Tere, head raadiokuulajad. Algab helgaja saade, stuudios on toimetaja Nele-Eva Stein. Nälg ja nüüd pisut tänastest teemadest. Juttu tuleb 30.-st novembrist teise detsembrini toimunud laste klaverikonkursist, mis kandis nime Eesti kõla. Ja selle teemal arutleme selle üle, kuidas eesti noortel klaveri mängijatel Eesti muusika mängimine õnnestus. Kavas olid Mart Saar, Rudolf Tobiase ja Heino Elleri teosed. Milline on Eesti laste klaverimängutase ja mis võiks olla sellise eesti heliloominguga seotud konkursi tulevikuperspektiiv? Muusikaarvustusi jõulud see avakontserdil, kus esines Jonson kvartett, käis muusikakriitik immo Mihkelson. Talvi Nurgamaa käis aga kontserdil, kus Eesti esmaettekandes kõlas Oliver messeani teos harra vii laul armastusest ja surmast ja seda esitasid Kai Kallastu ja Kadri-Ann Sumera. ERSO kontserdist, mis toimus 30. novembril, räägib pianist Yin Rämmel. Kontserdil kõlas Sergei Rahmaninovi klaverikontsert number kolm solistiks Aleksander Markovitš ja Nikolai Aleksejevi juhatusel kõlas ka Rimski korsakovi. Shere saad lõpetuseks aga muusikauudiseid maailmast head kuulamist. Sülgaja. Peagi lõppev aasta on klassikaraadios noorte aasta ja sellepärast räägime ka tänases helikajas saates noorte muusikute teemal. 30.-st novembrist teise detsembrini toimus Tallinnas Tallinna muusikakeskkooli poolt korraldatud kurss noortele klaverimängijatele ja see konkurss kandis nime Eesti kõla. Kavas olid eesti heliloojate teosed Mart Saarelt, Rudolf Tobiase Alt ja Heino Ellerilt ja selle konkursi üks eestvedaja on Tallinna muusikakeskkooli klaveriosakonna juhataja. Nooremas astmes. Martti raide konkursil osales üle 50 õpilase, üle terve Eesti vanuses 11 kuni 17 ja tänases saatelõigus räägime sellest, kuidas eesti noortel pianistidel eesti heliloojate loomingu mängimine õnnestus. Milline on üldse Eesti noorte klaveriõpilaste tase ja milline võiks olla selle konkursi tuleviku perspeks rektiiv? Küsisin konkursi ühelt eestvedajalt Marty roidelt, et kuidas sellise kursi mõte sündis. Mõte sünnil on nagu mitu põhjust ja üks on traditsiooni jätkamise vajadus, sest et me kahel eelneval aastal oleme siin tähistanud suumon ja listi sajandat sünniaastapäeva põhimõtteliselt sarnase vabariikliku noorte pianistide konkursi ka otsisime nagu järge sellele ja siin ei olnud vaja kaugelt vaadata, siis tänavu on meil nii Mart Saare 130. sünniaastapäev, Heino Elleri 125. sünniaastapäev. Ja võib-olla siis vähem teada fakt, et 100 aastat tagasi 1912 ilmusid trükist Tobiase lastepalad klaverile, mis on siis omamaise laste muusika esikteos, nii et neid kolme täht päeva silmas pidades me siis selle konkursi fookuse seekord valisime Eesti muusikale ja otsustasime talle anda ka niisuguse pealkirja, et mitte lihtsalt eesti muusika, aga nagu selle eesti muusika omapära võib-olla avastamise retk võiks olla see konkurss. Ja osavõtt oli küllaltki suur. Osavõtt oli rõõmustavalt rohkearvuline ja osavõtugeograafiat rääkides sisse, kipub kõigi klaverisündmuste puhul olema natuke rannale. Neile on ikkagi aktiivsust märgata siin Tallinna ja selle lähiümbruse kandis. Kui Eestiga kaardile joonistada nii-öelda leviala, siis ulatub niisuguse välja venitatud tilgana sinna Ida-Virumaani välja mööda põhjarannikut ja seekordse tilk läks Narvas veel õite suureks, nii et arvalt oli meil siin kuus õpilast, Sillamäelt oli mitmed õpilased ka ja Tartu, kus käiaksegi võetakse usinasti osa, ma arvan, et just nendele väiksematele koolidele oleks väga oluline tulla võtta osa ja mitte karta võib-olla seda, et noh, niikuinii nüüd mingisugust kõrget kohta ei saa, aga tuleb natukene avaramalt vaadata ringi ja kuulata teisi ja see võiks olla ikkagi lapsele vägagi innustav ja pedagoogile ta välja tulemine ja teiste kuulamine, palju värskeid mõtteid toob kaasa ja kui see on ikka üks ainult esimene tunnist tundi tegutsemine ja mingisuguseid suuremaid eesmärke seal ei ole, siis tal on oht muutuda tüütuks. Aga kui sellest välja murda, siis sellest oleks, ma arvan, kõigile kasu ja see tooks niisugust positiivset elevust sellesse tegevusse. Te mainisite, et võib-olla kardetakse välja tulla, et seda esikohta nagunii ei õnnestu saada, et mis nüüd meie, aga võib-olla siis õigustaks ennast ka rohkem, näiteks festivali korraldamine. Festivale peab ka korraldama ja ma arvan, et festivali peaksid korraldama pigem islami, regionaalsel tasemel selliseid suuremaid festivale tõesti, kus saaks kasvõi ühe looga tulla, aga kus saaksid nagu kõik mängima ja, ja natuke saaksid oma koolist välja ja võib-olla isegi tuleb naaberlinna sõita. Kui võtta niimoodi Eesti lõikes, siis me ei tohi ära unustada ka ette konkurss kujutab ennast ka stiimulid siiski ka nendele, kellel see välja tulemine nagu ei ole nagu küsimuseks ja see loob niisuguse keskkonna või niisugused arengutõuked sellele seltskonnale, kes ikkagi tahavad ise ja, ja väga motiveeritud ja see nii-öelda konkurssideks valmistumine on üks häid katalüsaatorid sellele tegevusele, eriti sellises keskmises koolieas, kus võib-olla ka neid muid huvisid on ja võib-olla ei ole see oma mingi selge rõhuasetuse veel välja kujunenud ja juba ja nagu rohkem tööd teha, et siin on hädasti nagu tarvis, aga ma arvan, et festivali peab ka olema, et mõlemad asjad peaksid nagu olema. Ma ei ole seda meelt, et lõpetame selle konkureerimise ja et seal üks paha asi, sest et see paneb inimese teistmoodi tööle. Kui sa enda jaoks ikkagi teed mingi