Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tegelikult kuulajad olukorras, kus planeedid juba rivistuvad, varsti saabub maailmalõpp ja kui me selle kuidagi kõik üle elame, siis avaneb elektriturg tuleva kohaliku omavalitsuse valimised. Sellistel ootus ärevatel aegadel on siis kunstiministeerium detsembrikuu keskele kokku pannud saata, kus me vaatame tagasi kollektiivse kunstiaastale 12. Ja selle tarbeks on siis kunstiministeeriumisse täna kogunenud Kadri Karro, Eesti ekspressist. Tere, Kadri. Tere Andreas. Trossak, kunst. Eestlastel ja lisaks siis koosseisulised liikmed Indrek Grigor. Ja siis Maarimmerk kõigepealt viiski võib-olla moodustada siis meie ühise kollektiivse aju ja siis kaevata välja lähiminevikust siis järgmised tähtsündmused, et mis teil jäid siis aastast 2012 meelde sündmuste näitust, artiklite publikatsioonide kajastuste kategooriates. No esiteks aasta ei ole vist läbi veel, et näiteks mina tean lootused midagi ootamatut ja mina näiteks ootan, mismoodi nad välja see vae maalsel no teatri laers, mida kunstnik Tõnis Saadoja on teinud vist mis mingi aasta aega. Et linna peal käivad jutud, et on tore, kes on näinud, aga seda ei ole vist jah nagu ametlikult avatud veel, et. Sellega seoses mulle endale kohe tuleb meelde, et tuleb ju ka raamat välja ja ei tule ainult sellest ühest laemaalist, vaid sadama monumentaalmaali üle Eesti. Kõlab nagu pintsliga tõmmatud Eestimaa. Ja seda esitletakse detsembri lõpus, et ma arvan, et see on, kui räägid olulistest publikatsioonidest, et siis võib-olla on veel aasta lõpus midagi tulemas. Jah, aga kui mõelda nüüd, et mis sellest 2000 kaksteistaastast nagu meelde, mis oli eriline, siis ilmselt see auhinna sadu, mis on tabanud noort Eesti kunsti, on nagu midagi sellist, mida on ilmselt raske korrata järgmine aastal. Et tuletame meelde kevadel Sigrid Viir sai New Yorgis pulsi treene ja sai ühel messil preemia, siis kohe peale seda lehed kirjutasid, et Timo Toots ars elektroonika ja siis tulid uudised, et eestlased on üle pika aja sattunud mõni Sesto nüüdiskunstibiennaalile, et viimati juhtus see 2004. Ja kohe kaks erinevat projekti. Visible Solutions Margem, Anka jälle olime Lätist paremad, kellel ei olnud ühtegi kunstnikku. Ja noh, nii edasi, et kas ei ole küll otseselt nagu võit või nagu auhind, aga ma mäletan ka, et see nagu positiivselt silma, et kui teenišvorgas fotokunstnik võitis Eesti paviljoni konkursi järgmisele Veneetsia biennaalile et see on ka mingis mõttes nagu huvitav näide, et nagu paistab, et toimub mingisugune põlvkondlik nihe eesti kunstis või et, et need inimesed, kes võidavad konkursse kas siis kodumaal või pallivad välismaal tähelepanu, et need on juba nagu sellised nooremad pealt, 30. 20. et et see on jah, nagu mingi huvitav asi, mis üldise tendentsina ja ma arvan sellest aastast meelde. Nendesse premeeritud nimekirjast tuleb kindlasti ära mainida veel ka Visible Solutions balti assamblee preemia ja loomulikult selline eriti kuldne täht. Siis särab Marge Monkolenema Hinkel Aalto hoidsime, sai tõesti aga suurejooneline ära märg krimine, vaataks korra üle need kohalikud preemiad äkki ka Flo Kasearu, Köler, Prize'i, nii žürii kui publikupreemia, hämmastav sooritus jällegi täiesti. Et Flo Kasearu edulugu nüüd kevadel selle Köler Prize'i ka on küll nagu selline asi, nagu tunne on, nagu oleks spordireporteri kommenteeriks, et kes nüüd saab selle žürii preemia, žürii on rahvusvaheline valik on selles mõttes ju objektiivne, et seal ei ole ainult nii-öelda Eesti kunsti sisepoliitika taustale, et rahvusvaheline žürii valib, saab selle peapreemia ja siis järgmine trummipõrinat, publikuhääletus, nominente on viis paisele, milline nominentidest siis on publiku lemmik ja üllatus, üllatus, jälle on supersoorituse saavutanud Flo, et noh, selles mõttes ma arvan, et see on ka mingi selline sooritus, mida nagu raske korrata, et ma ei kujuta küll ette, et järgmine Küle Brais põhjustada sama olukorra või ise oleksin väga naljakas. Ei kardaks, siis ei ole enam huvitav ja absoluutselt nii partei kui rahvas on ühte meelt, et see ei meenuta demokraatiat. See on ikka hea, kui tähelepanu saavad erinevad kunstnikud, ega seal ei ole midagi veel. Ärme unusta ära detsembris veel aasta läbi detsembris Sadolini kunstipreemia teeb oma järjekordset tagasitulekut täpselt. Ja seal on ka noored kunstnikud kõik nominentideks Sigrid Viir, Merike Estna ja Paul Kuimet. Ja Kaido Ole ja Konrad Mäe preemia, Mihkel Ilus, Wiiralti preemia, viimane nädal ja siis tulevad Kultuurkapitali aastapreemiad, aga need tulevad alles aasta alguses, nii et neid me veel ei oska pakkuda, nii et tuleb alast tööd hakata tegema. Nõukogul aga just see, mis siit välja tulise põlvkonnavahetus ja need nooremad kunstnikud, et mis me enne rääkisime just, et kuidas tundubki, et ühelt poolt, et see eesti kunstnike edu nii-öelda välismaal, mis on täiesti vastuvaieldamatu ja tõesti jõudnud nagu väga laia tähelepanu alla, et ühelt poolt võiks ju just nimelt küsida, et kas see on jälle selline Eesti mingi eksootika avastamine ja samas nagu ei ole enam seda selles mõttes, et Eesti kunsti suhestu nagu nii-öelda nende maailma kunstiürituste kunstisündmuste mingit lõikumist, mida enam seisult eksootika baasilt, vaid nagu võrdse mängurina, nagu. Ja võib-olla võiks pigem mõelda, et oleme sellest kurioosumi seisvusest välja tulnud, et ei ole seal sellist nihet, et tulema nüüd siia eksootikat otsima nii palju, et ma arvan, et käime suhteliselt ikkagi ühte sammu sellega, mida tehakse mujal. Sest et vahepeal tundus, et kaheksakümnendatel-ist sai müüa sellist postsovjetliku, teist sellist müstilist millesti tõukab väga palju, ma arvan, ka meie Toomiku ja Ene-Liisi edusime, Vitalistleksime pool sotsialistlik kehakunst või kehakeskne lähenemine, hästi intuitiivne kunstitegevused siis see vahepeal oli kuidagi selline rahvusvahelise tähelepanu minu meelest mingi kukkumise laine, kuigi pidevalt tulevad liftidesse need rõõmsad teated, et jälle meie kunstnik osaleb ühel välisnäitusel ja jälle me saime kuskilt natuke midagi, et salati tundus mulle vahepeal sinna väga pingutatud või välja imetud, umbes et igasugune, selline tärn nagu loetakse rahvuslikuks saavutuseks, kuna me pigem ei jaksa üles loetleda kõiki neid, näitasime jälle osaletakse, kus käiakse ja sangereerumaalne täpselt, et selles mõttes see aasta võib-olla lükkas selle kuidagi normaalsemaks selle tähelepanu hulga ja see, kuidas on, et Indrek, kas sa oled seal elus vä? Ja ma just