Tere, Mart Velsker pere. Nagu juba harjumuseks Nad on, ma loen ühe katkendi sellest raamatust, millest me sinuga rääkima hakkame ette korrida. Ohme, tuhanded tähtsad teod, Rabe rabeleb, aeg lennukitaks, maskeerunud teod hirmus hetkede vaegvaat. Et selline katkend. Ja ma annan sulle selle võimaluse selle raamatu ja lootori ise sisse juhatada. Mart Velsker. Ma valisin siia saatesse Paul-Eerik Rummo raamatu lumevalgus lumepimedus, luulekogu, mis ilmus 66. aastal. No ei saa päris öelda, et ta on eraldi raamat, sest tegemist on loominguga raamatukoguga, kus on ühte köitesse pandud Rummo luulekogu ja siis teisel pool on Enn Vetemaa lumesõda. Niisugune lumine raamat igal juhul hakkan need kaks poolt on küllalt, erinevalt seejuures. Aga mahuliselt noh, kui tänapäeval korralikult iga luuletus omaette lehe peal oleks, siis annaks ta ikkagi korraliku raamatu. Jah, kahtlemata esimene küsimus, võib-olla see, või ma oletan, et miks sa selle valisid ja miks ma selle valisin just ja siin on kindlasti vähemalt kaks poolt, kui mitte rohkem. Esiteks muidugi see, et siin on päris mitu minu jaoks olulist luuletustes mulle mõjusid kuidagi väga häirivalt intensiivselt noh nii umbes 25 aastat tagasi, kui ma esimest korda seda lugesin ja mõjuvad ka nüüd noh, võib-olla mingisugused väiksed rõhud on muutunud, aga, aga mitte oluliselt. Ja siin on tähenduslikke luuletusi ja selle juures ka see kogu tervikuna jätab mingisuguse kogumulje või midagi sellist, mida mida võib-olla üksikus luuletuses ei ole, aga kõiges kokku on on ikka. Nii, et see isiklik puhul on kindlasti tähtis, aga teisalt. Ma arvan, et see valik ei ole väga üllatuslik, et kui siin Tiit Hennoste varem on pakkunud kohustuslikuks kirjanduseks Juhan Smuuli ja ja kes, mida siis seal on väikseid üllatusi ikka, ma arvan, et kui 20. sajandi luulest midagi valida, siis viis kuni 10 luulekogu on sealt üsna ootuspärased, aga aga see Rummo luulekogu võiks nende hulgas olla, see on oluline kogu olnud mitme teisegi inimese jaoks. Ja see kogu kuidagi hakkas väga kiiresti omas ajas ka kehastama, noh ühelt poolt muidugi, Rumma tähenduse kirjanduses, aga teisalt kuidagi esindama ka 60.-te aastate noort luulet üleüldse. Kui 60.-te noorest luulest räägitakse, siis ma arvan, et need pilgud fokusseeruvad just selle selle raamatu juurde ja ma arvan, et siin see oligi mingis mõttes raamat, mis ilmus õigel ajal õiges kohas. Aga, ja mitte ainult juhtumisi vaid Rummo kuidagi oskas seda õiget aega õiget kohta ka väga hästi ära kasutada või, või kõikvõimalikud jooned jooksevad siia. Jah, ma nägin lumevalgust ükskord, kui ma polnud laps ning ei kirja seda valgust ükski langev varjuhaps. Ilma pervest ilma perve läbi päeva, läbi öö, hirmuäratavalt terve päeva läbi öö. Ja ei kirjand lumevalgust ükski langevarju. Habs. Ma nägin seda valgust. Sellest saati olen laps. Silm, mis lumevalgust vahtinud, see saab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud saab lapseks imejaks. