Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile uuest luulekogust, milleks on albelt peesi armasta tees Albertrateesi ide ehk mäletate, tema kummaline luulekuju kuuldus teile kõrva propelleri laulude vahelt. Oo blon tingel, sinul raiskunud keha toob kevaditi D minu hinge armastuse leha, ütles Peeter Volkonski. Ja see oli trateesi tekst ja trapeesi näeb füüsilisel kujul ühe tuntud kunstniku arhitektina liik kumas Vabaduse platsi kandis. Ta on täiesti olemas, päris mees käega katsutav habemest sikutada võtab. Ja kummalisel kombel on ta andnud juba välja hunniku raamatuid. Armastades peab tunnistama, on neist kõige parem. Et kui mõelda tagasi Alberta pesi Leonhard Lapini varasematele tegemistele, siis kahtlemata on tal olnud poliitiliselt olulisemaid tekst. Kahtlemata on selliseid pungi ajastu, mõtteid, rünnakuid, ta oli seal sihukese avang artistina mässulisena pundis kindlasti tema sitased seitsmekümnendad, vabandust, et ma nii otse raadios ütleme, niisugune oli üks tema luulega, peagi sitased, seitsmekümnendad on poliitiliselt ja esteetiliselt olulisem teos. Aga armastades on luule mõttes palju tähtsam. Nimelt kõik kogu see raamat on kirjutatud ühele piigale ühele ja ainsale piigale, keda ta siin kaela nimetab. Tütarlapse nimi on mari. See Marii on inspireerinud selle raamatu kohe vaatan teie rõõmuks järgi mitu, siin on 20 teksti selle imeilus kujundus, seal köidetud üleni punasesse, iga luuletus avaneb siin omaette, et nii-öelda lehest või tsüklist temal kohe loendile ühe albelt lapeisi armastusluuletuse. Mu kallim, May võrdlesin teiste naistega, kes on olnud ja on. Ma võrdlesin koduperenaiste sinisukkade, foobiate, hoorade, armukeste, naissõprade, töökaaslaste, arstide, õdede ja emadega. Ma võrdlen siin tuulega Kuu mere päiksega valguse ja värvidega, võrdlen sind lillekesega väljal päikese tõusu ja loojangu huga. Liblikate lindude looduse häältega. Võrdlen inglite kummituste ilmutustega. Võrdlen iluolemise olematusega, võrdlen kõigega, mida mul ei ole, aga sul on kallim. Kusjuures Lapin on ju vana idamaade filosoofia ehk selles mõttes, et küll ise seda ei teadvusta tavaliselt nii-öelda nii taapi nagu trapeesina viriseb päris palju elu üle, liiga palju viliseb, ütleks ma. Tema elu on siiski lill, aga samas on ta nagu tark idamaine vana mees, ta on kasvanud üles koos Mälliga lugedes Masingut. Ja tema selline väljenduslaad ongi kuskil teisalt idamaade luulest filosoofiast pärit. Nii et albetrapees ei ole lihtsalt ropusuine punkluuletaja vait on tegelik kult sellise nii-öelda haikuliku kooliga, laotsiiliku kooliga, idamaised, luule, järgija ja sellistel hetkedel muutub auto tähtsused. Idamaade luules ei ole kunagi auto tähtis, meil on see Lääne kultuuris on see autori müüt, autori kuvand, kogu tema olemus ja, ja minagi siin ju praegu räägin teile vihjamisi, Eesti tagantpoolt, et nihukese autode inimesena on tegelikult see ei ole tähtis, sest et luule peab iseenda eest kõnelema. Jaa, jaa, mingis mõttes albetab vees kõige rohkem iseendast, vabaneb oma luules. Lõpetuseks loen teile veel ühe luuletuse kogust, armastades. Kohtusime sk vääril. Meest jääb kõik. Kõndisime mööda tänavat. Meist jääb kõik, astusime sisse kohvikus. Kõik tellisime, mees teab, kõik imekohvi. Vestlesime, mees teeb kõik, imetlesime teineteist meest, kõik kallistasime kergelt meest, kõik põsemusi meist teab kõike. Lahkusime kohvikust. Kõik kõndisime mööda tänavat, meest, kõik. Jõudsime tagasisfäärile. Steppi embasime, kõik jätsime hüvasti, meest, pikk, su kollane mantel sulas, linn. Kõik armastasime teineteist. Seda mees ei tea. Eikeegi, sest armastus on ainulaadne igaühele meist. Ei mingit meest ega naist, ainult armastus. Mina olen Jürgen Rooste, nagu ikka ja alati. Ja rääkisin teile Alberta peesi kogust armastades, mis on üks selle aasta ilusamaid luulekogusid. Lugege, ärge lugege ainult luulet, võtke proosa, võtke ette. Mihkel Mutt, millest ma teile kohe järgmisena räägin? Võtke Urmas Vadi uus raamat, lugesid neid, sest et eesti kirjanduses on praegu päris palju pisikesi pärle, mida märkamata jätta. Ta oleks paha. Ilusat nädalavahetust.