Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, viimasel ajal on üha selgemini tõdetud kaasaegse kunsti laialdast ebapopulaarsust ja sellega seoses on tähelepanu alla tõusnud ka kunstikriitika probleem. Üldiselt on kaasaegse kunsti laiem mõistetamatus nagu kuum kartul, see probleem käib siis käest kätte ja nüüd tundub, et viimaste debattide põhjal, mis meedias on aset leidnud, on tuvastatud uued süüdlased, ehk siis kunstnike asemel on vastutavad vahendajad kriitikud ja haridussüsteem, kes on oma tööd teinud lünklikult ja seega siis kaasaegne kunst ei jõua piisava adekvaatsuse nii laiemate rahvahulkade. Nii. Kuna viimasel ajal on meedias avaldatud erakordse sagedusega mitmeid väga asjalikke ja mõningaid vähem asjalikke arvamusi selle kohta, kuidas mõista kaasaegse kunsti ja mida selle kõigega peale hakata siis otsustas Kunstiministeerium kokku kutsuda erakorralise koosseisulise nõupidamise. Ja vaadata siis kujunenud arvamusartiklite põhjal, mis seisus me kaasaegse kunsti ja seda vahendavate meediumitega, mis seisus me oleme. Nii et seega on tänases kunstiministeeriumis kohal Tartu esindus, tere, Indrek. Triin. Tere, tere. Ja mina olen siis Tallinnast mikrofoni taga maalin ja püüame siis vaadata selle meediakajastuse põhjal, mis meil siis toimub. Ja tegelikult kõik need arvamusartiklid, millest siin tuleb ära märkida, et väga tänuväärseks platvormiks, kus on väga palju kaasaegse kunsti ja, ja kunsti kajastamise ja vaatamise alaseid teemasid puudutatud on olnud Postimehe arvamusportaal, kus siis tooksin välja järgmised artiklid. Kogu diskussioon läks lahti Marek Tamme kulunniga, kus ta kirjutab siis kaasaegse kunsti paradoksidest, millele siis järgnes Salupurki sittujate tulevik ja ilmselt Tammert hetkel iseenesest ei olekski kogu seda diskussiooni esile kutsunud, aga Mikk Salu siis valas õli tulle ja käivitas tõelise vastuste laine. Näiteks Anders Härm sealsamas arvamuste portaalis kirjutab siis kaasaegse kunsti sasipundar ehk eelarvamused, vaataja peas. Andres Maimik kirjutas Eesti Päevalehes põhjapanev probleem, mida keegi tänapäeval kunstiks peab. Eesti Ekspressis on sellel teemal küll nurkapidi, aga siiski arvamust avaldanud Kadri Karro. Et lugu endiselt ja siiani värske lisandusena, siis Postimehes jällegi ilmus Eha Komissarovi ja Krista Kodres artikleid, siis mis tegelevad samuti selle sama õnnetu kaasaegse kunstiga. Ja lisaks oleme tänase nii-öelda valimi hulka arvanud ka Mihkel Kunnus sirbis avaldada tutta artikli möödme kunst ehk teisel pool kriitikat. Ja see pikk loetelu moodustab siis selle aluse, millelt me siis lähenema hakkame kogu sellele puntrale. Ma olen muidugi siia juurde öelda, et isegi meie umbes vestlusega paralleelselt ilmub kogu aeg veel artikleid. Jahe, kuna Eha Komissarov on Postimehe kolumnist nüüd novembrikuus, siis tõenäoliselt me kuulame kaasaegsest kunstist veel ja veel. Aga kui me nüüd püüame vaadata, mis siis kokkuvõttes nendest artiklitest välja koorunud probleemid seoses kaasaegse kunstiga on ja siis sealt edasi liikuda täpsemalt nii-öelda probleemide juurde kunstikriitikaga, mis siis kunstiministeeriumit eriti põletavalt puudutavad siis kokkuvõttes ma tooksin välja näiteks esimese, väga kummalise näituse kaasaegsele kunstile, mille on väga hästi sõnastanud oma ekspressi rubriigis Kadri Karro. Ja tsiteerin, ma olen alati mõelnud, et kui filmitegijad teevad filme, mis tegelevad kaasajaolude kriiside raskustega toovad ekraanile süstla, kogulised, narkomaanide HIV-positiivsed, kui muusik räpib tütrest, kes on kogu aeg tegelikult annab otsad ära, kui tal midagi sees ei ole. Kui fotograafid pildistavad hallitust, varemeid ja verd, siis miks peaksid kunstnikud käima barett peas lõbus viisijupp suul ja molber peos, mööda rohetava taas koerliblikaid maalima? Miks nende poolt vahendatud maailm peaks käima meid ümbritseva ja sageli väga valusa tegelikkusega erinevat sammu, ehk et see, mis siis kunstilt oodatakse, nii-öelda on eelkõige just selline kunstiülesanne pakkuda esteetilisi elamusi ja Maimik on välja toonud, et netifoorumite põhjal on ta järeldanud, et üldsuse ilumeelt rahuldavad impressionistliku maastikuvaate külluslikult natüürmorti Pallase häbitud muusad soovitavalt aktidena mõtlikud toomkiriku varemed, hommikuudus, käharace pressid Toskaana nõlvadel või Pariisi katused vihmas, et tegelikult on selle teemaga tegeletud varem kunstiajaloos siis Comarja Melamiid, kes siis maalisid just nimelt seeria kõige laiemale maitsele siis esteetilistel nõudmistele vastavaid pilte, mis kujutasid hirvi ojal joomas ja nii edasi ja nii edasi, Süseid. Aga ühesõnaga see üks probleem, mis seoses kaasaegse kunstiga on ja mis mind samuti alati hämmastab, on just nimelt see väga selge ootus kunsti suhtes. Et kui ülejäänud kultuurivaldkondades on aktsepteeritud nii-öelda kaasaegse reaalsuse kogu tema paljususes kujutamine, siis kunsti suhtes on väga traditsiooniline arusaam, et ta peaks kujutama eelkõige midagi ilusat ja selle üle polemiseeriv ka siis Mikk Salu oma kolumnis. Kuidas inimloomus on, sellel on esteetilised vajadused põhimõtteliselt bioloogiline lähenemine, mida siis kaasaegne kunst ei suuda enam paraku rahuldada. No mul on selline tunne, et selle vaidluse juures ütleme, selle ilupositsiooni esindajad on ilumõistest natuke valesti aru saanud kanile tsitaatide puhul, et Maimik toob välja see, et mis on ilus siis kui seda nimekirja vaadata, siis tegemist on ikkagi nagu kujutistega või et tegemist on sellise realismi sugemetega asjadega, et mulle näib, et see nii-öelda probleem sellega, et kunsti olla ilus, taandub ka veel 21. sajandi niimoodi esimestel kümnenditel endiselt nagu probleemid, et, et kui pilt ei kujuta midagi konkreetset ja arusaadavad, siis järelikult on ta kole. Et selles mõttes on nagu kogu sellest esteetika kontseptsioonist nagu natukene. Ta läks valesti aru