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida kui proovindast. Ning kõik rajada viska valim. Kaugemale toovad tas. Minu jaoks oli see väga meeldiv üllatus, et et sa valisid just nimelt luulekogu, sest jah, meil on ühest näidendist räägitud selles saatesarjas, aga peamiselt on nad ikkagi olnud romaanid ja ja see on muidugi hästi tore. Ma ei tea, kas sellisel kuidagi programmiline kaasa valik, et võttagi üks nagu rääkida luulest. Võib-olla natuke oli programmiline, seda saatesarja algusotsa olen kuulanud. Aga teisalt minu enda seisukohalt ei ole see ikka mingi niisugune radik, kaalne, teise otsimine, sest luulega ma olen küllalt palju tegelenud ja võib-olla neid 20. sajandi luulekogusid, tunnen paremini kui romaane. Aga minu meelest ka need praegu kuna meie selle saate kurss on see, et me loeme neid tekste, mis on juba ilmunud tükk aega tagasi või noh, tänapäevast ei ole ühtegi raamatut praegu olnud, aga et me loeme neid uuesti üle ja siis vaatame, kuidas nad täna mõjuvad ja minu jaoks sellise noh, täiesti nagu üllatuslik või et küll oli neid luuletusi enamjaolt lugenud küll volikogust või sellest suurest tellisest Rummo sellest raamatust, aga Hämmastav oli see, et, et ta ikkagi täiesti 100 protsenti ta räägib sinuga ja ta on ikkagi niivõrd hea luule, et ta ongi kohe väga hea on teda lugeda, et, et sind ei sega mitte mingisugune aeg, mis, millest ta on kirjutatud. Jah, ma olen täitsa nõus. See võiks öelda, Ta on mingis mõttes ajatu luulekogu, aga seda selles mõttes ka huvitaval viisil, et sama hästi võiks rääkida siin kuuekümnendatel rikkusest ja konkreetsetest aja ja ruumikoordinaatide, seda ka. Aga see luule on selline, et ta nagu viib ühe astme võrra räägitava kõrgemale või kaugemale sellest vahetust aia kajalisusest. Ja, ja ma arvan, et ka selles mõttes oli õigel ajal ilmunud luulekogu. See oli võib-olla üks varasemaid hetki, see 60.-te keskpaik, kus hakkas saama võimalikuks taas pärast pausi. Selliste ajatute raamatute ilmutamine, niisiis selliste raamatute ilmutamine, mis ei siple nendes aja koordinaatide Sipla tsensuurivõrkudes. Muidugi noh, nii tähelepanelik lugeja leida ka tekstikohti, kus noh, tundub, et et see sõnastus on selline sellepärast, et, et see läbi läheks tsensuurist, aga seal see ei tähendab mööndusi. See ei tähenda seda, et ta tuleks väga vastutsensuurile, seda kindlasti mitte, et ta läheb pigem sellest mööda. Ma isegi mõtlesin selle peale, et et selle raamatu pealkiri Rummo poole pealkiri on lumevalgus lumepimedus ja ja siis Enn Vetemaa poole pealkiri on lumesõda. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et et nojah, et see on 66, kui see on välja tulnud ja et mis ajal noh, arvatavasti paar aastat enne seda need luuletused kirjutatud, et et kas see on nagu orjusse Ovi sulaga-ga seotud, aga ma küll ei suutnud mingit sellist seost sellega leida. Aga, aga võib olla ka midagi, on. No midagi on, aga seda midagit on seal te siit võib olla raske kätte saada ja no kui Rummo luulekogusid kõrvu vaadata siis kaks esimest luulekogu, see lumevalgus lumepimedus on kolmas kaks esimest luulekogu on kindlasti sellised, kust need sulaja märke saad päris hästi kätte ja seal on ka väga tüüpilist sulaja poeetikat, mida on teistegi autorite luules. Siin on ta sellest väljumas, väljunud. Et noh, mingid üksikud jäljed sellest, aga võib olla ka just rikastavad jäljed. Et kui siin niisugust 60.