mõtlesin, mõtlesin perifeeriasse paisu taha koguneb vaikselt, et kuivõrd preemiad olid nagu veel see viimane teema, millest rääkisite siis reemia, sajus, veel antostarkofi preemia sai Jevgeni Zolotko teose asjade ütleme kontekstis siis mingis mõttes mitte selle teose eestlase teos kestis veel mitu kuud pärast selle preemia üleandmist. Selles mõttes võiks ka nüüd, kuivõrd sa saadoja laemaal tuli jutuks, ma siin omaette muiates mõtlesin ka, et jah, et tõepoolest, et siis kui saadoja laiem avalikkus näha, et siis tuleb teha eraldi võistlus, et kes siis on nagu aasta monumentalist, kumb kahest võidab, kes jookseb kiiremini pööningule. Umbes ja siis nagu nendest asjadest, mida ei ole veel ära antud, on ka veel Vabe preemia, aga ma kahtlustan, et see aasta sealt nii-öelda aktuaalse kunsti seisukohalt midagi väga huvitavat ei pruugi tulla. Ja siis ma tahtsin veel Blood nagu mainida, et olen teiega selles mõttes nõus, et Foo sai igati teenitult mõlemat preemiat, aga kuigi mul on väga hea meel selle üle, et repress nagu jätkab, et on siiski nagu meie maastikul väga unik kaalne ühelt poolt oma rahvusvahelise žürii tõttu ja ka selle kaudu, kuidas nominente valitakse, et mulle see rämedalt kureeritud nominatsioon nagu väga meeldib. Aga mind tegi nagu see näituse tervik natuke kurvaks, et Flo saigi oma preemiad väga objektiivselt, kõik muu oli väga nõrk sellega võrreldes. Et või kas need väga nõrk, aga ei rõõmustanud mind üldse mitte nii palju, kui saab loo-teosed, pigem minu jaoks oli see tulemustega ootuspärane suisa. Ja siis te siin nagu neid nii-öelda olulisemaid sündmusi mainisid, et üks asi on see tähesadu või auhinna sadu siis teine asi, mis nagu minu jaoks võib-olla ka minu, muide, kriitikupositsiooni ja kunstiteadlase positsiooni tõttu on väga oluline, on. Ma ütleks, et nii-öelda aasta kunstisündmus, et alustades kauge tiiruga peale, siis aasta kunstisündmus on Jaan Toomiku teose 15 mai kuni esimene juuni 1992 ostmine Tartu kunstimuuseumi kogusse. Ma arvan, et see tegu väärib tähelepanu ja minu jaoks kogu see mehh kuiverkossav aunäitus oligi oluline suuresti tänu sellele, et seda täiesti demoniseeritud ja ülemüstifitseeritud ja mida iganes teost eksponeeriti taas, et ma küll ei usu, et nii-öelda netikommentaariumide sõnavaras midagi muutub, aga vähemalt kunstimaastikul enesel nagu mingi pinge võeti nagu maha või midagi täiesti ära. Ja mulle ka väga meeldis sellega kaasnenud selline diskussioon, mis selle Marek Tamme artikliga peale hakkasid kaaslased Marek Tamme artikkel ise, noh, see oli väga hea nagu sihuke päästikaga, sellele järgnesid lärmi. Kodrese Eha Komissarovi on minu meelest väga väga head artiklid, mis kõik ilmusid nii-öelda peavoolumeedias, mille üle on mul väga hea meel, et hagi, Facebooki vaidlused ja nii edasi, ka, aga suures meedias mitte eriala meedias peeti ikkagi täiesti arvestatavalt diskussiooni kunstihetkele. Ma ei tea, kas mulle meenub valesti, aga kas ei olnud pigem Marek Tamme artikli kirjutamise põhjuseks Krista Piirimäe artiklile Postimehes, kus ta arvustas seda sama Tartu näitus, millest sa räägid selle metsaretsensioon? Seal on kahju, et meil ei ole Postimehe kultuuritoimetusest siin kedagi seal aruta mingit asutuse siseasja. Ütleme see Krista artikliga oluline, aga ma kahtlustan, et Kristo artikkel ei oleks suutnud nagu sellist noh, üksinda ilma nagu marki märksa paremini argumenteeritud vastulauset ei oleks hakata toimima. See on huvitav see, et kui meil tuleb nüüd kunsti korral jutuks peavoolu meediakunstikriitika suhe, siis mina mäletan selle Marek Tamme artikli juurest noh, kõik see sotsioloogia, mis ta seal viitas ja mis on kõik õige, seda ei hakka keegi vaidlustama. Aga selle üldise jutu nagu lõpumoraal, kui ma õieti mäletan, oli see peavoolu meedia peaks rohkem kunstist rääkima ja ja siis Postimehes natukene isegi rääkis kunstist tuli veel paar artiklit, et ma nüüd loodan, et Me kõik loeme ikka selle mõttega sealt ära, et tegelikult võib-olla need käärid, mida väidetakse olevat nüüdiskunsti ja, ja siis laiade publiku masside vahel, keda siis on miljonid tänavatel, kes kõik nagu lihtsalt ei saa kunstist aru, sest kunst on nii keeruline, et, et kui hästi suursoo ja neil on hästi suur soov, aga lihtsalt keegi ei selgita, et võib-olla siis unistan. Aga sellest ajast, kui rohkem peavoolumeedias tõesti on kunstile pühendatud, sellist ruumi, et see on ikkagi nagu oluline, et mulle tundub Näiteks nii-öelda plusspoolele sellest aastast kindlasti jääbki, et seda kunsti kajastamist minu meelest on juurde tulnud, sellepärast et esiteks kunstee läks jälle neljakordseks see on minu arust väga oluline selle tiheduse või jookskuse saavutamiseks, siis samuti Kadri esinenud. Nelja neljakordseks läinud, ta ilmub nüüd neli korda aastas, et tal kvartali välja annan, oma definitsiooni poolest vastab küll tõele jah, et seal on nagu massi juurde tulnud, aga ma lihtsalt natukene täpsustaksin, et minu meelest noh, kunsti on ikkagi just täpselt see eriala meedia, et see on see, mida loevad inimesed, kes on noh, asja vastu sügavuti ei huvitanud, aga see Marek Tamme diskussioon ja kogu see jutt, millest Indrek alustas, rääkimis, noh, see diskursus, mis on nii-öelda laiatarbemeedias, et kui me räägime sellest, siis seal on küll ikkagi kõvasti veel tööd teha, et ma ei usu, et seal nüüd piisab lihtsalt sellest, et viskame mingi kondi hambusse, jälle räägime sellest kuulsast Toomiku tööst, et probleem on nagu muus, et kunsti lihtsalt ei peeta niivõrd oluline. Minu meelest oleks tore ka, et kui need diskussioonid, mis nüüd siin aasta lõpus on tekkinud, et need aastavahetuse möllus kaotsi ei läheks, uuel aastal sama hooga jätkuksid. Eks artišoki loomise põhimõtteliselt või noh, aluseid on nagu kadunud, et enam seda probleemi ei ole, et, et kus publitseerida kahjuks puhkenud diskussioon natuke tõestas seda, et see, et meil peavoolumeedias on vähe kunstist juttu, tuleneb suuresti sellest, et siin on lihtsalt vähe kunstist kirjutatakse mul on jäänud selline mulje, et toimetajad on pigem hädas sellega, et ei ole pädevaid ja adekvaatseid kirjutajaid ja noh, ka nagu usaldusväärseid kirjutajaid, kes ei jätaks vaatamata, olenemata sellest, et nad on lubanud Sel juhul ei saaks kunstaja ilmuda neli korda aastas, neid kirjutajaid on tõesti väga palju, aga küsimus on tõesti selles, et noh, mis on toimunud nagu selle aja sees, et kui toomiks selle esimese töö tegi, sel momendil oli tõesti näidanud ajalehte, oli Eestis juba mitmeid mitmeid rohkem. Ja seal oli ka kunstitoimetajaid, kes tegelesid sellega, et valisid, ütleme, jooksva nädala seest välja ühe või kaks näitus sõltuvalt sellest, et kui palju seda ruumi anti, siis kirjutasid ka sisevõi, siis tellisid kelleltki, et praegu Oulu meedias on nagu vähem selliseid selliseid augukesi kunstile, et kunst tuleb sinna suurde meediasse ikkagi selle teatri ja filmi ja kõige muu järel. Et on selline peidetud hierarhia, millest lehelugeja täiesti saab aru. Nüüd ma tunnen, kelle pealöök tuli minu kapsaaeda tegelikult no 90.