Tervist mina olen Urmas Vadi saatesari kohustuslik kirjandus jätkab sest näib, et inimesi, raamatuid, mida keegi kohustuslikuks peab jätkub küllaga. Ja siis on see tekst, mis on kohustuslik Tõnis kahu jaoks. Katkendeid raamatust loeb kirjanik ise. Head kuulamist. Tere, Tõnis, kahu ter nagu juba paari saate jooksul traditsiooniks on saanud, ma loeksin ühe lause ette sellest raamatust, millest me sinuga rääkima hakkama. Ja see on selline. Ometi veidi imelikuks panna, et mu otsitavale on selline nimi. Ei usu nende automaatide keelevaistu. Vahel oli tunne, et otsin midagi suurt ja olulist. Et käesolev hetk ei ole muidu niisama miski, mis mööda läheb, saax rutem kaelast ära. Nii, ja nüüd tuleb juba selle peategelase või noh, ühe selle olulise tegelase nimi sisse. Siit me edasi ei loe, aga Tõnis kahu tutvusta sa ise, millega tegemist, on. Juttu tuleb siis Arvo Valtoni raamatuvihikust, mis ilmus Loomingu raamatukogus 1976. aastal ja selle raamatu pealkiri on muinasjutt grandi leidmisest mis oleks väike poeetiline tekst. Võib-olla isegi ma arvan, et üks selliseid natuke unustatud või kõrvale jäetud raamatuid Eesti kirjanduse ajaloos ja ka arva Waltamiselises, personaalses raamatuloos, et, et talt on kindlasti valitud tavaliselt nende klassika tähtsamaid raamatuid, mida inimesed tähtsamaks peavad. Aga mulle on see raamat, et tähtis ja oluline, kuigi kui ma nüüd mõtlen selle saate pealkirja peale, siis ma ei arva, et see on kohustuslik kirjandus. Et aga miks mitte, kas ja kui keegi selle juurde läheb, leiab ja sellega tegeleb, siis on see väga teretulnud, aga aga jah, et kindlasti see kuidagi mitmel viisil tasub ära seda tähelepanu, mis talle võiks osutada. Vot see on, see on huvitav, nii nagu sina ütlesid, et see ei ole kindlasti Valtoni selline tähtteos ja ausalt öeldes mina teadnudki, et selline raamatukene olemas on. Noh, ma ei olnud siis sündinud ka. Aga mingeid Valtoni raamatuid me ju ikkagi lugenud olen ja tean, mida ta on kirjutanud ja sellepärast ongi hästi huvitavat, et sina selle teksti oled valinud. Ja selle teksti saamislugu või sinu enda leidmislugu, mis aastal sa lugesid seda, teeks? Üldse ma lugesin seda siis, kui ma olin, ma arvan, keskkoolis või siis gümnaasiumiklassides kunagi ma arvan, Londoni vastu väga suur huvi. Mis hiljem, muide, mate realiseerus minu kursusetööks Tartu Ülikoolis õpin filoloogiat ja muidugi rattalist kui eksistentsiaal Eestist kursusetöö eksistents, realismi koht oli keeruline lugeda, nõukogude ajal ei olnud palju selle kohta ka midagi. Ma tänu oma õppejõudude abile leidsin ja konstrueerisin sellise skeemi, kus ma tõestasin Maltale teatavat lähedust, eksistentsiaalse viga. Ega ma seda päris vist ise välja ei mõelnud, ma arvan, neid seoseid on, on veel olnud. Ja siis ma lugesin seda veel üle ülikooli ajal ka. Aga nüüd selle saate jaoks on, sellel leheküljel on suhteliselt pikk paus. Et üle aastate ikkagi võtsin ta uuesti kätte. Mul endal seda raamatut ei ole, ma pidin ta isegi laenama, et mul ei ole kõiki Loomingu raamatukogusid. Aga ma mäletasin seda õhkkonda ja asja kõike, mis raamatus on päris hästi. Ja ütleme, see on siis, see on eellugu, minu Valtoni suhted, mulle meeldisid tema need kaheksa jaapal nad kuni siis Mustamäe armastuseni kindlasti need novellid, ma olen, olen üldse siiamaani väga armastan novelle. Ja Ma natuke kaotasin Walta nende jaoks kirjanikuna, pärast seda Arvid Silveri maailmareisija neid hilisemaid juurte otsinguid seal ida pool, neid ajaloolisi või kvaasiajaloolisi romaane ma enam nii hästi endast läbi ei lasknud. Aga krambi leidmine asetub eri kohale seal, sest et selles teoses on puudutatud teema, mis mind on erutanud kogu aeg, ehk siis inimese tehnoloogia suhted. Ja meil on siin selline väike poeetiline tekst, kus siis aru Walton oma raamatus kirjeldab, minategelase otsinguid kellelegi grandi suunal läheb otsima. Ja isegi lõpuks ta nagu leiab ta, aga kõige tähtsam on see poeetiline teekond läbi tehnitsistliku maastikku, mis tegelikult täidab selle raamatus, on väga poeetiline tekst, see võiks olla ka põhimõtteliselt kohati, meenutab siukest proosaluuletust. Kohati on ta ka väga selline argumenteerida, ratsionalistlik, kohati on hästi poeetiline. Selles raamatus on hästi palju erinevaid niukseid, väljenduslike stiile koos, minu arust. Aga kõige tähtsam on Valtoni positsioon just nimelt tehnoloogia tehnitsismi, masina masinavärgi eesti keeles ilus sõna masinavärk selle suhtes, siin tuleb teha veel üks märk, kus, mida kirjanik Walton ilmselt võib-olla oskaks ise paremini kommenteerida, see masina spekun tal