saada, et mis mõttes, mida see ilus nagu tähendab, et vot samamoodi see filmitegijad, kellele Kadri Karro viitab, eks ole, et kui meil on nagu selline sotsiaalprobleeme kajastav film, siis lihtsalt filmimeedium nagu tingib selle, et, et noh, et ma näen seal inimeste, ma saan aru ja nii edasi, aga mulle näib, et praeguse diskussiooni juures, et kui räägitakse sellest, et kunst ei ole ilus enam, siis lihtsalt igatsetakse taga tõesti sellist 19. sajandi lõppu 20. sajandi väga varase alguse sellist nagu figuratiivset, maali. Äratuntavast etes nõue, et mida kunstilt oodatakse nii-öelda ja mida siis kaasaegne kunst kuidagi ei täida, on alati seoses selle lausega, et vana kunst on parem ja vana kunst on nagunii-öelda äratuntavam, seda on mugavam vaadata just nimelt see, millest sa ise praegu välja tõid. Aga minu meelest probleem nii-öelda selle sinna sisse kuidagi kodeeritud vastandusega, nii-öelda kunstiajalooga või kunstiajaloo juba kaanonist jõudnud teostega, mis siis räägib kuidagi laiema publikuga, on on ka väga problemaatiline. Sest et tegelikult just vanem kunst nõuab tunduvalt rohkem taustateadmiseid, kui ma ütleksin, kaasaegne kunst, sellepärast et esiteks kunst on väga erinevat funktsiooni täitnud terve oma pika ajaloo jooksul ja Krista Kodres artikkel on väga hea, selline ülevaatlik kirjutis, mis lähtub just nimelt sellest kunsti mõiste on ajas muutunud ja see, mida meie nii-öelda mõistame kunstina, on tegelikult suhteliselt hiljutine siin 19. sajandi leiutis. Varasematel aegadel näiteks need erinevad funktsioonid on tinginud ka selle, et tegelikult on nagu tavavaatajal, minu meelest peaksid olema veel suurema kaod nii-öelda selle mõistmisel. Seal võid küll tunda ära, et on kujutatud barokne natüürmort, eks ole, aga samas natüürmort ei ole kunagi natüürmort, vaid seal iga lible on eraldi sümbol ja, ja eraldi tähendusega. Et minul tekitab näiteks vanema kunsti mõistmine alati ületamatult probleeme või ma olen väga teadlik, et ma suudan sellest nautida ainult just seda, et tegemist on ära tulnud vastavalt natüürmort iga, aga mida see tähendab, tegelikult see nõuab tunduvalt põhjalikumaid teadmisi ja kaasaegse kunsti puhul, isegi kui sulle tundub, et see on halb või, või kuidagi jama, siis tegelikult vähemalt sa saad nagu aru sellest teemade ringist enam-vähem, mida ta üritab teha. Ma tooksin Omalt poolt ühe probleemi, mis minul kerkib kohe nende artiklitega, on see, et et mis üldse on see kaasaegne kunst või mulle tundub, et ühed ründavad kaasaegse kunsti mingit ühte poolt, mis kokkuvõttes nagu ei käi selle kaasaegse kunsti teise poole, et see kaasaegne kunst sisaldab endas nii erinevaid nähtusi, et seda ei saa nagu tervikuna rünnata. Et kui sa ründad siis seda nii-öelda sotsiaalkriitilist esteetilist suunda, siis sa ei saa nagu rünnata näiteks Eike Epliku või noh, et see kaasaegse kunsti mõiste ise nii hägune seal võibki jääda nagu rääkima aiast ja aiaaugust. Et ei saa nagu teha sellist üldist kriitikat või rääkida esteetika puudumises näiteks Laurentsiuse mingite kallade puhul, et ei saa nagu võtta ühe puuga üldse, et mulle tundub, et kõik need argumendid, mis on kaasaegse kunsti vastu või, või esitavad mingeid probleeme, et nad tegelevad väga kindla osaga, sest kaasaegsest kunstist ja siis samas mulle tundub, et need kaitsjad nagu toovad jälle mingeid teisi pooli sinna juurde, et nagu natuke räägitakse, võib-olla ka üksteisest mööda Jah, aga see ongi väga huvitav, et just nimelt selle kaasaegse kunstikriitika puhul ei ole ka kritiseerijatele kohale jõudnud just nimelt paljusus, millest sa räägid ja see on ka jälle üks koht, millest kunagi ei ole aru saanud, et miks peab nagu vastandama just nimelt erinevaid pooli, et nagu igas teises nagu muusikas ja kirjanduses nagu filmis, teatris ja nii edasi kõikides kultuuriliikides on paljusus ja just see, mille sa välja tood, et see on väga õige, kuidagi eeldatakse millegipärast, et kunst on nagu üks või ühtne ja selle järgi ka näiteks seesama, et kui öeldakse, et isegi kui ma ei saa aru ja nii-öelda kaasaegsest kunstis, siis see näitab, et tegelikult on olemas väga enesekindel positsioon kui enesekindel arusaam sellest, mis tegelikult et nii-öelda kunst on ja kui öeldakse, et ma ei saa aru, siis mulle alati tundub, et see on mõeldud pigem selle mõttega, et mulle tundub see täielik jama, aga okei, ma ei saa öelda, et kuningas on alasti, võib-olla siis keegi tuleks ja seletaks mulle, mis, kui me hiljem juba kunstikriitika juurde siis selline stardipositsioon on, ma ütleks, täiesti võimatu on sellega midagi peale hakata, sest et see on juba tegelikult seal, see arvamus on juba kujundatud, aga kust just nimelt tuleb see arusaam, mis on sa nagu ainuvõimalik kunsti definitsioon ja sul on õigus, et räägitakse natuke aiast ja aiaaugust kokkuvõttes vaid need mõlemad on seal olemas. Ma olen ise, ütleme teisal nagu selle kaasaegse kunsti mõiste kriitikaga agarasti tegelenud. Ma siinkohal ise sellele lisaks midagi, aga ma tuleks korra tagasi selle juurde, mida Samaaria seoses selle nii-öelda vana kunstivaatamisega rääkisid ja siitkaudu ka selle Mikk Salu väite juurde, kuidas meil on geneetiliselt kaasa vajadus ilu järele. Muidugi võiks nagu nõustuda sellega, et võib-olla mul tõepoolest on kaasa antud mingi vajadus sellise esteetilise laksu järele aga ma saan näiteks selle suurepäraselt kätte biit Bondriaani väga nagu sellistest kompromissitu õhtest kompositsioonidest või Paul Klee abstraktsetest maalidest. Ja nagu sinu jutust välja tuleb, siis samamoodi, kas see vanem kunst, ka barokk ja sümbolismi klassitsism oleks, lähevad kõik juba väga kaotsi, sellepärast et ma olen lihtsalt puudub spetsiifiline eriharidus, eks ole, geneetiline kogemus, millest salu räägib, et see on täiesti nagu leitav, kui seda sealt otsida. Aga see on tegelikult täiesti teisejärguline