-te algusega võrreldes juba siis vaadata, praegu on ajalehtede hulka, kui ka seda, kas ajalehed on õhemad või paksemad, siis sellele küsimusele tuleb vastata mõistagi, et nad on õhemad. Ma võin rääkida sellest tööst, mida ma tean Eesti Ekspressis, et ma arvan, et meil on kunst alati võib paremini, aga siiski suhteliselt kenasti kajastatud. Mul oleks hea meel, kui oleks seda veel rohkem, aga nii palju kui meil külgi on, siis, siis ma ikkagi üritan sinna panna ka kunstijuttu. Aga see ongi normaalne, et Eesti ekspressile on kunstitoimetaja selles mõttes, et see on minu meelest juba näitabki väga hästi, tegelikult isegi seega Ekspressi nagu lähiajal ajaloo lõikes, et see, kui sa võtad selle inimese, kes tegeleb selle asjaga, et siis sellest tulebki juba Ta on nagu stabiilsus või seatav järjepidevus sele katmisel. Ja ma ikkagi arvan, meie probleem praegu on jah, pigem see, et, et mul on tunne, et mingite ka päevalehtede toimetajate poolt on tekkinud teatav huvi just nagu otsitakse laiemast ringist ning kirjutajad ja minu meelest nagu Indrek välja tõi. Et tõesti on pigem probleem sellega, et ei ole kirjutanud ja inimesed ei jõua nagu need, kes on adekvaatsed inimesed, need on juba kõigi muude asjadega täiesti ülekoormatud, et pigem ongi see, et mul on tunne, et see valmidus nagu selle meedia poolt hakkab juba tekkima, aga nüüd peaks nagu see väli kasvatama tegelikult kirjutaja. Jah, ma arvan, et tegelikult ka, mida Andres rääkis, et kirjutajad tegelikult on palju, siis siinkohal tulebki võib-olla tehase natukene see vahe sinna sisse, et see, milliseid tekste avaldab kunsti e ja siis see, milline tekst on. Ma ei tea, kas Päevalehe kultuuri rubriigis või siis nädalalehe kultuuri rubriigis, et need on natuke erinevad tekstid ja ka kirjutaja osaliselt kattuvad osaliselt siiski mitte. Ja, ja teine asi see, et noh, laiatarbemeedia tahab ikkagi alati tuntud nimed, see nimi on sageli nagu pool sellest, miks lugeja võltsartiklit kirjutama? Ma arvan, et see on just nagu eriala meedia pluss, et kui mõned esindan siin kunstajaid, et minul on sageli toimetajana see luksus, et kui ma näen, et näitus on huvitav, siis ma võin leida sellele näiteks noh, mingisuguse, ütleme, füüsikust, kirjutaja, kes ei ole üldse kunsti tausta, kes näiteks haagib väga hästi näituse teemaga, et kui näiteks juhuslikult on füüsikast selliseid asju on võimalik teha eriala meedias, aga laiatarbemeedias on jah, nagu parem alati lugejal siis kui ta tunneb ära selle kriitikud, jaja, see kirjutab alati kunstist ju, et loeme. See on jällegi järjepidevuse detava harjumuse kasvatamine, kui see esimesed võib-olla viis korda ei loe seda, aga et sul vähemalt on see, et sa registreerid ära, et ilmub kunstiarvustus, siis tundub sleriast kuidagi elementaarsem, et selline sektor elus on olemas veel, võib-olla peaksime jääma näitusele. Aga ma tahtsin nende näitustega seoses tulla tagasi selle artist kukkunuti ja siis selle kindlasti ühe hitt näituse eelmisest aastast, et mis toimus siis Tartu kunstimuuseumis kui ka. Ja, ja ja selles mõttes, et. Mulle väga meeldis heie Treieri intervjuu Kaisa yhe Rael Artel, kus ta nimetas neid kaasaegse kunsti tondipüüdjate, eks mis ma arvan, oligi täpselt selline parim silt, mida sellele võis panna mina erinevalt Indrek, kus näiteks ei arva, et selle teose ostmine või selle teose reproduktsiooni õiguste ostmine Tartu kunstimuuseumile oleksin niivõrd suurepärane asi. Minu indrek vaatab asja Tartu keskselt Tartusse. Tallinnast vaadates ma arvan, Toomiku kunagine nali nii-öelda nii edasigi kogu respekti juures naljade vastu siiski sai oma vajaliku tähelepanu ja taaskehastuse kätte ja et ma ei leia, et see on üks nendest teostest, mis peaks nüüd igavesti meie mälus ja rahvuslikus kultuuripärandis edasi elama. Ma arvan, et selle juures on huvitav, et osteti taastootmise õigus loomulikult väga pikantne ja nii edasi, aga, aga et noh, selles mõttes, et see on võib-olla kõige huvitavam, et hakatakse ostma reproduktseerimise õiguseid mitte nagu objekti ja ma saan selle žesti kaalukuses teil seal Tartu kontekstis aru ka samas ei saa. Aga ma arvan, et samas on ka väga positiivne, et me räägime praegu Tartu kunstimuuseumist seoses Jaan Toomiku tööga ja mitte seoses sellega, et hakkame Tartu kunstimuuseumi kinni panema, nagu oli möödunud. Kogu täieneb ei saa kinni panna. Ja uus direktor määrati. Ja samuti nagu Kadri välja tõi siin, et ma arvan, see plusspoole pealt ongi kindlasti see vähemalt praeguse seisuga meil on lootus, et see Tartu Kunstimuuseum elab üle teatava ümbersünni, mida ta kindlasti teeb nüüd ja et loodetavasti ta suudab luua endale selle identiteedi, mis välistaks sellised Eesti ühiskonnas väga tüüpilised diskussioonid, et kui mingi institutsioon on nii-öelda tavates raskustes, mis ikkagi institutsioonidega vahel juhtub, et siis, kuidas diskussioon liigub väga kiiresti sellele, et paneme üldse kinni mitte sellele, kuidas mingeid asju lahendada. Selles mõttes Tartu Kunstimuuseum kindlasti on, nagu sellises võitja positsioonis, ma ütleksin aasta lõpuks erinevalt näiteks Eesti kunstiakadeemiast, mis siis ei ole nagu selle aastaga mul on tunne eriti mitte kuhugi liikunud ei nagu edasi ega tagasi. Ma arvan, et võib-olla avalikkusel on ka suhteliselt raske juba seda diskussiooni jälgida, sellepärast et neid uudiseid nupukesena tuleb ja see on selline ilma saba ja sarved, et asi juba, et kus on väga raske Kunstiakadeemia tundub olevat sellel mööduval aastal võtnud sellise kaevikusõja taktika kasutusele, et kui see kurb uudis tulijat neid Archimedese rahasid ei tule ja maja ehitada ei saa, siis ju hakati ka sellist nagu pseudoskandaali seal tekitama, et kas peaks keegi tagasi astuma ja, ja siin on ju lihtne küsimus, et okei, et rektor astub tagasi, aga kas siis Archimedes ütleb, et okei, et nüüd saate raha, et seda ei juhtu, eks ole. Tegelikult kuidas see, kes on kaevikus ja ootab paremaid aegu nagu kaotaja, et et ega