enne ka olnud. Ja on ka pärast, aga aspekt on see, et Walton ise on inseneriharidusega, et ta on. Ta on saanud insenerihariduse ja tal on selles mõttes masinavärkidega väga praktiline suhelda. Ohhoo, see on väga huvitav, sellepärast et see peategelane, kes siis sellel tehnitsistlikul maastikul ringi jalutab temast väga palju teada ei saa, aga seda, et on insener, saab küll teada, et see on huvitav. Aga Tõnis kahu, kas mäletad, mida sa seal oma lõputöös sellest Valtoni grandi leidmisest? Kirjutasin seal ma ei kirjutanud, sellest sai seal ma kirjutasin nendest novellidest just nimelt kaheksa jaapanlane, seda aga ütleme grandist ma minu arust ei kirjutanud, seal sõltub jällegi lõputu selle kursuse lõputöö oli Tuglasest mul hoopis. Aga noh, tänapäeva mõistes siis bakalaureusetöö algse esimene töö, aga seal ma kirjutasin rohkem sellest tema nii-öelda sotsiaal-kriitilisest aspektist, mis on ka siin olemas, aga grandi leidmist ei puudutanud vaid just nimelt tema klassikalised novellikogud olid seal Jutuks krambi leidmine asus minu jaoks ka kogu aeg natukene eraldi, see oli mõnes mõttes kokkuvõte sellest, mida sellisest arva, Walton võis tehnitsistlikust maailmast mõelda. Ja samal ajal oli see viide kuhugi mujale, mida ma päriselt ei mõistnud või, või nüüd ma oman natuke teadmisi ja tausta selles võib-olla veidi rohkem. Ja ütleme, Valtoni käsitlust tehnoloogiaste tehnitsismist ei puuduta ainult seda nii-öelda, mis oli näiteks kuidas sellesse suhtuti kuuekümnendatel, mis oli väga spetsiifiline viis. Võib-olla jõuame rääkida ka sellest teiseks muidugi puudutab see natukene ikkagi ka meie meie tänapäeva arusaama tehnoloogiast. Et, et see asub kusagil seal, nende piiril. Isegi kui seda nagu raamatut kest lugeda, siis tehnoloogia roll selle töö käigus vähemalt minu arvates muutub ja seal on mitu plaani. No see lugu algab sellega, et üks tegelane läheb otsima sellist tegelast nagu grand ja ta läheb seda otsima ühte hiiglaslikku tehasesse. Ja see on nagu tegelikult ainult üks teekond või kirjeldus sellest, kuidas ta seal tehases on ja keda ta kohtab seal ja lõpuks ta sealt tehasest lahkub. Kogu maailm on talle võõrast, on üldse võõras linnak komandeeringus ja ta läheb siis tehasesse, kus ka miski ei ole talle kodune, vaid on isegi ustel pole silte, ta lihtsalt lihtsalt liigub nende uste vahele, proovib inimesi kõnetada selle grandi osas. Mingit selgust saada, kus asub, ei saa kunagi teada täpselt, miks ta vajab seda isikut. Noh, see on midagi väga sellist koduliku ka, muidugi üks viide on kindlasti selle üle, kui toolegi otsitaksegi ta ei leidnud. Valikute absurdsus, Sonsemiseksite sotsialismi on, on, iseloomustab, on, sul on valikud, aga need valikud ei vii sind justkui mingi sihini, sest et need valikud viivad uute, sellistele mustadele tõusteni ja ja see on lihtsalt käid ühe ukse juurest teise. Selles mõttes, eks ole, muinasütleme Ma just vaatasin, täna hakkasin mõtlema veel täna alles selle peale, et miks te ikkagi muinasjutt oleks, tal on siis sellise muinasjutuparoodia muinasparoodia vaid noh, ütleme teatav remix võiks öelda siis sellest ideest muinasjutu peategelane on rändamas, kohtub üha uute situatsioonidega. Need, eks muinasjutumudel oli see, et sul on kolm valikut, sa lähed ühes suunas teises või kolmandas, siis juhtub sinuga need asjad. Et põhimõtteliselt kogu aeg sellised valikud, et aga midagi ei juhtu, aga midagi nagu ei juhtu juhtub midagi, selle peategelasega juhtub selle kõnega, mida Walton kasutab, peategelase suu paneb minategelase suhu. Aga, aga iseenesest ükski valik ei lahenda midagi ja kui ta leiab grandi väljaspool seda süsteemi on ju selles mõttes noh, nagu see on täielik, et muinasjutus ka inimesed teenivad ikkagi välja oma saatuse. See on nagu muinasjuttudeks sisu, aga aga ta nagu ei teeni isegi seda grandi välja, kes talle vastu jalutab, tal ei ole ka talle midagi öelda, sellega see lugu lõpeb. Tal ei olegi sisuliselt peale peale tervituste talle midagi anda. Aga et, et tähtis on see teekond ise ja selle teekonna ühest küljest raskepärasusega tõi, sest seal on veel muid muid aspekte. Kõlas pink Floydi lugu mani üks näide Masina tõrklast muusikast seitsmekümnendatel. Jätkame juttu Tõnis kahuga, Arvo Valtoni raamatust muinasjutt grandi leidmisest. Aga noh, muidugi, kui veel edasi liikuda sedapidi, et mis paralleele see Arvo Boltoni raamat muinasjutt grandi leidmisest tekitab siis üks asi Püha Graali otsingutest, et see grand noh, et noh, see on nagu üsna vägivaldne, aga, aga ütleme otsing seegi, eks ju see see paralleel ja, ja midagi ja just nimelt sellest