Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate kunstiministeeriumi MINA OLEN ministeeriumi kolumnist Indrek Grigor. 25. oktoobril avati Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Jass Kaselaane installatsioon pealkirjaga aed. Sellel teosel on küll kõik kaselaaneloomingule iseloomulikud vormiliselt sisulised jooned ent autori enesekidakeelsus või õigesti väide etan kidakeelne, mis kase Laanega avamise järel peetud vestlusele tagasi mõeldes ei pruugi tegelikult tõele vastata. Ning seda kidakeelsust saatnud jutt, et tegemist on tema senise loomingu kõige mitmekihilisena teosega. Ning lõpetuseks ilmselt ka pimendatud ja kummastav galeriiruum ise tekitavad kokkutunde, justkui see teos vajaks eraldi põhjalikku lahtimõtestamist. Selle ülesandega toimetulekuks. Külastasin näitust koos Jassi hea kolleegi ei keeplikuga. Tere, Eike Eplik, ma olen sind palunud siia Jass Kaselaaneinstallatsiooni aed konteksti monumentaalgaleriis, Tartu kunstimajas. See on võrdlemisi selline kummastav Pindia, kummastav keskkond. Et üksi tundub natuke õõvastav olla, et sealt oleks vaja head seltskonda ja kuivõrd teil Jassiga on palju ühist tausta, õppisite mõlemad kõrgemas kunstikoolis Tartus ja pärast läksite ka mõlemad Eesti kunstiakadeemias skulptuuriosakonna magistratuuri. Et teil on sellist nagu ühist biograafilist tausta, aga teil, ma nagu näen ka sellist natuke siukseid vormilisi paralleele. Et te mõlemad töötate väga jutustavate töödega, et see mul just lõppes Y galeriis näitus. Tüdruk, kes kõiki armastas, mis seal ikka sihuke hästi tugevalt selliste valmide põhiste lugudele üles ehitatud või seal on hästi palju selliseid jutustavaid situatsioone. Jessi töid ei saa küll nimetada valmideks ilmselgelt, aga, aga just selline jutustav element on seal väga tugev ja Jassi puhul tingimata mitte nüüd selle aiatöö kontekstis, aga jazzi teiste tööde kontekstis ma näeks teil paralleelega figuuridega töötamisel on natuke sellised kummastav tüpaaž teie mõlema töödes nagu leitav nüüd, aga asi ei ole mitte ainult selles, et mul oleks hirm üksinda siin pimedasse galeriis olla, kus, kus valgus tuleb ainult kiriku seintes olevate pragude vahelt. Probleem on ka selles, et, et see jazzi töö, nagu ta ise ütleb, on üks kõige natuke tema enese jaoks üks kõige nagu keerulisemaid või ei taha sellest tööst üldse rääkida, trehvad seal vormiliselt väga lihtne, mis on ka tõsi, siin näitusesaalis on üks suur puust kirik ja seina peal on sari pilte dinosauruste skelettidega ja ongi kõik. Elektrikapp on ka. Ta on elekter, sauruste kondid ja ongi kõik. Kujundlikult on kõik väga lihtne, aga sisuliselt hästi leiab, et see on üks kõige keerulisemaid töid, mida ta teinud on ja ta ei taha sellest ise ka üldse rääkida, sest ta leidis, et tal on saanud selle tööprotsessi käigus selle tööle nii palju mõelda, et nagu hajus kogu lugu peas. Ja üks selliseid asjaolusid, mis sellele segada, sellega viitab, on selle töö pealkiri, milleks on aed, sest ega siis Jaska oma varasematest töödest ei ole tingimata palju olnud nagu rääkinud. Aga, aga noh, näiteks tema eelmine suurem inspiratsioon oli valgus on meie jõud kus oligi sperterttu mobile, mis tootis elektrit, et toota valgust siis lillekasvamise jaoks hädavajaliku valgusse, sellest niisugune iseenesest ära seletav. Samamoodi on näiteks demonstratsioon. Luigelaul rääkis iseenesest ja tulge tagasi inimese lapsed Tallinnas, linnagaleriis oligi lihtsalt kalmistu ja noh, hingederänne oli siin kunstimaja suures saalis oli ka lihtsalt nagu hingederännak. Aga nüüd meil on näitus nimega aed, kus see pealkiri ei tööta üldse enam, nii nagu noh, sellise üksühese kommentaarina sellele, mis on selle töö sisuks. Et mis mõtted sul siin nii-öelda esimese asjana selle näituse kontekstis tekivad. Et noh, kõigepealt, kui ma läksin