Helga ja algamas on seitsmeteistkümnenda novembri heliga ja, ja tänases saates Kajastame järgmisi teemasid. Kaur Karsnek kuulasse analüüsib tšikoria Trio Tallinnas toimunud kontserti. Talvi Nurgamaa jagab elamuse ansambel Razanabilis 10. tegevusaasta puhul toimunud kontserdist, kus kõlasid Malle Maltis ja rasestani teoste esiettekanded. Igor Karsnek kommenteerib ERSO kaheksandal novembril toimunud kontserte, kus soleeris Peeter Sarapu dirigeerisid mets ja kontserdikavas kõlas John Williamsi fagotikontserdi Eesti esiettekanne ning Kawasaid Schumanni Beethoveni teosed. Pille Kangur arutleb trummifestivali klassikapäeva üle, kus esines ansambel luu ja kõlas Tatjana Kozlova uue teose esiettekanne. Muusikuid laiast maailmast rahandanud nelevastencheld ja juttu tuleb ka ühest uuest. Taolist filmipalee, mis tutvustab rahvusvahelisele filmitööstusele ja kirjastajatele Eesti filmimuusika tegijaid ja sellest kõigest kõneleb lähemalt PÖFFi filmitööstuse programmi juht Sten Saluveer. Päeval 14 10. novembril andis Tallinnas Nokia kontserdisaalis kontserditšikk karjatrio ning sellest kõigest kõneleb lähemalt nüüd Kaur Karsnek. Jah, tõepoolest oli džässisõpradel võimalik sel nädalal kuulda legendaarset muusikut ja heliloojat Chico Wyatt ning tema triot, kuhu siis kuulusid Well, Christian nakk, paid kontrabassil ja põhjend leid trummikomplekt til ning erinevatel löökriistadel ka nagu siis kontserdi käigus selgus ja Kristjan veidi osalus tegelikult muutis selle etteaste veel selles mõttes publikusõbralikuks, ma ütleks, et kevadiselt jaskar, et oli ju Christian baidi trio kontsert, et ettenägematute asjaolude tõttu jäänud ja nüüd siis sai seda muusikat kuulda hoopis ühe teise riigikogu koosseisus. Äraviks ka märkida selle, et nii näkkaid kui leid külastasid Eestit esmakordselt Chica viia, aga käis siin esimest korda juba ja 94. aastal ja andis kontserdi siis linnahallis oma elektrik bändiga või õigupoolest siis selle elektrik tanud kahega. Põhimõtteliselt see on praegu on nagu esimest korda esiteks muidugi seetõttu, et tollasel elektrilisel pusioonil ei saanud hiljuti kuuldud klaveritrio esitusega küll palju pistmist olla. Teiseks, aga muidugi selle kaheksateistaastase ajavahemiku tõttu, mille vältel on täisealiseks saanud terve uus põlvkond. Ja näiteks minagi kuulusin siis nende inimeste hulka, kes Chica õietama vanuse tõttu Eestis varem esinemas polnudki näinud ega kuulnud. Nii et juba selles mõttes oli see minu jaoks väärtuslik kogemus. Ja ütlesime, aga kahtlustan, et küllap see nokia all ehk siis 1800 istekohta oligi välja müüdud, et mitte ainult seetõttu sised tšikovi ja on suurepärane džässpianist ja helilooja, kes ta kahtlemata on aga ka ilmselt seetõttu, et tegemist on tõesti sõna otseses mõttes superstaariga džässimaailmas, keda nähes ja kuuldes võib paratamatult tekkida tunne või on see ehk uskumus, et ollakse justkui saavutanud mingisugune osadus maailma muusikalooga. Aga võib-olla peaks mõnesaja aga siiski mainima, miks tšikovia on üldse oluline. Sest et ühest küljest on see tõesti täiesti muusikaväline jutt ja ja see tavapärane koostööpartnerit ettelugemine ning muu taoline siseinfo nii-öelda võib tunduda kohati isegi nagu igavavõitu ladina. Aga teisest küljest ei ole ju keegi kunagi lõplikult paika pandud muusika piire. Ja ma mõtlen, et kui püüda siis sellist mingisugust eksklusiivset määratlust anda et mis on muusika ja mis ei ole, siis muutub ilmselt igasugune arutlemine muusika üle muusikaväliseks tegevuseks, mis ei kuulu selle juurde. Sest et on ju selge, et muusika kuulamise kogemust pole ronimismõttes võimalik asendada mitte mingisuguseid kirjeldusele hinnanguga. Aga võiks siiski meenutada siis mõningaid asjaolusid, nagu näiteks see, et Chico Riia karjäär sai ju teadupärast tuule tiibadesse tänu osalusele maitses Davise bändis 60.-te lõpul, 70.-te algul seal vahetas ka viia välja siis pihankoki, kes väidetavalt lahkuvad mingisugustel isiklikel põhjustel. Mis siis tõenäoliselt võib tähendada hõõrdumisi, mass tervishoiuiseloomuga, Igaljuhul tšikovie, hõbi hänkaksaid hiljem suurteks sõpradeks ning 70.-te lõpul ja kaheksakümnendatel andsid nad oma klaveri tuua ka juba päris palju kontserte, üllitasidki, albumeid ja ma ei tea, minu meelest küll ühed huvitavamad kontserdi ülesvõtted, mida ma üldse olen näinud. Et kus siis tšikovi hankega mängida. Aga enne seda koostööd siis jõudis tšikovia veel proovida kätt. Päris põneva koosseisuga, selline avakordne džässkooslus olid nagu showl. 70.-te algul. Pärast seda projekti sai ta siis kuulsaks oma füüsin koosseisuga võitjendu ever mida on võrreldud ja kusjuures ka kindlasti täiesti õigustatult võrreldud selliste Chassok hiidude ja pioneeridega nagu jonn, et lahvlini maha Višnu ookestuja vedur. Võitjendu Forever läks siis laiali 70.-te lõpus ning seejärel läheb pilt minu jaoks küll päris kirjuks. Et alates 80.