-te algupoole luulele iseloomulikku vallatust tungib sisse siis see annab mingi lisamündi, see, see ei anna nagu mingit niisugust poliitilist lisakihte, aga aga ta annab mingi lisatooni, kuigi see vallatus kindlasti ei ole. Selle luulekogu põhitoon. Millisena sellel hetkel see lumevalgus lumepimedus ja Paul-Eerik Rummo luule välja paistis sellel aastal või sellel ajal üldse et noh, sellest on ikkagi räägitud, et noh, et see oli midagi väga uut ja suur asi Jah, ma arvan, et ta omas ajas Ja miks mitte ka praegu mõjus võib-olla just traditsiooni ja, ja mingi uuenduse väga õnnestunud sulamina. Niisiis, Rummot Ühelt poolt tervitasid klassikalise luulega harjunud autorid. Näiteks üks väike luuletsükkel on siin Kersti Merilaasi-le pühendatud, aga on teada ka, et Kersti Merilaas oli väga sisse võetud sellest raamatust. Ja, ja teisalt on see, see kuuekümnendatel kuuendus siin samuti olemas. Arvata, et nad satuvad nagu vastuollu, nagu nad tihti sellel ajal sattusidki. Aga Rummo variandis minu arust seda ei juhtu ja võib-olla võib-olla on siin midagi iseloomulikumat, näiteks Madis Kõiv on ühes artiklis meenutanud, et see oli aeg, kus kirjandusringkondades kuluaarides pidi tegema selgeid valikuid, et et kas see õige ja kõige suurem luuletaja Betti Alver või on see Artur Alliksaar? Need kaks koos ei saanud eksisteerida jah, aga Rummo puhul eksisteerivad nad päris kindlasti koos ja võiks isegi öelda, et Rummo on enam-vähem samal ajal nii Alliksaare tutvustaja eesti kirjanduses kui ka üks põhilisi, kes Alverit aitab kirjanduspilti tagasi tuua. Nii et tema jaoks on mõlemad olulised ja hiljem ta on kuidagi justalverite Alliksaart mõlemat ka eesti luulest eriliselt rõhutanud. Neid tausta autorid on kindlasti ka teisi, aga aga need kindlasti nii et, et need pooled jooksevad nagu kokku. Muidugi noh, kui vaadata tsükleid erinevaid tekste, siis, Aru küll, et, et see pool on klassikalisem või võtame näiteks selle väikse tsükli väikese linna kohvikumuusikat, seal tuleb eksperimenti rohkem siis. Aga, aga see on, minu arust ei teki seda konflikti nende poolte vahel. Ja selles suhtes, kui vaadata seda, seda kirjapilti, sellel kogul, siis on hästi nagu kirju, et kuidas need luuletused lehe peal paiknevad, et seal nagu sellist ühtset liini nagu justkui polegi või et et hästi palju erinevat kirjutamislaadi. Ja ja noh, siin on alanud ka juba Rummalse kursiivkirjaga mäng, antud juhul miljandaga näiteks ristimänge kasutab nii et teksti visuaalne pool mängib kindlasti ka kaasa, aga ta hakkab veel rohkem mängima pärast selle raamatu ilmumist. Rumal on õigupoolest kaks niisugust väga legendaarset luulekogu lumevalgus, lumepimedus ja järgmine oli saatja aadress, mis jäi tükiks ajaks käsikirja, aga mis vahetult pärast seda lumevalgus lumepimedus kirjutatud. Ja see saatja aadress on märksa eksperimentaalse, palju selgemalt juba selle vana traditsiooniga katkestab sidemeid ja seal muutub ka see visuaalne pilt veel tähtsamaks. Ruma on muretsenud ka hiljem selle pärast just et kuidas need tekstid paberil välja lähevad, alati see trükitehniline võimalus