sinna näitusele, noh, siis vaatasin ka, et jah, et sellised hästi lihtsad, kõnekad sellised vormid. Ei, minu esimene mõte oli muidugi, et ongi niuke kabel noh, aed kohe tuli nagu surnuaed, kabel kuulub surnuaeda noh, vist on niuke suletud ja siis küünlad seal sees, et ütleme, et noh, minu jaoks ka nagu need nagu mingisugused inimhinged või mingid matusetalitused ja mingid sellised asjad tulid meelde, samas nagu naljakas kabel on siis nagu niukene suletud seal sees on siis nagu need hinged nagu kuidagi kinni püütud ja väljaspool on mingisugune ürgne. Ma ei tea, väljakaevatud maailma nagu noh, et et need on kuidagi nagu eraldi, aga ma sain aru, et noh, jess ise kuidagi seletas seda muidugi natukene teistmoodi. Ma nagu ei oska ka enda jaoks neid tükke päris täpselt nagu kokku panna tekkinud endale ka nagu päris sellist tervikut või nagu sellist selget arusaama, et et mis lugu seal siis on, aga noh, väga põnev igal juhul. No mulle tundub, mis on nagu selle kirikut ja seda kiriku sisemist kiriku välimist osa nagu puudutavast tähendab ka mina esimese ropsuga loomulikult mõtlesin, et et kuivõrd kiriku seintes olevate pragude vahelt nagu valgus kumab välja, eks ole, ja, ja asja on nagu seda sauruse luude valikut, mis on galerii seina peal nagu irooniliselt kommenteerinud, kui, et vot need on need loomad, keda Noa laeva peale ei lastud. Et siis ka mulle tundus, et, et noh, et meid meelega ei lasta kirikusse sisse, vaata et kirikus on nagu pühadus, eks ole, meie patused, oleme siin väljas ja siis kreeka seintes olevate pragude vahelt nagu valgus tuleb meieni, aga mulle näib, ütleme jässiga rääkides natuke tema reaktsioonidest, nagu näis, et ta ise nagu seda opositsiooni üldse nii tugevalt ei adu, et see sinna kirikusse sisse ei pääse, ei olnud tema jaoks nagu selline mingi otseselt sümboolse tähendusega, vaid vaid kuidagi selline, see algne impulss, mis töö sünnitas, töötas nagu selle vormi pealt, et on kirik ja valgus kumab välja skulptuur ja vaatad sisse. Aga Neid elemente hakkame võtma siis siis tegelikult ma usun, et sa nõustub minuga, et seal üsna nagu selline Lassilik töö, eks ole, et kõigepealt seal on tehnika ja valgus, tähendab tehnokraatlik, et seal on suur elektrikilp. Mis suriseb ja noh, kogu see maja meenutab nagu alajaama ja, ja see valguse hulk, mis, mis sinna sisse installeeritud, on väga võimas ja kas ise ikka väga palju selle nagu valguse ja elektri kui nagu sellise püha allika olulisusest või et elekter ongi selline maagiline energiaküünlad on, kõik kustus, eks ole, aga elekter valgustab küünlaid, ütleme siis niimoodi. Tundub, et essile see sümbol oli, oli hästi oluline. Aga kuidas meil ei ole näiteks käepärast ja ta ise ei taha väga rääkida, siis me võime üritada korra läbi paralleelid nagu natuke mõtestada, et sina oma installatsioonide sellist tehnokraatiat nagu tegelikult väldid, et, et sinu tööd otse vastupidi on tavaliselt väga sellised objektikesksed vä. Vaata, see on minu arust natuke sarnane, et vaata, kui Jass mõtleb enda jaoks, et küünlad, elekter valgustab neid, et tal on tegelikult nagu iga enda selle installatsiooni osaga mingi oma stoori või noh, et mida ta tahab, räägi et ta jätab need rääkimata, aga need on nagu seal sees olemas ja siis sul on ka nagu enda nagu kuidagi lahti mõtestada nagu see asi või kuidagi leida need mingid koodid või noh, et kui või tekivad sul need omad seosed või mingis mõttes ei ole ju nagu otseselt etteantud midagi. Et minu töödes on, samas on ka, et on ka igal pool mingisugused väiksed need süsteemid või niuksed omad koodid ojaga, et kas sa näed neid või ei näe või nagu, et võib-olla nagu midagi sellist ka, et ei ütleme jazzil on muidugi väga konkreetsed ja niuksed suure mõõtmelisemad kujundid ja noh, niuke lihtsate suurte kujunditega nagu installatsioon, aga