-test lühidalt juhtus see, et lisaks juba mainitud koostööprojektile hänkokiga prooviscovia kätt traditsioonilise maa akustilise džässivallas. Aga siis tuli tagasi füüsini juurde oma elektrik bändiga, sõida elektrit bändi kõrval akustika, bändi. Seejärel asutas plaadifirmast Redž Records, siis esitas ta vahepeal koos Bobinak fereniga Mozartit. Ja hiljem tegi koostööd veel Londoni filharmoonia orkestriga ja justkui muuseas viskas valmis ka mõned klaverikontserdid. Ja kõige selle kõrvalt taaselustas ta ühtelugu oma endisi koos seisab. Ja kui nüüd vaadata kogu 40 tegutsemisaasta jooksul jagatud tunnustusi eri muusikainstitutsioonide poolt siis tegelikult teevad pildile ainult üksikud tühjad aastad, mil ühtegi trofeed pole ette näidata. Chico riial, siis näiteks grammide lugemine on minu meelest niisugune Riia kodulehetegijatel juba sassi läinud. Igal juhul koguarvuks peaks vist olema praeguseks hetkeks neid 18 tema riiulil või mõtteliselt riiulil. Ja ma tahaks loota, et kogu see kiidulaul ei mõju ainult tühja formaalsusena, vaid aitaks ka luua mingisugust positiivset eeskuju. Eriti innustav võiks olla ka see, et tšikk või on praeguseks juba 70 aastane ja tema produktiivsuse ilmutavad loomulikult kaugeltki veel raugemise märke. Pigem nagu vastupidi, ma olen ise mõelnud, et, et mis seos võiks sellel loomingulisem väel olla turja kunagisi pöördumisega saientoloogia nimelisse uus religiooni seitsmekümnendatel aastatel. Ja ka meie ise on vähemalt küll väitnud, et alates liitumisest selle kummalise nähtusega nagu saientoloogia on justkui tema enesekesksus hakanud vähenema ja tänu sellele ilmutanud näidanud ennast selgem arusaamine loomingu ülesandest suvestumisel maailma ja teiste inimestega. Ja kui nüüd kogu see jutt kokku võtta osutusega korja viimase aja tegemistele, siis minu jaoks isiklikult on väga huvitavana tundunud tema 2007. aastal ilmunud album bandžomängija Pihlap plekiga, see nii-öelda ta võttis ka mingisuguseid grammi. Aga parajasti lõppeval aastal on temalt ilmunud neli albumit lausa ja neist üks siseneda hästi edasi viia orkesteerimise oskust ja võtteid, siis kannab nimetust kontinent ja seda saab kuulata muuhulgas ka immo Mihkelson inetut džässiplaadi saates. Mis iseenesest mõista on järelkuulatav klassikaraadio kodulehelt. No põhimõtteliselt kogu see eelnev jutt võiks juba iseenesest selgitada, miks Nokia kontserdisaali kohad olid kolmapäeval täiesti välja müüdud. Mulle tundub, et ma olen siiamaani kuidagi mugaval kombel mööda suutnud libiseda selle aktuaalse sündmuse sisust. Ehk siis jah, tšikk orjatöö andis kolmapäeval Kahetunnise kontserdi ja koos lisalugudega toodi ettekandele ühtekokku üheksa pala millest ligi pooled olid tegelikult džässistandardeid, nagu näiteks ööbing Berlini Swinging, haudiipis jõussen, samuti Chimivan Hoiseni Bat Beautiful, mis kusjuures eksikombel kuulutati välja Richard others ei parane. Siis kõlas seal veel teine, jälitasin Vandrilenud ühest, Walt Disney filmist ja ka Tselonios Monki work. Et ühest küljest võib selline standardite esitamine muidugi mööda sümpaatse žestina ja sedasama enesekesksuse vähendamisele, millest juba juttu oli. Aga minul tekkis kohe küsimus, et, et miks tulla kaugelt maalt esitama neidsamu šampuki lugusid, mida mängivad ka džässitudengid. Et ma ei tea, üks põhjendus võiks olla, et vahest sellepärast, et kuna need govia endale lood juba paljud on saanud standardit, eks siis polegi enam vahetamine lehekülg selles mõttelises raamatus pärast ette pöörata. Aga jah, et kuigi nüüd standardeid esitati mõistagi hästi ja, ja väga vaheldusrikkalt, et mina oleksin sellelt kontserdilt siiski oodad rohkem kuulda kurja enda loomingut või siis juba ja ebahariliku maid, töötlesin näiteks Mozarti partoki või siis käe pani või siis hoopis näiteks biitlite loomingust, mille poolest köie samuti tuntud on. Ja ma mõtlesin, et võib-olla võrsub minu selline kritiseerimise vajadus ka sellest, et kõik nimetatud standardit peale Smancy särtsaka paramõjusad üpris noh, ütleme siis rahustavalt, et mitte öelda isegi kohati veidi uinutavalt ja seda vaid ilmselt ka klaveritrio kui sellise traditsioonilise paadi ja üldse kontserdiga. Ma ütleks sellise hea külalisuse või vastuolu vabaduse tõttu. Kuidagi selline rahulolev ja mõnulev, hubane ja kõigutamatu üldmulje jäi mullusest kontserdist tervikuna. Muidugi ma ei välista, et tegemist võib olla ka puhtalt minu isiklikust muusikamaitsest tulenevad probleemid. No seda enam teritasid minu tähelepanu siis mitmed Goya enda lood, näiteks üks lausa värske ja esmaesitlusele tulnud lugu pühendusega trummarile Roy Heinzile kus leidus pris selliseid huvitavaid Thormoonilisi lahendusi ja mitmeid tõsiseid momente, mis rit kuidagi värskendavalt selle kontserdi kui terviku kontekstis. Kõige enam eristus minu jaoks üks päris pika ja kuidagi saatusliku kulgemise ja huvitava struktuuriga pala mis kandis nimetust Fletch frakis ehk siis rahutõotus ja oli kergelt orientaalse või siis hoopiski flamenko liku armooniaga, sest on ju teada, et tšikovia on flamenko traditsiooni üsna palju endale eeskujuks toonud. Et see oli selline esilepaistvalt tume ja kuidagi varjundirikas laik muidu üsna sellise selge tuunilises kontserdi kavas seal muutuski bändimeeste pillikäsitluses rohkem Exprienteerivamaks ja kontrollimaks nii et see oli mitmes mõttes huvitav lugu. Ja lõppes teise LISA Loone muidugi govia põhihitiga Spein Hispaaniat, millega ta lõpetabki tegelikult suure osa oma etteastetest. Nii et kui vaadata, et asjale siis nüüd nii-öelda sisulisest või staatilisevõitu küljest, siis tundus olevat tegu traditsioonilise ja võib-olla isegi konservatiivse džässkontserdiga mis ilmselt pidi pakkuma kuulajatele sest turvatunnet ja äratundmisrõõmu ning need eesmärgid said kahtlemata