Laupäeval on võimalik vaadata terve päeva rahvusraamatukogus maailma parimaid amatöörfilme ja need on kõik välja valinud žürii Eesti filmiamatööride liidu poolt Jaak Järvine, kuidas seekord see saak kogunes, mida siis laupäeval huvilistele esitletakse? Ma ütleksin kõigepealt, et võib-olla on natuke liiast öelda, et maailma parimad amatöörfilmid sellepärast et maailmas toimub amatöörfilmide festivale eri riikides küllalt palju igal aastal ja reeglina esitavad Nendele festivalidele autorid ise ja see festivali, antud juhul toimub ta siis Soomes või Austrias Eestis. Festivali tase sõltub eelkõige nende filmide tasemest ja nende autorite tasemest, kes on oma filmi otsustanud ühele või teisele festivalile saata. Nii ka meil. Ja ma tahaksin öelda ainult seda, et, et võrreldes mullusega on haavu tõesti ka palju uusi autoreid eri riikidest ise oma filme meile saatnud, küll aga tahan ma öelda ka seda, et olles tänavu suvel Austrias ühel tuntumal amatöörfilmide festivalil rahvuste festivalil anti mulle sealt kaasa neli-viis eri riigist pärinevate filmi, mis on juba võitnud ühel või teisel rahvusvahelisel festivalil autasusid. Et vaat sellisel moel tulid siis filmid nüüd Tallinna, enamus on autorite poolt ise saadetud ja mõned üksikud on siis antud meile ühelt teiselt festivalilt, kellel on see õigus. Kuid see ei tähenda, et mina oleksin filme välja valinud. Ja siin on laupäeval võimalik vaadata kokku 30 viit filmi. Kui suure hulga seast on need väljavalitud? Sellel aastal kokku tuli meile 87 filmi ja 87 hulgas 34 tegelikult selline suhe kokku osaleb 19 riiki. Ja tõepoolest üks film tuli koguni Ameerika ühendriikidest. Kahjuks seda me näidata ei saa, laupäeval, sellepärast et tehnilistel põhjustel ta on tehtud teisest süsteemist, mis meil oli ette nähtud nii-öelda Ameerika, ent SI süsteemis aga ka Euroopast, põhiliselt, aga on ka esmakordselt film Indiast, näiteks. Tuneesiast oli meil juba möödunud aastal. Aga põhiliselt muidugi jah, Euroopa riikidest. Ja et oleks kergem vaadata ja ka pärast kokkuvõtteid teha ja võitlejaid selgitada. Olete te need filmid jaganud kolme. Tähendab festivali juhendi järgselt ja filme hinnatakse kolmes grupis, ühed on siis autorite poolt tehtud filmid autorite poolt, kes on alla 18 aastat vana. Teised on siis filmi üliõpilased, kes õpivad filmikunsti ja kolmas on siis kõik ülejäänud autorid. Ja põhiliselt need ülejäänud autorid ongi. Neid on kõige rohkem nii nagu mullugi, nii ka tänavu. Ma saan aru, et ühte esitamisele tulevast 35-st filmist on väga raske välja tuua. Aga kui rääkida, mis iseloomustab näiteks neid hästi noori filmiamatööre. Nagu ma ütlesin, hästi noore noori filmiamatööre on, on tulnud nagu mullugi vähe oma filmidega välja, aga ma tooksin siin välja. Ore autorid, 115 aastane prantslanna Sonia Ashby, ta esitas festivalile kaks animatsioonifilmi ja, ja see oli nagu žüriile tõeline üllatus, kus niivõrd huvitava, filosoofilise sisulise koega ka värvide lahendusega paistsid silma need mõlemad filmid. Aga mis puutub noortesse, siis ka meie Kanutasin aia noortemaja filmid pakkusid huvi, käsitlevad noorte probleeme ja neid ka näidatakse. Laupäeval. Siis filmiüliõpilaste grupist, mida sealt oleks võimalik esile tuua Ka neid oli sel aastal vähe. Aga ma tooksin nende hulgast esile argentiina, filmi. Schliitne kriita maganed ritta. Muidugi, filmi peab ise nägema 15 minuti pikkune film, mängufilm käsitleb üksiku visa ja üksiku poja suhted. Nad kahekse moodustavadki perekonna. Soovitan tulla vaatama. Ja siis see C-grupp, kus on juba täiskasvanud filmiamatöörid, mida võib suunduvusena välja tuua, kas meelsamini tehakse amatööride poolt niisuguseid dokumentaalfilme või nõndanimetatud Mängufilme või animafilme, mida? Jah, küsimus lema, vastaksin kahte. Moody tähendab, kui võtta filmiamatöörfilmikunst tervikuna, siis põhiliselt tehakse loomulikult, et mängufilme ja dokumentaalfilmi animafilme vähem, aga antud juhul sel festivalil oli suhe sama, kuid, kuid üllatuslikult oli väga palju dokumentaalfilme ja esitatud eriti just näiteks Inglismaalt ja ma tahakski siinjuures öelda, et, et meil on tekkimas ma rõhutan, just tekkimas sellised usalduslikud suhted mitmete teiste riikide föderatsioonidega, ma tooksin siin esile just Suurbritannia, Saksamaa, Norra otsi ja veel mõned teised, kes saatsid näiteks Inglismaa, saatis sel aastal 13 filmi, tähendab, mitte Inglismaa jällegi, vaid autorid Inglismaalt saatsid, kuid föderatsiooni on Inglismaal oli seal väga huvitatud, et nende autorid siin osaleksid samuti Belgia näiteks, aga nüüd tulles tagasi žanrilise määratluse juurde, siis, siis just näiteks Inglismaalt oli mitu filmi ka mujalt dokumente, ka filmi, mida on ka meie autoreid viljelenud, tähendab konkreetselt üks film, näiteks