probleem, sealjuures palju huvitavam või minu jaoks palju olulisem probleem selle juures, millele Kodres ka ilmselt ka kaudselt nagu viitab Kodres viitab sellele, kuidas pildi mõiste ja kunsti mõiste on muutunud, et mis ajast saati üldse pildist hakkame rääkima edasi. Aga sealjuures on ka oluline see, et ei maksa nüüd nagu arvata seda, et nende vanade piltide kaasaegsed said kõik aru sellest, mis seal pildi peal on. Et kõrgkultuur on olnud elitaarne kogu aeg, noh, mitte ainult tingimata elitaarne või mulle väga meeldis kiit, Moksi on selline Ameerika kunstiteadlane, kes, kes on ka Eestis käinud EKA seminaride raames tema on viidanud sellele, kuidas Hieronymus Bush, kelle maalide, ikonograafia analüüsiga erinevate suurte telliste kaupa tegeleme. Ega kaasaegsed ei vaevanud end sellega, mida Bush kujutas või maksa ette kujutada, et kaasaegsed said väga täpselt aru Bushi sellisest sümbolistlikult religioossest maailmast kipuksid hoburaamatusse ära suurepäraselt kaasaegsed kirjeldused Boshimaalidest, mis viitavad täpselt sellele, et inimesi lihtsalt rõõmustas. Kummastav maailm nendel maalidel puhas nagu selline visuaalse mängurõõm, mida nad sellest said selles mõttes minu jaoks arusaamise probleem on kogu aeg natuke selline kahtlane, mis mõttes ei saa aru minu jaoks tänapäevasest kunstist arusaamine lihtsalt paratamatult tõepoolest eeldab mingisugust visuaalset ja, ja selles mõttes kunstiloolist kogemust ja nagu sa väga õigesti nagu viited, et vanem kunst eeldab meilt hoopis teistsugust, et noh, et sa ütled, et sul on probleem nagu vanemast kunstist rääkimisega või sa annad endale aru, et sa vanemast kunstist ei saa aru, eks ole. Ja kaasaegses kunstis taevasest kunstist on palju lihtsam aru saada, millest me võimega siit kärmelt järeldada, et tegelikult kui ennast nagu enam-vähemgi kurssi viia viimase mingi 150 aasta kunstiajalooga, siis on väga lihtne näitusel ära tabada nagu see tsitaatide mängija spordimäng. Jah, et meie eeldasid kelleltki erialalist kõrgharidust ühelgi näitusel lubada seda ei ole tegelikult vaja selleks, et et neid Tim, jah, on just see, mida Marek Tamm oma ühe probleemina välja toob, ongi see, et tema järgi siis kaasaegse kunsti kogemine või vaatamine eeldab seda, et see mudel vaataja nii-öelda kunstiajaloolane ja just selle taustal, mis sa praegu rääkisid, et ma arvan, et see on kõige vähem tõsi. Ja kunsti definitsioon ongi see, et ta on mitmeastmeline. Et ühelt poolt tal on see konks olemas, millega ta saab sind ilma igasuguse eelteadmiseta kuidagi haagitud, see võib-olla siis visuaalne või nutikas ja selline nii-öelda esmatasandi selline lihtne öelda nali. Aga hea kunsti tunnus on see, et ta lihtsalt muutub järjest mitmekihilise maks, mida rohkem sa tead neid taustu ja, ja järgmise sellise konsentrilise ringina sa oled võimeline ära tundma, teatavad viited jätavad assotsiatsiooni, mida ta püüab luua ja järgmise ringina, sa tead juba nii-öelda kuhu need viited ja need nii-öelda varem, kuidas nad on esinenud. See kihilisus, millest sa räägid, Marin tahaks lihtsalt alla joonida, et see ei ole nagu omane mitte ainult siis kaasaegsele kunstile, vaid et noh, nagu põhineb jutuka, viitas siis siis ka vanemale kunstile Juri Lotmani järgi on, on see kihilisus üks kunstilise teksti struktuuri omapärase või et kunst peab olema kihiline, et see, selline mitmeastmeline kunsti kogemine, mida sa kirjeldad, see on Juri Lotmani järgi üks kunsti kui modelleeriva, kui, siis nagu tegelikkuse modelleerimise süsteemi viisi nagu sellised, mille kunst tegeleb, kunst kajastab meile kuidagi seda tegelikkust, mis meid ümbritseb, on, mida teadus teeb teadust samamoodi vahendab meile meid ümbritsevat tegelikkust ja Lotmani järgi kunstikuisele modelleerida. Süsteemi üheks eripäraks ongi see, et on kihiline ja sealt tuleb ka välja, et inimesed lihtsalt nagu seda ühte kunstiteost ongi võimelised väga erinevalt vastu. Noh, et kui ma siin nagu viitasin ennem, kuidas kunst on, on elitaarne või noh, kõrgkunst ongi elitaarne. Siis see jälle ei taha nõnda, et sellise, ilma nagu kõrgkultuurikogemuseta ei oleks võimalik seda vaadata või et sealt ei oleks võimalik midagi välja saada. Vaid just see kunsti selline opiline kogemine, mida sa kirjeldad, sega nagu viitab sellele, et see ongi üks kunstilise teksti nagu omapärased kunsti kogemine, käibki niimoodi sammult sammule kui pöörduda nagu sellise, ütleme potentsiaalselt kuulava nii-öelda rea näitusekülastaja juurde, kellel on aeg-ajalt näitab see probleem, et ta ei saa aru siis või et tal on tunne, et ei saa kõigest aru, sellest ei maksa end heidutada lasta, et see on täiesti nagu normaalne situatsioon, et kunstiline tekst töötabki niimoodi. Üks probleem nii-öelda kunstiga ongi see ootused kuidagi kunst nagu klikkides kohe ära või et kunst kõne läks nii-öelda kõigiga olles valmis näiteks kontserdil, kinos, teatris, tantsuetendust vaadates pühendama ühele teosele aega, siis kunstisaalist joostakse enamasti läbi ja see otsus tehakse väga kiiresti umbes esimese kahe kolme minuti jooksul, et ah, ma ei saa sellest arusaam mõttetu ja ma lähen edasi. Kuidas ta peaks siis nagu üldse see kihilisus sealt avalduma hakkama, kui see implicit ootus kunstile on jällegi see, et ta kohe nii-öelda laksaks ära, nii kui sa sisse lähed, kohe saaks aru, et tegemist on väga hea kunstiga. Ja just seesama probleem, et kunst peaks kõnelema kõigiga, eks, viitab sellele Triinu mainitud paljususele. Iga kunst ei kellelegi nii öelda kõigiga vä. Ma olen nõusse leilitaarsuse poolega, aga minu jaoks elitaarses tähendab ka seda, et kunst nõuabki aega ja lihtsalt seda aega ei ole tihti inimestel, et juba see, et sa saad kunsti jaoks seda aega võtta, see tähendab, et kunstitarbijaid ei saa kunagi olema väga palju. Kui vaadata, siis kunsti konkureerib esiteks teiste kultuurivaldkondadega pluss kogu meelelahutusmaailmaga, pluss