tehase umbisikulises absurdsusest kõigest sellest, kuidas ta neid inimesi ja tegevusi, mis seal tehasest noh, tehakse see, kuidas ta väga grotesksed, absurdselt neid kõike kirjeldab. See, selles on midagi Kavkaliku. Jaa, absoluutselt Kavka mõjudest eesti kirjandusel muidugi noh, see olnud, küllap seda on uuritud, tehtud süsteemselt seda tööd ja grandi leidmist, kui see on sellisest uurimusest kõrvale jäänud. Muidugi soovitaksin sellesse sellesse skeemi kaasata Walton kindlasti kuulub sinna. Sinna kuulub ka suur hulk kui sellist kuidas öelda kontrakultuursed või popkultuur kuuekümnete pakultuuri aru saama masinavärki, mis tegelikult erineb Meie masinamudelitest. Et mis meil siin tänapäeval on arvutid, see masinavärkide mudel, aga 60.-te mudel oli ju ikkagi see, et mida väljendasid seal ansambli pink Floyd hiljem, seitsmendat algul ja, ja nii edasi, et oli mudel see, et inimese loomuliku kulgemist maailmas segab see defitsismi, häirib ja asetab inimese rollidesse, mis inimesele omased ei ole. Ja kõikide masinate üle ma mäletan seal kuuekümnendad, et sellise popkultuuri mõtteviisis kõikide masinate üle valvab, siis supermasin ehk tuumapomm, mis võib hävitada kogu inimliku eksistentsi, mis, mis ühest küljest oli tuumapomm, eks ole, poliitilise võitluse küsimus, aga veel suuremal määral oli see inimese tehnitsistliku ülemvõimu selline groteskne sümbol. Et inimesed on arendanud ennast nii kaugele, et, et inimene ise lakkab olemast, see oli 60.-te erakordselt nagu põletage, terav küsimus puudutas ka Eestit mitmel viisil. Minu põlvkond on, lase külma, sõja teema on meid kõiki, minu põlvkond on ikkagi osalenud mingisugustel õppustel, gaasimaskiga koolis ja hirm on meisse sisendatud, mis võib juhtuda. Nii et nii et see on masinavärgi üks selline loogiline skeem, masinamärki ei tähendab muidugi ainult aparaate või neid masinaid ise endidega. Nüüd üldse bürokraatiat jah näiteks millestki Kavka tegelikult suurel määral kirjutab, kas ka ise oli mäletatavasti osa bürokraatide struktuurist paratamatult kuidagi. Aga ta kirjanikuna analüüsib sellist masinavärkide jõudu. Aga siis hiljem jah, 60.-te popkultuuri lahendus seda teemat veel veel eraldi edasi. Aga vot siin töös on selles Waltalite teoses on selline loogika minu arust, et kõik algab sellest ei võta, läheb, eks ole, võõrasse linna minategelane ja siis justkui jätab hüvasti mingi välismaailmaga ja astub siis, see on see, mis toimub esimesel leheküljel. Astuge sisse ja siis ta astub tõesti mingi sisemisse struktuuri, milles hakkab tööle mingisugune unenäoline mehhanism. Esimene, mida me seal kohtame, ongi klassikaline bürokraatlik kommunikatsioonivõimetus, mis meile kohe hakkab silma see, mida vaatan, kirjutab niimoodi, et seal võib ära tunda mitmeid tema varasemaid neid novelle, kus samamoodi on, on nagu inimlik kommunikatsioon, võimatu, sest et inimesed asuvad mingisugustes struktuurides, mis takistab neil normaalselt suhelda. Algus on see faas, kommunikatsiooni puudumise baas, ehk siis raatlik tuimus, inimesed ei saa teineteisest aru, see, mis edasi tuleb, on minu arvates tükki veel huvitavam, sest et siin nagu Walton ei tee seda, et ta hoiab seda kriitilist distantsi ainult selle masinavärgiga, vaid ta nii-öelda tõbras sukeldub sinna sisse. Ja see, kuidas inimesed ei saa räägitud, see on selle teose nagu alguspunkt. See kõik natuke muutub, kui ta hakkab aru saama, minategelane minu arust toimub siin teatud revolutsioon sellest masinlikku, sest enesest ja inimese tasandil on miinusmärgiga ja tülgastav ja nukker on masina tasandil isegi teataval moel nagu ekstaatiline või põnev, ühesõnaga algab totaalsest kommunikatsioonihäirest. Aga mida rohkem ta süveneb sellesse masinavärki, enesesse, sellesse struktuuri eneses, seda rohkem seda tegelikult seda minategelast vallutada ta on isegi noh, ütleme, et siin on midagi, mida üks insener võiks kirjutada, ehk siis see on tegelikult masinavärgi erootika ütleme siis masina ühe tehase erootiline protsess millel ei ole tulemust, eks ole, me näeme siin korduvalt olukordi, kus see masinavärk ei tooda midagi tõeliselt panevat, tühje kaste kokku ja siis need igasugused konveieriliinid ei anna mingit toodangut õieti. Aga see liikumise erootika ise, mida lähemale ta sellele jõuab siis ta on küll selle grandi leidmise ja otsimise kütkes, aga, aga ta juba osaleb selles erootilise masinavärgis ise. See on see, mis minu jaoks on selles teoses kõige tähtsam, mida ma kohe siis, kui ma lugesin, päris nii ei mõista. Aga mis on veel huvitav selle juures selle kommunikatsiooni teemaga edasi minnes, et