jutustas briti kinematograafia algusaastate loost näiteks üks film näiteks jutustamise veski ajaloost, autori kodulinnas ja nii edasi, vot sellised dokumentaalfilm ja noh, see on ammu teada, et amatööridele tänuväärt põld ja see festival seda nagu huvitaval kombel tõest. Ja need festivalid mõistagi tahavad ju ka publikut ja muidugi ei maksa mõelda, et kui pakkumisel on vaadata 35 filmi järjest, siis muutuks kuidagi väga üksluiseks või, või paneks inimese kannatuse proovile. Ma vaatasin, et lühim amatöörfilm siin on vist nelja minuti pikkune. Ei kõige lühem on ühe minuti pikkune. No mida on võimalik ühe minutiga ära? Tere ühe minutiga on võimalik ära jutustada väga palju ja reeglina näiteks maailma Monika festivalidel on eraldi üheminutiliste filmide konkursid. Ja muuseas külastab kõige rohkearvulisem publik, see film võib-olla tunni pikkune, nagu oli näiteks sel festivalil oli üks Inglismaalt pärinev mängufilmile tegevus sünnib keskajal, kui ma ei eksi, 16. sajandil. Aga film peab olema huvitav teda jälgida tund aega aga üheminutilise filmi kaanonist ühe minuti puhul vaatajad ei väsi ära, kui film on igav näiteks ja selle tõttu tullaksegi vaatama ja reeglina ühe minuti sisse mahub tõesti tihti väga ja väga palju. Sellist tugevat üheminutilist filmi, nagu oli meil mullu Saksamaalt ei ole, aga siiski need, mis me näitame, on siiski küllalt huvitunud. See on niisugune värske mõtete ideede puhang, see amatöörfilmide festival. Kas Eestis leidub ka asjatundlikku publikut? Jah, ma arvan, et amatöörfilmid, festivalide publik on olnud alati, et noh, ülisuur, aga võiks isegi öelda väga suur, aga ta on asjatundlik ja see on olnud juba aastakümneid, nii ma olen märganud ja tahaks loota, et ka sellele festivalile saame me publikut, sest amatöörfilm on üks omaette omaette šanr. Mõnikümmend aastat tagasi üks filmiteadlane, ma mäletan, ütles niimoodi, et amatöör filmijad on toonud filmikunsti nagu uusi žanreid, näiteks nagu ma rääkisin siin selle filmiveski ajalooteemalisest filmist, mida proffid lihtsalt ei jõua teha ja ei, ei saa kõike teha. Ja ma tooksin näiteks siin veel amatöörmängufilmid, mis on reeglina 10 15 minutit pikad, aga võivad olla ka kuni pool tundi isegi rohkem. Need on omamoodi sellised lühifilm novellid, mis jällegi tänu oma lihvidusele. Huvitav idee puhul võivad väga vägagi palju pakkuda. Need on siis niisugused lugude jutustamised meie kaasajast minevikust, keskajast ja igaüks neist püüdnud teha siis sedaviisi, kuidas võim ja eks ju ka rahalised ressursid võimaldavad. Ja loomulikult, kui me vaatame nüüd välismaa filme, muidugi seal on ka erinevalt on näiteks meil. Mullu esines üks Poola filmiharrastaja Henrik lehmest Labošventsime linnas Temadi, et nagu praktiliselt üksi oma filme, aga samas me võime näha ridamisi filme, mille tiitrites on lõputult autorite nimed, nimesid ja, ja paljude firmade nimesid, kes on toetanud nii, et oleneb, kuidas kellelgi on võimalus. Seal on väga erinev, on see skaala. Kes on see žürii, kes tänavu festivali filme hindab? Filme hindas esimees oli nagu mullugi Peep box filmirežissöör Vaike Kalda filmispetsialist ja siis oli kaks, kaks noort inimest Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja videokateedrist. Margit Keerdo, kes õppis operaatoriks, on tänavu, lõpetab ja Kaupo Kruusiauk, kes, kui ma ei eksi, kolmandal kursusel õpid ja viiendaks liikmeks oli mina ise. Võitjad saame siis teada laupäeva õhtul, mitte enne. Jah, laupäeval umbes kella poole kuue kuue paiku. Ja muidugi, kui vaadata tulevikku, siis tahaks väga, et see festival kestaks edasi sest ma rõhutaks veel kord, et, et kuigi maailmas on palju erinevaid amatöörfilmide festivale siiski selliste põhiliste tegijate hulgas on väljakul kujunenud üksikud, mis on nagu suuremad ja ka meie festival, tundub, et nagu ma algul juba mainisin, mitmes riigis on juba huvi äratanud seda esiteks, ja teiseks see on ainulaadne võimalus korda aastas meie huvilistel näha siiski mida mujal maailmas tehakse. See kõigil ei ole nii väga lihtne sõita mujale festivalidel ja see toob siiski ühe niisuguse killukesegi meile siia kokku. Muidugi on taas teda muuta kahepäevaseks ja võib-olla teha ka nii, et žürii istung teha vajalikuna teise päeva lõpus, aga see on muidugi seotud rahadega, nii et vaatame, kuidas meile võimaldatakse järgmisel aastal selles suhtes. Me väga täname siin üles Eesti Kultuurkapitali, kes juba teist aastat järjest rahastas Tallinna linn on meid toetanud selles kultuuriministeerium. Ja loodame, et see jääb ka niimoodi edaspidi. Niisiis, Eesti filmiamatööride liit ootab homme kella 10-ks kõik Eesti rahvusraamatukokku kus algab siis teine rahvusvaheline amatöörfilmide festival, Tallinn 2004. Aitäh tulemast meie saatesse ja järgmine õhtu yle Kõsurdunud.