täidetud. Chica, Riia omad Riiaga panin siis viimaks isegi publiku kaasa laulma ja ovatsioonid olid päris korralikud. Aga kui nüüd vaadata asjale protsessor, sest küljest siis võiks öelda, et selle muusikasündmuse põhiline väärtus seisnes minu jaoks muusikute omavahelises suhtluses ja selle suhtluse jälgimisest siis ja see on jällegi nüüd ühest küljest muidugi täiesti triviaalne väide, aga siin võib peituda ka üks mittetriviaalne seos, mis tuleneb siis tšikovia seentoloogia taustast. Nimelt võtab saientoloogide religioosse praktika sihid suuresti kokku üks oluline lühend haak, nagu siis Noa laev ARC ehk siis afini tee või jäliti communication eesti keeli armastas reaalsus, kommunikatsioon. Kusjuures just kommunikatsioonisuhtluse arendamist peetakse selles vaimuliikumises kõige olulisemaks suunaks. Sedasama lühendiga haak on tituleeritud ka üks kurjaalbum ja seda, et tšikovielon märkimisväärset võimet panna tervikuna toimima ja tunnetada iseennast. Selles tervikus on rõhutanud paljud tema koostööpartnerid näiteks k i Goen. Ikka seal kontserdil polnud Goya mäng tegelikult üldse esiletükkiv, tihtilugu tõmbas ta end päris tahaplaanile ja bändikaaslaste soolade ajal sättis ta näiteks oma monitori, kanali heli paljudest, et need paremini kuulda. Minu tähelepanu tõmbas enam kui ühel kojal endale hoopis trummar pleid kelle mängus oli sellist teravust ja täpsust ning väga peent nüansseeritust. Ja kui nüüd võrrelda mõne teise trummariga, siis märksa vähem sellist robustselt karjuvat energiat, nagu näiteks on Benninki mängu puhul nii et džässmuusika sõltub ikka ainult isikupärase käekirjaga sooladest, vaid vähemalt sama palju läheb aga oskust leida õigeid kaasmuusikuid muidugi vajaga muusikalist suhtlemisoskust ja seda kõike oli Chica all ja tema ei olnud kindlasti küllaga. Arvas Kaur, Karsnek tšikarja Tallinnas toimunud kontserdist. Filmiga ja 10. novembril tähistas ansambel rasenabelisema kümnendat tegevusaastat kontserdiga ja sellel kontserdil kõlasid ka kaks esiettekannet Malle Maltis selt ja Arašessaarilt. Ja nüüd siin klassikaraadio stuudios on Talvi Nurgamann. Kui mõelda muidu üldse selle ansambli peale või nende algusaegade peale, siis tegelikult see tundub uskumatu, et see ansambel on juba 10 aastat vana, sest Christian kõrvari esieta kannab flarata saares tundub värske kontserdielamusena. Samas tundub, nagu Resnabelisse oleks kogu aeg meie muusikaelu ilmestanud ja kogu aeg olemas olnud, et selles mõttes üllatab ka see, et kas tõesti ainult 10 aastat ja tegelikult on resonabilis, see on väga unikaalne algne koosseis, kus tegelikult see unikaalsuse võlu ei ole ainult nendes pillides ehk siis kannel, tšellosöötja metsosopran vaid ka nendes konkreetsetes interpreteerides, kes on oma eriparega nagu inspireerinud heliloojad kirjutama. Ja tänu sellele on see ansambel kogu aeg pidevas arengus. Ja ma olen alati mõelnud selle peale, et kuigi nad mängivad valdavalt neile kirjutatud muusikat siis samas nende ampluaa on siiski ka kaasaegse muusika kontekstis väga lai, et nad ei ole keskendunud mingile kindlale ühele konkreetsele stiilile, vaid ilmselt on, ma ei tea küll, aga valiku kriteeriumiks tundub olevat lihtsalt hea ja huvitav muusika ja ütleksin, et selliseid järeldusi võiks teha kogu juubelikontserdikava peale mõeldes kasvõi näiteks, kui võtta järjest olnud, kes irve ja Böömani teoseid, siis need on väga erinevad. Kõige paremaks näiteks olekski siin need kaks esiettekannet, Malle Maltis, mäts metsosopran ja tšellole ning arasjastani intermodelation, ansamblit täiskoosseisule Malle Maltis, teose mäts on kirjutatud sümboni tekstile, siis väga romantiline tekst ja isenesest mõjus teos väga Paroclick pikalt ja seda mõju süvendas Iris Oja väga stiilipuhas interpretatsioon ja samuti tšello natuke sellised kambalikud, Arbeedžeud või Sarposid seal sarnased käigud ning tegelikult tundub vastuoluline aga just sellist kaasaegset muusika. Et näiteks nagu Sulbondi tšello süvendasid veel seda kambakõla mõjum, teine teos, arasjastani intermodelation, mis oli seal esiettekandena, see oli minu jaoks tõesti uudne kuulamiskogemus. Teosem vorm oli tegelikult üsna kergesti jälgitav ja ilmselt sellepärast ka, et seal oli selline kooda ja väga selline rütmiline alguses, mis tuli pärast ka lõpus tagasi intervjuud lation näis olevat mäng erinevate ülemhelikombinatsioonidega, mille tulemusel tekivad ka erinevad rütmikombinatsioonid. Peab ütlema, et heliloojal oli julgust anda kuulajale aega erinevatesse üksustesse süvenemiseks, et kuulaja seisukohalt võib alati tekkida hirm, et mingi üksus on liiga pikk ja tüütu aga just tänu sellele sai süveneda nendesse erinevatesse üpris keerulistesse ülemhelikombinatsioonides. Ma kujutan ette, et see oli ka ansambel ressionaabrilisele päris suur väljakutse. Üsna uudne kogemus, sest seal oli ka kannelt kasutatud peaaegu nagu löök pillina. Kristi Mühling pidi lööma seda keeltele, kannel oli Ordatuuriga. Hääle puhul oli muidugi väga muljetavaldav ülemhelilaul, mida küll minu õhtumaalase kõrv ta üsna tihti kui kõne traktika navigeerides tekkinud erinevaid tämbri muutuseid. Ja muidugi, mis olid väga tajutavad, olid hääleja Fledi väikestes intervallide kooskõlades tekkinud diferents toonid. Need olid väga muljetavaldavad, et igal juhul väga uudne kogemus ja üldiselt oli väga