jääb seekord esitamata ja see asendatakse teisese tööriga torsaki sello kontserdiga, mis omas žanris tippe veerib rootslaste maailmamees Franz Helmessanalt, dirigeerib Arvo Volmer. Reedel mängib samas Estonias ja esimese pianistina Dmitri pas kiirov, kes on kuulsa Moskva pärast sõjakoolkonna kaasaegsemaid esindajaid ning kes kodumaad hülgemata, nagu täna ta seda lubab, õpetab praegu Madridi konservatooriumis. Seekord toota ja meie ette läbinisti traditsioonilise kava Bachi, Beethoveni ja Brahmsi. See moodustab jälle omamoodi toreda kontrasti. Samal õhtul Tartu Ülikooli aulas ja pühapäeval nädala pärast Rotermanni soolalaos. Tehtav, oleneb programmile. Sitsi lais, kuula elu suurlinnas. Nüüd ansamblilt, Olari Eltsi juhatusel. Alustatakse kuutkava koondavat Harry ja lähikümnendite minimalistlikkus uus lihtsast muusikast. Võtmefiguuriks on ja jääb siin siis nendes kuues kavas ameeriklane Steve rikke, seda siis ka kohe, aga vast peale ja aga vast teise suurkujuna esitatakse hollandlase Louis Andreisseni, aga veel ka teiste loomingut päris tindimärga ja kodumaist saamega kuulata. Juba täna kell 19 Estonias Vox Est Fest kolmandal kontserdil esiette Kaletakse meelisse. Natu Atkontemplandum ja tšellokontsert David keeringase soleerimisel Väätsa intrata Opus 102 ja Lepo Sumera Concerto per Woodsi estrumeenuti esindajateks on teadagi Tallinna kammerorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. KultuuriKaia jutud on räägitud, saate toimetas maris Johannes ja helipuldis oli Külliki Valdma rahulikku laupäeva.