akadeemial ei olegi ju midagi muud teha kui lihtsalt oodata neid uusi taotlusvoore ja pidada seda õppetööd edasi siis nendel ajutistel pindadel. Selles mõttes maailmas on ju ka selliseid ülikoole laias laastus riik öelda, et maailmas on kahte tüüpi kunstiülikooli, et ühed ei ole rahul sellega et nende kõik sellised osakonnad ja kateedrid on linna peal laiali, et meil ei ole sellist ühisvälja, eks ole, ja siis on teist tüüpi ülikoolid, kes on seal kuskil ühe torni sees kõik koos ja siis nemad ei ole jälle rahul sellega, et ei ole sellises modernistlikus maailmas, et me peame, oleme sellised hübriidsead ja risoomsed ja, ja kunst peab olema kõikjal ja et neid liikumisi võib olla ju nii ühes suunas kui teises suunas, et kindlasti ei ütleks, et kunstiakadeemia on nagu kaotaja sel aastal, aga, aga ta on valinud jah küll sellise kummalise kaevikusõjataktika, et kõik signaalid, mis sealt koolist antakse väljapool ühiskonnale, on see, et, et kõik on hästi ja, ja kõik läheb vanaviisi edasi. Kuigi seda hoonet ei ole. Selle risoomsuse versus laialijaotamise poole ma pean ütlema, et olles selles vanas majas, mida enam ei ole veetnud siis enamuse oma õpingutest, mida on aastaid juba praeguseks hetkeks, siis ega seal ei olnud ka mingit tri Soomsust selles mõttes, et ikka klassid oli kinni ja kunstiteadlasena sa ikka joonistajate või maalijate juurde, sul ikka peab mingi alibi olema, et sa sinna sisse läheksid. Et selles mõttes, et ega see üks maja ei ole mingi päästja, mitte millegile ja samas nagu miks minu jaoks EKA on ikkagi selles mõttes kaotaja, ma arvan, see kaevikusõjastrateegia ei ole õige just selles situatsioonis, kus Eesti ühiskonnas kogu see kaasaegne kunst on väga problemaatiline teema. Ja vaadates, kui lihtsalt diskussioon pööratakse selle peale, et milleks meile üldse vaja on ja jaotab osakonnad üldse teiste ülikoolide peale laiali ja nii edasi, et siis selles olukorras ma saan aru, et see klammerdumine selle maja külge on ühelt poolt nagu selline esmane reaktsioon, et üldse mingi füüsiline ühtsus taastada ja selle läbi tunduda kuidagi olulisem ühiskonnale vajalikum mulle ka, et EKA peaks nagu natuke rohkem olema nagu enesekindlam või, või mitte võtma seda kaevikusõjapositsioonist, et see on tegelikult absurdne, kui sul tekivad mingid okei, sul on mingid segased asjad ja mingid jamad, millest keegi ilmselt ei suuda enam läbi närida, kes, mida täpselt tegija, kes milles süüdi oli. Aga just see selline tagasitõmbumine Tootmine tegelikult vot meie lõpetajad nopivad muudkui auhindu ja käivad näitustel ja nii edasi, et, et see ei ole nagu see positsioon, mida ma ootaksin, ootaksin mingit julgust käitumises ja selles mõttes rektori küsimus, et loomulikult ei ole mingi lahendus, et, et üks inimene astub tagasi, järgmine inimesed kõik need jamad kaela tegelikult aga et kuidagi jah, et ootaks siis mingit väga selget kommunikeerimist, et mitte nagu Kadri algul ütles, et keegi ei jõuagi enam jälgida, mis uudiseid sealt majast tuleb ja mis seal üldse toimub, aga samal ajal see selgus või mingi selline positsioon peaks olema just see, et meid on ühiskonnale vaja, ühiskond nagu saab sellest ka aru praegu, kui nagu öeldakse, et meiega, nii käitutakse mõjubest hüsteeriliselt millegipärast minu jaoks Eka positsioon on väga problemaatiline ja just olukorras, kui see maja on praegu laiali, siis mul ongi tunne, et aur läheb niivõrd selle uue maja maja probleemide peale. Et tegelikult see õppetöö kvaliteet, mitte isegi vaata kvaliteet, vaid pigem see õppetöö kogemus kui selline juba hakkab kannatama. Selle nagu selgeks tunnuseks ongi see, et üliõpilasesindus oli üks, kes siis algatas neid umbusaldushääletusi rektorile, see minu arust väga suur märk selle koha pealt, et tegelikult peaks tegelema selle kooliga nüüd mitte ainult võitlema kuskil poliitikatandril, vaid võitlema kooli sees, et see kool üldse nagu oleks mingi kvaliteetne õppe kogemus, just nimelt nagu mingi tervikharidus ikkagi tekiks sealt. Sest see on minu meelest, mis peaks oma ekas, on järgmise aasta väljakutse, et okei, majamajaks, aga ega see ei lahenda ju kõiki asju, et see ei ole mingi imeravim, umbes kui me jälle suudame ühel territooriumil, ma ei tea, kinniste klassi ukse taga koos eksisteerida. Ma tõesti ootan mingeid uusi arenguid või seda töötamist nagu sissepoole naisteka suunale. Ja väljund positiivne oleks kindlasti see, kui tekiks mingisugune selgus, et maja tuleb selleks ajaks sinna kohta, siis saab selle maja teema jätta sinna. Kõigist midagi ei ole muutunud, siis ma võin siit lõunaosariikide poole pealt ka nagu rääkida, et ekal ei ole endiselt maja ja maaliosakonda Tartu Ülikooli maaliosakonda tahetakse endiselt kinni panna. Et asi jõudis isegi suisa selleni, et Eha Komissarov seoses KUMUs oleva Eskeeneda näitusega, mille on seda nii-öelda Tartu Osada kureeris sellest raadiost rääkides, siis ta suisa mitu korda suutis kurvalt välja öelda selle, kuidas jah, et kahjuks seal maalimas hakatud juba kinni pandud. Ei, ta ikka täiesti teadlikult ütles seda, sest ta oli veendunud, et nii on, aga noh, selgus, et ikka ei läinud nii. Ja vaat siin on küll see, et jah, et selleks, et see nii läheks, oleks vähemalt siin omal lokaalse tasandil. Paraku peame hoiduma nii-öelda kaevikusõjast, vaid otse vastupidiselt liinilt välja ronima. Astus ise ülikoolist üsna eemal olnud, nüüd juba. Ma arvan, et noh, ütleme dioloogiat Tartu Ülikoolis sisuliselt enam ei eksisteeri juba vaikselt, et see on niimoodi vaikselt ära kadunud. Aga sellise nagu positiivse laksuga või vähemalt positiivse tooniga kunstivälja suhtes kuivõrd palju sisulist kasu on omaette küsimus, aga Tartu Ülikooli kunstiõppetoolis on siis alates käesolevast aastast taas vastu võtta, et üliõpilastel on võimalik tulla Tartu ülikooli õppima konkreetselt kunstiajalugu seda enam ajaloo selline noh, mingi kõrvalaine. Et kui ma ei eksi, siis vist kolm üliõpilast võeti vastu. Oi, olen isegi selle osakonna lõpetanud, siis meid Oliver. No vahepeal ei olnud ühtegi, nüüd tekkis jälle vastuvõtt. Nii-öelda ühesõnaga maalitool siis kaob, aga selle eest on kolm kunstiajaloolased. Ei, ma oli tool, on ka endiselt veel ka järgmisel aastal veel vastuvõtt, aga teda pannakse kinni juba, kui ma ei eksi, siis oli vist enam-vähem kuus aastat on iga aasta, räägitakse sellest, et paneme kinni, nii et midagi ei ole muutunud. Kunstiajaloolased saavad juba uurima hakata, et mis seal kunagi tehti, ilmselt ongi sihuke generaalplaan, et emme isale