20 aastat nii vana on Tartu Ülikooli naisvõimlemisosakond. Pärast võimlemise õhtuid jätkub osakonna juhatajal eetel kudur ja õppejõud hilja tiblik saarel arutamiskiliseni. Küllap on neis juttudes oma koht minevikku meenutustel, millele tänases keskööprogrammis võib kaasa kuulata. Ülikoolides organiseerib üldine kehaline kasvatus, tulid spordiosakonnad ja muidugi siis oli võimlemine 50 üliõpilast, olime seal esimene aasta huvitaval kombel isegi kolmandat järku ei, ei olnud nad suutelised tegema, mäletad, said ja me võtsime nagu kolmanda järgu plaani, et see on kõige madalam järk ja aga ei, ja see oli, see oli kõigile üle jõu käiv teatel ei olnud vastavat taset, lihtsalt järk nõuab korreograafilise ettevalmistust ja järku kavad on koordinatsioonilt väga keerulised. Nad ei ole mõeldud massidele peale selle oli seal ju akrobaatilised harjutused sees. Vaat ei pakkunud ka pealtvaatajatele mitte midagi. Hokihopi, sirge seljaga hoitud, piiratud liikumine, see oli meile niivõrd võõras ja, ja muidugi see oli ikka tantsuline sündiga, tantsuline ja tantsuks peab olema vastav ettevalmistus. Aga meie üliõpilased on ju päris lihtsalt võimlemist ka väga vähe saanud, aga tookord mäletad, oli niiviisi, et kuigi tüdrukud tegid halvasti neid harjutusi, ometigi nad väga tahtsid ja meil iga aastaga tuli tahtjaid juurde ja aitäh ja tuli midagi muud välja mõelda, et järgud mõjusid väga halvasti. Ja vot siis tuligi see mõte, et teeme niisuguse naise ühinemise osakonna ja hakkame neid harjutusi ise koostama. Selliseid, mis oleksid meile innukohased, aga nad saaksid siiski tegeleda vot nendeni iluvõimlemise taoliste harjutustega muusika saatel. Ühesõnaga, kehad, kooliharjutused ja nendel, mis sa ütlesid, jõukohane ja see oligi peamine eesmärk, et jõukohased harjutused. Ja mis need huvitavad, sest see, mis on üle jõu käiv ja raske, egas ei meeldi, seal jääb noh, mis emotsionaalsed ennast väljendada. Ja see liikumisel Rõõm jääb tulemata, võib-olla, mida me väga hindame ja ei mäleta enam, kes ei tee, see siis oli. Aga siis tuli meil niisugune mõtlevad needsamad harjutused, mis me teeme rühmas terve kursus seda esitas aga Diana avaliku esinemise ja, ja kuna nende võimed olid ju ikka nõrgad, siis alguses pidid olema väga lihtsad ja just sellepärast ka, et nad ei osanud, ei kõndida, istuda ja astuda tagumistele kursustele, teeme liikumiskombinatsioonid ja kui siis esimene harjutus oli, mismoodi nad käisid risti ja rästi üle saali seal küll tänna. No kui me praegu tagasi mõtleme, see oli väga lihtne. Aga seekordne kateedri juhataja Matvei tuli vaatama ja naeris pärast ütles, et et nad, kuidas see oligi, et nagu Viiburi sõjakoolis käisid mõne sõnaga tütarlapsed teadsid, et neil hinnatakse rühti ja liikumist, meil ei olnudki muud plaanis ainult ja jooksuvormid ja teated Sist rühti hinnatakse. Ja no muidugi seostasid ennast hästi siis välja ja kuna need harjutused on väga lihtsad, nad tegid seda päris kenasti, need oli päris hea näha ja saad, sa nagu hakkaski peale, et meie esimesed esinemised Alguses me teeme kehalise kasvatuse spordi kateedri pärast, Me läksime võimlemise kateedri alla ja huvitav on just see, et vot võimlemise kateedri õppejõud oleks pidanud nagu rohkem mõistma seda. Aga siis hakkas meil kuidagi vajadus energia hakkas kumama selle peale, et just meesõppejõududele selgeks teha, et naistele on vaja niisugust vaba liikumist, tantsulist liikumist ja, ja rühti, et meie üliõpilastega ei saa läbi viia seda riistvõimlemise süsteemis läbi viidud võimlemise tund. Me võime ütelda, et meie nõustamisosakonnal oli ikka väga raske lapsepõlv. Sest et meil tahtmine, tungil oli asi selge, aga võttis aastaid ennem kui me suutsime selgeks teha teistele, milline osa on siiski liikumisel ja, ja, ja