saavutuse ja ütleme nii-öelda ennast nagu ületad, siis see on alati tuleb kasuks, sest minu kogemus ütleb ka, et need, kes ei saa midagi konkursil, ütleme siis aasta pärast mängivad hoopis teistmoodi ja võib-olla järgmisel konkursil või ülejärgmisel juba saavad seda teed tuleb käima hakata, see ei ole ainult see jah, esikoha jahtimine. Konkursil Eesti kõla võitis noorimas vanuserühmas esikoha Tallinna muusikakeskkooli õpilane Viola asoskava ja tegin juttu tema õpetaja Jekaterina Rostov tsevaga. Palju üldse tegelete õpetaja muusikaga ikkagi esimesest klassist alates, need lapsed, kes tulevad muusikakeskkooli ettevalmistusse, Need alustavad juba isegi veel varem, aga kuna Viola hakkas alles esimeses klassis klaverimänguga pihta, siis juba esimeses klassis tal esimene lugu oli Raimo Kangro, aga Tuhkatriinu on väga ilus ja kurb printsess, mis lapsele pakubki väga sellist muinasjutulist elamust. Kuna lapse elus on muinasjutt väga oluline ja neid palad peavadki olema muinasjutust võetud, siis nad saavad seda ilusat muusikat edasi anda, nii nagu nad teda aru saavad, sellest nüüd oli Biola kavas saaremuusika. Mart Saar on minu arvates üks keerulisemaid heliloojaid üldse lapse repertuaaris. Sest Tubjaason ütleme, temas on seal rohkem neid lastelugusid kirjutatud ja aga Mart Saar, see nõuab juba omapoolset sügavust ja kantileensed oskust. Ja vioolal on muusikaline pool väga tugev ja temale ongi neid rahva liisid rohkem nagu sobinud, sest neid on kokku viis tükki, mis me valisime ja iga rahvaviis on oma karakteriga. Kuidas tundus sulle konkursi üldine taset? No ikka väga tugev, sest korraldus on suurepärane ja osalemise poolest ikkagi väga palju. Minu teada 58 oli ja lapsed olid ka ju mõni 2005 sündinud, mis tähendabki teises klassis alles. Et ikkagi lapsed on väga hea ettevalmistuse teinud, kuidas Eesti muusika tuli välja? Ma arvan, et ikka hästi, sest lastel on see muusika väga lähedane ikkagi lapsepõlvest alates nüüd rahvaviise kuulnud ja kui Naplapsisega ise mängib, siis loomulikult. Eks ta laulab ka kaasa. Et ma arvan, et laste jaoks oli see hea valik, kuid ütleme, mingisugune partokovilist, siis oleks see keerulisem. Ma arvan, et see oligi üks põhjustest, miks nii palju osavõtjaid oli. Sest Eesti muusika on, ütleme, laste repertuaaris populaarsem. Milline on sinu jaoks eesti kõla, eesti muusikat, kõla, õrn, sügav, suursugune ja muinasjutuline. Oma mõtteid konkursist Eesti kõla räägib ka nüüd žürii esimees Leedu muusikaakadeemia klaveriosakonna juhataja Jürgiscarnavičus. Milline oli konkursi eesti kõla tänavune tase? Igatahes oli huvitav kuulata ja väga positiivne moment, ma arvan, oli see, et nagu ma aru saan, konkus äratas huvi paljudeski lastes ja me kahe päevaga kuulasime ära isegi 58, tead, ja see näitab, et huvi Eesti muusika vastu on tõepoolest suur ja mitte ainult Eesti muusika vastukavades oli kohustuslik klassikalise sonaadi osa ja selle kõrvalsaare Elleri või Tobiase teosed ja on tase, oli nagu taset võib ette arvata, ega suuri üllatusi vist ei ole, nii nagu ma tean, taset Leedus näiteks või Lätis või siin Eestis oleme ikkagi üsna lähedal üksteisele ja meie põhialused on ikka umbes samad ja oli rõõm kuulda. Ta on ikkagi andekaid lapsi, kes võib-olla tõesti seovad oma tuleviku pärast muusikaga ja ma arvan, et neid saadab väga ilus eduga sellel teel, mida žürii sellel konkursil oluliseks pidas oma valikuid tehes. Esimene asi, mida tuleks silmas pidada, et see on ikka noortekongressi, see konkurss ja tegelikult võib-olla Me võime Mõned asjad, mida me ei annaks andeks täiskasvanutele ja kui lapsed mängivad vägagi raskeid asju, on nagu ütleme mingeid tuntud Beethoveni sonaate või mõningaid Shoteni teoseid siis ongi selge, et laps ei saa võib-olla selle teose tõlgendamisega nii kaugele kui täiskasvanu. Aga kui me ikka näeme, et see ei kutsu esile temas kardinaalseid niisuguseid probleeme, et ta saab selle teosega hakkama kas või oma teatud tasemel tänasel siis me hindame seda ikkagi positiivselt. Kas Leedus on olemas ka sarnane konkurss noortele? Jah, Leedus on igasuguseid, noortekonkurss võib olla sarnane. Meil on varjonase nimeline konkurss, mis on ka noortele mõeldud, seal on ka kolm vanuserühma ja see toimub iga kaks aastat Leedus vabariikliku konkurss sinna ja iga neli aastat rahvusvahelise konkursiga. Milline on teie arvates Eesti kõla eesti autorite loomingu kõla? Seda üsna selgelt, ainult võib-olla raske oleks sõnades väljendada, aga eesti kõla eesti vaim, eesti vaim on, ma ei tea. Kui nüüd Leedu poolt vaadates lõuna poolt vaadates, siis minule on ta väga hingelähedane, see on loogiline võib-olla, sest ma olen ise pooleks eestlane ja ristivaim on siiras, rahulik skandinaaviapärane, nisuke Nordic muud ütleme. Ja ma tunnen ennast väga hästi selles vaimus, kui palju on teie repertuaaris eesti muusikat? Ausalt öeldes peaaegu ei ole. Olen küll mänginud, vahest olen mänginud väikeseid kontserti, et Eesti saatkonnas Vilniuses ja siis ilma eesti muusikat ei saa levi muidugi olen mänginud ka Eugen Kapi ja Heino Elleri teosed ja Mart Saareteoseid. Igal konkursil tekib publiku lemmik, kes jääb võib-olla kõige paremini silma. Mulle tundub, et üks sellistest oli tänavu viimase vanusegrupi võitja Maria kuulitsed, kuidas teie, tema mängu ja tema eesti muusika tõlgendust iseloomustaksite? Marjamikulist paistis tõepoolest silma just oma tugeva isiksusena ja niisuguse sügavuti mineva muusika