kunstiajaloolane hakata vastu võtma, kui ei ole nagu minevikuks midagi kuulutatud. Ma tegelikult ikkagi jäin enne pooleli näituste juurde. Kõige olulisem. Tulge valgesse tagasi, et nüüd sai mainitud kaasaegse kunsti tondipüüdjaid, artist kukkunute festivali, mille tõenäoliselt ma arvan, me oleme kõik nõus sellega, et see on väga oluline algatus ja, ja vaatame, kuhu see edasi läheb ja just nagu Tartu kontekstis nii edasi ka. Aga mis teil veel on sellised silmapaistvamad näitused? Aasta algusest veel ka pihlakate Kaido Ole suur isikunäitus kumus. See oli kindlasti aasta alguses väga oluline ja aasta lõpus, kuna Kaido Ole saiu Konrad Mäe preemia näituse baasil ja ka eelneva tegevusega. Ja, ja noh, väiksemaid näitusi on ka hästi palju, aga kui nüüd Tartus tuli praegu siia lauale meile arutamiseks festival stardist kukkunud on ju see festivali formaat on tegelikult, et seal on mitu näitust ühe ürituse raames, siis võib-olla Tallinnast üks selline suurem sündmus mis oli huvitav tuttav ja mida tahaks ka näha kordumas. Järgmine aasta oli minu jaoks näiteks ikkagi see köe Brais, mis Indrekule väga ei meeldinud, mina küll ma mäletan seal näitusel käies ei oleks nüüd kindlalt osanud ennustada, et et minu enda isiklik top oli hoopis teine ja noh, siis on selles mõttes huvitav, et miks sellised Preemia näitused ja sellised nominentide näitused on nagu huvitavad, et siis sa mõtled, et räägitakse alati, et kunstis on kõik subjektiivne ja et noh, on ei ole ka. Aga tegelikult on ikkagi asi niimoodi, et sa mõtled alati, et kui mingi komisjoni setting oleks olnud teistsugune, siis oleks selle preemia võinud vabalt saada mõni teine kunstnik, kes näiteks Köler, Prize'i nominentide oli seal välja käidud teebki jaa, täpselt täpselt, et sa saad käia seal nominentide näitusele, seal on vaieldamatult praegusest aktiivsest eesti kunstnike generatsioonist esindatud paremik. Seal on juba selgeks vaieldud hästi pikalt, et kes iga-aastane, et neli-viis inimest on, või siis rühmitust või siis mis iganes pseudoidentiteeti, et järgmine aasta vist üks nominentidest olid Triin Tamm ja. Ja tegelikult ju kõik need kunstnikud, keda me siin kõiga alguses mainisime, kes on preemiaid korjanud välismaalt, siis nemad on kõik olnud ka Köler. Prize'i nominendid. Tõsi, et, et samamoodi hea näide, noh, minu jaoks üks võitja sel aastal oli kindlasti ka Jevgeni Zolotko, kes eelmine aasta võitis selle köe paisega ei jäänud loorberitele puhkama, vaid see, mis ta tartus on teinud seal pööningul, et see on ikka nagu noh, väga suur oopus. Et see on väga suur töö, et see on nagu väga kihvt asi, et kohe preemia järel on, on kunstnik võtnud nagu sellise nagu väga suure projekti, et selles mõttes ma arvan Köhler pais on üks selline oluline, selline suurem üritus või noh, selline kaalukas asi. Juba see, et publik saab hääletada ka minu meelest, see on hästi positiivne, mis käib selle näitusega kaasas, et näituse publikul on tunne, et nad saavad ise ka kaasa rääkida. See on väga tähtis. Pluss see, et tegemist on nii-öelda uue omaalgatusliku preemia või, või kogu selle formaadiga, mis ei ole jäänud selliseks põrandaaluseks, vaid et ta on nagu tõsiseltvõetavate, näitab ka, et sul on võimalik nagu asutada tõsiseltvõetav preemia ka nagu kõrvalt juba eksisteerivatele, institutsioonidele või preemiatele, mida sinna nii loetud arv tegelikult, et minu meelest see signaal, mille küljel Price kogu oma selle komplektiga oma väga mitmetahulise tegevusega saadab, on ka väga oluline. Minu jaoks isiklikult kõige olulisem näitus oli vaieldamatult vindi esteetiline universum, kumus. Puht nagu kunstilooliselt ja täisväärtuse saata loomulikult koos oma selle kataloogiga hoiaga kujundas oli ka hea kujundusega oli mul just kõige suurem probleem, et ma ei olnud sellega tingimata kõige rahu muin sisuga, väga rahul oled tingimata väga rahul kujundusega ja väga ja väga rahulolematu olen ma Eesti kunstimuuseumi, ma ei tea siis juhtkonnaga, et nagu samal ajal kui winter surutud kuskile ülesse viisudesse pisikesse ruumi on ju siis all suures saalis Madalmaade romantism, et noh, mis ei olnud halb. Aga ta oli väga hea erakogu kollektsiooniga tegemist, aga andke andeks, tähendab vidi näituse puhul see, see raamat on eriti Eha Komissarov artikkel seal minu jaoks on umbes sama monumentaalne tähtsusega kui see näitus ise. Et see Komissarov artikkel minu meelest esimene selline tõsiseltvõetav metakäsitlus Tõnissonist üldse, mis nagu suudab vähegi mingisugust kriitilist distantsi vanameistrist võtta. Ja huvitav on siin, justkui me räägime näitustest, et millised kategooriad meil laual on, ta nagu püramiidi üleval tipust hakkaks alla tulema, et kõigepealt tuleb meelde mingisugune päris suure eelarvega festival sisuliselt, kus on mitu asja korraga, et näiteks see köe Frizongaali sisuliselt, et kui nüüd labaselt öelda viis isiknäitust ühe hinnaga. Ja siis, kui me võtame, ütleme selle Tõnis Vindi näituse KUMUs tõesti suurepärane kuraatorid, suurepärane kujundus, tõesti, väga hea näitus ja väga hea kataloog ka siis see on jälle nagu mingi noh, eraldi kategooriad, muuseumi näitus, millel on uurimuslik, millel on uurimas juures, et sa näed, et seal on töötatud ikkagi aastaid, enne kui on, on tehtud see see näitus ja siis, kui minna lõpuks nende üksikute näitusteni Kunstnike Liidu galeriides näitused vahetuvad iga paari nädala tagant niimoodi sellises rütmis, et, et see on juba jälle nagu natukene jälle erinev kategooriat, et kaalukategooriad on kunstis nagu hästi erinevad ja selles mõttes on hästi halb või ebamugav, on niimoodi kohe prauhti vastata küsimusele, et mis olid parimad näitused aastal 2012, mis klassis, kas kergejõustik või või noh Sellepärast te saite selle kodutööna ette valmistada. Kadri, kas sinul on näituseid välja tuua kõik, mis kategooriasse. Ja iga GM-i puhul me rääkisime juba küllalt näitusest, aga ma arvan, et kogu kunstikogude näitus, mis seal oli väljas, on ka väga oluline näitus, sellepärast et ma arvan, et näiteks on selline näitus, kuhu ma loodan, väga, jõudsid ka inimesed, kes võib-olla väga tihti ei käi sellepärast, et see maalilaks, mille nad said EKKM-is selle näitusega seoses, ma arvan, et selle peale ei saa küll keegi öelda, et need miljonid massid, kellest enne Andres rääkis, et kes tänavatel kõnnivad ringi ja otsivad seda sisendit kunstiväljal, et ma arvan, et nemad said sealt küll sellise esteetilise, mõrvutan esteetilise naudingu, et nad ei saa öelda, et nad ei saa aru. Seoses selle kogujate