huvitav see juubelikontserdil läbiviimise vormed. Resioloogilis istus ise tegelikult publiku hulgas esimeses reas ja luges nooditeksti suurelt ekraanil joonilt. Tavaliste nootide asemel oligi siis ekraanile produtseeritud partituur ja see tekitas tegelikult kaks väga olulist, et efekti üks oli see kuulajal ka tekkis seda jälgides teistsugune aktiivsus. Ma ei saa öelda, et, et ilma partituuri ta kuulamine oleks vähem aktiivne, aga see aktiivsus on lihtsalt teistmoodi, kui kuulata koos niimoodi elavas ettekandes jälgede partituuri. Ja samas ütleks, et see on ka mõnes mõttes resonaabilise poolt väga julge samm, sest esiteks ei ole sugugi nii lihtne nooditeksti nii suurelt distantsilt lugeda. Teiseks, olgem ausad, öko parimatel interpreetide elavas ettekandes nii mõndagi juhtuda. Ma leian, et see tõi pigem välja resenabelise tugeva külje, et kui hästi nad on ikkagi võimelised ka keerukamad teosed kõigi nüanssidega kuulajani tooma. Ja teine efekt, mis sellisel asetusel oli, oli see, et nad tõstsid esile just heliloojad et nad ise istusid ikkagi publiku hulgas. Kui teos oli läbi ja aplodeerisite heliloojatele. Kirjeldas Talvi Nurgamaa ansambel Rezanaabilise 10. tegevusaasta puhul toimunud kontserti sülgaja. Kaheksandal novembril esinesid Estonia kontserdisaalis Peeter Sarapov otil ning Eesti riiklik sümfooniaorkester, mida dirigeeris Olari Elts, kommenteerib Igor Karsnek. Olari Eltsi ja ERSO kava üldine ülesehitus oli üsna klassikaline avamäng küll puuduse avamängu asemel oli Robert Schumanni lõpetajat laadasümfooniat svikov mis oma umbes veerandtunnise kestvusega annabki nagu sellise sümfoonilise avamängu mõõdu, nagu välja siis John Williamsi fagotikontsert, kus solistiks Peterson puu ja kontserdi teises pooles ootuspäraselt sümfoonia, seekord siis Beethoveni teine sümfoonia. Nüüd Robert Schumanni Ricaud ei ole meil Eestis kunagi esitatud, see on niivõrd vähetuntud teos Schumanni noorpõlvelugu, millest on valmis kaks osa ja mingid kolmanda neljanda osa eskiisid. Aga noh, helilooja ei viitsinud teost lõpetada, seepärast siis ta kirjutas juba esimese sümfoonia oma Nemad, need selles suhtes oli selle kavas võtmine minu jaoks. Et niisugune täielik leidja tegelik üllatus, sellepärast et nii Beethomediku teost summani poolt oleks oodanud, ma ütleks selle kohta Pole paha, aga Olari Eltsi tõlgendus, kunas kontserdi teises pooles või ka Beethoveni sümfoonia siis selline sirgjooneliste kujunditega tõusvad kolmkõlade noorusenergiat oli selles esituses sees, eriti just esimeses osas. Ja noh, tegelikult nooruslikku energiat, kui ma ütlen, suomen oli selle kirjutamise ajal 22 aastane, sellist bravuur oli esimeses osas tundub teine osa Rikov sümfooniast, noh mis oli ka nagu viimane osa siis sümbolina lõpetamata, selles mõttes problemaatiline, tan juba Schumanni juba kirjutatud niimoodi, et seal on palju tempomuutusi ja dirigendid on tegelikult võib-olla isegi raske kontsentreerida ennast sellel peamisest, noh neid kunded nii palju, et, et raske on seda valikut teha ja kaku opositsioonilised lõppesse Schumanni teine osa kuidagi järsult nagu prauhti ära ilmselt noorel Schumanni sai inspiratsioon otsa ja et noh, sellega see muusikal nagu lõppeski nüüd John Williamsi fagotikontserti viis püha puud. Selle kavasse võtmine. Noh, ma saan aru, et see on hea võimalus Peeter tapule näidata oma erakordselt head Pill valdamist ja siin on paljuski, millest solisti puhul rääkida, tegelikult eriti viimases osas viiendas siis Peeter Sarapuu fagotitooni selline sametine kõla kõrges registris, samas ka skerzolices osades nagu ütleme, teine osa ja neljas osa seal sellise väikse riskimomendi väljatoomine ühe sõnakese karakteri Kundus Fogotile, Kusoleerivale instrumendina on muidugi äärmiselt põnev ja selles suhtes Petra sarapuu mängis selle oivalise tähise artistlikult, kõik need karakterid välja näed, see oli tõepoolest nauditav, aga see muusika ise. John Williams on üks maailma tuntumaid filmimuusika autoreid, kes on kirjutanud muusikat Jurassic parkides, Plibergile on tähesõdade muusikat kirjutanud 21 programmid. Ma lihasel mitmeid Emmisid ja isegi mingisugune muusikaline Oscar, mingisugune Oskar muusika eest, aga nüüd konkreetne teos fagotikontserdiviise püha puud ise see muusika ise on kuidagi emotsioonivaba, tähendab kuidagi kiretu, keskendub nagu just fagoti imevigurite näitamisele, kuid orkester nagu vaeslapse osas, kohati ta ei mängigi. Siis on seal momendid, kus Fogot mängib soleerija viiuliga ja harfiga, ühesõnaga tekib selline trio, orkester vaikib, siis tuleb väikeste pianismatega juurde. Nii et selles mõttes jah, üsna kummaline teos. Eriti kolmas osa, mis on täiesti unelev ja selline unemuusika harfefagot sümptof vaiksed, plõksud, siis fagoti mängib ka pianos ja see unemuusik on muuseas, minu kõrval istus üks kümneaastane poiss, kuulsin norsatuse, see noormees oli, oli sõna otseses mõttes magama jäänud, nii et selles suhtes võib-olla jah, see muusika täitis oma funktsiooni. Aga jah, ma Williamsi sellest teosest ei oskaks, nagu, kui sümfoonilise teosena ei oskaks vaimustada külla ka see filmi muusikaline mõtlemine, selline illustratiivsem, piltide, selliste natuke nurgeliste karakterite, väikse kergeskused, groteskini maiguga, mis sobiks võrdlema mõne koomilise filmi, on ta visanud stseeni naljakat multifilmi, näiteks