Vahetult enne Eesti raudtee erastamist aastal 2000 avaliku arvamuse küsitluse kohaselt pidasid meie riigi elanikud raudtee maha müümisel oluliseks tingimuseks seda, kuivõrd suurt kasu saab erastamisest ehk müümisest. Eesti riik tervikuna ja seda pikemaajalises perspektiivis. Vaid üks inimene 10-st ei olnud selle väitega kas nõus või osanud antud teema puhul midagi öelda. Kuid inimesed pidasid erastamisel veelgi olulisemaks investeeringute mahtu. Tõepoolest, raudtee vajas tollal hädasti lisarahasid, sest paljud asjad hakkasid selles süsteemis logisema. Aastal 2003 neljandikku küsitletuist arvas, et Eesti raudtee erastamiseks peaksid olema eestlased. Aga 50 protsenti inimestest olid tol ajal üldse vastu erastamisele. Ja 60 protsenti inimestest ei olnud veendunud selles, et eraomanduses muutub Eesti raudtee edukamaks. Eesti raudtee erastamine käis tollal üle kivide-kändude mitmeetapiliselt ja päris suure rahakuluga. Ja milline on tänaseks antud erastamise tulemus. Pärast Eesti raudtee erastamist võtsid uued omanikud kohe järgmisel aastal välja senise mitmeaastase kasumi, mis oli enne erastamist mõeldud raudtee arendamiseks. Et selle välja võetud raha võrra muutus Eesti raudtee uutele omanikele jälle üksjagu odavamaks. Täna puutun kokku sellega, et Eesti raudtee oma investeerimisplaani ei täida või tehakse seda kummalisel moel. Raudteeprobleemid aga samal ajal aina süvenevad. Kui raudteeinspektsioon näiteks ütles, et Kloogal on raudtee liiklemiseks kõlbmatu, siis Eesti raudtee sellele lihtsalt vilistas. Korrastamata raudtee ülesõidukohad, suurenev müra, raudtee lagunemine ja muud sarnast. Reisirongid hilinevad, sest lastakse läbi naftaronge Aina probleemid. Mõtlen õudustundega, mis saanuks siis, kui Eesti energia oleks erastatud ameeriklastele? Selle erastamistoetasid tollal tulihingeliselt terve rida püsivaid ning ajutisi poliitikuid. Kui erastamine oleks tollal sündinud, siis oleks Eesti energia juba venelaste kätes. Ma ei ole nõus väitega kapitalil ei ole rahvust. On küll. Ja seda iseäranis naabrite juures ja iseäranis siis, kui kapital ronib üles ostma infrastruktuuriettevõtteid. Analüüsige meie naabrite tegevust pisut tähelepanelikumad. Kõige lihtsam näide on Venemaa, kes püüab Eestit hõlvata. Eesti riik tegeleb pidevalt Venemaarünnakutega rahvusküsimuse valdkonnast selle varjus aga Vene kapital tegutseb vaikselt, kuid agaralt. Olen viimasel ajal käinud mitmesugustel rahvusvahelistel konverentsidel ja igal pool on minult üks kui teine inimene erinevatest riikidest küsinud. Mis teil ikkagi Lihulas juhtus? Püüan seda selgitada ja seda on väga-väga raske teha. Kui aga meie valitsustel olnuks vähegi ettenägemisvõimet, mitte nagu kartul suus pudistades midagi ebaselget kohmanud siis ei peaksime täna rääkima Lihulast. Lihula lugu on märksa suurema tähendusega mõjuga eestimaa mainele kui meie sõdurite kohalolek Iraagis või mittekohalolek. Loodan, et siinkohal eksin. Lõputud, korraldatakse meil Eestis üht mantrat, et riik on halb peremees. Seda on sageli korratud just enne erastanud. Ja kui me peaksime nõustumisel arvamusega, siis ma ei tea, miks me küll maksame makse halvale peremehele, kes ei oska nendega midagi suurt peale hakata. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et rahvas ei ole heal arvamusel sellest, kuivõrd otstarbekalt makse riigi poolt kasutatakse. Viimasel ajal saabub Eesti raudtee tegevuse kohta igasugust informatsiooni, et ta pole investeerinud, et kavatsetakse aktsiaturule minna, et kavatsetakse firma venelastele müüa ja nii edasi ja nii edasi. Suur infouputus. Ma olen peaaegu kindel selles, et see, mida praegu räägitakse, tähendab mingi suurema plaani ettevalmistamist, millest meil täna veel mingit aimu ei ole. Käib aju loputamisel kampaania. Avalik arvamus suhtes Eesti raudtee kui infrastruktuuriettevõtte erastamisskeptiliselt täna näeme, et selleks skeptiseks hooliga alust uute arengute suhtes ilmselt samuti. Paar päeva tagasi esines Maailmapank oma seisukohaga Inglismaal korraldatud raudtee erastamise tulemuste kohta. Inglismaal paljude majanduslike näitajate osas asjad läinud päris hästi kuid infrastruktuuri osas ei ole luud head. Ja sellest tulenevalt tullakse raportist sulaselge järelduseni. Raudtee täielik erastamine oli viga. Riigi osalus peab jääma tuntavalt alles jääma. Raudtee kui infrastruktuur ei saa olla erakompaniide kätes. Veerev võib-olla eraomanduses, kuid mitte liitrid. Liiprid, teop riik kontrollima ja selle korrashoid vajab raha milleks eraettevõtlusreeglina kunagi piisavalt vahendeid ei leia.