näitusega, kui ma mõtlesin teemadele, mis siis viimasel aastal esile on kerkinud, siis ma arvan, et see kunstituru, kunstikogumise kunsti ekspordi teema on kahtlemata üks sõlmpunkte olnud, millega siis osaliselt haakub ka kogu see preemiate nimekiri, mida me enne välja tõime, mida me toonud on siis Stemmnikovia Kasela galerii artissima, messilt saavutatud galerii preemia, noore tulija preemia ja kahtlemata siis Ni EKKM sissekogujate näitus, mis siis ühelt poolt kaardistas selle olukorra, millest ei ole väga palju avalikku infot aktsiooni ja teiselt poolt cademmnikova Kasela galerii pluss siis Eesti kunsti arenduskeskuse tegevus on väga jõuliselt, ma arvan, üldse tõstatanud selle võib-olla esimest korda aastate jooksul sellise nii-öelda kunstimaailma selle tahu siinses kontekstis. Sissejuhatus Ena, muidugi meenub veel ka see sirbi vahel ilmunud minu esimene kunstikogu, mida vist oli viis numbrit. Ja tõsi, mida tegid siis Jaak Visnap ja Kadri-jale esmaVisnap ja see oli kindlasti väga hea siin ettevalmistav seeria. Ekspordist rääkides muidugi ei tasu ära unustada vastloodud Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskust. Ja et see nii-öelda see kommertskunstisfäär on sel aastal nagu jõuliselt pildile tulnud eestlased, varem on nüüdiskunstnik olnud Eestis sisuliselt olukorras, kus ainukene pilet välismaale on see Veneetsia konkurss ja siis minnakse sisuliselt ikkagi riiki esindama, et hea küll, riigipaviljon ja kunstnik on alati ju see, kes seal osaleb, eks ole, aga tegelikult ju kogu mehhanism on üles ehitatud sellele loogikale, et riik on esindatud rahvusvahelisel kunstiüritusel. Selles mõttes on jah, hästi tore, et tehnikova Kasela galerii on see aasta nagunii palju neid, et neid messi teinud välismaal esindanud eesti kunstnikke. Ja esindab ka praegusel hetkel, kus me siin räägime majamist. Täpselt, et oluline on ikkagi tekitada liiklust kõikidel väljadel sellest kunstiväli paraku on üks, et, et seal võib-olla sellised tööjaotusele, kes tegeleb riigi esindamisega, kes tegeleb nii-öelda sellise radikaalse vasakpoolse peamiselt riiki ja ja võimu ja valitsuse kritiseerima kunstiga, mida rahastatakse maksurahaks, kes tegeleb nii-öelda kommertskunstiga, et eesmärk on ikkagi mingisugune asi või objekt maha müüa mingisuguse summa eest, aga, aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi seesama liiklus, mille põhjal tegelikult ei tekkinud kunstiajalugu ja, ja seda liiklust. Noh, mida rohkem seda on, seda parem on eesti kunstnik. Ma arvan, et selles kontekstis on kindlasti ka väga oluline alles nüüd oktoobrikuus toimunud galeristide koolitus et kui rääkida siin kunstituru tekkimisest ja kommertskale riidest, et kindlasti on sellised sammud just need, mis aitavad seda välja avardada, rahvusvahelisemaks muuta ja ja anda kunstnikele veel rohkem võimalusi. See on nagu mingi mõtestamise küsimus ka, et selle koha pealt ma ei kasutaks sõna kommertskunst nii-öelda selle tegevuse kirjeldamiseks tegelikult et minu meelest see muutus, mis ongi toimunud või on toimumas, ma loodan, on just see, et siin lihtsalt professionaalne, kaasaegne kunst, kuidas see võib toimida, aga näiteks messi kontekstis ja no ütleme, kunstimessid ei ole enam see koht, kus sul jalutatakse, ainult et nagu brändikostüümides oma koerakesega sisse ja tehakse selline shopping, vaided, seal sopaga, samamoodi ka kõik kuraatorid ja kriitikud ja kogu see nii-öelda, kes kirjutavad kunstiajalugu, eks ole. Et just see, et, et selline jällegi teatud nagu normaliseerumine võib-olla, või et. Muuseumid ostavad Messidelt ja tavaliselt see käibki niimoodi, et kui galerii esindab kunstniku, siis kogu aur lähebki selle peale saada teost näiteks Bratiivsetesse kogudesse, saada teos maineka erakoguja kätte ja nii edasi ja nii edasi, et mis ei ole tõesti selline enam selline nagu klassikaline laat nagu eesti keeles, et ta ei ole niimoodi, et nagu moosipurgid orease, siis valitsed messidel käivadki inimesed ju, kes ka jagunevad, ma kujutan ette, suuresti kaheks, et on kindlasti sellist tavapublikut, kes käib messil lihtsalt sellepärast, et näha, mis toimub, sellepärast et uus kunst on alati huvitav, see on lihtsalt see uudsusejanu, millele sa saad hästi, lihtsalt rahuldus, kui sa lihtsalt jalutad ringi messil ja täiesti mingeid ostuplaane omamata, mõtled, et mis jaburaid asju tehakse nagu ja nimetatakse kunstiks. Aga see oluline osa, kelle pärast, mis tehakse, on just need institutsioonid, erakogujad, muuseumid, eramuuseumid kui ka riigimuuseum, et, et kõik sellised asutused mille põhjal tekib nii-öelda see kunstiajalugu ja, ja samuti kontaktid, et messide kaudu ka näiteks Eesti kunstnikud saavad ju vähemalt teoreetilisel tasandil juurde näituseid, eks ole, et seal võib tulla üks galeriis teise galeristi juurde ja küsida, et tore kunstnik, on sul siin poksis äkki teeks Berliinis järgmine aasta mingi näituse talle? Et see on seesama liitlasi või millest me siin rääkisime? Ja just minu meelest oluline on ka see kaasaegse kunsti arenduskeskuse tegevus, mida siis juhib kaugjuhtimise teel Karin Laansoo, aga just see, et mõtestada seda tegevust ka, et selles mõttes, et praegu meil, nagu ma arvan, kuni selle keskuse loomiseni või sellise üksuse loomiseni oli see tegevus nagu mõnes mõttes selline hektiline. Ühelt poolt oli juba väga välja kujunenud nagu nii-öelda, kes tegutseb nagu oksjoni majadena sellised galeriid ja kellel oli täiesti nagu oma ringkond, keda nad nõustusid, kes neilt ostsid. Ja see liiklus oli nagu paljuski tähelepandamatu. Ja siis tulid emmiku vaja Kasela galerii, kes on väga palju rõhku pannud just sellele vissi biilsusele või sellisele nagu kaasaegse kunstiga tegelemine on kuul ja et selles mõttes, et sa saad seda kuidagi hoopis teistele või palju laiematele sihtgruppidele, nagu seda mainet nii-öelda tõsta. Ka minu lootused on väga palju selle arenduskeskuse peale kõik leiutavad jalgrataste mõnes mõttes loomulikult kohalikus kontekstis peadki vastavalt kontekstile selle jalgratta leiutanud temaga, et ma loodan, et see keskus just vaatab, et on mingi struktuur, mis vaatab natuke kõrgemalt kogu sellele maastikule ja vaatab nendele galeriide vajadustele ja sellele, kuidas nad töötavad oma kunstnikega ja toetab ja nõustab ja nii edasi ja, ja selles mõttes, mis on huvitav, et mis, ma loodan ka, et hakkab kujunema järjest rohkem, on just see galeriide töö kunstnikuga, et see on nagu üks versioon galeristi tegevusest. Just see, et sa võtad juba valmis projektid