helindama jah, et sellised kvaliteedid olid seal võib olla olemas noh, ega ei ole head ega halba maitset, on lihtsalt erinevad maitsed ja võib-olla see muusikuma kiretuses ja täieliku sümfoonilise arenduse eitamises oli omamoodi jah, selline kurioosne lugu, aga vähemalt Peeter Sara puumäng rehabiliteerimis John Williamsi kui mitte sümfooniku, sellised väiksed vajakajäämised kuhjaga. Nüüd Beethoveni teine sümfoonia Olari Eltsi tõlgenduses. Siin oli minu jaoks mõningaid kontseptuaalseid küsitavusi. Orkestri kõlatasakaal oli väga hea, kusjuures seda teost esitas ERSO täiesti filigraanselt, ma eraldi tooksin välja näiteks metsasarvede täpse artikulatsiooni, metsasarv on üks kapriis samat instrumente ja põhimõtteliselt kuna keeld pillide koosseis oli natukene vähendatud, siis kõlabalanss oli, ütleme, Beethoveni aegse väikse sümfooniaorkestri kõla arvestades oli väga hea, kuid tembade suhtes ma võiksin natukene nüüd polemiseerida, sellepärast et tegelikult partituuris esimeses osas on Beethoven oma käega kirjutanud. Sissejuhatus on, tahad Jomolto, mis tähendab väga aeglaselt ja siis, kui tuleb, ühesõnaga ekspositsioon astub päriselt sisse. Pea lima, kõrvaldame allegro con, prio. Ma arvan, et põhilises peaksite dirigent olema partituuri tuua. Olari Eltsi sissejuhatuse tempo. Heal juhul oli moderaator ja seetõttu jäi see kontrast noh, põhimõtteliselt välja mängimata. Minu jaoks on see üsna nagu elementaarne. Miks ulari otsustas selle kontrasti ära nullida? Nail ei leia sellele nagu kontseptuaalset põhjendust, et noh, okei kontrasti vähendades annab kogu see liikumisenergia mingi ühtlasema tulemuse, kuid mulle tundub, et Beethoven niimoodi ilmselt ei mõelnud. Kui kirjutab, et Jomolto siis peaks olema vähemalt Padaadio aga mitte andante poolne moderaator. Põhimõtteliselt esimese osa kohta ma rohkem selliseid kontserte duaalseid vaieldavusi ei leiagi. Väga meeldisid sellised suured Subitu kontrastid mida LC Beethoveni sümfoonia esimeses osas rõhutas. Tõsi, need on ka partituuri sisse kirjutatud, aga neid võib suuremal või vähemal määral rõhutada. Olari Elts valis suuremad kontrastid ja need oli väga artistlikud. Väga efektsed. Arvas Igor Karsnek ja tema arvestust tervikul kujul on võimalik kuulata klassikaraadio koduleheküljel. Liiga ja novembri alguses toimus Tallinnas löökpillifestival raames andis kontserdiga ansambel luu ja kavas oli Tatjana Kozlova uue teose esiettekanne. Klassikapäeva kontserdist kõnelebki siinkohal Pille Kangur. Kolmepäevase löökpillimuusikafestivali raames oli kõnealust kontserti nimetatud klassikapäevaks, see määratlus klassika ei olevast päris täpne, see tähistab pigem kontserdi erinevust, et ülejäänud festivali kontsertidest ja vast täpsem määratlus olnuks oma muusika kontsert, kus siis kõlasid üles kirjutatud löökpilliteosed. Samas jällegi kaasaegset süvamuusikat defineerida lihtsalt ainult nootide kaudu üles kirjutatud muusikana. Et ma mõtlen siin just viimase 100 aasta jooksul ja on Gatesi osalusel muusikalist eetikas tõstatunud küsimustest ja, ja muudatustest üldse. Muutunud on näiteks muusika, ülesmärkimise moodused ja ka löökpillide rolli ampluaa on muutunud ja täiustunud. Ta võiski kogeda kontserdi esimese loo puhul, juba selleks oli Christian valsi Stons need kivid. Et pealkirjast lähtuvalt siis olid pillidena kasutatud erineva suurusega eri liiki eri värve, värvi, kive, teose partituur koosne lausetest ehk siis mängu juhistest. Näiteks oli kirja pandud, et tekita helisid kividega, tõmba helid kividest välja. Mängi enamasti diskreetselt, tasakesi, mõnikord kiires liikumises ja, ja põhiliselt lüües kivi vastu kivi, kuid samuti lüües kividega vastu teisi materjale või siis tekitades heli mingil muul moel. Selles teoses osalesid lambaluumängijad ja visuaalselt oli see väga huvitav ja kõnekas teos aga samas ka oli see minu jaoks nii vastuoluline, kui see ka ei tundu kuidagi kõlaliselt ilus, väga ilus ja mulle meeldis ka see teose ülesehitus, mis mängijate poolt sõrmus siin peaks ka just ära märkima selle kontserdi toimumispaiga siis Mustpeade maja Olavi saali keskel asetsesid kõik need ka eriilmelised löökpillid siis selle ühel laual asetsesid just nimetatud esimese teosel instrumendid kivid selle kõrval siis oli suur tamm tamm ja selle kõrval omakorda Tatjana Kozlova teoses kasutatud tabatud instrumendid, kristallkausid, poldid, lillepotid, kahhelkivid, keermelatid. Yana teos, Aisk õõs, kõlas esiettekandes sellel kontserdil ja Kased roos erines selle poolest, et ta ei olnud kirja pandud traditsioonilisest naudi kirjas. Et kasutatud küll kõiki viit noodirida, aga ei olnud noodivõti Tegavam taktimõõtu ja, ja rääkimata faktidest ja üldse naudib head olid hoopiski teistsugused. Tatjana teos on väga tunder. Ja täpselt nii nagu pealkirigi väljendab, et oli selline tunne, nagu seisaks kõnniks mööda habrast õhkõrna jää. Kontserdi viimane teos oli Karl-Heinz Stocauseni mikrofon. Esimene see oli pikkuselt ulatuslik ja teoses oli siis keskmes suur tamm tamm. Sellele siis mängiti ja kasutatav teoses kuut ehitajat, kaks mängijat, kaks heli, nii-öelda üles korjad ja kaks helitöötlejad ja esitajad olid veel omakorda jaotatud kaheks grupiks, et kummaski grupis oli siis üks mängija, üks üleskoria ja, ning ükseedi töötleja. Et selle teose graafiline partituur oli kirja