Lubasin kaks nädalat tagasi, et peatun pisut institutsioonide reitingu teemal. Põhjuseks asjaolu, et tavaliselt vaadatakse reitinguid usalduse reitinguid vaid ühe-kahe kuu võrdlus lõigetes. Roku taoline lähenemine annab ühiskonnast liiga ajakajalise pildi ilma pikema perspektiivita. Mulle tundub ka olulisena asjaolu, et praegu mitte-eestlased ei ole kunagi varem näiteks presidenti sedavõrd palju usaldanud kui käesoleva aasta septembris. Sama muide kehtib ka Eesti panga omavalitsuste, peaministri, riigikogu, kaitsejõudude ja riik kontrolli suhtes. See on väga-väga oluline märk meie ühiskonnaelus. Eestlaste puhul ei saame kõnelda sarnasest usalduse puhangust. Eestlastest saab rääkida vaid seda, et tegu on teatud usalduse langusega ja vaid üksikjuhtumil võib kõnelda stabiilsusest. Kevadega võrreldes olid suurimad langed rahva usalduse aspektist lähtudes peaministril langus 21 protsendipunkti, Eesti valitsus langus 15 protsendipunkti ja riigikogu langus 10 protsendipunkti. Kui üldandmete veel peatuda, siis presidendi usaldus oli seekord väga kõrge. Viimati oli see taolisel tasemel aastal 2002. Väga huvitavat presidendi institutsioon ei kannatanud mitte kuidagi Lihula sündmustest aga see institutsioon seisis ka mõnevõrra teisel positsioonil antud situatsiooni hindamisel kui ülejäänud poliitilised võimud. Ja veel üks seik. President renditoetaskonnasto loodud müüt, et teda saavad usaldada vaid vanemad inimesed. Pigem on vastupidi. Mida noorema inimesega on tegu, seda suurem on ka tema usaldus. Presidendi vastuküsitlustulemuste põhjal puudub igasugune alus. Väita ka seda, et Arnold Rüütel on vaeste inimeste president, mitte sugugi nii palju ajakirjanduslikke või poliitiliste müütide jälgedest. Muide samalaadne müüt eksisteerib ka Keskerakonna toetajate suhtes. Ikka kõneldakse sellest, et keskerakonda toetavad vanad ja vaesed ning venelased aga see on lihtsalt kujundatud müüt, mis ei vasta kaugeltki tegelikkusele. Aga juu taoliste müütide loomine on kellelegi kasulik. See on samasugune müüt nagu tõdemus, et Reformierakonda toetavad ainult väga rikkad inimesed. Omavalitsuste usaldusreiting ei ole 1995.-st aastast alates olnud sedavõrd kõrge kui praegusel ajal. Päris selge, et Vabaduse platsil toimunud äsjased sündmused on sellesse usaldusse nüüd löönud väga tõsise mõra ning mitte ainult sinna aastast 1996 ei ole usalduspiirivalve vastu olnud sedavõrd kõrge kui nüüd. Tuletan meelde, et tollal usaldas piirivalvet 46 protsenti Eestimaa elanikest nüüd aga 75 protsenti. Politsei reiting on samuti aastate vältel pidevalt suurenenud. Kaks aastat tagasi algas tugevam tõus. Lihula sündmused, politsei mainet eriti rikkunud. Põhjuseks võib olla elanike tõdemus, et politsei lihtsalt täitis poliitilist käsku. Riigikontrolli reiting samuti aeglast, kuid tõsist tõusu aastal 97 usaldas seda institutsiooni 39 protsenti täiskasvanud elanikest. Praegu jääb aga usaldus 56 58 protsendi piiridesse. Ajakirjanduse puhul tuleb aga kahjuks tõdeda, et alates 1995.-st aastast usaldab praegu ajakirjandust kõige vähem inimesi. Ajakirjanduse reiting pidevalt langeb. Erinevaid sotsiaalseid ja demograafilised grupid hindavad institutsioone oma mõõdupuuga, kuid mõned hinnangud on siiski sarnased. Kõigis gruppides on kõige suuremat usaldust pälvivatakse institutsioonidega Eesti pank, Eesti president, jah, piirivalve kõige väiksemat usaldust ehk suurima usaldamatuse osaliseks saavad kõigi gruppide arvates erakonnad ja Eesti peaminister. Teatud erinevus väljendub selles, kas sellesse kõige vähem usaldatud institutsioonide nimekirja lisanduvad veel valitsus ja riigikogu ja ajakirjandus. Siin toimub teatud varieeruvus sõltuvalt sellest, milline on vastaja taust. Kuid erinevused nendes hinnangutes ei ole põhimõttelist laadi. Üks asjaolu aga vääriks siiski veel mainimist. Kui eestlased hindavad päris kõrgelt kaitseliitu noh, tervelt 63 protsenti, siis mitte-eestlaste usalduse väga madal 26 protsenti. Kas see kujutab endast probleemi? Ma arvan, et mitte. Kui silmas pidada asjaolu, et kaitseliit alles hakkab endast märku kui andma mitte-eestlastele. Tahaksin meelde tuletada, et 1996. aastal usaldas Eesti kaitsejõude samuti vaid 26 protsenti mitte-eestlastest. Täna usaldab neid aga juba 55 protsenti eestlastest. See on ka viimase kümnendi kõrgem usaldus. Kõik Eestimaa, mitte poliitilised institutsioonid, ka president, koguvad rohkem kui poole elanikkonna toetuse Nende usalduse. Ainult poliitilised institutsioonid peavad maadlema suurema osa elanikkonna usaldamatusega. Riigikogu puhul leidub usaldajaid pisut rohkem kui mitteusaldajaid vaid ühes grupis. Need on 15 kuni üheksateistaastaste, kõrgharidusega inimeste ja suurima sissetulekuga inimeste seas. Eesti valitsuse puhul leidub usaldajaid pisut rohkem vaid 15 kuni üheksateistaastaste seas. Eesti peaministri puhul aga ei leia mitte ühtegi sotsiaalset gruppi, kus usaldajaid oleks rohkem kui umbusaldajaid. Sama kehtib ka erakondade suhtes tervikuna. Käesoleva aasta Europarlamendi valimistest osavõtt oli häbiväärselt madal vaevu 27 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Järgmiste kohalike võimuorganite ning riigikogu valimiste järel peame ilmselt, et tõenäoliselt tõdema, et sedavõrd madalat valimisaktiivsust ei ole olnud kogu senise Eesti taasiseseisvumisperioodist alates. Kelle käsi on sellisest tulemusest tugevamalt sees, kas valijate või poliitikute oma?