siis muu eluga et siis lihtsalt see endale selle aja võtmine, et minna sinna kunstisaali ja süveneda, et see jääbki nagu paratamatult vähestele on need, kellel on see huvi, et kes on nagu jõudnud selleni ja ma arvan, et nii-öelda inimesi peale tulla saab käinud haridussüsteemist ja noori, et ma olen ise juba kergelt kaotamas lootust Eesti täiskasvanu kunstihariduse valdkonnas. Ei selle nii-öelda kohe ära klikimisega on see, et kui ma käin näitusel, siis reeglina ma tunnen ära nii-öelda, mis on minu jaoks hea teos nagu kohe, aga samas tähenduskihid tulevadki siis just nagu ajaga või järelemõtlemisega näiteks ma tooksin Flo Kasearu loomingu, mis minu meelest töötab kohe esimesest pilgust, tihtipeale aga samas ta nagu järjest kerib ennast lahti ja need taust, igasugused tähendused tulevad sinna hiljem juurde. See. Mis nendes diskussioonides on kõlama jäänud, et inimesed kuidagi ei saa aru, et kaasaegne kunst või kunst laiemalt on omaette distsipliin ja see haakub selle aja võtmisega siis selle jaoks, mille kohta härm on väga ilusti kirjutanud, põhiline probleem kunstiga pole see, nagu poleks kaasaegne kunst, kõnevõimeline oleks liiga keeruline, vaid pigem see, et inimesed ei vaata koge, naudi kritiseeri, mitte seda, mida nad näevad, vaid selle vastavust nende ettekujutusele, selle kohta, mis on kunst ja vaevu süvenemagi, kui nad seda kohe kunstina ära ei tunne. Näiteks minul ei ole mingit illusiooni, et ma saaksin aru, mis toimub kaasaegses füüsikas, näiteks mul ei ole isegi mingit illusiooni, et ma saaksin aru, mis toimub kaasaegses tantsus. Ja näiteks mul oli aastaid tagasi kaasaegse tantsuga selline väikene isiklik programm. Hakkan seal lihtsalt kohal käima, ilma et ma loeksin nii-öelda tantsu kriitika, et ilma, et ma suht läksin selle ringkondadega ja saaksin kuidagi sellist, nende kihistuste kohta järgmist infot. Aga mind lihtsalt huvitas, et kui mul on oma nii-öelda valdkond omandisse pliin, kaasaegne kunst ja kui ma lähen siis sellise paralleeldistsipliini üritustele kohale või süvenen nende teostesse, mis mulle puhtalt sellise tuima kohal käimisega, kas ma hakkan aru saama on ja kas mu tekib tunne, et ma saan aru kaasaegsest tantsust või mis seal toimub ja nii edasi. Eksperiment kestab aga samamoodi kunsti puhul siis eeldatakse, nii, kui sa sisse lähed, siis sa saad kohe aru, mis toimub ja see kohe kõneleb sinuga, kui ta sinuga ei kõnele, siis järelikult tegemist on halva kunstiga ja võib minna kuhugi netti foorumisse jälle kommenteerima ja ennast välja elama, selle peale aga tuvastada see, et see on distsipliin, millel on oma ajalugu, mis on nii-öelda omaette väli, millel on oma teatavad seaduspärasused ja oma selline toimimisloogika ja et seal on see kihilisus olemas. Uskuge meid kõik, aga et sa pead sellele panustama teatavat aega, energia pühendumist ja seda tuleb nagu võtta tõsiselt, miks on nagu selline tunne, kaasaegne kunst, selle mõistmine ei nõua mingit pingutust, et ma mõtlesin, et võib-olla see tuleneb ka kuidagi sellest, et avalikus ruumis näiteks näitused, on põhimõtteliselt ikkagi paremini ligi pääsetud, et kui on näiteks teatrietendused või kino või, või midagi sellist, mis on sellised populaarsemad kultuuri tarbimise vormid, sest et nendesse sa pead tegema mingi eelneva pingutusest, peab kuidagi ennast mentaalselt valmistama, panema selle oma päevakavasse, ostma Läti vahel, panema ennast isegi teistmoodi riidesse, täitma mingi hulga rituaale, kuni sinuni avaneb see teos, mida sa oled läinud vaatama. Aga kunsti puhul see ongi see, et mul on pool tundi vaba aega, ma lähen hüppan kunstihoonest läbi, vaata mis seal praegu toimub. Ah issand jumal, et selles mõttes, et võib-olla see mingi madal lävi jätabki mulje, et see ongi kuidagi midagi sellist, mille jaoks nagu rohkem nagu ei olegi vajava. Ma tsiteeriksin veel oma jutu lõpetuseks härmi, kes ütleb, et kõige parem viis kunsti tundmaõppimiseks ei ole mitte raamatute ajalehtede lugemine või kunstinäitustel käimine. Ja alguses võib materjal ehk osutada vastupanu, aga mida rohkem vaadata, seda rohkem hakkab genereerima seoseid, võrdlusi, analooge, varasemate kogemustega ning mis peamine, selleks tuleks võtta aega, sest kunst võtab aega. Et just nimelt mõnes mõttes selline tuim töö. Et ma pean ütlema, et minu esimene kunstikogemus, olles läinud õppima kunstiteadust, juhtus alles teise aasta lõpus ja selleks ajaks Liisi eelmaa video klikiski ära ja toimiski ja enne seda oli väga huvitav kogu aeg, aga, aga ma ei saa öelda, et midagi oleks mulle kohutavalt korda läinud. Teise aasta lõpuks oli siis kogunenud kriitiline hulk vaatamiskogemusi, mille baasilt siis tekkis see nii-öelda. Kui me nüüd sellest situatsiooni kaardistamisest teatavate probleemide väljatoomise juures järgmiste probleemide juurde, sest probleeme on terve hulk siis tahaksin ette lugeda kaks lõiku Marek Tamme kolumnist, mis siis kogu selle eelneva diskussiooni kataliseeris ja Marek Tamm siis oma paradoksid väljatoomise mingil hetkel lõpetab ja esitab küsimuse, kuidas siis tagada kaasaegsele kunstile Eesti ühiskonnas suuremat mõistmist. Tsiteerin mulle tundub, et lahendus peitub esmajoones kaasaegse kunsti vahendajates kriitikutes pedagoogides. Kutselised kriitikud on paraku suuresti tanud võime tõlkida kaasaegse kunstiavalikkusele arusaadavasse keelde. Valitseb olukord, kus publik ei mõista kunstikriitikud ja kunstlikud ei mõista jälle publiku mõistmatust. Kriitikud on selgelt kunstnikke, mitte publikut poolel. Nad ei tõlgi mitte publikule, vaid kunstnikule, mida too soovis öelda. Ja nüüd jõuab tamm välja tõeliselt sellise manifest staalse lõpuni. Ma igatsen lugeda Eesti meedias kunstikriitikat, mis ei piirdu stiiliga kütustega õpetatud piirsõnavara raames admis, püüab siiralt avalikuks, kui seal avada kaasaegse kunstitaotlused ja tagamaid mille eesmärk on