pandud väga täpselt, kõik liigutused ja detailid olid välja märgitud, mingit vabadust oli antud lihtsalt erinevate maade osas. Mina kuulasin seda teost esimest korda ja imetlusväärne oli just see Gambli koos mängijad osalesid selles teoses muusikut, kel on tavaliselt ei ole löökpillidega otseselt tegemist või kokkupuudet, aga see ansambli koostöö ja see oli väga muljetavaldav, kas üllatus, rääkida Sakkovsoni muusikast laiemalt, üllatuse teos sind või oli see pigem selline väga stock Hausandlik heas mõttes otseselt nagu stock auseni puhul ju ju miski selline noh, nii-öelda eksperimentaalne ei üllata, aga teos oli põnev. Mina olin sellel festivalil esimest korda ja ja ma sain päris palju infot ja igal juhul on see väga põnev festival iseenesest. Et loodan, et see natukene kasvab, jõuab ka rohkem ehk kuulajateni ja just see klassikalise huvi nii-öelda süvamuusika osa selles kontserdis oli festivalis väga huvipakkuv. Arvas Pille Kangur sülgaja. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Seitsmeteistkümnendal novembril tuleb Pariisis esiettekandele Arvo Pärdi uus kooriteos abitaarefrata dras innunum. Joseph Stanislas tuurekile pühendatud uue teose kannab Pariisis ette Eesti Gregoriani ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhtimisel. Ansambel esineb kahepäevasel festivalil, mis kannab nimel söörde Bernard ja esinetakse kolme kontserdiga. 16. novembri õhtul esitati ferenduslisti teos viia krõutsis. Seitsmeteistkümnenda novembri hommikukontserdil on kavas gregooriuse laul ja samuti Ferans listi Assisi Franciscuse jutlus lindudele ja Arvo Pärdi alluiat Roopus. Festivali viimasel õhtusel kontserdil on lisaks Pärdi uuele kooriteosele kavas ka tema suurteos, Canon Boca, Jan. Kolmandat korda toimuv festival söörde Bernard uurib vaimuliku ja ilmaliku piire ja festivali kaheksa kontserti järgivad palvetundide rütmi. Viinis määras kohus kuue aastaseks vanglakaristuse mehele, kes tegeles väärtuslike tippriiulite vahendamisega ja klientide petmisega. 63 aastane Titmar mahold oli maailmas üks tuntumaid hinnaliste viiulite vahendajaid kuni ta kuulutas 2010. aasta lõpus välja oma vahendusfirma pankrotti. Austria kohus oleks võinud talle määrata maksimaalselt kuni kümneaastase vanglakaristuse, kuid maksimumkaristust tema puhul siiski rakendatud, sest machold võttis süü ja pettuse osaliselt omaks ja lubas vastutuse võttega tekkinud kahjude osas, mis ulatuvad hinnanguliselt umbes 200 miljoni dollarini. Dirigent söödion Eliot kaaliner tähistab tuleval aastal oma seitsmekümnendat juubelisünnipäeva ja teeb seda 12 tunnise Johann Sebastian Bachi muusikast koosneva maratoniga. Kontserdit toimuvad Londonis Royal Albert hoolism tuleva aasta esimesel aprillil ja seal on kaastegevad teiste seas näiteks Monte Verdi koor, inglise barokksolistid Britan sümfoonia ja mitmed solistid, nagu näiteks Victoria mullava Alban, Gerhard ja Robert Lewain. Kontsertüritus koosneb 12-st erinevast sündmusest, millest mitmed jõuavad ka BBC raadio kolme programmi. Berkhanneliiatgaadiner ütles ettevõtmist kommenteerides, et nii mõnedki verstapostid tema elus on seotud just nimelt Johann Sebastian Bachi muusikaga ja ta ei tea paremat sünnipäevakinki. Kui võimalus veeta päev kaasmuusikute seltsis Bachi muusikat esitades ja selle üle arutledes Bachi maratoni, nii on jäänud veel pool aastat, siis äsja lõppes just üks Beethoveni maraton. Nimelt toimus eelmisel nädalal Berliini kontserdimajas 12 tunnine Ludwig van Beethoveni muusikast koosnev kontserdisari. Päeva jooksul toimus Berliini kontserdimajas erinevalt Nendes ruumides 35 erinevat kontserti. Kontserti Don oli osa pidustustest, mis toimuvad Berliini kontserdimaja uue peadirigendi Ivan Fischer jaoks. Kella 11-st hommikul kuni kella 11-ni õhtul esinesid kuulajatele nii Berliini kontserdimaja orkestri liikmed kui ka külalisesinejad. Esitati nii kammermuusikat kui instrumentaalkontserte ja loomulikult ka Beethoveni sümfooniaid. Seal on mitmekülgne ja rikas muusikavalik andis kuulajaile võimaluse päeva jooksul saada läbilõike Beethoveni loomingust. Ning kui Ivan Fischeri plaanid tõeks saavad siis juba järgmisel sügisel võib oodata Berliini kontserdimajas uut kontsertidest tulvil päeva ja seda muidugi mõne teise helilooja muusikaga. Johannesburgi filharmoonia orkester andis möödunud kolmapäeval tõenäoliselt oma viimase kontserdi. Juba mõnda aega on orkester vaevelnud suurtes finantsprobleemides. Orkestri juhatus on toonud probleemidena välja küll vähest kuulajate arvu, küll vähest rahalist toetust ja samuti üleüldist majanduskriisi kuid orkestrile lähedal seisvad isikud näevad probleemi pigem orkestri kunstilises juhis. Orkestrirahadega siiani väga pillavalt ümber käinud. Kui lähemalt näevad Lõuna-Aafrikasse kuskilt heldekäelist sponsorit ei too, siis on Johannesburgi filharmooniaorkestrist kuulajale jäänud nüüdseks mälestused. Ja nüüd lühiuudiseid. 