Riigiks saamise lugu ehk usalduse saavutamine, selle väljaselgitamine, kuivõrd Eestimaa rahvas usaldab oma riigiinstitutsioone ei tähenda uurijate jaoks institutsioonide edevuse mõõtmist, vaid hindamist, kuivõrd EIK saab oma funktsioonidega hakkama. Kui usaldus puudub, siis võimalused olukordadega toime tulla jäävad kesiseks sest sõnad ja teod ei tundu rahva jaoks usutavatena. Usaldus on seotud inimeste rahuloluga. Kui me vaatame, kuivõrd inimesed olid rahul praeguse poliitilise olukorraga, mis oli septembris, siis me näeme ka, et eestlastest on 24 protsenti rahul praeguse poliitilise olukorraga. Mitte-eestlastest on samal positsioonil 49 protsenti küsitletutest. Seega kaks korda rohkem. 64 protsenti eestlastest ei ole aga poliitilise olukorraga rahul, mitte-eestlastest aga vaid 39. Seega eestlasi rahuldab see, mis Eesti poliitrites sfäärides aset leiab tunduvalt rohkem kui eestlasi. Mitte-eestlaste ja eestlaste rahulolu poliitilise olukorraga on 1900 jah 98.-st aastast alates arenenud nii-öelda unisoonis. See tähendab, et reageeringud Eestis toimuvale on olnud selgelt ühesuunalised. Nii tõusud kui mõõnad on aset leidnud aegselt. Käesoleva aasta septembri olukorra hindamisel läksid arvamused aga erinevatesse suundadesse. Mitte-eestlaste rahulolu tõusis eestlaste oma, aga langes. 1009 95.-st aastast alates ei ole erinevus hinnangutes olnud eestlaste ja mitte-eestlaste vahel mitte kunagi olnud sedavõrd suured, kui nüüd. Seda saab seletada peamiselt hinnangute erinevusega, mida eestlased ja mitte-eestlased andsid Lihula sündmustele. Ükskõik millist sotsiaal pärast gruppimi kaivaatleks. Kõigi puhul võib öelda seda et negatiivsed hinnangud valdavad. Teatud suundumused aga avalduvad ühe või teise grupi puhul käredamalt. Mida vanema inimesega on tegu, seda pessimistlikumad hinnanguid ta reeglina ka annab. Sama tendents kehtib ka harituse puhul. Väiksema haridusega inimesed tunduvad rahulolematu, mad kui kõrgema haridusega inimesed. Eesti vabariigi kodanikud on hulga kriitilisemad kui Eestis elavate teiste riikide kodanikud või siis ilma kodu kondsuseta inimesed. Väiksema sissetulekuga inimesed on kordades rahulolematud mat kui need, kellel kõrgem sissetulek. Mis puutub hinnangut sellele, mis suunas asjad Eestis arenevad, siis selles osas on mõlemad, nii eestlased kui ka mitte-eestlased praktiliselt ühel samal meelel. Pooled vastajatest arvavad, et asjad arenevad paremuse suunas ning üks kolmandik oletab, et paranevad hoopistükkis halvemuse suunas. Eestlaste hinnang asjade praegusele arengule on 1995.-st aastast alates üks selle perioodi Bismistlikumaid. Mitte-eestlaste prognoos on aga seevastu üks optimistlikumaid ja see pole praktiliselt aastast 2001 üldse muutunud. Mis puudutab hinnangud asjade arengule Eestis siis selles küsimuses domineerivad optimistlikumad hinnangud pea kõigis sotsiaal valgetes gruppides. Kui inimesele vanust kuni 29 aastat siis on ta kordades optimistlikum kui temast vanemad inimesed. Domineerivalt pessimistliku hinnangud Eesti asjade arengusuundade kohta väljendavad inimesed, kellel vanust rohkem kui 60 aastat ja need, kellel sissetulekut leibkonna liikme kohta vähem kui 1000 krooni kuus. Traditsiooniliselt vaatab tulevikku kõige optimistlikumalt Tallinna elanik. Tunduvalt pessimistlikumad on maa elanik, teiste linnade elanikud aga jäävad oma hinnangutel veelgi allapoole. Et sissetulek, noh, inimese haridus on omavahel tihedalt seotud, see tähendab, et kõrgema haridusega inimesel on reeglina suurem sissetulek siis vastaja kõrgem haridustase tingib ka positiivsema hinnangu tulevikuperspektiividele. Hinnangud usaldus Eestimaa institutsioonidele on suuresti tingitud eelpool mainitud teguritest. Aga sellega seotud müütidest räägiksin ma juba järgmisel korral kahe nädala pärast.