ja, ja pakid nad kasti ja paned messiboksi selle välja või sa müüd kellelegi maha või mis iganes, kõik see on väga hea, aga et just see suund, nagu see võimalus ka töötad kunstnikuga algusest peale selle teose nii-öelda produtseerijana. Et see on see suund, mida me väga huviga ootan, et kuidas sa siin kontekstis tööle hakkab, kas keegi saab sulle endale väga nagu põhimõtteliseks eesmärgiks ja nii edasi ja nii edasi. Et selles mõttes, et just seega otsustamine, et neid võimalusi on väga mitmeid ja, ja mida siis see kontekst vajab ja kuidas need nii-öelda tekkinud selline elavnemine ja kunstnikkond, kuidas see kõik nagu omavahel haakuma hakkab, et ma arvan, et see on ka see nii-öelda järgmise aasta lõpus, me saame võib-olla tõesti selle koha pealt mingi kokkuvõtte teha. Aga et kui Eesti muusika ekspordist minule tundub, et väga palju tänu Hellele sinna tegevusel on väga palju räägitud, siis aga loodan, et nüüd tekib selline Eesti kaasaegse kunsti ekspordilaine ka kuidagi teistel alustel. Mul puudub otsene suhe selle ekspordiküsimusega, et, et ma, ma ei oska seda kommenteerida osas ka seetõttu, et see lihtsalt ei Koju eksportis Tallinnasse sisuliselt eelmine aasta. Hoiuservitanis geene. Aga veel teema, mille mina tahtsin üles tõsta, mis minu jaoks ilmselt isiklikult näitab väga palju sellist kunsti välja, mingit tervist või on, on omaalgatusliku praktikad ja ma tahaksin, mis sealt välja tuua, et meile eelmisel aastal aktiviseerunud tegevus okasroosikese lossis, kus on väga palju, nüüd avatakse just kirjastuse lugemik oma tuba ja samuti on okasroosikese lossi siis põhiliselt küll tantsu residentuuri taga, aga näiteks on üks auk, mis minu meelest Tallinnas on seal residentuuri. Et mõnes mõttes okasroosikese lossi tegevus nagu natuke juba laieneb kunstile ka siis jätkuvalt on elus daamiga on jätkuvalt polümer ja avati hiljuti projektiruum Katarsis ja ühtlasi liikus siin nii-öelda pildile jõuliselt kevadel ka kõue mõis, millest ka siis võib oodata loodetavasti ühte sellist tegijat jälle omas valdkonnas sellel kaasaegse kunstiväljal. No selle resident uurida nagu kontekstis, et okei, et see on see koht, võime nagu Tartu poole pealt ka nagu muiata, et meil siin ekspordi asemel me tegime impordiga, et Mooste külalisstuudio Max ikkagi endiselt tegutseb täiesti aktiivselt kunstnikud, kogu aeg käivad ja vahetuvad, aga see lihtsalt sellisel peavoolukunstiväljale ei anna endast nagunii ilmselgelt nagu tunda, et ta on sellest natukene nagu kõrval. Aga ma ei oska astes päris pädevalt hinnata, kas see on hea või halb. Pluss see kunagine legendaarne kaart, mille all Valdrocel katteid alla foorumil joonistus, kuidas Pärnust lähevad kõik kiired maailma, aga Tallinn jääb vahele, et ma arvan, et maks tegutseb juba aastaid selleni kiired lähevad kõikjale mujale, aga mitte Tallinnasse ja samal ajal Tartus. Teil on olemas ka ju näiteks Tartu linna residentuur. Sellest ei ole isegi Tartu linnas aga midagi näha. Ma arvan, seal resident uurida, teema on üks teema, mis tegelikult ka lähiaastatel ma arvan, et leiab nagu Eesti üles lõpuks või sest et praeguse toimib, see on üks lüli, ma arvan, mis meie sellest nii-öelda kunstima normaalsusest on puudu, tegelikult sellest, et meil ongi kogu Eesti peale kõige läbi nähtavam, ongi Moks, mis on lihtsalt praegu juba nii tohutu kogemustepagasiga 11 aastat seda peaaegu teinud või 10 aastat. Et see lüli, mis ma arvan väga nagu ma ootan, kes selle ära teeb või millal see nagu lülitub põhimõtteliselt siis mida ma tahtsin veel välja tuua, et kõik süsteemid töötavad normaalselt, siis kaasaegse kunstikeskus sai endale ootamatult juurde lausa kaks tööd, Ajad, ja erinevad siis kunstiajaloolasest, Nathan rohkem projektijuhid nüüd palgale võetud, et Rebeka Põldsam Maria arusoo siis ootame väga huviga, mis sellest inkubatsioonifaasist nagu järgmiseks aastaks kooruma hakkab, et loomulikult tähtsündmus on Veneetsia biennaal ja NSV ärkasin, on väga huvitav meeskond taga Adam Budak ja veel inimesi, et väga huvitav, kuidas sellekordne Veneetsia läheb kindlasti. Aga just see, et kuidas, nagu kaasaegse kunstikeskus siis ennast positsioneerib just nimelt ka võib-olla selle Eesti kunsti arenduskeskuse kõrval, okei, mis tegeleb kitsalt ka nii-öelda galeriide arendamisega, aga et mis osa sellest siis jääb nii-öelda kaasaegse kunsti keskuse kanda ja seal on seni toimunud juba skriining, mis on selline esimene sellelaadne avalik üritus vist üle aja. Aga ühesõnaga, see on kindlasti, mis, ma arvan, et on välja tuues minu meelest disaini ja disainiauhinnad kasvasid väga suurejooneliseks kaalaks sellel aastal. Oskar Metsavaht oli külasegaalaley täitsa Oskari mõõtu Oskari mõõtu kaala siis positiivne on kindlasti see, et ikka, mida me enne siin rapsisime, siis taastub galerii küll ei pääse iialgi vist fuajee seisvusest, aga, aga vähemalt on nüüd selline stalinistlik pojeni, et lagi on tunduvalt kõrgemal kui varem. Ehitustandril kuupmeetri galerii. EKA galerii lagi peaks siis mustaks värvima et tõmmata pidevalt tähelepanu maja puudumise probleemile. Aga kui me vaatame nüüd seda rubriiki veel korraks, et mis ei muutunud või mis on see, millest jätkuvalt puudust tunnete, mina tunnen puudust residentuuridest, mis kindlasti nagu akvendaks seda pidevalt impordi-ekspordipainet, mis meil siin on, elades selles kohas, kus me elame, kus meil lennukid ei lenda eriti palju, siis võib-olla pikaajalised residentuuri oleks üks võimalus, kuidas siia nagu seda mitmekesistada, aga millest teie veel kuidagi? Valt puudust tunnete, see on nagu see jõuluvana faased, issand, soovib jest ei noh, nali naljaks, aga rahast ma arvan, et väga suured naljakas, väga suured, sellised probleemid, mis on sellised struktuursed probleemid, mida sa ei võtta ühte lausesse, mis Eesti kunstimaailmas on, ma arvan, taanduvad lõpuks ikkagi sellele, et kas mingi institutsiooni või mingisuguse sellise plaani või tegevuse rahastamine on nagu selline noh, ei ela, ei sure põhimõttel reguleeritud, et kui näiteks me mainisime siin seda Veneetsia biennaali, siis minu meelest Veneetsia biennaali eelarve on nüüd aastaid olnud ikkagi sama, et kõik siis need kriisiaastad, see oli vist vanas rahas oli see vist ümmarguselt miljon krooni samas kui arhitektid Veneetsia biennaalile läksid ikka kordades suuremate summadega, nüüd ei mäleta, mis number oli, aga ma arvan, noh, see on seesama küsimus, et kui nagu näiteks riik otsustab, et midagi on vaja, aga siis hakkad nagu kokku hoidma, siis on nagu