2018. aasta Euroopa kultuuripealinna kandidaatlinn Haag vähendas hiljuti märgatavalt resident Diorkesti ehk hagi Filharmoonikute linna poolt makstavat toetussummat. Senise 5,1 miljoni euro asemel jäi toetuse suuruseks nüüdseks vaid 3,5 miljonit eurot. Orkestri peadirigendiks on hetkel Neeme Järvi. Vene sopran Julia löžneva sõlmis plaadilepinguAga deka firmaga, et salvestada endale Vivaldi, Mozarti ja Parpora loomingut. Plaat peaks ilmuma tuleva aasta kevadel. Saksamaa on kaotanud aga väljapaistva koreograafi. Nimelt suri 68 aastaselt Lynci teatri balletijuht Johann Ulrich Kölni ooperiteatri endine juht UV rikk Laufenberg, kes vallandati Kölnis tänavu suvel, kuna ta väitis, et ei ole piisavalt raha, et tulla välja tervikliku ooperihooajaga. Kölnis on nüüd asunud aga uuele ametipostile, milleks on direktori amet Viispaadeni ooperimajas. Head uudised. Ta on aga Sibeliuse noodistus tarkvara kasutajatele. Kui augustikuust alates on räägitud Sibeliuse arendajate probleemidest ja samuti sellest, et kogu Sibeliuse noodistus tarkvaraarendusosakond Londonis suleti, siis nüüd on lavale astunud Sibeliuse endise emafirma Avidi konkurent Steinberg. Hamburgis baseeruv Steinbergi firma palkas kogu Aviti poolt lahti lastud arendusmeeskonna uuesti tööle ja on samas ka teatanud, et peagi avad takse taaska. Londoni kontor, kus Sibeliuse noodistus tarkvara arendamist jätkatakse. Kanadas alustati tee Toronto sümfooniaorkestri eestvedamisel aga üsnagi tavapäratut projekti. Selle eesmärgiks kuues sümfoonia, mis kujutaks Toronto linna. Toronto sümfooniaorkester teeb koostööd helilooja tood Mcoveriga, kes on selle idee autoriks. Mcrover töötab Massachusettsis tehnoloog Loogia Instituudi meedia laboris ja tema eesmärgiks on seal leida uusi võimalusi, mille abil ka ilma muusikalise hariduseta inimesed saaksid muusikat luua. Projekt nimega Toronto sümfoonia alustas juunikuus. Praegu on Toronto elanikel võimalik kasutada Mäkverei poolt loodud arvutiprogrammi, mis kannab nime haipar skoor ja mille abil on võimalik luua muusikat Mägovery loodud temaatilisele niinimetatud selgroole. Arvutiprogrammis asendavad noodi, joonestiku ja noote igasugused jooned ja värvid, mille abil on võimalik erinevaid muusikalisi ideid väljendada. Lisaks muusikale võivad koostajad teha soovivat Rantalased Mco Merile saata ka salvestusi erinevatest Toronto linnahelidest. Uudisteos peaks valmima tulevaks aastaks ja selle peaks ette kandma Torontos Ronja orkester. Tuleva aasta üheksandal märtsil. Selga ja 19. novembril avaneb veebilehte film Music poee ning seda kommenteerib PÖFFi filmitööstuse programmi juht Sten Saluveer. Eesti filmimuusika on üks selline valdkond, mis on, ma võiks seda Eesti filmi üks tugevamaid valdkondi ajalooliselt olnud, kuid kuidagi nagu ei ole rahvusvaheliselt väga palju kanda kinnitanud. Selge on ju see, et Eesti klassikaline muusika nüüdismuusika on ju maailmas väga populaarne ning meil tekkiski tehe, et nii-öelda selle hea kvaliteedi ja populaarsuse nii-öelda lainel siis viia ka meie filmimuusika laia maailma. Tegelikult see konkreetne tõuge selleks kõigeks tekkis sellel suvel, kui ma olin Koreas ühe suure filmifestivali žüriis ja konkreetselt minu poole pöördus korea produtsentide liit küsimusega, et me oleme väga huvitatud Eesti filmimuusikast, kas teil olekski midagi pakkuda? Kas teil on mingisugune infokogumit, mis seda meile väga heas vormis tutvustas? Kahjuks ma pidin neile ütlema, et tollel hetkel seda veel ei olnud aga peatselt, nüüd, pool aastat hiljem on see olemas ja sama heliloojaid ka mujal maailmas tutvustada. Kes on need heliloojad, muusikud, kelle muusikat selle keskkonna kaudu tutvustatakse, et kas selle eesmärk on tutvustada näiteks Sven Grünbergi või Arvo Pärdi loomingut või kelle loomingut täpsemalt? Selge on ju ka see, et filmimuusikat on väga erinevad, et meil on sellised tõepoolest klassikaliselt tuntud heliloojad nagu võib-olla Sven Grünbergi, Arvo Pärt, eks ju, ja ja ka Lepo Sumera kirjutas omal ajal filmimuusikat ja aga meil on ka tegelikult ju päris tore põlvkon noori heliloojaid, kes on juba Eesti filmidele muusikat kirjutanud, aga võib-olla kes laiemale publikule nii palju tuntud ei ole, kuid kelle helikeel on ju väga hea. Võtame siit näiteks Sten Šeripov, kes on näiteks mängib ansamblis ööbik või, või Janek Murd või isegi näiteks Ülo Krigul, kelle muusika on suurepärane ja, ja teisest küljest on meil väga palju artiste, kelle muusika on filmilik, aga pole veel filmidesse jõudnud. Ja samamoodi me tahaksime ka loomulikult neid artiste välja tuua. Te olete maininud, et see veebikeskkond on töövahend, mis koondab endas ligi 30 parimat aktiivselt tegutsevate Eesti filmimuusika loojat, et kes need 30 sinna välja valis ja kas keegi jäi ka välja või see on lihtsalt esialgne valik, täieneb pidevalt. Selge on see, et me pidime alustama mingisugusest valikust ja meie mõtteks on ju tegelikult see, et me teeme esialgse valiku. Kuna meil toimub ka paari nädala pärast ka selline sõukest üritust ja hilisemalt, siis selle esialgse valiku baasil, siis kasvaks välja selline laiem muusikaportaal, mis, mis suudaks siis nii-öelda filmiprodutsentide filmimuusika hankijatele siis nii-öelda uusi artiste tutvustada. Selle esialgse nii-öelda valiku põhimõte oli see, et me üritasime panna väga erinevas stiilis ja ka erinevate põlvkondade heliloojaid kokku anda mõnes mõttes selline tervikpilt filmimuusika seisust. Et ühes otsas on meil näiteks seal Ülo Krigul ja, ja Lauri-Dag Tüür. Samamoodi eks Ariel Levin, Ardo Ran Varres, kes on peamiselt tegutsenud teatri vallas ja teisest küljest on meil seal näiteks sellised nii-öelda indi muusikud ja võib-olla rocki salduv muusikud nagu Rein Phuks ja tehnoloogiline päike. Jah, ma olen, tundub, et