mul läheb ta nagu väga selliseks peenikeseks. Noh, vormiline erinevus ei olegi nii oluline. Ka jazzi selle jutustused võtame või kuidas ma näen teie töödes nagu seda paralleel hästi tugevalt just selles jutustuse olukorras siis noh, üks asi, mis asi jutustades silma hakkab, on selles mõttes nagu muinasjutule sarnane. Et kuidas öelda, lugeja on sealt natukene nagu välja jäetud, et mulle tundub, et sinu töödes otse vastupidi see kulatsu, need installatsioonid, nendest ütleme, erinevatest detailidest kokku pandud situatsioonid on väga mängulised, et seal noh, jääbki selline mulje, et just, et mängija just pooleli, see kutsub hästi nagu sekkuma ja ümber mängimas, samas kui jazzil nagu selgelt olnud kirik kinni, sa ei saa sinna sisse. See hingedekari oli, oli ka niisugune nagu omaette kari, eks ole, see valgus, kuhu poole nad läksid, sinna Ma ei pääsenud ja see, see nii-öelda siinpoolsus oli, oli selline eraldi suletud maailm. Et mulle tundub, et sinu installatsioonid on märksa rohkem nagu vaatajale avatud või kas ma olen õigel teel. Noh, tegelikult küll jah, kui niimoodi mõeldud, et jazzil on jah, üks niuke selgelt esitatud nagu lugu või niuke suurem nagu mõte, aga jah, et siis sa seda jälgida ja vaadata mingisuguselt distantsilt, et noh aga minu oma kutsub jah, võib-olla niimoodi ise nagu tsink tekitab kiusatust nagu sekkuda või midagi teha. Et noh õige küll. Aga kui nüüd nagu selle inspiratsiooniallikat otsima või et kust keegi lähtub, siis põhimõtteliselt elekter on talle väga oluline, eks ole, et elekter on nagu see maagiline jõud siis mulle jääb nagu mulje, et ta on ka erinevate selliste noh, veidrate teooriatega selle töö raames tegeleda näiteks kreatsionismi le viitasite evolutsiooni kriitikale, et ei ole mingit, ikka on loodud, kõik, ei ole mingit revolutsiooni. Mulle näib, et on, on videosi liiga palju Youtube'ist vaadanud eriti selle konkreetselt aiatöö nagu inspiratsiooni fooniks, aga samamoodi valguses on meie jõud nagu fooniks on selline teaduslik-tehniline utoopiat, see muinasjutt on natuke nagu teistsugune. Et sinu tööd on niisugused nii-öelda puhtal kujul nagu muinasjutulised või et kui sa nüüd oma tööde peale mõtted ja seda jazzi aeda korra vaatad, sa juba korra viitasid sellele, kuidas see vormiline erinevus võib-olla ei olegi väga oluline. Aga, aga ikkagi, et kas, kas sulle tundub, et see, sinu näituse väga otsene lähtumine konkreetselt nagu muinasjutust samas kui lähtub sihukesest tehnilisest tootest, et kas, kas annab nagu vormiliselt ka kuidagi tundub, et kas selline teaduslik-tehniline utoopia, tavaline muinasjutt, aga kas nad on nagu samased? Püüan nagu enese jaoks mõtestada, et kui suur või milline erinevus võiks olla, siis ma ausalt öeldes ise otsekohe nagu väga ei taba. Kuidas sulle tundub? Kui Jassi tegeleb sellise tehislikult loodud energiaga, siis või siis mina tegelikult tegelen ka palju just nagu, nagu looduse teemadega või et just sellise loomuliku, mingisuguse arengu ja kasvamisega või ühest nagu ainest teise üleminekuga, mis nagu toimub kuidagi Nende orgaaniliselt. Et kui jazzil on just see nagu tekitatud nagu teaduslikult, et mingis mõttes mõlemal on mingisugune loomine, mingisugune alguse saamine, kasvamine või sünd ja surm, aga noh, temal ongi nagu teaduslik masinate teema ja minul on hakkab mingisugune lehekene kuskilt ennast ja maja, siis ta ajab ja ajab ja siis ta kasvab, võib olla suureks. Aga samas oleneb, mis nagu ümberringi on, et siis võtab sellest nagu ka mõjud ja võib-olla seguneb nagu siis niimoodi kuidagi loomulikult oma ümbrusega või noh et nagu on need erinevad materjalid ja loodusvormid, et kuidas nad omavahel nagu põimuvad või noh, ja sellest kõigest nagu sünnib ka siis selline muinasjutt või selle käigus et võib-olla mina olen jah, rohkem tegelen sellise