tõlgendamisega. See avaldas muidugi meile kõigile, ma arvan, žüriiliikmetele väga niisugust tugevat ja head muljet ja ma arvan, et tal on väga ilus perspektiiv muusikas ja see, kuidas ta mängis. Tänavuse vanusegruppide parimaid kohti, kas oli neid kerge valida või oli palju arutelu selle üle, et keda siiski eelistada? Mõnes grupis oli kerge, mõnes grupis oli raskem mõnes grupis, Me nägime nelja-viit, konkurss anti, kes oli enam-vähem võrdsed, ühel olid omad plussid, teisel olid teised lossid ja me ikka vaatasime läbi väga põhjalikult kõik kavad, kui me ei saanud nii kohe selgelt öelda, et vot see nüüd oli parim. Me vaatasime ikka need kaks, kolm või neli inimest ikka veel kord põhjalikult läbi ja kaalusime ja arutasime igatteost, mida nad mängisid ja siis püüdsime kaalule panna muidugi asjaolu, et milline võiks olla selle konkursi perspektiiv tulevikus, ma arvan, et see on väga positiivne nähtus, niisugune konkurss kahtlemata on sellel perspektiiv ja lastele see on väga hea foorum, kus nad saavad, et näidata ja kus nad saavad valmistuda millekski tähtsaks ja see valmistus ise juba väga positiivne asi, mis annab niisugust head positiivset energialaengut, mis. Ma loodan, et jätkub ka peale konkursse, eks ole, sest teisel päeval on ta läbi ja töö jätkub, eks ole, elu jätkub ja konkursi võitja ei ole ju see eesmärk, mille poole me liigume. Eesmärk on ikka muusika ja kunst, aga mitte võit, konkursi võit, konkurss võib teda abistada, loomulikult. Aga, aga see ei ole ikkagi mingil juhul põhieesmärk. Oma muljeid Eesti laste klaverimängust kirjeldas Leedu muusikaakadeemia klaveriosakonna juhataja, pianist Jürgis karnavitsus. Minu kõrval on konkursi eesti kõla vanema vanuserühma võitja Maria Mikovitš. Sina said ka Heino Elleri ja Mark saare eripreemia. Kui palju sa oled oma elus eesti autorite muusikat mänginud mängija, seda juba ammu ja esimesest klassist võib-olla, aga mitte nii palju nagu praegu alles tulin Tallinna muusikakeskkooli ja siinsete mängin veel rohkem kui varem olin närveste mänginud. Sa tuled Narva muusikakoolist, kes olid seal sinuõpet. Minu erialaõpetaja oli liine kireva ja veel mängis siin toas ja oli nüüd nii, nagu nad on omavahel õed. Kuidas otsustasid muusikakeskkooli õppima tulla? Esialgu mulle soovitas minu eriala õpetaja sellest Narva muusikakoolis ja ise tahtsin väga armastan üldse muusikat kuulata, mängima ja võt, mõtlesin, et peab arenema ja valisin selle keskkooli. Praegu oli sinu kavas Mart Saare ja Heino Elleri muusika, kelle teoseid sa eesti heliloojatest oled veel mänginud. Varasematel aegadel mängisin Sisaski. Mart Saart, Tuudiest Ellerit. Kui kaua sa selleks konkursiks nüüd ette valmistasid? Tulin kohe alastest mängima kava, mida andis mulle õpetaja ja vot tuli selline mõte, et võib osaleda konkursil. Ja ma mõtlen, et üks kuu, kaks kuud, nõuete, umbes nii, ma õpin üldse kolm kuud, ainult selles muusika kolis siia kogu aeg harjutama. Milline on sinu jaoks Eesti muusikat, mis on talle iseloomulik või mis sulle tundub, mida sina sealt leiad? Kõik Eesti muusika on nii erinev. Need teosed, mida mina mängin ise, need on imeilusad. Sest seal on niisugused erinevad meloodiakäigud ja need on väga eilased. Palju emotsioone võib ise andev muusikasse ja on väga huvitav aru saada nendest eesti heliloojatest, kelle teoseid sa tahaksid nüüd mängida, kui see konkurss on läbi, tahan jätkata Elleri mängimist, Mart Saare, sest nende looming on väga huvitav. Minu kõrval on Kersti Sumera õpetaja muusikakeskkoolist, kes kuulas konkursi, Eesti kõlab päris põhjalikult ja osales ka oma õpilastega, kuulata oli väga huvitav ja väga toredat mängu kuulis ka niisugust musikaalselt ja kena pillimänguseisukohast juba oskavad lapsed ikka päris palju ka päris väiksed, nii et see on sulaselge rõõm. Lastese mängutahe on igal juhul tunda, aga mõnel on nagu ikka, selgeid puudusi näiteks ei oska valitseda, kõla ei tea, kui palju on palju või kui vähe on paras. Tore, et selline konkurss toimus ja ma ütleks, et au ja kiitus siin meie osakonna juhatajale, kes selle ideega on välja tulnud ja kolmandat aastat veab sest see osavõtjate hulk näitab, et asja vastu on suur huvi. Ja minul on tunne, et tase on tõusnud, kui palju muidu mängitakse eesti muusikat, näiteks muusikakeskkoolis ei ole mingit konkurssi tulemas, eks ikka mängitakse ja enamasti on ikkagi nii, et kusagil mingites kavades on ka nõutud. Lõpukavades on igal juhul nõutud ja üheksanda klassi lõpetamisel ka teatud eesti keel vajad, ikka mängitakse. Kui me nüüd räägime saarest, Ellerist ja Tobiasest, siis mida oli kavades eelistatud, mis tuli kõige paremini välja, milles olid suuremad puudujäägid? Ma võib-olla ütleks nii, et LR ei ole laste autor, Elleri muusika on kuidagi niisugune keeruline, ka lihtsad lood on nii palju keerulised, et need ei ole laste jaoks nagu päris hea materjal. Ta on tõsine. Ta on polüfooniline väga keerulise mõtlemisega, ta on nagu täiskasvanud, inimese mõtlemisega ka lastel palad. Saaria tobias tulid selles mõttes paremini välja. Noortel mängijatel. Ma ei ütle telleri tulnud vanemal grupil ikka tuli see ka. Aga Tobiase, need väiksed laste vanad, no need on suurepärased. Need on täiesti lastepärased ja väga tore ja siiski väga hea muusika niisugune, et et mitega mingi titalik ja saare lugusid ka mängiti. Ja ikka saab aru küll, aga minu arust nendest kõige keerulisem. Elleri muusikat on saanud siin meie noored pianistid sellel