raamatu lõpus ta saab teada, mida seal tehases toodetakse ja need on sõnad, mis on tegelikult läheb ju täpselt sellega kokku, mida sa räägid? Mis tegelikult ütleb ka ka midagi selle kohta, et et kui sõnad, siis ka juba mõtted, ehk siis ta ilmselt hakkab aru saama sellest, millest on kirjutanud hoopis teise ajastu nii-öelda ulme või santsiks on kirjandus, et see, mida inimene peab päriselt omaks, ei kuulu talle. Et see, mida inimene peab enda omaks, ei ole tegelikult tema oma paralleel on näiteks filmiga Leidran siis Philip Dicki raamatu järgi tead silma, siis tuli linale ja 82. aastal, kus eks ole, peategelased meenutavad ja mõtlevad mõtteid, mis on neile siirdatud ja kui sa tegeled sõnade tootmisega tõesti instantsid ja valdsid ja mis sa teed nendega seal kõik siis kuigi noh, ütleme seal seal sellises mehaanilises võtmes esitatud nagu tehase toodang on siis paratamatult tekib küsimus, et mis siis üldse inimesele jääb? Kas jälle olin midagi võõriti näinud või oli tegemist üleoleva raiskamisega vööritehasel, terase laastu peale tellimus? Halli müüri ääres seisis seda suurtes virnades. Võtsin pingiotsalt Elise joonis, sinna joonistatud pulk poiss, mõõdud juures. Olen väsinud nendest veidrustest. Tehas toodab Hommunud kulusi ehk roboteid. Raualaastud lähevad juusteks. Samal ajal pakib kastidesse töökat õhku. Sõnasin ma end maha rahustada? Nägin nüüd kõiki detaile, mida töömehed kastidesse loopisid kui joonisel nähtud pulk poisi osi. Käisin pikki tööpinke ja tahtsin oma nägemusest lahti saada. Kujutada enesele ette elektrimootorite võlle kolbmootorite kepse, manipulaatorite vardaid, pöördpäid, rullliigendid, aga ikka muutusid nüüd Mu pilgu all raudmeeste kätexi algadeks, kedelludeks ja põlve liigenditeks. Alles pika hoone lõpus nägin midagi muud. Seina ääres seisis eraldi grupp, mis koosnes kolmest pingist. Rullik teed nende vahel. Detailid liikusid mööda suletud ringi ühe pingi juurest teise juurde. Ühe peal lõigati silindriline toorid pooleks. Teisel päeval lõikepind lihviti ja kolmanda peal joodeti pooled surve all kokku. Nüüd läks detail uuesti lõikamisele. Pinkide keskel laua ääres seisis mees, kes tõstis detaili iga operatsiooni järel kaalule ja märkis midagi kausta. Astusin üle rullide tema juurde ja küsisin, kas kaalud lähevad kokku. Küsimus oli küllalt segane. Ta ei arva minu päritolu ära. Ei tee kindlaks, kas mul on õigus küsida, kas ma mõtlen seda tõsiselt ja kas ma sellest asjast üldse midagi tähendab? Ei lähe alati, ütles ta murelikult, vaatas mulle otsa ja naeratas, optimistlikud, aga küll me andmed klappima paneme. Milleks lihvimisoperatsioon vajalik, mõtlesin ma. Kas vahekaod arvutate ise välja tõsisina? Ilma katsete ta tänapäeval läbi saa, ütles mees. Temas oli kadestamisväärset harmooniat. Huvitav aspekt, mis mind nagu mõtlema paneb selle raamatu juures on see, et seal viidatakse kuskil tekstis sellele, et tegemist on ringprotsessiga. Et jah, seal toimub tootmine küll, aga samal ajal käib seal selline ringlus, mis nii-öelda noh, toodetakse iseennast üha edasi ja edasi edasi. Walton kirjeldab tegelikult teistsugust tehnoloogilist struktuuri, kui kui sihuke klassikaline industriaalstruktuur kirjeldab pigem midagi, mida võiks võrrelda küberneetilisi struktuuriga, ehk siis see on midagi, mis on ehitatud täiesti teistel alustel. Põhimõtteliselt Walton kirjeldab informatsiooni maailma ja vot see on tõesti asi, mida ma ei, mille peale ma tollel ajal ei saanud tulla, sest et mul puudusid teadmised, kogemused sellisest asjast, aga võib-olla nüüd juba infomaailmas elanud mõnda aega informatsioonikeskses maailmas ja paratamatult ka sihukses küberneetilises kapitalistlikus maailmas. Võib-olla saame neist asjadest juba juba teistmoodi aruga. See ongi minu meelest hästi huvitav nende raamatute juures neid uuesti üle lugedes, mis aegu tagasi kirjutatud, et, et see kontekst muutub ja kui me loeme neid täna siin ja praegu, siis, siis nad keeravad eri tahke ette ja ja minu meelest see on ka üks selline hästi hästi huvitav asi, mis sa mainisid, et see kommunikatsioon nii masin, mis, mis meil tegelikult praegu alles on olemas ja 76. aastal, kui sa Loomingu raamatukogus ilmus, ei, ei olnud üldse seotud sellega või. Et, et sellised modernismi ajastu Masinakirjeldused eeldavad justkui seda, et on olemas inimlik subjekt, kes või selle masinavärgiga midagi tehakse, asub sellest masinavärgist väljaspool või kes on võimeline astuma sealt väljapoole muutma näiteks ma ei tea siis mingeid ideoloogilisi, masinavärke või kultuuritootmise masinavärki või suutma neisse kriitiliselt