halb, eks ole. Ja rahaga selles mõttes, et kui näiteks on ikkagi kunstiakadeemia on otsustanud, et see maja peab tulema, siis peab riik ikkagi tulema appi ka natukene rohkem, et mitte ainult niimoodi kärkivalt, et ministrite ja valitsuskabineti poolt tulema selliseid sõnavõtte, et saage ise oma rahadega hakkama, et noh, et kui riik on olemas, siis seal on teatud atribuudid ja minu meelest kunstiakadeemia on kuulub iga normaalse euroopaliku riigi juurde, et rohkem raha, et rohkem nagu usaldust inimeste finantsvõimekuse suhtes ja lihtsalt rohkem rahasüste nagu prioriteetsetesse kohtadesse. Et ma arvan, et Veneetsia biennaali tulevane näitus saaks kindlasti, noh ma kujutan ette, ta saaks nähtavust linna pinis kõvasti juurde, kui lihtsalt tuleks sinna näiteks mingi rahasüsti juurde, sest noh, ma ütlen, Eestis taanduvad kõik asjad minu meelest kunstis just sellele, et kõik on nagu reguleeritud niimoodi, et noh, peaasi, et kõik oleksid nagu natukene rahul, sest päris rahul ei ole ju keegi tegelikult. Ma arvan, et riikliku rahastuse kõrval tegelikult, kuna me juba rääkisime siin enne kunstiturust ja rääkisime ka kogumisest, et ma oleksin väga õnnelik, kui kunstirahastamise juurde tuleks ka veel rohkem inimesi erasektorist kellel on need võimalused olemas, sest tegelikult kunstist on sel aastal minu meelest päris palju räägitud ja, ja ma arvan, et see valmisolek tegelikult on olemas panustada eesti kunstnike tegevusse, nende tulevikuga rahaliselt. Kas veel rohkem aktiivsust kunstikriitikaväljale, et minu jaoks isiklikult vähemalt nii-öelda käesoleva aastaga on olukord nagu oluliselt paranenud, ma olen selle jaoks ise pingutanud päris palju ägedalt läinud ja ma arvan, et seetõttu, et ma olen ise pingutanud, siis mulle tundub, et olukord on paranemas, aga ma nüüd nagu loodaks et väli ise ka sellega natuke rohkem kaasa tuleb ja see oli ka üks põhjuseid, miks mulle selle artist kukkunuti kaasnenud, et nagu meedia diskussioon nagu meeldis või see, et oli just avalikus meedias ja suurelt ja avalikult mitte ei räägitud omavahel kuskil stuudionurgas. Ja noh, tegelikult üks asi veel, mis ma arvan, mille jaoks nüüd on küll viimane aeg, et ma oleksin väga rõõmus, kui rahvusringhääling tooks ka eetrisse kunsti, saate sellise, mis peaks vastu, mis oleks huvitav, et ma ei peaks, kui ma loen praegu Kultuuriministeeriumi arengukava, kuhu on kunstireale kirjutatud, et Eesti avalikkus ei tunne eesti kunstnikke piisavalt, et siis see on üks asi, mida ma järgmisest arengukavast oleksin väga rõõmus, kui ma ei peaks lugema. Ja vastab tõele, et kui me alustasime seda vestlust nende nimede üles mainimisega, siis kunstimaailmas ma kujutan ette, et need on nimed, kes ei vaja tutvustamist, et nad ei ole päris nagu täiesti verinoored, kunstnikud on ikka teinud niimoodi kolm-neli näitust, igaüks, eks ole. Aga laiema avalikkuse jaoks, et ma juba vaimusilmas näen neid probleemi järgmine aasta, et kuidas mingi tabloidiajakirjanik murrab pead, et kuidas seda parkas DNS, kuidas seltse kirjutatakse ja noh, et selles mõttes ikkagi, kui Eestis on kunst ja kunsti tehakse profil tasemel ja seda ka märgatakse mujal maailmas, siis järelikult on see piisavalt professionaalne, sellega lihtsalt tuleb tegeleda ja tuleb sellest rääkida ja tuleb anda sellele ka rohkem naftaost. Ma arvan, et just oluline tee ERR-is oleks pilti näitav saada ja selles mõttes, et seda raadioeetrit Tudengi tegelikult jah, televisiooni, et mis on veel parem materjal telesaate jaoks kui kunst, mille nägemiseks on silmi vaja. Just, aga üks asi, mida mina tahtsin soovida soovida soove, siis. Ma tahaksin rohkem sündmuseid või ma tahaksin rohkem selliseid üritusi, kasvõi näiteks artist, tooke või mingeid videos, kriiminguid või mingeid kohtumisõhtuid või mingeid paneeldiskussioone või, või mingid sündmused, mis ei oleks iga kord nii kohutavalt suure ponnistusena üks kord poole aasta jooksul, vaid et see oleks normaalses näiteks, et sa saadki minna erinevate inimestega kohtuma, arutlema asjade üle näiteks korra nädalas kuhugi või, või midagi sellist, et kuidagi see elu kuidagi jääb. Mul on tunne kõrvale pidevalt, kui toodetakse näituseid ja toodetakse võib-olla isegi kriitikat ja, ja kajastust, aga et et selles nii-öelda näituste tsüklis oleks ka teist tüüpi sündmused enne nende oluliste sündmuste puhul ma tahtsin veel välja tuua kindlasti fotokunstimessi, kui me rääkisime väga palju Messides, et mis on siis Eesti selline, ma, ma väga loodan, et nad teevad seda veel ja see on väga hea ülemine Otto kuust nagu ühe kanalina, nagu suunduda sinna, et vot selliseid erinevaid Ta võtmiseid võiks nagu rohkem olla, et ei pea alati tegema näituseid. Teeks ka mingeid sündmuseid, vahepeal. Aga vaatame järgmise aasta peale, siis mul on tunne, et mina suutsin kirja panna endale kolm olulist sündmust, mida ma juba ette suudame prognoosida, et need on huvitavad, üks on siis Eesti osalemine Veneetsia biennaalil, Tenes Farkasiga siis on tõesti, kuidas raeartalist saab Tartu kunstimuuseumi direktor, mida ma ka ootan suure põnevusega ja lisaks peaks siis toimuma ka eesti kunstnike liidu uue presidendivalimised ja tõesti, kas on võimalik muuta Eesti Kunstnike Liidu presidenti või mitte, selles on küsimus. Aga kas teil on mingeid ootusi järgneva aasta suhtes või, või mingid sellised? Kõige lihtsam tõenäoliselt on oodata, et järgmine aasta tuleks vähemalt sama põnev, kui see aasta oli. Ja ma peaksin selle lootusega nagu ühinema või isegi ei looda, ma nagu tean seda, et ma ei näe mingit põhjust arvata, et, et ei tule sama äge või. Me võime nuriseda siin kõikvõimalike kitsaskohtade üle ja ma võin öelda, kuidas mul üks või teine asi ei meeldinud, aga aga üldiselt vähemalt ei ole minu jaoks isiklikult, nagu see, mis kunstiväljal toimub, on siiski ka hetkel naguniivõrd intensiivne, et tähendab ma ei jõua enam ammuilma tegelikult nagu sammu pidada kõigega, mis toimub, et ma, ma tegelikult olen. Olen rahul. Mul on ainult soov, et elu läheks paremaks, läks lõbusamaks. Ja ma arvan, et selle tõdemusega me tõmbame siis saate kokku kunstiaasta 2012 veel ei ole võimalik kokku tõmmata, sest detsember on alles peaaegu poole peal. Ja kõike võib veel juhtuda, kaasa arvatud eelpool mainitud maailmale. Tulemast Kadri karra, Andreas Trazek ja Indrek Grigor, mina olen saatejuht Maarja mürk. 2012. aastal on plaanis veel üks kunstiministeeriumi saade. Kohtumiseni järgmises ministeeriumis. Kunstiministeerium kuula kordusena laupäeval kell 14, null viis.