sügisel palju mängida, sest alles oli konkurss ka, mängime Ellerit. Eks eller saigi siia konkursile ilmselt valitud sellepärast, et, et need lapsed saaks ka osaleda, kes juba Ellerit enne mängisid. Päris palju poole oli esindatud 58 osavõtjat ja nendest üle 20 oli Tallinna muusikakeskkoolist. No mis on iseenesest arusaadav, kui oma kool teeb siis samas majas nii palju, kui võimalik, võiks osa võtta. Aga muidugi probleem on selles, et tahaks rohkemgi neid õpilasi ette valmistada, aga siis peab sul olema ka keda õpetada. Kui kuuled, kuidas mujal koolides on väga eredaid lapsi, siis vaatad, et noh, meil ei olegi sellist last näiteks sellises vanuserühmas võtta. Kuidas meelitada muusikaliselt niisugusi, säravaid lapsi meie kooli? Ma ei tea, kusjuures ei tea ju, kas saab muusikuks mitte väiksest lapsest peale veel ei tea, aga hiljem alustada on hilja. Kõige muuga saab hiljem ka minna süvendatult, mingit teed, aga muusikaga juba hilja, nii et seda peab ikka algusest peale tegema. Kooliaasta või isegi enne kooli alates. Nõnda rääkis konkursist Tallinna muusikakeskkooli õpetaja Kersti Sumera. Lõpetuseks rääkisin Velmarti raidega, et mis võiks olla konkursi Eesti kõla perspektiiv. Kui nüüd puudutada korraks teemat, et esikohad jaotasid üsna neljas kategoorias võrdselt kaks esikohta olid muusikast, koolile jagaks Tartusse. Kersti Sumera mainis sellist asja, et ta vaatas siinseid osalejaid selliste väiksemate koolide lapsi. Ta pidi tõdema, et muusikakeskkoolis sageli ei olegi nii säravaid andeid, kui võib-olla tulevad ühest või teisest Väikelinnakoolist. Ma arvan, et muusikakeskkoolis on sama palju säravaid andeid kui kuskil mõne teises koolis, et muidugi on meil see ettekujutus, et siia kooli peaksid üldse olema eesti keeles odavamad anded kokku kogunenud, siis nii see paraku ei ole. Ja Tallinn, kust on pärit enamusele kooliõpilasi, on suur linn ja siin on väga palju niisugusi, enesearendamise, eneseteostuse võimalusi ka muudel aladel. Ja minu meelest see on ainult rõõmustav, et neid andeid Eestimaa peal on, et iseküsimus on see, et need anded õigel ajal satuksid õigesse kohta, et nende arengut nagu toetaksite kompetentsed juhendama ja et nende tulevikutee oleks nagu lahti, lihtne oli, ütleme, tekitada ka võib-olla õpilasele teatud kahju, kui on vale repertuaaripoliitika või kui mingisugused Pomenditki Janismi puudutavas küljes jäävad tähelepanuta kuskil arenguetapil ja pärast on juba väga raske, see on võib-olla meie haridussüsteemis nagu see küsimus, et need anded saaksid õigesse keskkonda õigel ajal, kui igalt poolt oleks olnud sama palju õpilasi näiteks sellel konkursil väljas, kui muusikakeskkoolist oli eksinud üks last, siis suhe nii-öelda andeka, särava ja vähem särava esituse vahel oleks olnud, ma arvan isegi võib-olla muusikakeskkooli kasuks. Kuidas tuldi toime eesti muusika mängimisega? Tuldi toime, ma ei mäleta niisugust ebaõnnestunud esitust ausalt öeldes Eesti muusika vallas, eks need olid erinevad, muidugi sõltusid sellest, kuidas mängija võib-olla mingisugune küpsus, mängija, tundlikkus selle suhtes, aga mis mulle nagu meeldis, et ei olnud sellist ükskõikset suhet igaüks ikka kleidis mingi oma lähenemise sellele ja pigem oli see Eesti muusika, see, mis oli neile nagu hästi mõistetav, et seal võis, võis olla teatud niisugusi mõistmisbarjääre seal kas sellise klassikaga või mõne muu teosega. Ja kui rääkida korra selle konkursi üldtasemest ja mõelda aluspõhjale ja järelkasvule sinna püramiidi tipu suunas, et kuidas see suhe tundus olevat paigast. Me alati ju reguleerime ennast oma arusaama olemises ka kuidagi konteksti järele. Kahtlemata, kui minna nüüd mingisugusele nii-öelda noorte konkursile kusagil Euroopas, kus on see seltskond rahvusvahelisele koos, siis ma arvan, et võib-olla üksikud siin nendest laureaatidest oleks mingi tunnustuse seal pälvinud. Aga need, kes nüüd ikkagi said nagu kohad, siis ma arvan, et siin on tegemist, esiteks isikupäraste mängijatega, Nad on saanud asjatundliku juhendust. Nende niisuguse klaverimänguoskused on täiesti soliidsed tasemel just nende etappi silmas pidades, mis võimaldab neil edasi liikuda sealt ja žürii minu meelest väga õigesti, selles mõttes tegi omad teatuse nagu žürii esimees ütles väga kenalt, et rõõm muusikast, et see peab ikkagi huvitav realismi, sealt lavalt kuuleme ja kui need pillimängu professionaalsed võtted on ka selles õiges baasis, mis selles vanuses peaks olema, siis on nagu kõik hästi, sest kõik teed on lahti. Aga eks muidugi alati oleks kõigile nina pista natuke Eestist kaugemale ka välja, siis võib teha omi järeldusi sellel tasemel. Kas sellisel eesti autoreid kaasaval konkursil võiks olla ka rahvusvaheline mõõde, võib-olla lähitulevikus? Miks mitte, ma arvan, et see oleks üks võimalik jätku stsenaariumile nendele kolmele konkursile, mis me praegu oleme teinud see läheb, ütleme rahvusvaheliseks, võib-olla siis see tähendaks kindlasti mitte seda, et teeme karmid nõuded ja oma inimestel pole nagu suurt asja siia, et et see kindlasti peaks. Aga ma ikkagi eelkõige Eesti lastele niisugune tore stiimul, aga samas oleks tõesti põnev kuulda meie naabreid, et ma ei arvagi, et siia peaks tulema Venemaalt võib-olla kuskilt Moskvast ja Hiinast ja Jaapanist, eks ju. Ja ka võib-olla mitte Saksamaalt ja sealt, aga meie lähina naabrid siin, nii Soomest kui ka ütleme, Lätist, Leedust ja meil on nagu seda sarnast tausta väga palju ja sellelt pinnalt oleks üksteisega siis nagu mõõduvõtmist, aga heas mõttes, et üksteisega võrdlemister oleks kena teha, et mis ühel või teisel maalses nagu toimub ja kuidas mängitakse, et ma arvan, sellest on õppida kõigil. Konkurss Eesti kõla toimus 30.