suhtuda. Tähtis on ära tunda, kuidas see masinavärk töötab, ütleme igasugune näiteks suhe ideoloogiaga seisabki selles, et tolleaegne suhet, et me saame näidata, millistel alustel see masinavärk töötab, nüüd vaatame, kuidas Valtoni minategelane siseneb sellesse masinavärki, ta katsub kakuga hoida, distantsi, aru saada, kuidas see töötab ja, ja siis ära seda, seda noh, ütleme siis Valttanis Alton kirjanikuna katsub seda siis ka seda pinget meile näidata, kuidas ta proovib mõelda, mis see on, mis seal valesti, mis seal õigesti on. Ta katsub nii-öelda hästi lähedalt vaadata seda. Aga mida lähemalt seda vaatad, seda vähem arusaadavaks läheb, suureneb ainult selle nii-öelda masina erootika hulk, aga mitte võimalus sellest nii-öelda lahti seletada seda masinavärki ära. Et isegi noh, isegi kui ta seal jõuab mingisuguste järeldusteni, siis need jällegi ei vii nagu kuhugi, need ei ole sellised, et ahaa, ma sain masinast aru, järelikult nii-öelda demonteerida võtan ta sotsiaalses mõttes koost lahti, ei luba tal edasi toimida. Vastupidi, ta kuulub selle, selle masinavärgi sisse, see on katest küberneetiline loogika, sa kuulud, kuuluvad masinavärgi sisse, sa lihtsalt töötled seda informatsiooni ei väljastatega, aga sa ei saa sellest ringlusest välja. Ja siia kuuluvad juba sisse need sellised mõtlejad, kes tõepoolest muutsid ka seda 60.-te kultuurifilosoofilist paradigmat šampodriaar näiteks kellel on just nimelt see loogika, et et sa põhimõtteliselt kuulud selliste masinavärk, siis me ei saa enam välja. Et võõrandumine klassikalises mõttes lakkab olemast, sest et inimesed kuuluvad ringlussüsteemidesse, mille probleem inimeste probleem, seega on hoopis hoopis see, et me oleme kõigega tahtis, mitte see, et me oleme üksi. Ja tegelikult see, mis juhtub Valtoni minategelasega samamoodi ta ühel hetkel lavastajat on orgaaniline osa sellest süsteemist. Ja Valtoney ei loo selleks tarbeks, et nagu uut keelt isegi mitte küberneetiliste struktuuride keelt ei kasuta aga ta jaamagi mitte selliste muidugi patriarhi keelt, mis, mis ei olnud veel juurdunud ega Eestis ammugi mitte levinud. Aga näiteks sedasama grandiloo võib kirjutada ümber kana hoopis teises võtmes. Tõesti, tehase struktuuri asemele tuleb selline arvuti moodi struktuur, kuhu inimene kuulub siis. Ja ma pean ütlema veel ühe asja. See tehase keskkond oli mulle noorpõlves lapsepõlves orgaaniliselt vastik. See oli selline. Metalli- ja masinaõli ja selline selline maailm, lõhn ja kogu see atmosfäär, mis mulle oli vastik. Ma ei tundnud ennast üldse seal koduselt. Ma olen ikkagi, olin nii-öelda pehmemate väärtuste inimene. Ja huvitav ongi see, et Walton kõigest hoolimata kirjutas mulle tookord huvitavaks ka selle tööõpetusklassi maailma, mida ma ausalt öeldes ei osanud hinnata pingeda sealt sisse tõi. Mulle tundub, et seesama masina teema või see ka masinat tähendus on meie kultuuris mainisid popkultuuri muutunud, et et kui Valtoni masin on ikkagi midagi, mis välistab sellise loomuliku suhtluse või, või üleüldse mingisugused inimlikud tunded ja, ja suhtluse, siis see masin on ju teinud ka erinevaid muutusi või kuidas me oleme teda näinud praegu, ta on ju selline, et masin on meie sõber, pigem lülitame mootori sisse, mitte et me lülitame mootori välja. Kuigi ma ütlen, et Valtonil on see masina erootika ka siin ikkagi see on üks tähtsaid asju, et isegi kui ta ei saa sellest maailmast aru, siis ta nii-öelda oma noh, ütleme nii-öelda nahapinnaga tunneb seda tahan selles keskkonnas sees, ta kuulub sinna, järelikult ta nagu suhtleb temaga mingisugusel muul tasandil. Minu arust see ongi selle nagu erinevate tasandite mäng selles Valtoni tõeliselt pidi on selge tõrksus sellise masinavärgi kui bürokraatliku süsteemi ja ja selle vastu, mis ei luba sul siis kohtuda näiteks selle sinu fantaasiaid või neid teostada, aga teisest küljest kui sa nii-öelda voolule järele annad, kui sa saad aru, et kõige tähtsam võib-olla ei ole mitte neid inimlikke püüdlusi iga hinna eest neisse klammerduda vaid alluda sellele tehnitsistlikule voolule, siis sa vabaned. Et, et see aspekt on siin täiesti olemas, meenutab. Me jõuame selle kohta, mis sa küsisid, võib-olla tagasi, aga see meenutab mulle natukene ka filosoofinimega paluks pinozac, kellel on põhimõtteliselt ju samamoodi õpetused selle kohta, kus inimene peaks ära tundma oma determineeritud loomuse või seda, et all põhjusega suhetele siis vabaneb selle kaudu. Et kas Valtoni tegelane on kogu aeg piiri peal, et kui ta kui ta on kohe astumas sellesse nii-öelda ise saama osaks neist konveierid, testi kogu sellest