selline valik on väga hea, et on väga palju sellist noort, head ja mitmekülgset muusikat ja energiat esindatud. Kas sa nüüd ise oma sellise energiavisiooniga alad selle lehekülje taga või on sul ka nagu abilisi? No tegelikult see projekt sai teoks ühe huvitava sümbioosina. Et tõepoolest idee tekkis, minul, aga loomulikult PÖFFil meile väga meeldib teha koostööd teiste festivalidega, sellepärast et esiteks, Eesti on loomulikult päike üheskoos, oleme tugevamad. Kui erinevad organisatsioonid teevad koostööd, et siis me suudame üksteisele midagi pakkuda, ennast täiendada ja ja selle idee teostamiseks oli ju otse loomulikult kõige suurem pärasem partneri öelda Tallinn Music Week. Sest et Tallinn Music Week oma sellise ainulaadse sõukes sündmusena juba omab väga häid suhteid eesti heliloojatega. Ja nemad nii-öelda teid sellesse projektiga osa oma muusika poole ja filmifestival siis toob kaasa nii-öelda selle tellijate poole filmi produtsendid, muusika, tellijad, režissöörid, kõik need 400 külalist, kes sellele järgmisel nädalal Tallinna PÖFFi raames tulevad. Kas see on selline avatud keskkond, et nüüd heliloojad võivad ka ise pöörduda ja pakkuda muusikalise materjali, kui te ikkagi ise seal otsustate? Kui heliloojatele on huvi, siis, siis me hea meelega kuulame nad ära, võtame need vastu ja paneme selle informatsiooni üles, aga aga nagu ma ennist ütlesin, et kuna see projekt on väga noor, tegelikult tekkis pool aastat tagasi, et siis me alustame rahulikult ja vaikselt, aga, aga ma usun, et selle potentsiaal on väga, väga suur ja sellest võib tulla ka väga palju, sest et kui siit edasi jätkata, siis tegelikult meil siis toimubki 26. novembril talliteatris selline eesti muusikashow case, kus siis need erinevad artistid astuvad üles. Aga selles õhukesi puhul on veel oluline element see, et siukesi väisavadki konkreetselt produtsendid-Koreast, Hollywoodist, Saksamaalt, Jaapanist ja, ja ma väga loodan, et kogu sündmus jõuab välja selleni, et mõnes järgmisel aastal Korea film, mis ka eesti muusikat kasutatakse Kuna see lehekülg avaneb 19. novembril, siis äkki sa natukene kirjeldaksid, milline seal oli nagu välja näeb, et kuidas seda kasutada, või kuidas sa lei auton või? Külmisik e koduleht ei ole mõeldud mitte ainult professionaalidele, vaid on otse loomulikult mõeldud ka tavakasutajatele, kes on nende artistide muusikast huvitatud ja sisuliselt lehekülg nii-öelda tublikeeribki, sellise tavalise filmimuusika sõukesi formaati, seal tutvustatakse selle nii-öelda projekti käivitajaid ja siis on seal esindatud nii-öelda artistid Osama, biograafiate, fotode ja muusikakaladega. Ehk siis omamoodi on see selliseks nii-öelda filmimuusika põrdaaliks, aga ka muusikahuviliste portaaliks võib-olla selle selle keskkonna üks selline huvitav mõte on lisaks veel see et juhtida üldse nagu tähelepanufilmimuusika olulisusele filmimusega võimalustele, sest et väga tihti võib-olla kuulaja nagu ei panegi filmimuusika nii-öelda olulisust saad lihtsalt tundub eriti veel Hollywoodi filmides, et see tundub olevat üks lihtsalt selline heliriba, mis kuskil taustal mängib. Aga otseloomulikult filmimuusikal on ju nii-öelda täita väga oluline emotsiooni tekitaja ja nii-öelda sisu, edasikandja roll. Ja võib-olla paljud need nii-öelda kuulajad ei assotseerudki konkreetseid muusikuid nii-öelda filmiloomega. Ja, ja ma usun, et see portaal võiks olla selliseks heaks liiklejaks või, või tutvustajaks ka laiemale publikule. Kas seal on ka mingeid selliseid katkendid näiteks filmidest, kus just seda konkreetset muusikat on nagu kasutatud või jääb see nagu muusikakeskseks? Hetkel on seal veel muusikapalad, aga aga tean, et mõned heliloojad on juba ette valmistanud ka oma video temad, et varsti-varsti peaksid need ka kindlasti sinna koduleheküljele jõudma. See oli nagu muusikavideod, et sellega on väga palju hõlmatud jaga autoreid, kaitse küsimus või kellegi autoritasude küsimuse õiguste küsimus, et kas Eesti kontekstis praegu Eesti muusikat Eesti filmitegijate kontekstis nagu töötada, et siis selliseid probleeme ei ole sul nagu ette tulnud või ei tule ette, et saad sa rahulikult kõik need üles riputada, ilma et keegi ära keelaks või midagi mingeid lisatasu küsiks selle eest, et kõik on huvitatud oma muusika pigem nagu edastamisest. Otse loomulikult, autorikaitse küsimus on Eestis väga terav ja, ja kui see vahepeal rääkida, siis ka muidugi üks väga pragmaatiline põhjus, miks ka korea produtsendid uut filmimuusikat otsivad koreas ka praegusel hetkel on väga suured vaidlused nii-öelda filmi heliloojate autorikaitsjate vahel, aga loomulikult on meil olemas kõikide autorite nõusolek ja teisest küljest on ka see, et paljude teiste autoreid, ka filmi loomise esindab Eesti Autorite ühing ja otse loomulikult, kuna on eelkõige suunatud professionaalidele, siis tegelikult Andres portaalist ka nii-öelda autorikaitseväe kasutust. See nii-öelda tekitab neile tööd ja aitab luua uusi kontakte ja nii-öelda vahendada nende Manageeritavat muusikast. Kõneles uuest Filmusega portaalist filmi mis avaneb 19. novembril filmitööstuse programmi juht Sten Saluveer telefonil otse Jaapanist. Tänasele heligajale tegid kaastööd Kaur Karsnek, Talvi Nurgamaa, Igor Karsnek ja Pille Kangur ning nelevastentselt saate mängis kokku Helle Paas ning Saadet toimetas.