-st novembrist teise detsembrini Tallinna muusikakeskkoolis. Konkursist võttis osa 58 noort pianisti. Konkurss oli pühendatud 100 aasta möödumisel Rudolf Tobiase lastepalade ilmumisest, samuti Mart Saare 130.-le sünniaastapäevale ja Heino Elleri 125.-le sünniaastapäevale. Konkursi žüriisse kuulusid professor Yorg'is karnavitš Leedust, Mart Ernesaks Soomest ja Eivo Eestist. Noorimas vanuserühmas saavutas esimese koha Viola asoskova Tallinna muusikakeskkoolist õpetaja Jekaterina Rostov. Tseva teises vanuserühmas sai esimese koha Hermiine Aints Heino Elleri nimelises Ta muusikakoolist õpetaja Kadri Leivategija kolmandas vanuserühmas esimest kohta välja ei antud. Teise preemia saavutas Arko Narits Tartu esimesest muusikakoolist õpetaja Tiiu noor ja neljandas vanuserühmas sai esimese preemia Maria kuulitz Tallinna muusikakeskkoolist õpetaja Martti raide. Nüüd aga läheme eesti kõlade juurest korea. Kõlade juurde. 29. novembril toimus Nokia kontserdimajas jõulujazzi avakontsert, kus esines Jonson naa kvartett ja heliga ja stuudios on need muusikakriitik immo Mihkelson, kes käis sellel kontserdil. Kuidas siis kontserdi. Ta oli, tuleb öelda viisakalt, alati, et oli küll nagu teada, välismaa esineja avakontsert, suur saal, üldiselt taolised kontserdid on garanteerinud neetult ikkagi mingisugusel tasemel nivool. Pealegi korealanna Jonson naa puhul mängis ehk olulise publiku peibutajana fakt, et ta oli kaks aastat tagasi jazzkaarel ja nagu Anne Erm enne kontserti ka mainis, seal ütles väikese kõne pidas et ta oli tollase Jazzkaare kõige suurem üllataja. Üllatas Anne Ermi ennastki. Tegemist oli lauljaga, mõned pöördun tagasi ajas natukene, kui ta jätskaarel esines. See oli tuua esinemine Rootsi kitarrist Ulf geenius ja Jonson naa kahekesi ja see oli venekeskuse saalis, mis oli küllaltki suur taolisele kammerlikule koosseisule. Ja tõesti, see Jonsonaa, see habras korealanna lummas kogu saali tema nii-öelda nagu inglased ütlevad, present sai kohalolek unisena, karisma hõlmas kogu saali oma häälega, oma muusikat ka olemusega, kõigega ta tõesti lummas. Ja nüüd oli olukord teine, kaks aastat hiljem suurem saatebänd, kus oli ka toosama Ulfacenias kitarril, kes oli kaks aastat tagasi jätskaarel ja lisaks kaks noort prantsuse muusikut akordionimängija ja kontrabassist ning suurem saal publiku ootusega natukene teine. Ja see saal ja see ootus oli vaja ju täita, eks ole, tegelikult suurem koosseis ja suurem saal tingis ka natukene teistmoodi selle kontsertõhustiku ja muusika enda. Sest nii see on, et suur ruum, mis tuleb helidega täita, see annab muusikale suurema pingajat, nagu selline rohkem on vaja lavalt välja anda. Ja mõnes mõttes mulle tundus, et see ka pisut kammitsas ning kui välja oli kulutatud Johnson naa kvartett, et siis tegelikult nägisi ansambel saalist vaadatuna välja umbes nii, et kord vaatas Jonson vasakule, kus istus kitarrimängija Ulta geenius ja nad musitseeris nagu kahekesi, nii nagu kaks aastat varem. Ja siis ta vaatas paremale, kus olid kaks noort prantsuse muusikut ja musitseeris koos nendega hetked, kus kõik koos mängisid kogu see kvartett. Need ei olnud kaugeltki nii köitvad kui need trio ja tuua koosseisud. Nii et see ansambel oli õige, omapärane selles mõttes. Ning repertuaarist rääkides. Osa palasid olid samad, mis olid kaks aastat tagasi. Ja näiteks kontserdi avapala Richard Rogersi Fayuretenks väga tuntud pala, mille Jonaa laulis üksinda sõnast Kalimbaga saates. Ja too väike nali, mis kaks aastat varem oli jätskaarel, kui ta äkis nende vorstide ja nuudlite vahele tõrkas eestikeelse sõna verivorst. Ega kui saal kihises, see jäi olemata, et sina üllatust ei tulnud ega olnud. Võib-olla läks tal meelest ära, ma ei tea, võib-olla mitte, aga võib-olla polnud ka plaanis kohe alguses üllatada. Et. Igal juhul oli see meeldiv kontsert, kus oli nii toredaid hetki Kui ka midagi niisugust, mis võinuks nagu olla paremini või mis puudu jäi ja see puudujääk tuleneski eelkõige saali suurusest, sele, bändi ebaühtlasest. Mulle tundus, et oleks võinud olla nauditav kontsert koos nende kahe prantslasega noore muusikuga, kes tõesti kohe silmnähtavalt musitseeris teise energianivooga, Gulfa Keenias ja ka teine tundlikkus ja teistmoodi musitseerinud traditsioon. Ja samamoodi võinuks olla nauditav ka tuua kontsert, kus Ulfa geenis ja Johnson kahekesi veenusele saali enam-vähem ära täita ja korrata enam-vähem sedasama, mis oli paar aastat tagasi jätskaarel. Et omamoodi huvitav niisugune puudujääkide või, või küsimärkidega kontsert, aga Jon sona lauljana, temas on tõesti midagi kergelt ikkagi erakordset. Ta on palju vaeva näinud oma häälega ta musikaalne, tema omapära osalt peitub ka selles, et on korealanna ja see teatab korralikus musitseerimisel, see nagu annab tunda ja teine tema suur pluss on see, et tegelikult on ta juba pikka aega laulnud ja laval olnud. Ta tuli Prantsusmaale muusikat õppima kusagil 90.