süsteemist häkkida? Isegi seal on, võib aimata paari kohta, et äkki ta tõesti isegi vabaneks neil hetkedel lõplikult oma sellest inimlikkusest, mis on ju kõige suurem paine, mis, mis ka eksidentsialistid arvates, muide, mis on juba inimesele koorem kanda, aga mis puutub tehnoloogia erinevaid rolle? No Eesti oli tollel hetkel Nõukogude Liidu osa, kus tervikuna tehnoloogia tähendus oli väga eriline, me olime ikkagi Nõukogude Liidu, ütleme selline kommunistlik mudel oli ultratehnoloogiana ühesõnaga selle hulka kuulus ka uue inimese loomine, mis on iseenesest juba niisugune transhumanistlik tehnoloogiline siht ja paleus. Ja Nõukogude liit oli siiski ka selline süsteem, mis aktiivsed planeeris tulevikku, oli oma väärastunud valdavalt, aga ikkagi mingisugune utoopiline mõtlemine ja tehnoloogia osa sellest mudelist. Tehnoloogiline utoopia oli ka osalt see, mis kumas mulle vastu nendest tehastest ja kogu sellest, kui ma sattusin aeg-ajalt oma elus kuhugi tehasesse või isegi laoruumidesse või kogu sellesse tehnitsistliku keskkonda selle asemel või seal vastuseks pakkus näiteks kirjandus ja kirjanikud tihti hoopis teistsuguseid pilte tehnoloogiast, näiteks. Minu jaoks on eesti keeles ilmunud arhetüüpne tekst on loomulikult lugu aatomikust, mis on tehnoloogia, mis hälvis kõrvale heaks tegema, lapselik lõbusaid asju algas ju sellest, et teadlane eks ole, noh, tegi oma tähtsat tööd ja siis nagu pudenes, eks ole, tükk eraja aatomeid hakkas toimetama ja lapsed suhteliselt tehnoloogiaga nagu hoopis sellised mängulisel viisil samal ajal kui tehnoloogiline reaalsus Nõukogude liidus oli ikkagi see, et tehnoloogia teeb midagi ära, ehitab midagi ümber, rajab uusi, noh, põhimõtteliselt industriaalvallutuste vallutab uusi territooriume looduselt ja nii edasi. Aga muidugi Walton on, on selles oma tehnoloogia käsitluses ilma selliste illusioonideta, mis, mida vahest siis kirjanikud proovisid pakkuda, et tema tehnoloogia on, käsitlus on, on selgem ja ja raamistatum, ta tunneb tehnoloogid ennast ka ainult müüti tehnoloogiast kui võõrand ajast ja kuigi Valtoni poliitiline karjäär on pigem parempoolne, siis tegelikult noh, marksistid ehk siis solistid ja need leiaksid tõesti väga hästi ka ühise keele mitme argumendiga siin, eks ole, ütleme marksistlik loogika on juba see idee sõnade ja mõtete tootmisest, see on juba üksi marksistliku mudeli teatav taastuda. Kui sellest masinast veel edasi rääkida või noh, sellest tehasehoonest sellest tööstusmaastikust, mis selles arva, Valtoni muinasjutt, krundi leidmisest kogu aeg kohal on või noh, ongi selline, ma arvan, et see ongi nagu selline peategelane, kuna seda grandi üles ei leita, siis saad sellest tehasest see peategelane. Et noh, seda võib vaadata muidugi kui, kui sellist tehnitsistliku maailma, aga noh, kindlasti ma arvan, et Valtonil oli ikkagi ka soov toona 76.-le aastal öelda midagi selle ühiskonna, selle ühiskonnakorralduse poliitika aadressil midagi, noh, ja see on tegelikult üsna palju sellist grotesk ja satiiri on siin sees, et, et see ei ole noh, niisugune puhas eksistents, realism. Jaa, ei, muidugi Nõukogude Liit oligi ja Nõukogude Eesti kui selle osa oli loomulikult käsitletav kui samuti teatud masinavärk, et et kui nagu taandus mõnevõrra Eesti avalikkust teadvusest see nii-öelda vallutuse akt ise või okupatsiooniakt ise, siis jäi alles jäid alles just nimelt need masinlikku skeemid, millega Nõukogude liit toimis, kaasa arvatud need tehased, bürokraatlikud struktuurid, kommunikatsioonihäired ja, ja kõik see muu küsimus, mis oli ka muuhulgas kirjanduse ees, ma arvan, tollel ajal üldse sellise kultuurilise ühiskondliku mõtlemise ja see oli küsima kohanemisest. Kas sa lähed sellesse masinavärki tõepoolest kaasa või ei, ütleme Valtoni tegelane siin on, tuleb sellest välja. Kuigi ma ütlen, et mul on väga huvitavad need kohad, need hetked selles raamatus kus peategelane ise mõistab, et kohanemine oleks mõistlikum ja parem, et, et seal on juba oma kohanemise võimalused, mis tal on. Ta. No just just jah, et vahepeal isegi satub nagu hoogu ja hakkab seda masinat või neid töölisi, kes teevad. Õpetaja täiustama masinatest, et ta, ta saab selle nii-öelda Mu kuutrikesena selle osaks ja ta hakkab noh, nii-öelda osalema selles struktuuris see, mida meil praegu palutakse teha, et oled sa näiteks märganud seda, et kohanemine oli ikkagi ajast, näiteks mina tulen, okei, sa oled noorem, aga ikkagi kohanemine oli midagi negatiivset. Meil on muidugi suur kohanemise p Napoloogia näiteks nagu kolme katku vahel, aga, aga üldiselt kohane ja oli Eesti nõukogude