kasvatada mõistmist, mitte kiruda mõistmatuid. Niisamuti igatsen, et Eesti meedialooks sellisele kriitikale foorumi, kuid samuti igatsen kaasaegse kunsti õpetamine oleks koolihariduse lahutamatu osa, et me kasvataks üha uusi modernistlikke põlvkondi eluks postmodernses kunstimaailmas. Ja kui nüüd kaardistada kiiresti see olukord nii-öelda millised on kanalid, mille kaudu kunstikriitika liigub, siis kunstitoimetajad asuvad praegu järgmiste väljaannete juures. Kunst e. Sirp, Eesti Ekspress müürile. Eesti rahvusringhäälingus on käesolev kunstiministeerium ja veel ilmub väga ebajärjepidevalt, aga vastupidavalt artišokis kunstikriitikat. Lisaks on vanu also toimetatav kunsti keskuse e ja mingil määral ilmub kunsti puudutavaid Ikla keskus siis äripäevas Tartu ja Pärnu Postimehes Postimehe põhiosasi ja Eesti Päevalehes. Ja oluline on minu meelest avaldada siin ka saladuskatte all, et kunstikriitikuks õppimine käib Eestis iseõppimise teel sest ametlikus süsteemis pakutakse Eesti kunstiakadeemias kunstiteaduse instituudis kunstikriitikat ühe kursuse jagu, mis on 12 tundi A poolteist tundi kord ja millegipärast saavad ekas ka fotograafi tudengid eraldi veel 12 tundi kunstikriitikat. Et see on see olukord, millest siis nii-öelda tamm adresseerib seda puudu olevat. Aga samas ma tahaks siin, need muretsetakse nagu kunstimaailmas natuke vähem, sellepärast et võib-olla kui kunstimaailm isa läks nagu enesekindlam selles suhtes, mida me teeme ja me nagu enda siseselt öeldakse kriitika just paremini nagu või siis kunstnikku ja kriitika vahel, et olekski siis nii-öelda tagasiside rohkem hinnangulisem kriitika all on nagu ikkagi oluline roll teataval määral mitte niivõrd sellise kunsti kriitikal, mis oleks väga võib-olla professionaalne või siuke erialane, vaid pigem mina näen nagu kõige suuremat võimalust sellise päevalehtede kriitikas, mis peaks muutma tuumalihtsamaks või oleks kirjutatud arusaadavas keeles, et jätaks siis sellises kohas need peened eriala moesõnad välja, lihtsalt pakuks mingile kunstinähtusele tõlgenduse, mis oleks siis arusaadav, ta ei pea olema niivõrd võib-olla süvitsi minema, ta võiks ollagi võib-olla rohkem kunstniku tutvustav ja siis teatavaid selliseid mõtteid välja pakku ja et oleks ikka natuke hinnangulise, et minu meelest näiteks sirbi kunst e kriitika ei peaks olema nii hinnanguline, vaid see peaks just olema pigem sihuke analüütiline neutraalsem. Aga et päevalehtedes võikski olla sellist vaatajat suunav kriitika, mis siis tekitakski ja samas ka huvi, et ta ei oleks selline ligipääsmatu. Triin ütleb, et me ei peaks väga muretsema selle pärast siin kunstiväljale näitasid, külastatakse siis, kui ma siit kiirelt mõneks sekundiks nagu rolli vahetan ja kunsti kriitikust galeristiks hakkan, siis ma olen institutsionaalne surve, väga oluline, mitu inimest galeriis käib. Ma ei mõtle seda, et see ei ole oluline, kas nad käivad või mitte, aga võib-olla lihtsalt mulle tundub, et meedias on jäänud kõlama see, et kõikile peab see kaasaegne kunst väga korda minema ja et see peab ikkagi kõigini jõudma, et lihtsalt võib-olla see nagu aitaks, kui võtta see pinge maha. Ka mulle tundub, et see vastassuunaline, see nagu üleolek on ka nagu olemas näiteks mul on üks kunstikauge sõber, võiks öelda, ta võttis ennast kokku, tuli sinna möff näitusele, jäi kuulama loengut, kus siis käidi välja tees, et inimene tänavalt on ikkagi rumal. Seda oli nagu väga pettunud, samas nagu tulin näitusele, vaatasin ära kõik tööd, jäin nagu süvenema. Et lihtsalt see nagu suhtumine nagu ei aita nagu lahendada neid kahte poolt. Ma arvan, et me räägime sellest. Ta on eelarvamused vaatajatele, millega ma olen täiesti nõus, et neil on ees mingi kuvand, mida nad ootavad, nagu Anders Härm rääkis oma essees, aga samas mulle tundub, et ka kunstimaailma puhul on ka väike eelarvamus, nagu selle tavainimese suhtes nii-öelda. Aga me peaksimegi nüüd selle kriitika poolt, vaatame, kuidas sellest kaevikusõjast nagu üle saada, selles mõttes, et kuidas need kaks poolt siis, kes mõlemad on üsna okkalised üksteise suhtes, siin ongi jälle küsimus selles vahendaja, lätlased, kunstipedagoogikast oli meil oktoobri kuubik kunstiministeeriumi saada, et et mida nüüd teha selle kaasaegse kunstikriitikaga? Kõigepealt viitaks natuke vastuolule erinevate kunstiliikide väljal teatavas mõttes, et selles küsimuses just nagu hea ja halb, eks ole, et kriitika justkui peaks siis nagu õpetama ja ütlema, et õpetame, kuidas vaadata, ütleme, mis on hea või halb ja mida näiteks Mihkel Kunnus aga rõhutab, et ainuke sisetegeleb otseses mõttes kultuuri jogeenikaga, nagu ta ennast väljendab. Ja siis kirjandusruumis meil ju ka on tõepoolest selline situatsioon, et ministeerium on hakanud raamatukogudele ette kirjutama. Ta mainib, milliseid raamatuid nad peavad pillima, et olenemata sellest, et inimesed tahavad Barbara kartlandi lugeda, siis järsku ministeerium otsustab, et neid ei tohi seda lugeda, nad peavad lugema hoopis nii-öelda väärtkirjandust, ehk et on kehtestatud nagu mingi sihuke kaanon nagu sunnitakse seda tarbima. Nüüd, kui kunstist räägitakse või sellest, kuidas kunsti populaarsus on madal siis lähtub kogu aeg justkui sellest eeldusest, et kunst peab olema väga meelelahutuslike kõigile meeldima ja justkui tekib siin nagu selline natuke. Meil on nagu veider vastuolu nende kahe erineva kunstiliigi vahel või selle vahel, kuidas neid nagu kuvandatakse kutsumine, ajakirjanduslik suhtuda ühte või teise on kummastavalt erinev ja läbi selle erinevuse. Kahjuks tuleb ka natuke välja see, et mulle tundub, et kunstikriitikale seatakse mingisuguseid ülesandeid või rolle, mida tal nagu ei peakski olema, ütleme, kui me vaatame kunstikriitika ajalugu, siis Marek Tamm viitab sellele, kuidas kriitika on nagu selgelt kunstniku poolel, eks ole, et kriitika justkui kommunikeeriks Ennast