-te keskpaigas. Ja sellest ajast alates on ta musitseerinud väikestes klubides laulnud nagu publikuga, nagu silmast silma vahetu kontakt. Ja alles hulk aastaid hiljem jõudis paadini suuremate saalideni sellise avarama publikuni, et tal oli aega küpseda, mitte nii nagu Eestis ka tihtipeale noored muusikud, lauljad püüavad teha niimoodi, et et kohe esimesel tegutsemisaastal plaan teha siis võimalikult suurde saali mängima, pääseda võimalikult rasket repertuaari. Tõukeid teoseid mängida ma nüüd ei räägi ainult džässmuusikutest, see hõlmab tegelikult kogu seda noorte mediteerimist. Et see on Jonaa puhul olnud erinev, tal on olnud aega küpseda, ta on saanud lihvida oma tugevaid külgi ja tal on need selgelt olemas. Ja kontserdi üks kõrghetki oli ka keskpaigas tema enda pala üks tema enda loodud tekste, viis, mis oli täiesti muljetavaldav, kui seal isegi elektroonikat kergelt kasutatud ja, ja kogu see pala areng, kulminatsioonini jõudmine siis selline ootamatu puänt, et kõik see dramaturgia oli hästi välja mängitud ja korralikult olemas. Veel kontserdi repertuaarist kõrvale põikan, öeldes, et suurem osa sellest moodustasid nii-öelda kaverid töötlased tuntud paladest. Küll oli seal Ecbert Agris Montyphrevo, mida muide ka kaks aastat tagasi mängiti siis oli seal veel prantsuse šansoone, oli koreakeelset ballaadi ühesõnaga vaheldusrikas, mitmekesine kontsert, kuid sellistele pühendunud džässifännidele võis jääda mulje ja tunduda väga õigesti, et džässi oli Johnson naas võib olla ebapiisavalt. Et sellist tüüpilist improviseerimishäälega spontaansust, ootamatusi ei, mitte nii palju, kui see kontsert oli kalkuleeritud, hästi eksponeeritud, korralikult teostatud, publikuni viidud ja sellisena oli ta nauditav. Eelmisel kolmapäeval käis kammermuusika kontserdil Talvi Nurgamaa ja seal esitati Oliver messeani loomingut. Kaheksandal novembril toimus ajaloomuuseumi suurgildi hoones kohalike kammerlaulusõprade jaoks üks väga oluline kontsert. Nimelt sopran Kai Kallastu ja pianist Kadri-Ann Sumera tõid esmakordselt Eestis ettekandele Olivermisseani kolmanda laulutsükli ravi. Ehk siis laulud armastusest ja surmast. Ha Vii ongi Peruu teatud tüüpi rahvalaul, mis räägib õnnetust armastusest, kaotatud armastusest mis siiani laulutsükkel Harawyyan valminud läinud sajandi 45. aastal. Ehk siis peale kvarteti aegade lõpust enne Durangaliila sümfooniat ja tegelikult koos Durangalile sümfoonia ja viie lauluga kuulub ta nii-öelda sellesse Kristjani tsüklisse ja see on mõnes mõttes ilmselt nagu mõeldes autori abikaasa Kleerile, sest just sel ajal hakkas Kleer haigestuma Mess jäänu muuseas ise ka maininud oma vestlustes Kloodsamialega Talle eriliselt kiindunud sellesse laulutsüklisse. Härra piirang küll palju väga erinevaid mõjutusi seal rahvamuusika, Peruust, loodushääled. Pealegi puudub tekstis tavapärane narr. Kogu see lugu on tekstis pigem sümbolite edasi antud. Aga vahel on ka tekst konkreetne ja samas on ka lõike, kus on olulisem sõna kõla. Hoolimata kogu sellest virvarrist võin öelda, et ettekanne mõjus väga terviklikuna. Kindlasti on teos juba iseenesest nii hästi komponeeritud, kuid seal oli ka väga palju interpreetide teha suuta need erineva karakteriga osad nii hästi ühendada ning korduvad, sellised taastulevad motiivid väga eredalt õige meeleoluga välja tuua, see pole väga meeldis. Ja õige meelolal ei pea silmas ilmtingimata kindla motiivi puhul sama meeleolu, vaid pigem selle motiivi, meeleolu või karakteri muutust vastavalt laulutsükli arengule. Et see minu meelest mõjus seal väga hästi nende esituses. Ja üldse peab ütlema, et see tuua toimis väga hästi. Nad hingasid väga hästi koos pianisti särama. Sellised virtuaalsed solistlikud lõigud läksid väga orgaaniliselt üle saate faktuuriks. Ja samuti võlus Kai Kallastu väga tundlik häälekasutus ja maitsekas balanss kus laulja ei ole alati reljeefselt esiplaanil, isegi kui häälematerjal seda võimaldaks. Ja leian, et teost sobist suurgildi hoone interjööri väga hästi, kuigi pean tunnistama, et oleks soovinud seda teost kuulata pisut lühemakajaga akustikas. Sain kontserdilt väga suure elamuse, olles nüüd seda laulutsüklit kuulnud, tundub tegelikult lausa uskumatu, et nii mõjumess jaanipäevast on seni Eestis tähelepanuta jäänud. Ilmselgelt on põhjus ka selles, et, et tegemist on väga virtuoosse teosega seda nii sopronile kui ka bjoristile ja võib-olla eriti pianistile. Seda tänulikum oskan olla nendele kahele põnevale intepäädile, kes ravi lõpuks eesti publikuni tõid ja kuidas publik selle kontserdi vastu võttis. Publikut oli suhteliselt vähe, aga kes olid, need võtsid väga tuliselt vastu. 30. novembril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert nimega Shere saad, dirigeeris endine ERSO peadirigent Nikolai Aleksejev ja kavas oli Rimski korsakovi ja Sergei Rahmaninovi teosed ja klaverisolistiks oli Aleksander Markovitš kontsert, kes kuulamas ja Rämmel, kuidas siis kontsert meeldis, millised muljed on? No väga tore kontsert oli kõigepealt see kava valik, oli ju imekaunis. Kaks vene muusika suurepärast teost. Kõigepealt Rahmaninovi kolmas klaverikontsert, üks maailma kõige raskemaid klaverikontsert ja ka üks maailma kõige kaunimaid klaverikontserte kahtlemata. Ning oli suur rõõm kuulda ka, ütleme siiski, üle hulga aja jälle riski koosakovi sõitis saadet. Sest see on nagu kohutavalt piltlik, selline värvi, rohkem muusika ja seda kuulates muidugi tuli see mõte, et küll tahaks ka mõnda Rimski koosakovi operit vahel rahvusooperis näha. Ei mäletagi, millal see kunagi üldse oliivimaks. Nii, aga kontserdi juurde tagasi tulles kõigepealt see kaunis kova vali. Teiseks muidugi oli erakordselt nauditav jälle näha orkestri ees