milline peaks olema meie tütarlaste kehaline kasvatusülikoolis, mida nad kõige enam vajavad ja millest nad on koolis võib-olla nagu ilma jäänud v8 sellise selge ja võib-olla paljudele noortele naisõppejõududele kant ei jäänud püsima. Ja huvitav on see ka, et need, kes olnud iluvõimlemisega tegelenud need nagu mõistsid meid vähem endale tundus, et mis me teeme, et see on liiga lihtne, tuleb võtta lam endast meelde, kui ma lõpetasin teaduskonna Manime ilmse erialaga. Mul on selline tunne, et, et teised on kõik kergejõustiklased ja suusatajad ja mõtelda, millised lihtsalt rasked alad ja filmimine on nii lihtne ja natuke oli nagu piinlik. Aga ma hakkasin võimelised õpetama. Siis ma alles mõistsin, et siin on nii palju elemente ja, ja veel rohkem on võimalik teha neid vigased ja halvasti, siis ma mõistsin, kui raske on see elukutse minu meelest võimlemine ja just eriti nisugune tantsuline liikumine on olnud kõige südamelähedasem. Tuletan meelde, panin pisikene keldris, nelja aastaselt viidi mind juba lasteaeda juba seal kohe pandi mind võimlemise harjutusi tegema. Tank vedrude juures käisime kodus harjutamas, seal oli suur suur beer oli seina peal. Läheme jäme tund jälle, vaatan äkki peegel on kaetud suure valge linaga ja tuli välja eetel vaatab kogu aeg peeglisse. Nii on meil suures saalis midagi, mis ta suur seal väikses saalis on meil seinad peegliga kaetud, selleks et tõepoolest üliõpilased vaataksid ennast, näeksid oma vigu ja oskaksid harjutusi sooritada. Ja nüüd oleme hädas, nad ei vaata sinna. Jah, eile koolitunnis niimoodi, et sai meile kõigile selgeks, et ainult sel juhul tuleb harjutus hästi välja. Kui nad vaatavad peeglisse. Ei, mitte kuidagi saa, ütlesin nüüd, kui zahtist kepi, vot võtate raha kaasa edasi ja kummalemised ainsa ähvardus. Rahatrahviähvardus mõjus. Nad vaatasid kõik, muidu ma ütleksin niimoodi, et panete siia laua peale, mehed lähevad, aga lähme pärast kohvikusse. Ühesõnaga, meil oli hästi lõbus ja nad vaatasid kõik peeglisse. Aga mis puutub muidugi sellesse veinemisse liikumisse, siis küllap see pisike neile mõlematele ja meietaolistele kaasasündinud sisse sündinud. Sest et minul tuleb üks moment meelde, ma olin koolis ja millegipärast seekord ei teinud võimlemist kaasa. Olin kohkunud, kui halvasti tütarlapsed liikusid kui kohmakalt. Ja seekord mul tekkis vist esimest korda niisugune mõte, et et ma nagu tahaksin pühendada sellele, et ma saaksin kuidagi kaasa aidata. Et tütarlapsed liiguksid normaalselt, sujuvad graatsiliselt, et nad võtaksid hea rühi. Milkohooli ärna käpa tegi meil võimlemist ja mina esinesin kah ikka tema rühmades alati kaasas, mitte mingisuguse esivõimlejana. Ja esialgu nagu ei tulnudki üldse nihukest, mõtled, et ma võiksin minna kehakultuuri teaduskonda, aga siis oli meil üks noor õppejõud. Rida liidak. Tema hakkas mulle rääkima, et vot on üks niisugune väga huvitava ala Tartu riiklikus ülikoolis. Et nunnu mina sinna õppima tema arvet, et mul oleks eeldusi selleks. Ja lõpuks võtsingi kätte. Läksin ma olen tõesti väga rahul ja leian, et see on õige ala ühele naisele. Tol ajal, kui meie õppisime, oli meil kah kavas, ballett õpetas meile ida urdel, õpetas meile Udo Väljaots. Mõlemad peod olid väga erinevad. Ida Urbel oma vaikse malbe olekuga, ta tekitas tõesti aukartust ja tahtsid väga hästi teha kõike ja kuulata, kuidas ta nõudis. Mäletan ühe harjutuse kunagi ta koostas meile pikale valgete kleitidega pidi kehakultuuriteaduskonna esinemisõhtul esinema. Ja siis, kui teinekord lavale läksin, mina isiklikult tundsin, et mul tuli nagu kramp peale ja ma ei saanud mitte midagi tehtud. Siis teine, õpetaja uudiväljad, humoorikas, ei olnud sugugi rahul meie tegemisega. Ja üks lause, mis mul kogu aeg on meelde jäänud, on jälle ümber