kunstnikuga mitt vaatajaga ja selle kunstniku poolel olemist vaataksin isegi veel teistmoodi, ütlesin ka see, millele Triin viitab, et hoiame nagu selles mõttes kunstniku poole peale, et me siin rumalatele näituse külajastele siis justkui nagu selgitame, midagi sealt tulebki noh, kohe sihuke tunne, et justkui kriitikud nagu peaksidki selgitama midagi, et me oleme iseendale ka sihukese rulli võtnud, see roll on tõesti kriitikal olnud juba kuskilt umbes avangardi sünnist saati aastat nagu selgitanud, aga kogu aeg nagu kriis selle tõttu olnud, et et mulle tundub, et võib-olla peaks hakkama ümber mõtestama natuke neid aluseid, millelt kriitikat üldse tehakse, või viimane aasta aega olen väga intensiivselt ja süsteemselt tegelenud nagu sihukse täiesti eksistentsiaalse küsimusega, et mis on kunstikriitika funktsioon. Et millist rolli mu tegevus üldse avalikkuse ees täitma peaks või ja ma ei ole ausalt öeldes veel nagu päris nagu selgele vastusele jõudnud, onju et ma olen välja töötanud konkreetset metodoloogiat, mida ma siin eelviimasesse Jevgeni Zolotko asju käsitlevas kunstiministeeriumis ka tutvustasin, et lihtsalt eksperimenteerida nagu kunstikriitika enesega, et mida selle raames saab teha ja noh, olen isegi esinenud poliitilise seisukohaga jälle, kuidas, et okei, et kunst on eraldi distsipliini, et aga teeme kriitika ka veel eraldi distsipliiniks, kas need on kõik teatavas mõttes nagu teadlikult provokatiivse agarad tulenevad puhtalt sellest, et mulle kui kunstikriitikule tundub, et kriitikale mingid sellised seatud ülesanded on kuidagi algusest peale mingis mõttes nagu valesti. Et mingid sihuksed, fundamentaalsed küsimused tuleks minu arvates ümber mõelda? Ma olen nõus sellega, et kui publik tahab eelkõige nii-öelda aru saada, mida siis kunstnik on ikkagi väelda tahted ja siis see, et keegi peaks nagu kunsti puhul ütlema, siis ära, et mis sellega mõeldud oli, et minu jaoks ka selline ülesande püstitus või ootus siis kriitika suhtes ei ole võimalik, sellepärast et esiteks, kui me elame sellisel pardijärgsel autori surmasituatsioonis, mis oleks pidanud emantsipeerima ka vaataja ja ühes, siis sellega nii-öelda võtma survet vähemaks nii autorilt kui siis sellelt vahendajaid, kes teda tõlgib siis tegelikult peaks vist olema, nagu ma ütlesin, emantsipeerunud vaataja, kes siis julgeks nagu võtta vastu ka iseseisvalt otsustusi, nagu minu meelest toob välja Marek Tamm, et tegeletakse mitte sellega, kas on õnnestunud teosega sellega, et kas üldse on kunst, et tegelikult nagu Sa vaata, juhentsipeerumine peaks tähendama seda, et julgemalt võtab vastu iseseisvalt otsuseid, kas see on õnnestunud kunstia, ei vaeva oma pead sellega, kas üldse on kunst või kas ei ole kunst, et selles mõttes, et see küsimus kas on kunst või ole kunst, on umbes sama väheviljakas kui umbes see, mis asi on armastus või mis on elu, et et need on sellised suured eksistentsiaalsed teemad, mida võib-olla oleks nagu targem rahule jätta aga selle kriitikaga veel, et mida oodatakse, mida sa välja tõid, et miks sa seda teed, siis siis ma arvan, et ühelt poolt väga lihtne publik, nagu ma ütlesin, tahabki lihtsalt eelkõige keegi ütleks talle, mis see on. Ja see on tegelikult seotud minu meelest ka laiemalt sellise ühiskonnas leviva lihtsalt sõnastatud hinnangut ootusega ja Maimik kirjutas väga ilusti oma ühes kolumnis, nüüd hiljuti Homenest noomen, kuidas siis suurem osa avalikkust ei ootagi peale hinnangute mingit sügavamat analüüsi, sest et hinnang on kergemini haarata polariseeri meie eest maailma heaks, halvaks, ilusaks, inetuks, targaks, lolliks ja analüüs on tarbijale liiga tihke, amps segane, ümmargune udutamine, välgu juba kurat, kuidas asjad on, mitte ärgu vahutagu. Ja analüüs nõuab nii analüüsi alt kui lugejalt jätavad empaatiat, materjali, sisseelamist, aega, intelligentsi ja meetodid ning kulutatud vaev ja aeg ei garanteeri analüüsijale mingit populaarsust. Publik vajab ainult kiiresti seeditavaid mõtlemisvormeleid, et minu meelest see kõik kehtib kajale publiku ootuste suhtes kunstikriitikale ja näitab ühelt poolt kunstiprobleemid on väga sarnased ülejäänud ühiskonnas toimivate ootustega ja teiselt poolt on see ka väga hirmutav. Minu meelest. Mida ma võib-olla pidasin silmas, selle päevaleht peaks andma võib-olla mingeid soovitusi või suuniseid või hinnanguid, on see, et võib-olla ta peaks tegelikult siis pigem julgustama kunsti tarbima, et ta ei tohiks nagu eemale peletada, et kui inimesel juba tekib see kunstihuvi, siis ta leiab üles sirbi kunst e või mis iganes teised kanalid, kus siis ilmub nagu põhjalikumaid analüüse. Aga et just, et see Päevaleht, mis satub siis kõige rohkemate inimeste kätte, Postimehel on pool miljonit või midagi, siis kui ma õigesti mäletan, et lihtsalt, et see tekst oleks midagi sellist, mis ikkagi tekitaks temas huvi. Seal on muidugi erinevaid küsimusi, kuidas nagu kirjutatud on, aga ma arvan, et majandusuudised ka ei räägi nagu väga sellises spetsiifilises majandusteaduslikus keeles, et võib-olla ka kunstikriitika ei peaks olema nagu kunstiteaduslikus keeles, nagu Päevalehes võib olla. See, mida ma silmas pidasin. Aga kes siin on ikkagi ka see küsimus, et jah, et kõik osapooled tunnistavad, et kõige rohkem on puudu sellisest kriitikast, mis just nimelt nagu ilmuks päevalehtedes nädalalehtedes ja oleksin tutvustav kultuuriline kriitika, mis seoks kaasaegse kunsti laiemate nähtustega, ärataks huvi ja nii edasi, aga minu meelest on väga oluline ka ikkagi küsida seda nii-öelda kvaliteedi järele sellise kriitika poolest. Minu meelest selline kriitika on üks raskemaid formaate tegelikult, et kuidas, nagu intelligentselt aga samal ajal ligipääsetaval seletada mingeid nähtuseid ja see Sandral minu meelest Eesti kunstikriitikas väga vähe viljeletud ja, ja kuidagi vähe tähelepanu saanud ja vähe tegelemist saanud, sest