kirjanduses Nõukogude aegses eesti kirjanduses midagi, mida põlastatega nüüd kapitalismi ajal räägitakse meile kõigile seda, kui vajaliku kohaneda, kuidas tõeline inimene on võimeline kohanema selles maailmas ja kui teile midagi ei meeldi või te tunnete ennast halvasti, siis te peate ennast muutma mitte süsteemi, vaid ennast. Me peame siis ennast parandama, selle jaoks süsteemiga paremini sobida. Selles mõttes täiesti erinev hoiak nõukogude korrast, mil kohanemine oli näiteks kirjanike ja loovinimeste hulgas tabu, aga mida meil praegu need juhtivad tehnoloogia õpetusedki räägivad? Steve Jobs, noh, ta on ju põhimõtteliselt kohanemisõpetus paremini adapteeruda maailma, tema tehnoloogia on paremini maailma adopteerimisviis. Aga see selleks Et siit su mõttest kinni, haarates Tõnis kahu siis oma raamatu lõpus või kuskilt mingist osast peale, kui tan, kirjutaks sedasama juttu uuesti siis ta peakski nii-öelda selles masinavärki minema seal kuidagi liikuma ilma mingite tõrgeteta või muutumagi osaks sellest masinast või tehaseruumist. Aga aga ongi, et Walton kuulub, ütleme, selle raamatutõuge kuulub teise ajastusse, kus inimesel ja masinal olid distantsinimene ja masin oli erinev, et ma mõtlengi justkui te peaksite. Kui tänapäeval teha, siis, siis, siis võiks näiteks lahendus olla kuidagi nii, et et ta ei saagi välja. Noh, kohtades selle grandiga seal lõpust, eks ole, taastaksime seal looduse päike, ta kirjeldab mitut puhku seda, mis sellest tehasest väljapoole jääb ka, mida ta mäletab, seal inimesed kuivatasid pesu ja sellised argiselt detailid. Ja kui ta täna läheb, on selle kirjutaks, siis, siis selgub, et väljaspoolsust sellest masinavärgist ei ole olemas. Et igas oma liigutuses me oleme selle nii-öelda ennekõike selle masinavärgi osad olgu selle masinavärgi hetke nimi, ma ei tea, mis Facebook või, või mingisugune muu meediavorm, aga me kuulume sellistesse tohututes suhtlusvõrgustikes või kuulume sellesse sisse. Aga tollel hetkel oli jah veel olemas. Vaatan masinat. Ma lähen sinna sisse ja ma väljun sellest, ma proovin teda mõista, aga mis mind tõesti köidab, on see teda haarasse masina erootika kaasa, et ta kuulus sellesse sisse ja ta, et see masin tegi temaga midagi, aga tõsi küll, on selles mõttes nii-öelda natukene, kuidas öelda kergendus, et ta saab sellest masinavärgist välja. Nii et, et kindlasti on siinse kohanemise teema, mis on nõukogude eesti kirjanduses, vilksatab läbi mitut puhku ja ka mittekirjanduselt, olles ajakirjanduses igal pool. Et ega kohanemist ei kiideta. Ja üldiselt selles kirjanduslikku kohane ja oli ikkagi seda oli vaja teha libedalt, nagu Jaan Kross tegi seda. Aga üldiselt kohane oli ikkagi midagi negatiivse märgiga. Ma ei olnud seda teist ega viiendat. Olin mina ise juba sünnist saadik valgetverd eestlane, Põhja-Euroopa lörtsisest lumest ettevaatlikuks tehtud ja soo kailudest pisut uimane. Ilusa lapse keele ja tuha alt Jonjaka ajalooga sündinud ajas ja peres töökate nügijate keskelt, kes elu lihtsustavad pisikeste eesmärkide õnnega. Jumalad polnud ma uskunud, aga mets kummitas mulle vahel oma lihtsalt asi seid saladusi. Nagu kogume sugu, kippusin vahel uljalt bravuuritsema. Samas lõin häbenema ja püüdsin süüvida naba vaatlusesse, milles ta ka õiget asja ei saanud. Üht-teist olin õppinud parasjagu pealiskaudne, haarasin avalgi sõrmetega õhust. Olin poolkogemata saanud haritlaseks, kes tunneb oma rabedust ning on ühtelugu tõstmas puu, aga ei tea, millist puudub traditsioon. Olin enesesse aastate jooksul midagi kogunud, mõnda teadsin, mõnda uskusin, olin vahel kindel oma õigsuses ja missioonis. Tahtsin paika panna mõte või detaili suurde aparaati, mis liikus läbi vaimu ja trügivate elektronide. Oli seda igas töökojas üritanud mina pisike Eesti maarüütel ja kuigi nad mind vahel oma naeruga nahutasid, olin ma õilis ja andsin neile andeks, valmis kaitsma alandatuid ja parandama logisevad. Peale selle tahtsin jutustada tehase suurusest, tema ilust, mõistusest ja asjade arengust hallidel lintidel. See polnud mõeldud lohutuseks niigi õnnelikele inimestele vaid pühaduse kinnituseks oleks mul niigi palju selgust ja küsimusi esitada. Ma ei tahtnud karjuda, mida te teete? Nad vastaksid, teevad mind. Arvo Waltan, see küsimus, mis meil Tõnis kõhuga tekkis, on selline, et mis rolli on mänginud sinu kui kirjaniku elus sinu inseneri elukutse? No ma ei tea, kas sellel on mingi rolli tähendus, aga lihtsalt ma olin sunnitud õppima pärast keskkooli lõpetamist inseneriks ja see mingi elukogemuse ikka, nii et ma olen kirjutanud mitmeid asju oma inseneripraktikast