ei ole ka talle nagu järgi tulnud või ei ole kõike võimaldanud, aga aga see on oluline küll, jah. Olla maastik suurejooneline voortel kuuseladvus, kobrutamas, käbimaastik, lumevalge tuulejälje sooneline olla maastikküllase maastik, mida läbib jõgi. Samasid jääb laste Summi, kandes Karus selgitavaid üle meeliquina. Samas tammi hangest roheliselt langedes lausvee seelikutena veelinikuina. Olla maastik, millel vana villaveski pisitasa pöörab võlli ise tasa, vappub igavesest ajast igavesti. Maastik nälginud varestele kisendada maastik, Undi Ein maastik, päikseeelne maastik, keerutada karusselli, võlli, kanda tähetorni, kanda klaasiat võlvi, olla maastik, olla maastik suurem, meelneb pisi linnamuuseumi seinale lamades kiirgav maastik ümber tuhmunud raami randid, mündid, kondid leegivad, vitriini lavades. Haigutavad lontis ekssandid olla, olles teades, et ei leita eales sõna sulle nimeks teades, et ei saagi seda leida eales. Olla maastik, lumevalgust heita, olla maastik, hoida tuisujärgset rahu. Kuni keegi, kellele ei mahu rindu, tema süda tuiskab üle toa täidab lõuendisse noa. Jätkame juttu Martvelskriga, Paul-Eerik Rummo luulekogust lumevalgus lumepimedus kui tulla selle lume juurde tagasi, et, et hästi paljud tekstid räägivad või noh, igatahes on mainitud kas lund või või talve või külmuv, et mis asi see lumi siin selles kogus on. No kindlasti on ta esiteks väga konkreetne lumi, lumi, mis sajab, mida ta vahetult reflekteerib aga samas ta kahtlemata tõuseb see Lumiga mingiks sümboliks. Ja ka see lumevalgus ja Lumepimedus niisugusteks sümboliteks, mis kuidagi just nimelt Rummo nimega edaspidi seostuma hakkavadki, ei saa öelda, et need on tema leiutatud liitsõnad, aga aga need nüüd nagu oleks juba tema sõnad, et kui me ütleme lumevalgus, siis noh, ma ei usu, et kõik mõtlevad Rummol, aga aga kes on teda vähegi lugenud, need ilmselt mõtlevad. No seda sümbolit lahti muukida ühemõtteliselt ei ole, ei ole kerge või? See ei olegi ilmselt ühese ollegooriana siin mõeldud. Aga mingi kindlasti mingisuguse eksistentsiaalse tausta ja raami ta kõikidele tekstidele on annab, et lumega. Me võime seostada ju erinevaid tähendusi, see lumevalgus. Ühtepidi noh, kahtlemata on mingisugune helge elamus, et see valguselamus on siin tähtis. Aga see valguse elamus võib siis nii intensiivseks minna, et ta muutub Lumepimedus, eks. Ja kui taga on helge elamus, siis see lumi tihti seostub surmaga on on ka kuidagi paratamatu. Ja see surma kohalolu on siin noh, Rumo jaoks muidugi isiklikult ka kindlasti tähtis olnud, sest. Aga see kokku juba algab emale. Kirjutas just nimelt, et seal esimene tsükkel on luulet tema ema mälestuseks. Paul-Eerik Rummo ema hukkus autoõnnetuses ja see on kindlasti siia siia jälje jätnud. Aga lugeja jaoks siin ja praegu on kindlasti teisi seoseid, mis samamoodi tähtsad. Aga kui palju seda kogu on noh, mingisuguse poliitika või tollase sotsiaalsete, mingite olude või, või noh, selliste asjadega poliitikaga ikkagi seostatud ja kui palju te nagunii-öelda loodusluule või kui palju see on lihtsalt selline poeet kui poeet, kes kirjutab oma luuletusi. No poliitikaga otsapidi ta selles mõttes kindlasti seostub, et siin on vähemalt ühe tsükli jagu, see on siis selles raamatus tsükkel pööriööma, on niisugust noh, võiks öelda rahvuslikku luulet või kahtlemata Eesti teemaga seotud luulet, aga, aga seda Eesti teemat on ka mujal ainult seal tsüklis. Samas võrreldes näiteks saatja aadressiga, mis on 60.