Neid kriitika artikleid ilmub ikkagi, aga minu meelest jah, probleem on selles, et nad on kohati niivõrd piinlikud oma sellisele laiemale rahvahulgale orienteerituses, et nad ei hari tegelikult seda inimest ja ei valgusta seda, vaid taastoodavad mingeid teatavaid eelarvamusi, mingeid teatavaid müüte, mingeid teatavaid seisukohti ja nii edasi. Et minu meelest üks probleem on ka just nimelt nende vahendajate, ütleme nüüd siis nende kriitikat, avaldavate kanalite identiteet ja nende enda missioon. Sest et kui ma enne lugesin ette, kus on kõik nii-öelda midagi, kas suurema või vähema järjepidevusega ilmumas siis tegelikult kohti, kus kriitika kirjutada või kriitikat avaldada, nagu on, aga probleem on just kirjutajate vähesus ja siin tuleb sisse ka see probleeme, ka kriitikutele vaja mingit tagasisidet või seda tunnet, et see, mida nad teevad, on oluline ja see pool tavaliselt diskussiooni, sest alati jääb välja, sest kui jõutakse kaasaegse kunsti probleemide juures, et ahah, et kriitikud kirjutage siis rohkem et siis on just see surve sellel kriitiku elukutsel, mida me sellisena eriti ei eksisteeri, plusse, koguse, autodid, akti, pool sellest ja harjutamine teeb meistriks learning by doing ja nii edasi, et siis on see toetuskriitikule ka väga oluline see tagasisidekriitiku tööle kus ma näengi just nimelt väga olulist rolli nendel kanalitel nii ajakirjandusväljaannetel, meediakanalitel ja nii edasi, et nad tegelikult tegeleks ikka ise mitte üksnes nii-öelda selle kütuse või, või kunstniku kajastatud saamisega, aga ka selle kriitika nii-öelda toetamisega sellega, et selle ajakirja toimetaja, näiteks ajalehe toimetaja peaks olema esimene kriitiline, nõudlik lugeja ja kasvatama kriitikuid ja, ja toetama seda kriitika avaldamis ka mitte ainult seda tellib neid lugusid aga just selline sisulisem tagasi ta näiteks võiks ka osalt sealtkaudu tulla. Nagu kokku võtta, et on selline sümboolse kapitali kriis turul põhimõtteliselt või kuivõrd kriitika sünnib kogu aeg nagu vabakutselisena ja nii edasi, eks ole, kunstikriitikat üldjuhul tehakse mingisugusel missioonitundel või isiklikul ambitsioonil baseerudes, eks ole, et, et ma ei saa kuidagi eitada, et mulle lihtsalt meeldib, näiteks. Mulle meeldib kirjutada ja siis noh, väga tore sellest natuke makstakse ka, eks ole. Aga et sul on teha midagi muud, mille eest rohkem makstakse siis paratamatult Teedu, seda, mis nagu leiva lauale toob. Jah, ja keegi teine peab päästma kaasaegse kunstlikud joaga publiga. Aga üleüldiselt ütleme vähemalt käesoleval hetkel, siis ega ikka väga tihti taandub asi nagu sellele, et Oki tähendab sellega, et, et nii-öelda kunstiväljal raha ei ole, sellega, me oleme enam-vähem nagu kõik leppinud, et ma sellest isegi ei tohi klippi. Okei, et võtame nagu selles situatsioonis, aga puudub minu arvates ka nagu sümboolne kapital just seeläbi, et noh mingis mõttes isegi tõsi taga, kui ta, kui ta viitab sellele, kuidas hosti väli on, on väga madala reputatsiooniga ütles, et noh, et just see tagasiside puudumine, millal sa ise just praegu viitsida kriitikutele tagasiside puudumine, et ühelt poolt on väga tore, et ma võin teha enam-vähem mida iganes, keegi kobise, et võin laamendada, palju tahan, ei pea nagu vastutama selle eest absoluutselt, aga teiselt poolt see tekitab kuskilt maalt ka sellise tülgastus, et aga miks ma siis nagu teen, kui sellele mitte midagi nagu järgne, et ma olen nagu panustanud, aga sellest ei sünni nagu mingit uut väärtust mulle enesele enam juurde. Ja ma saan aru, et selles mõttes see päevalehtede öelda kriitika noh, aitaks seda ilmselt, et kuidagi nagu forsseerida, kui seda teadlikult teha ja noh, näiteks Shell Paldrok rääkinud sellest, kuidas meil oleks vaja taas tekitada nii-öelda staarid kunstiväljale. Et isegi nõukogude ajal veel ikkagi okas oli ikkagi staar ja nii edasi või Elmar Kits näiteks Ilmar Malin isegi vint ja nii edasi, et noh, et, et kunstnik oli meeletu reputatsioon ka ühiskonnas. Et hõlbeldrokkab viited sellele, kuidas tuleks hakata forsseerivad umbes, et kui meil vormel ühe mehed on kõik suured staarid, et tuleb tekitada ikkagi ka globaalsel tasandil rohkem staar, et noh, et okei, et ma näen nagu, et on olemas mingisugused sellised ajakirjanduslikud ja tulunduslikud võtted, millega nagu selliseid situatsioone tekitada. Aga siis hakkab jälle tööle see, kuidas Eesti kunstiväli on väga vasakpoolne ja see ei ole mingi kriitika Eesti kunstivälja suhtes, vaid lihtsalt nagu selle fakti tõdemine, eks ole. Ühesõnaga, taoliste võtete rakendamine, Eesti kunstipärane selles mõttes noh, võrdlemisi nagu ebapopulaarne või eesti kunstiväli töötab hästi tugevalt just selliselt vasakpoolselt doteeritult nagu positsioonilt ja noh, nii on, eks ole, ja sellel väljal on väga keeruline tulla selliste, ütleme kommertsi järele, lõhnavaid võtteid siin rakendada võiksid potentsiaalsed efektiivselt tüüdata, et see on nagu selline ohtlik ja ma tegelikult nagu saan aru, miks selle suhtes nagu kohe nagu kriitiliselt suhtutakse, nii et selles mõttes, et see on väga keeruline küsimus, kuidas teha nii-öelda päevalehelugejale kunsti, meeldivaks, populaarseks tegevat kriitikat. Ma arvan, et see on ka see, et tuleb lihtsalt kütta, et kuskilt peaks tulema inimene või rühm inimesi, kes sellise vandenõuna läheneksid korraga lainena tohutu energiaga kõikvõimalikele kanalitele ja lihtsalt kirjutaksid kunstist kohutavalt palju, kirjutaksid nii persoonilugusid, teeksid intervjuusid, kirjutaksid sellist läve madalamaks, ütlevad seletavat, avavad mingeid oma versioone, pakuvad kriitikat, kirjutaksite sügavamaid analüüs, aga ühesõnaga tuleks tekitada laine. Ja puhtalt see laine peaks kestma vähemalt, et aasta või kaks, et inimestel tekiks tunne, et isegi kui nad ei loe seda kriitikat, siis neil, nagu selle pikema perioodi vältel jääb kuidagi pähe Aasia