sõrmed nagu porgandikimbud. Minul on, millesse muda väljasalt, kui ta ikka ütles ja rõhutas, et jalataset aga käed peavad olema nagu lillelehed. Ja ma kasutan ikka seda tütarlaste juures vahest testima, mõjub kui pikaks ajaks on iseküsimus, sellepärast et et võib-olla üldse, mis meie eesmärk on olnud, meie oleme tahtnud saavutada seda, et meie tütarlapsed tunneksid liikumisest rõõmu. Aga rõõmu ei saa vist siis liikumises tunda, kui sa ei oska liikuda ja kui sul on üleliigne hinge ja kramp sees, nagu sa ütlesid kampsun siis. Ja kuidas sellest vabaneda, ilmselt ei vabane sellest teisiti, kui lihtsalt tuleb võimelda ja tuleb vist siiski võrdlemisi varakult hakata minema, aga ma ütleksin, et ka muidugi son õigetele karakud hakata võimlema. Aga kunagi ei ole hilja. Võimlemise kateedri laborant seitse aastat käinud, võimlemas ta on ikka juba keskealine inimene, ütles, et alguses esimene aasta ta ise ennast lihtsalt sundima. Aga praegu ta jätab kõik sinnapaika ja käib kaks kord nädalas võimlemas. Meile tulevad üliõpilased nakkab nendest aastatest peale ja selles suhtes on väga tore näha, kuidas nad arenevad. Aga need harjumused on ka nii sisse juurdunud, et tunni lõpuks nats juba liiguvad, need on nii hea näha, järgmine tund jäävad ja kõik on nagu samal tasemel ja niimoodi läheb siis tunnist ja, ja aastast aastasse ja, ja kui nad ülikooli lõpetavad, siis paljud neist on midagi muud, kui nad siia sisse astusid. Ja nüüd sõltub vististi tõesti inimesest endast, millisel määral tema seda säilitab. Nõudlik ta enda suhtes on üldse oma liikumise osas näiteks mõned niisugused juhused viis 10 aastat mööda läinud imemale võib-olla unustanud tuleb vastu jällegi küürus ja kõver ja siis tekib niisugune tunne, et, et noh, et, et mille nimel sa oled pingutanud siis mõtled, et tema juures ei suutnud seda normaalset liikumist rõhutada, et see temale jäänud Adolf poleta oma laste kasvatamisel siiski pöörab rohkem tähelepanu sellele ja hoolitseb nende eest, teab millele mõelda. Veidi aeglasem? Jah, kindlasti niisugusi, aga minu meelest hulganisti rõõmustama maid, asju. Kui on need kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid, siis me tihti peame nendega pahandama, et miks te ei ole tunnise, miks te puudute. Aga kui on see neli aastat möödas, siis tulevad viienda kursuse tudengid, õpetaja, kas me ei saaks kusagil kaasa teha ja neid on palju ja, ja kuu see viienda kursuse tudeng sinu tundi mina ei puudu mitte kunagi ja tango sulesilmale rõõmuks. Ja, ja ta areneb kah ikka kogu aeg edasi. Ei no muidugi, rõõm on need ees kindlasti olnud palju rohkem kui mure ja kurbus elemente seal, selge. Võtame kas või meie edasijõudnud rühmad. Nad on kõik tulnud meie juurde, ilma et nendel oleks mingisugust võimlemise ettevalmistust, kui siis väga vähe. Peab ütlema, kuna ta on varem teinud balleti või, või näiteks mõnda teist spordiäraütlemist kui võimlemissiis, meil on isegi raskem nendest saada häid naisvõimlejaid. Ja selle aja jooksul nad õpivad ära kullad, rasked kavad, nad õpivad armastama liikumist, õpivad armastama kehakultuuri. Ja see teeb südame soojaks. Alguses kohe me hakkasime ju tegema neid võib-olla mitte päris algusest, esimesed paar aastat me neid arvestuslik esinemisi ei teinud, kuid just nagu see isegi ma tundsin ja vaat, kui esimest korda pandi esinema teatrilavale, siis tuli niisugune kramp sisse. Kui sa tead, et vot äkki sa oled kõigi tähelepanu keskpunktis, kõik sind vaatavad. Aga meie üliõpilased ju kõigis tulevad ühiskondlikud aktivistid ja kindlasti nad peavad selle momendiga harjuma, et neid kõik jälgivad. Ja sellel põhimõttel siis saidki need arvestuslikud esinemised tehtud. Esimene niisugune arenemi, esimene kui juba 10 aastat oli naisvõimlemist olnud, oli meil