looduse ja muinasjutuprobleemidega ja asju on siis selline teadusemees või ma ei tea, nii-öelda ei tea, kui, kui tõsiselt ta ise nagu need jah, ma arvan ka, et Youtube'ist on neid videosid väga palju vaadanud. Ei, ta ütleb, et ta töö on väga tõsine. Ei, ma kahtlemata kahtlemata on tõsine aga ma ei ole 100 protsenti kindel, kas ta ikka usub, et kõik loodigi niimoodi. Kas ta eitab evolutsiooni? Ja ei, ta on ka ise öelnud, et ta ei taha väita, et üks seisukoht või teine seisukoht oleksid nagu õiged vaid ta mängibki selles mõttes nagu selle selle piiri peal. Oota, aga kas siit tulenevalt nagu üks meie nii-öelda probleemi põhjuseid või see, see probleem, miks, miks me üldse küsima, et, et ei saa nagu täpselt jazzitööst aru. Et kas üks neid põhjuseid nagu olla selle noh, jazzi loo päritolu selles mõttes, et et sinu nagu selline muinasjutuline ja hästi tugevalt ka sellist nagu mängimise elementi sisaldav lugu, et noh, et kas need on tõesti nagu nukkudega mängimine, eks ole, et seal on, seal on nagu sellist siirust ja siis selline nagu mängupõhine maailma modelleerimine on meile nagu iseenesest hästi omane hästi tuttav. Samas kui. Ma ütlen vahepeal, mäng on ka väga tõsine. Mäng on väikese lapse töö, on niisugune laul, see jazzi selline noh, mingisugusele teaduslikule utoopia rajatud tööd, hakkame sealt kohe mingit ratsionaalsustena mingit seletust otsima ja ei taha sellesse suhtuda üldse nagu taolise mängulisusega. Mind huvitab see, et kas me küsime õigesti või valesti. Et kui sinu töö puhul on, on see muinasjutulise nagu päästab, et see muinasjutt, see nagu Erifitseerib seal loos ja sellepärast ta nagu võibki selline olla. EAS-i puhul nagu tahaks mingit sellist teaduslikku lähtub sihukeste utoopilise maailmast, siis tahaks kohe mingid sihuksed ratsionaalsemat seletust, et kas see otsimine selle ratsionaalse seletuse kohta on, on jazzitööst nagu põhimõtteliselt valesti aru saanud, et äkki peaks sellega võtnud mänguliselt või kuivõrd tal ongi teistsugune inspiratsiooniallikas peakski sealt ikkagi otsima seda nagu seletust ja seda, seda lugu. No mina olen alati armandati, asju on ka siiski küllaltki mänguline või noh, et kõik tema, need installatsioonid ja asjad ka, et ma arvan, et seda ei pea vaatama niukse noh, väga ratsionaalselt või et leida mingit ühest sellist lahendust siis või midagi sellist. Ma olen tõesti tööd, ei pea kaotama tüli rangelt või kuidagi, et ma arvan, et sinna kajatud ikka mingisugune selline noh, võib-olla mingi mõtestamata nagu ruum sisse või et see ei ole nagu otsast otsani nagu mingisugune üks kontseptsioon või seda ma küll ei usu, et seda saab ikka ka vaadata mitmeti. Saabki selle maja ümber käia, nagu vaatasin ümber palun rabapudru või noh, ma käisin ka ümber selle maja või noh, selle kabeli või minus tekitas esse elektrikapp nagu kõige muidu mul kohe nagu tekkis mingi oma seos ja noh, kohe nagu toimis näitus ja et väga hea saatsin ja ütlesin, elektri kapini ees, mõtlesin undab siin, et noh, et mis värk sellega on. Pärast ma kuulen, et see on tegelikult üks põhiasi, aga mina vaatan ikkagi ju läbi iseenda nagu seda näitust ju, et siis ma leian need omad seosed. Jazzi on ka ise suisa viidanud sellele, et talle kohati nagu tundub, et kunst on taas nagu sellise nagu suure jutustuse juurde tagasi tulemas, õliga ühemõtteliseks minema, sealt tulebki teha nagu segane noh, teemasid on nii palju, et eks iga vaataja leiab oma loo. Aga väga lahe, et selliseid segaseid näituseid ikka nagu viimasel ajal rohkem mulle väga meeldib see miks noh, muidu läheb kuidagi selliseks stabiilseks või igavaks või suletuks nagu või noh, et et vaatad tikutopsi, loed Pealttikutops ja kuidas kasutada ja siis ongi kõik kasutad või noh, ma ei tea, nagu näed, leiad mingi imeliku asja ja siis mõtled, et mis asi see on, mis ma