sellest elust, mis siis tööstuses inimesi ümbritsesid. Ja ka seda absurdi, mis seal oli. Aga kas sellist asja, et et see insenerimõtlemine kuidagi aitab luua teksti struktuuri noh, midagi sellist. Ühesõnaga et see insenerikogemus on abiks sellel kirjaniku töös konkreetselt tekstiloomes. Et pigem ma insenerina olin rohkem humanitaarkui kui vastupidi, et ma kirjutades kuidagi juhendusin või lähtusin mingist inseneriloogikast, nagu ma ütlesin, oleksin Nendel sõngetel aastatel tahtnud minna Tartu Ülikooli õppima, aga ma poleks sinna mandaat komisjonist sisse saanud, aga tippis oli siis kõige vabam õhkkond ja polnud eriti valikut. Aga Arvo altan, kas mis asi see masin on või see tehas, ütleme, masin kui selline üldine nimetaja ja, ja mis andis tõuke, seda, seda teksti toona kirjutada, selle raamatu lõpus on ka daatumit, kas oli 73 kuni 79 või midagi sellist? See on kirjutatud ühe kuuga, aprillis 76 aga kas sina ise tead alati, mis sind tõukab seda või teist lugu kirjutama, ei tea, aga ma sinu käest küsinud selge, no ma arvan, et, et ikkagi see tööstuse selline noh, vähene mõttekus, tohutult tähtsaks tegemine ja, ja samas noh, väheefektiivne vähe inimlik, võib-olla oma taustalt. Sest sageli suubub parem osa sellest tööstusest mingisse sõjatööstusesse või kuhugi sellisesse, mida mina igatahes ja ma arvan sina ja kõik teised oma südamest vihkavad. Nii et võiks öelda, et see on üks nendest katsetest, kus, kus ma seda tööstuslikku mehhanismi teatama võõristus, aja põlgusega, isegi võib-olla kujutan teine samasugune on samas üheteistkümnendas köites avaldatud rauakolina etüüdi näiteks Jaan teisigi lugusid. Kuidas kirjutaks selle Arvo Valttani loo tänapäeval, Vahur Afanasjev? Kuidas see lugu siis tänapäeval välja kukuks? See lugu juhtus minuga lõuna pool ekvaatorit kaheksa aastat, neli kuud tagasi olin seal arvatavasti komandeeringus. Nõnda alustab Walton. Kui nüüd tänapäeval uus kirjutaja niiviisi kohta ebamääraselt väljendaks, tunduks sellist üleliia joonislik äkki isegi kunstlik, sest maailm on liiga lahti. Ilmselt peaks midagi konkreetsemat välja mõtlema, ehkki mis siin üldse geograafiast rääkida, mingit kohta pole üldse tarvis. Kuna väga loogiline oleks, et kogu lugu toimuks üldse arvutivõrgus. Võimalik, et grant oleks mingi toode või tootja ja sellenimelisi oleks terve võrk täis kui kapten Granti lasteraamatu e-versioonini. See on küll täitsa kindel, et jutt läheks info ja kommunikatsioonitehnoloogia peale. Mis siis, et tehastes töötab ka praegu kordades rohkem inimesi. Info-kommunikatsioonitehnoloogia on tänapäeval jõudmis kogu värki, veab. Kui Facebook vähemalt on funktsionaalne, kui suhtluskalal siis ängeri pöördmuud mängud on täitsa sama, mis treipingil toorik laastataks lasta ilma toodeta, nagu see valt raamatus oli. Või mis mängud näiteks ajakirjaniku töö, kes vehib veebiuudiseid, millest teised samasugused viitsivad ehk pealkirja lugeda. Ometi nii ajakirjanik kui see, kes loeb, saavad palka, elavad lugejale laega seda jama lugeda, masinavärk töötab, jumalik. Neid töid, mille seos füüsilise maailmaga nõrk on väga palju ja kirjalik, võib neile rahumeeli vindi peale keerata. Inimesed, kelle töö on näiteks turundus, sotsiaalvõrgustikus, palgalised blogijad, sisuhaldussüsteemid, mille uuendamise järel tuleb kõik artiklid otsast peale sisse laduda, lingid uuesti üle käia ja paari kuu pärast tuleb taas uuendas ja kõik algab otsast. Programmeerijad, kes loovad algoritmi, mis automaatselt blogi võidviidib programmeerijad, kes loovad viiruseid ja teised, kes neid tõrjuvad ja lõpuks programmid, mis loovad ise uusi programme nagu Valteri raamatus masinad, mis leid masinaid mis omakorda loovad programme. Raamatu peategelane surfax mööda veebi topiks oma nina igale poole, teda sõimatakse, visataks foorumitest välja, keegi annaks talle puudulike linke. Kust mujalt tänapäeva inimene ikka grandi otsiks kui mitte veebist, see on täitsa selge. Ja ilmselt lõpuks, kui tagumik valus, silmad surfamist vett jooksmas, täielik õudus ja Segadik peas reviks peategelane ennast viimaks arvutist lahti, lihtsalt lülitaks arvuti välja ja näeks järsku, et reaalne füüsiline elu käib edasi. Päike hakkab loojuma, lapsed pilkavad ja leiab oma grandi. Avatud kontoris võib grand sinust nelja meetri kaugusel istuda, aga sina ei tea. Te kuulsite saadet kohustuslik kirjandus. Arvo Valttani raamatust muinasjutt grandi leidmisest rääkis Tõnis kahu ja ka Arvo Walton, kes luges oma tekstist katkendeid uue grandi leidmise peale. Mõtles aga Vahur Afanasjev. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.