teate Vanemuises siis panime välja kõik oma need allkirjad, rühmad, siis võib meil juba kujunenud välja edasijõudnute rühmad. Kuigi see ettevalmistus on tõesti raske ja ma usun, et üks põhjus, miks see õppejõudude voolavus on meil olnud nii suur ongi see, et kõike ei ole siiski kavade koostajad, näiteks kes meil on jäänud püsima, meie nüüd oleme hilja tüdrik saarega algusest peale, nüüd on 20 aastat tänavu aasta täis. Siis 1960. aastal saime ühe koha juurde, siis tuli meile Linda Jaanson on püsinud siiamaani samuti 1009 10. aastal tuli meile liilia testri, kes on nüüd ka teie koormusega rakendatud olnud, kuni siiamaani mitu aastat. Reklint park ja, ja Annely Ojaste meil olnud, aga kõik terve rida aastaid nooremad tulid nimede 70. 71. aastal ma päris hästi merede klaver, nii, mängijaid on meil ju mitu olnud. Kõige alguses oli meil Helvi järvekülg hästi tubli klaverimängija ja üsna tükk aega. Siis vahepeal oli neid mitmeid ja nüüd, 66.-st aastast peale, on meil Mare Altrov olnud põhiline ja meie kõige tublim abiline. Aga nüüd hakata mõtlema, et kuidas üldse see oli võimalik, et niisugune naisvõimlemise osakond Tartu Riikliku Ülikoolis hakkas tegutsema sinu üleliiduliselt niisugust asja üldse ei olnud olemas ja, ja õppeprogrammis kaugeltki mitte. Tegelikult tänu meie oma kehakultuuriteaduskonna juhtkonnale nemad toetasid seda asja, lasid meil seda teha ja siis ma mäletan, oli meil üks arvestuslik esinemine vilisel Viktor Kingissepa tänava suures saalis ja käisime palusime, kutsusime vaatama tolleaegse rektori professor Fjodor Klementi ja siis olid meil juba nii kaugele asi n-iga rühm esines igav, aga muidugi ta Marju kohase kavaga, need, see oli meil ikka puhtal kujul esinenud, mis õhtu suures saalis, pool saalitäis üliõpilasi. Aga sellega seoses tuleb mul üks asi meelde, meie ühine õpetaja, Pihlap, Reikop, näed, kui üldse minus isiklikult on midagi head seoses võimlemisega, siis mina arvan, et et see on kõik Lida Preikohist pärid. Väga nõudlik ja tema Johan kuidagi nagu istus meile kõigile ja, ja põhimõtted, mille järgi ta töötas meiega, aga siis meil on olnud vaidlus temaga, ta ütleb, et eelis deta ainult esinemisi jaja ikka see sisuline töödel maksnud üle. Vaata aga nüüd ma olen ikka järjest ja järjest rohkem veendun, et nendele esinemistele on ka küllalt väga suur tähtsusest esinemiste kaudu oleme meie suutnud teha katistele selgeks naisvõimlemine tsa naistele vajalik. Ja, ja praegu on nii, et näiteks kooliõpilasi ründab meid lausa tahavad teha naisvõimlemist. No põlevad üksikuid, sa saad võtta õpilaste juurde, aga ega sa nendele läbis abi, et ühesõnaga ta muutub järjest populaarsemaks. Kui nüüd meenutada neid esinemisõhtuid, siis tavaliselt meil on ikka esinenud teatriõhtutel edasijõudnute rühmad. Esimest korda esinesid algajate rühmad või need meie üldrühmad, kui oli 10 aasta naisvõimlemise juubel ja nüüd siis sellel 20. aasta juubelid. Algajad muidugi tihti ütlevad ei, mina ei tule esinema mitte mingil juhul, aga tegelikult südames igatsevad seda Jesaja neli ka väga suur emotsionaalne enam üldse, neid on vähe, kes ei taha esineda, kui nende käsikäes seal tahavad, eks me oleme käinud esinemas ka väljaspool meie oma koduvabariiki siin nõukogude liidu ulatuses, käisime Moskvas mitmel korral ja universiaadil ülikooli esindas meie naisvõimlemise rühm siis Jerevanis käisid naisvõimlejad kowis meie oma vabariigi linnad Pärnu, Viljandi, kus veel Tallinn, aga noh, siis välisreisidest oli meil huvitav, reisimine Soomes käisime väga hästi võeti meil tookord seal vastu meie kavad. Aga kõige suurem tunnustus minu meelest meie osakonnale on siiski see, et tänavuaastasel vabariiklikul isetegevus ülevahetusel saavutas hilja Tüdrik saare edasijõudnute rühm laureaadi nimetuse.