teen sellega. Kas sul tuleb lisaks äsja sinu enesenäitusele veel mõni hea viimase aja siseviitas Neeme külmanäitusele pealkirja käsul hetkel ei suuda meelde tuletada. Aga mis oli hobusepea galeriis, kus oli selline must, virvendab vee pind ja mustade lehtedega raamat ja Neeme sealt nagu keeldus igasugustest kommentaaridest selle töö sisu teemal duši või midagi siukest nagu head meelde. Jah, ma kahjuks Neeme külmanäitust ei näinud, sest vaatasin läbi akna siis kui see oli suletud, olin Tallinnas ja siis kahjuks ei saanud pärast tagasi minna. Aga mulle meeldib seda intervjuud, aga arvan, et tuli ja näitas. Aga no see ei ole küll päris näitus, aga kas te jaburate asjade koha pealt mulle meeldivad näiteks May söödu need perfomance tantsuetendused väga et just ka, et noh, et need mingid kostüümid ja need atribuudid, mis ta kasutab ja ka niuksed nagu jutustab väga loolised mitmeti mõistetavad. Et minu arust nagu kuidagi noh, mingis mõttes nagu haakub või mind paelub või noh, et noh May etendustega, et saad nagu aru või noh, et väga nagu hea teema on alati kindel või. Aga noh, mis nagu naljakas ja kuidagi samas vaatega arusaamatu ja. Ei noh, huvitav. Sa ütlesid, et sul nagu esmalt galeriisse astudes tekkis selle kirikuga kohe nagu oma lugu, kuni kuni lõpuks elektrikapp küsimusi hakkas tekitama, et kas sa kirjeldaksid äkki korra seda, seda lugu, mis seal nii-öelda esimesest pilgust tekkis? Kohe võtta ju ikkagi toimivad need kõige lihtsamad need kujundid ja millal ja tunned, et noh, muidugi et selles suhtes see oli niisugune nagu automaatne nagu selline reaktsioon või noh, pikemalt mõtlematagi. Et vaatasin, et nagu kabel kabeliaedaiaga kohe tekib, kabel on surnuaias on ju, et see on nagu mingisugune surnuaed samas nagu, et see kabel kaetud kabelisse, mis te teetegi väga mingeid muid toiminguid, kui peetakse matusetalitust ja see ongi selleks, et minul teda ei meenutagi tegelikult kujul nii väga kirikut kui kabelit. Noh, ja siis kõik seal nagu laual Need küünlad siis ongi nagu küünal on ka nagu mingisugune hinge sümbol, vets ongi nagu sellised ära puhutud hinged või, aga samas nagu kõik on nagu seal kinni kuidagi või nagu suletud süsteemi on ja siis ka suletud Noa laev nii-öelda. Ja siis väljaspool on mingisugused ürgsed säilmed või sellised noh, mingid elumärgid või noh, mis, milles siis nagu võib-olla need, kes on seal kirikus sees, on ennast ära lõiganud. Noh, ja samas noh, miks ka mitte, et kui jazz ütleb, et noh, teda inspireerivad need kreatsionistid, et siis võib-olla isegi jah, et äkki see ongi nagu kabel, kus sees on, kreatsionistid on ja nad on seal nagu kinni välja nad ei tule ja väljaspool on need mingid ürgsed loomade nagu säilmed, aga ei puutu neisse nagu mustades raamides kuskil eemal nagu kreatsionismi punker. Aga elektrikapp tekitas nii, noh, ma läksin teist korda näitust vaatamas. Nagu kohtasin rohkem seda elektrikapiga seal siis ma jalutasin lihtsalt seal nagu mingis keskkonnas ongi. Et kui olekski kuskil kabeliaias, samas mulle meenutab see nagu Niukest heina küüniga natuke või siis mul tuli mingi karjamaa tunne või nagu lapsepõlves kujungi karjalaut uugas kuskil maal niimoodi, et siis elektrijaan meenutas nagu seda. Et aga elektrit ma ei osanud nagu ise kuhugile paigutada. Aitäh sulle, ite Eplik kaasa aitamast kolleegi töö sisuliste probleemide lahendamisele. Et kõigil huvilistel on võimalik kuni 18. novembrini tulla, siis Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriisse, aga ise üritada siit kiriku seinapragude vahelt piiludes välja selgitada, et mis siin siis ikkagi toimub. Te kuulasite Kunstiministeeriumi tänase saate kangelaseks oli Jass Kaselaane installatsioon aed, mida kommenteerisid saatekülaline skulptor Eike Eplik ja kolumnist Indrek Grigor. Kordusena laupäeval kell 14. Null viis.