normaalne, seda ilmub järelikult kui sellest räägitakse, järelikult see peab olema kuidagi oluline. Ja võib-olla siis ala viie aasta pärast, meil oleks juba see nii-öelda välja prestiiž tõusnud ja sellega koos, ühesõnaga tekiksid hommikut kindlasti probleemid. Aga vähemalt osa nendest praegustest probleemidest oleks võimalik siis just nimelt selle välja prestiiži tõusuga lahendada. Aga ma ausalt ei tea, kus just nimelt selle olukorra juures praeguse inimene või inimesed peaksid tulema, sest et see peab olema läbimõeldust Peegiaga totaalne pühendumuslik, pikaajaline taktika, võib-olla siin oleksid abiks ka kohati räägitud nii-öelda kriitiku stipendiumid, mida on plaanitud teha ettepanekud näiteks kultuurkapitalile asutatagi kriitiku stipendium, kes siis näiteks ühe kaheaastase perioodi vältel kirjutagi igale poole kõigist asjadest ja tekitab selle tundekunst on midagi olulist, milles kogu aeg kõneletakse ja nii edasi ja nii edasi. Ma tuleks korra tagasisideme juurde, et ma olen täiesti nõus, et see on väga oluline, sest näiteks täna ilmus artišoki biennaalil veel nagu artikkel, aga see keskendus ka seekord siis kuraatoritööle, mis on igati õigustatud. Aga nüüd ongi olukord, kus kunstnikud on saanud oma 10 teksti, igaüks et Liisa on saanud oma tagasiside nagu ajakirjanduses, aga kriitikud on jälle nagu tühjade kätega. Tegime need 10 teksti ära ja rohkem me nagu sellest ei kuule, vähemalt enda töö kontekstis. Ja samas toimetajana ma olen ise siin samamoodi ka süüdi, sest et ega ma pean tunnistama, et müürilehes mul ei ole olnud siiamaani vähemalt selliseid pikki arutelusid just nende arvustuste kirjutajatega, et kes on kirjutanud, on kirjutanud kas siis hästi või enne tulnud viimasel hetkel, et seal ei ole enam midagi teha. Aga et tegelikult näiteks Postimehes 15 aastat tagasi teatritoimetuses toimis selline, et toimetaja koolitab omale kriitikuid välja ka, et tänapäeval nad ütlevad, et see ei ole enam nagu võimalik, et selleks ei ole raha. Aga jah, ma arvan, et kui ma ise nagu kriitiku positsioonist mõtlen siis seksasi, mida ma väga tahaksin Et siinkohal on siis nagu üleskutse iseenestele, et me peame hakkama nagu teineteisest rohkem kirjutama, et lugupeetud kunstikriitikud, kes juhtute kuulama. Palun, minge tehke kolleegiga intervjuu. Triin ütleb, et ta ei ole tegelenud oma kirjutajate. Kas mul tuli meelde, et jah, et relise paradoksaalse asjana, et kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis ma kahtlustan, et viimane kriitikat kui kriitikuid käsitlev kirjatükk, mis ilmus, ilmus suurepärases naistele suunatud veebiväljaandes Femmellee. Kui me tõmbame nüüd selle tänase kunstiministeeriumi erakorralise nõupidamise asjade seisust kokku siis võib-olla rõhutaks üle meelespidamiseks mõningad punktid, et näiteks, mida teha siis kui te lähete näitusele ja tundub, et see, mida te näete, see on õhuke ja mõtet mitu ja te ei saa sellest aru siis eelkõige tuleb meeles pidada, et kunst on spetsiifiline valdkond, mis ei tähenda, et tegemist on mingi ringi asjaga vaid lihtsalt seda kaasaegses kunstis. Orienteerumine nõuab süvend nägemist ja järjepidevat kokkupuutumist selle erinevate tahkudega. Ja ajaga tekib siis kogemus, võime eristada head ja halba kunsti. Ja kui te saate aru, mida kunstnikuna öelda tahtnud, aga ikkagi tundub teos või näitus mõttetu, siis eelkõige tuleks osata oma seisukohta argumenteerida. Mõelda näiteks kolm põhjendust, miks antud subjektile ei meeldinud. Selline artikuleerimine on tegelikult üllatavalt raske ülesanne ja alati on hea pärast näituse külastamist kellegagi vestelda sellel teemal, näiteks mõne tuttavaga või kolleegiga. Ja alati on hea võtta nii-öelda see mitte meeldinud kunstiteos nii-öelda osadeks lahti, sest et väga tihti juhtub seda, et meeldib näiteks idee, aga teostus tundub kahtlane või lõpundi arendamata ja nii edasi. Et niimoodi osadena lähenedes on võimalik ikkagi mingist teosest mingi, kas elamus mõte leida ja jällegi see võimaldab paremini artikuleerida, miks see teile ei meeldinud? Lõpetuseks tahaks rõhutada, et vahel tuleb leppida ka sellega, et meie ümber ongi väga palju halba kunsti, nagu on olnud halba kunsti väga palju igal ajastul. Aga minevikust on jõudnud šedöövrid lihtsalt juba välja settida ja samuti on väga palju olemas ka, tuletaksin lihtsalt meelde halba muusikat, halba teatrit, halba kirjandust ja nii edasi. Ja siin nii-öelda ka selles plaanis mõttes tegemist on siis kas läbi töötamata, kiirustades tehtud üllitisega või siis halba nii-öelda isiklikus plaanis arvestades, mis siis lihtsalt ei kõnetagi. Iga kunst ei peagi kõnetama ja see on kao, okei, aga lihtsalt eelkõige peaks siis oskama põhjendada oma seisukohti, nii et seega tuleks käia ikkagi rohkem kunsti vaatamas ja selle üle mõelda. Seal kaasaegse kunstitöövihikus, mis me kukkunoodi festivalile tegime, oli ka selline ülesanne, et, et näituse lõpus täpselt see laps või noor otsustama, miks talle näitus meeldis, põhjendama seda ja samas esitama ka vastuargumendid, miks keegi võiks arvata, vastupidi. Et minu meelest nagu töötas väga hästi, kui sa ühelt poolt paned paika oma positsiooni, mõtled läbi, miks sulle meeldib ja samas üritad ka nagu mõista seda teist inimest, kellel võib-olla meeldib leida neid nagu vastuargument iseendale, et ma arvan, et ka see aitab võib-olla näituse kontekstis paremini aru saada asjadest. Ja ma lisaksin siia, et, et kui ma olin, rääkis väga palju sellest, kui oluline on enesele sõnastada, miks ei meeldinud, siis ma ütleks, et mulle tundub iseenesele, et veel olulisem on sõnastada enesele, miks. Meeldis just nüüd on kodutööd on kätte jagatud aitäh kuulamast ja kunstiministeerium jälle eetris järgmisel nädalal ja stuudios oli siis kunstiministeeriumi korraline koosseis. Triin Tulgiste, Indrek Grigor, Maarika Mürk. Kunstiministeerium kuula kordusena laupäeval kell 14.