Nikolai Aleksejev hitt ja siis kolmas rõõmustav aspekt oli see publiku rohkus saalis. Kuidas tundub üldse nüüd niimoodi laiemalt vaadatuna ERSO kontsertidel, kavadel ülesehituspanus on tehtud ilusale ja tuntud klassikale mitte ainult see sealhulgas on siis ka tutvustab ERSO siis ka selliseid vähemtuntud või uue muusikateoseid. Aga noh, valdav osa on just nimelt selline ilus klassika. Ja tundub, et see valik igati õigustab ennast mitmes mõttes. Esiteks selle tõttu, et kuulajaid on palju, ilmselt pakub selliste lugude kuulamine inimestele rõõmu ja naudingut ja toob oli ka siis mitte ainult muusikaharidusega inimesi, vaid ka suurel hulgal muusikasõpru kellel ilmselt on kergem ja kuidagi nagu kodusem sedalaadi teoseid kuulata. Ja teiseks, ma ütlesin siin tuntud klassika, aga sealsamas ei saa öelda, et need tuntud klassikateosed kõik oleksid nii hirmus sageduses ettekandes üheks näiteks on sealsamas härra saade, mida need sugugi nüüd nii väga sageli ei mängita. Rahmaninovi kolmandat ehk natuke sagedamini. Millise mulje jättis selle kontserdi solist Aleksander Markovitš? Siin tekkis igasuguseid mõtteid ja ma pean ütlema, et kõige esimene mõte oli siiski see, et Aleksander makovitš on väga palju esinenud selle aasta jooksul juba Eestis solistina ja mõte oli selline, et kas siis võib-olla ikkagi tasub ühte solisti nii palju kordi kutsuda ja ka ERSO ees on ta esinenud noh, mitte ainult ERSO-s, küll aga siiski orkestrisolistina esinenud siis neli korda sellel aastal juba et võib-olla oleks suurem vaheldus ikkagi nagu kasuks või ka huvitavam kontserdi kuulajale. Pianistist endast rääkides on siis siin tegemist sellise vene kuulsa ja hiilgava klaverikoolkonna igati väärika esindaja, aga kellel on hea tehnika ja üldine hea arusaamine muusikast, selline soliidne vormitunnetus. Aga Intabeedina minu isiklikul arvamusel ei kujuta endast nii väga, mitte midagi erilist, ta on selline tavapärane, hea tubli pianist. Loomulikult ei saa ju oodata ka, et absoluutselt igal kontserdiõhtul esineb mingisugune ime ja see on ka omaette küsimus, milline esitus on kellegi jaoks imeline või suur elamus. Aga siiski, ma arvan, et ma Hakovitseisust selline tubli keskmine mängija aga noh, lihtsalt täiesti subjektiivselt öeldes ma oleksin oodanud nagu natuke suurem Raamat väljumist sellisest argisest reaalsusest, et võib-olla pianist jäi liiga palju pidama siis nagu sinna argipäeva. Et sellist kõrgendatud siukest imelist õhkkonda nagu tekkis vähe, kuigi muusikasse ja seda on väga palju. Ka kõik see emotsioonide ring, mis seal siis avaneb, on väga võimas ja selline muidugi jälle need emotsioonid jäävad ju pidama selle tõesti tohutu tehnilise raskuse taha teinekord ja siin võib-olla Markovitši olnud ka noh, sajaprotsendiliselt puhas või ideaalne, seda on ka raske saavutada, kahtlemata. Muidugi teisest küljest mulle tundub, koostööorkestriga oli väga hea või koostaja dirigendiga jaagu vormilisest küljest oli see teos niimoodi hästi ülevaatlikult mängitud aga selles üle vaatlikkuses jällegi peitusid ka need mõned probleemid. Ta oligi natuke selline üleüldine, et neid detaile kuulis satest liiga vähe välja. Millise mulje jättis kontserdi teises pooles kõlanud Rimski korsakovi teos? No kõigepealt see lugu mulle isiklikult väga meeldib ja see on niivõrd piltlik lugudel on ka toredad piltliku pealkirjad. Nüüd ütleme, esimene Merias, Impadi loeb, see ongi meremuusika. Siis need kaunid idamaised meloodiad, mis koosneb kooliga väga-väga hea meloodiameister, noh ega tal asjata ei ole nii palju oopereid. Siis viimane osa bagdadi pidujale, mis puruneb vastava oskatsenikuga kaljut. No tõepoolest, need pildid kohe nagu film jookseb silme ees, kui, kui kuulad seda muusikat. Ja muidugi üks suurepärane omadus selle teose juures on see, et siin on väga palju orkestrisoolasid ja ERSO-s on võimekaid soliste igas pillirühmas. Ja noh, näiteks küllaltki ulatuslik soolon esimesel viiulil, mida siis Arvo Leibur ka väga hinge sulatavalt kaunilt mängis. Ja ma ütleks, et kõik need soolot väga toredasti õnnestusid ja kogu tervik kogu biitlikkuse. Muidugi, Nikolai Aleksejev on ka väga sobiv dirigent sellise Eline muusika jaoks noh muidugi mitte ainult vene muusika jaoks, aga siin antud hetkel siin kõik asjaolud nagu langesid kokku ja kuidagi rõõmustavalt värskelt ja elavalt, innukalt mängis ERSO ja, ja kõik see tulemus oli nagu väga tore. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdist, rääkis Iierremmele. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Endal detsembril suri päev enne oma 90 teist sünnipäeva maailmakuulus džässpianist Dave probek. Tegu oli oma ala tipuga, kellel lavapartneriteks olid omal ajal näiteks Kellington ja Ella Fitzgerald. Aga äkki kohta on öeldud, et ta suutis oma mänguga tõestada, et mis muusika võib olla ühtaegu nii kunstiliselt põnev ja samas Arusaadav suurele auditooriumile. 1900 viiekümnendatel ja 1900 kuuekümnendatel aastatel saavutas tohutu suure populaarsuse de Brubeki kvark det mis müüs miljoneid albumeid. 1959. aastal ilmus neilt album pealkirjaga time out ja sellel kõlasid paljud keeruka taktimõõduga muusikapalad sest Brubeckil oli jo klassik. Sellise taustaga haridus nimelt oli tema õpetajaks prantslane Darius you. Just tema soovil aitaski tal džässmuusikaga tegelema hakata. Pirubeki kvarteti albumilt nimega Time Out sai aga kõige tuntumaks pala nimega käik Five millest sai oma aja üks kõige edukamalt müüdud džässisingel. Kuulsa pala komponeeris Rubeki lavakaaslane pool Desmond ja kuigi bänd läks laiali 1967.-le aastal, et Proveks saaks keskenduda rohkem komponeerimisele siis ühiseks musitseerimiseks saad üheskoos kokku kunides mondi surmani 1977. aastal. Robertil oli ka teisi bände ja tema viiest lapsest esinesid kolm sageli laval koos isaga. Loomingus on üle 250 džässpala ja laulu ja samas kirjutas taga balletiorkestrimuusikat, samuti Chas ooperit, oratooriumi ja teisi vaimulikke teoseid. Ta oli tuntud ka oma eksperimentaalsete harmooniate poolest ja teda peeti modernjazzi. Üheks oluliseks arendajaks oli muusikaliselt akt tiivne kõrge vanuseni ja tema viimane album Indian. Sama ilmus aastal 2007. Detsembri algul tehti teatavaks British Kamp House Woods ehk briti heliloojate auhinnasaajad ja seda 13. erinevas kategoorias. Auhinnasaajate seas oli tänavu üheksa uut võitjat ja Söör Harresson. Bergqvisti pälvis selle preemia juba neljandat korda, sedapuhku siis orkestrimuusika kategoorias. Briti heliloojate auhind tähistas tänavu ühtlasi oma kümnendat sünnipäeva ja preemiale kandideeris 300 teost. Preemia saajateks olid tänavu Christian meisson, Galen märtjusk, saimanud abson ja Emily Howard ja esmakordselt said selle preemia oma elus näiteks või liia hool võismann. Helilooja Gabriel Jacksoni teos. Lennuki kantaat tõi talle juba kolmanda Tiit heliloojate auhinnad. Neljandal detsembril suri 70 kolmeaastaselt briti helilooja Jonathan Harmi, kelle loomingus andsid tooni intellektuaalsus tugevad traditsioonid inglise katedraali muusika ja samuti per Puleesi käe all Pariisis apitud avangard. Istliku muusikamaailm. Loomingus kasutas Jonathan Harvi kõrvuti nii elektroonilisi kui akustilisi instrumente ja samuti koore ning oma muusikas kasutastaga antiiksaid müstilisi tekste, mis olid tihti mõjutatud budismist. Tunnustatud vene pran ja tšellistmistes. Lahvrozdropovitši abikaasa Galina Visnevskaja pälvis hiljuti president Vladimir Putinilt ordeni, millega tunnustati Visnevskaja teeneid Venemaa kultuurielu edendamisel. Lauljanna on hetkel 80 kuueaastane ja avalikkuse ees nähakse teda suhteliselt harva. Tampere sümfooniaorkestri peadirigendiks ja ka 26 aastane soome dirigent Santo Mattias Roo vali lisaks dirigenditööle tamm. Peres esineb ta sel hooajal ka näiteks Pariisis, Londonis ja Frankfurdis. Ja lõpetuseks muusikauudiseid lõunanaabritelt lätlastelt sümfonietta Riiga kammerorkester kahe järgneva aasta jooksul osa suurest Euroopa kultuuriprojektist, mis kannab nime uus muusika, uus publik. Projektis osalevad 31 ansamblit seitsmeteistkümnest riigist. Ansamblit teevad kahe aasta jooksul üksteisega tihedat koostööd, et arendada välja uued strata Peegiat kontserdielus ja samuti uued kontserdivormide kontserdisarjad, et laiendada nüüdismuusika kuulajaskonda jäät publikut nüüdismuusika vallas ühtlasi harida. Projekt sai alguses Brüsselis 24. oktoobril ja hooajaks 2013 2014 valmimad osavõtja maade jaoks. Uued kontserdisarjad kaasaja muusikast. Kõikide maade ansamblid toovad kaasa ühtlasi oma maa tuntumate nüüdisheliloojate loomingut. Et teiste maade muusikakollektiivid neid teoseid oma kontsertidel esitada saaksid. Riias toimunud 12.-st rahvusvahelisest Bachi kammermuusika festivalist võtsid tänavu osa mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud solistid ja ansamblid. Festival toimus 13. kuuendast novembrist viienda detsembrini ja seal esitati muusikat, mis pärines 13.-st sajandist tänapäevani välja. Näiteks 30. novembril esinesid Riias suurgildi hoones tunnustatud klavessiini mängi dirigent Joswan immersel ja Belgia orkester anima Eterna. Festivali lõppkontserdil esines aga tunnustatud prantsuse barokkansambel larpentšata oma uue kontserdikavaga, kus kõlasid Ladina-Ameerika rütmid ja menet sõelaja Argentiina rahvamuusika ja kus kasutusele oli võetud ka haruldased muusikainstrumendid nii roopast kui Ladina-Ameerikast. Läti raadio koor osales hiljuti edukal kontsertreisil Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Tänaseks on kooril täitunud 20. hooaeg, mil koori eesotsas on tunnustatud dirigendid Sigvard Scleava ja Kaspar Sputnik. Pealt võttis Läti raadio koor osa Torontos toimunud rahvusvahelisest festivalist, mis kandis nime sounds Dreams 14 10. novembril astuti üles aga kuulsas Lincolni keskuses New Yorgis, kus esineti kolmandal rahvusvahelisel vaid lit festivalil. Koor esitas seal kaks kava, 16. novembri kontsert kandis nime balti hääled ja seitsmeteistkümnendal novembril esines Läti raadio koor koos sümfonietta Riiga kammerorkestriga ja seda kontserti juhatas New Yorgis dirigent Tõnu Kaljuste. Kontserdil kõlas Arvo Pärdi muusika. Läti rahvusooper rajas hiljuti tee õppeotstarbel rahvusooperi juurde kuuluva akadeemia ja see sai teoks tänu finantsabile koseks filantroop idest. Abielupaar. Akadeemia eesmärgiks on anda õpetust noortele muusikutele, et neil oleks kergem astuda oma esimesi samme professionaalse muusikuteel. Rahvusooperi juurde. Fotod. Akadeemiast saavad õpetust nii noored instrumentalistina, vokalistid, dirigendid, kontsertmeistrid kui ka koreograafid ja õpetust on võimalik saada nii Riias kui ka Läti väiksemates linnades. Läti rahvusooperi juurde rajatud akadeemias annavad tunda ka välislektoreid. Selline oli tänane heligaja saade. Saatele tegid kaastööd immo Mihkelson, Talvi Nurgamaa ja iija Rämmel. Saate pani kokku toimetaja nelevastentfeldja helimontaaži tegigi.