-te 70.-te vahetusel kirjutatud ei ole sellist aktiivset poliitilise sekkumise hoiakut või, või, või siis nii-öelda seisukohavõtt. Ühtepidi see seisukohaga nii väga kerge ei olnudki antud ajas, kus ikkagi tsensuur valvas, aga teisalt ma arvan, et, et sellel hetkel see see seisukoha võtma ei ole ka nagu peamine või kui siin on mingi seisukohavõtt, siis minu arust on tähenduslik seegi. Ta selles raamatus korduvalt nagu puudutab rahvuslikke müüte ja võiks öelda ka tegeleb nendega kuidagi müüdi kriitiliselt, et kirjutab võib-olla kõige tuntuma luuletuse Juhan Liivist üldse, mis on kirjutatud. Samas nagu vaidleks nende liivi käsitlustega või tõrjuks seda suur suurt müüti Liivi juures. Ja, ja see tekitab niisuguse ambivalentse olukorrad pidi ta nagu nagu tahab müüte eemale tõrjuda või nii-öelda ümber mängida, aga teistpidi ta kahtlemata kinnitab mingeid müüte. Kinnitab võib-olla eriti seda kohalolu sellel maal ja ja nendes oludes, kuhu ta on sattunud. Ma ise olen jah, selles 10 aasta taguses artiklis vaadanud näit ruumi kujundit Rummo luules ja ja siis eriti seda, kuidas kukkumine avaldub või ei avaldu. Ja noh, nii väga laias laastus võiks öelda, et rummu alustab suurte avastusretkede ka aga seejuures niisugune koju tagasipöördumine jääb juurde tähtsaks või see kodu on üks kinnispuhul. Ja hiljem saadi aadressi aegu tuletades põgenemisluule, samal ajal tulevad ju ka Viimse reliikvia laulud põgenema, palun, mis. Aga seal vahepeal oleks ta nagu kohal mingis mõttes saatuslikult, võib-olla on see ka raske kohalolek mingis mõttes. Aga, aga ta ta on kohale jõudnud ja noh, muidugi siis on tekkinud konfliktid nii-öelda ametliku liikumissuunaga näiteks siin on luuletus ringrajalt kõrvale, kus ta nagu deklareerib lausa, et ta ei mängi mingisuguseid niisuguseid üldkehtivaid mänge ja jess seda suurt kiirust kaasa, mis ringrajal on. Aga no see muutub jälle, et see on üks hetk, kus ta, kus ta on nagu kohale jõudnud. Aga noh, lõppkokkuvõttes ikka Rummo enda sõnadega öelda, et siin jääb kogu aeg midagi tabamata ja midagi tõlgendusliku Žanna panemata. Selles luuletuses, jah, ma nägin lumevalgust, on read. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida, kui proovinud Ast, nii et võib-olla võiks ka näid sõnu kasutada Rummo luule kirjeldamisel. Enne veel, kui küll mulle haagitakse vedur külge, mulle haagitakse Sõdur tagumises vagunis Palaine kannerruu tagumises. Tagumise vaguni tagumisest aknast ma viskan oma vedru välja. Läbi, norskan ja hingan kopsu on terved, kui siingi tuud kindad läbi norskab ja päev läbi hingan kopsukonserve võdindituudindaat tagumise vaguni tagumisest aknast Aviskanuva vedu Ruubel ja laabu truu ruut kui hääli peege ja nõtke kui puuna hääli. Mürnale viskan oma hiilgava vedru. 5000 Saarandid. Karu nuud õudu. On puudu 5000 sajandeid varunud jõudu Bay seal pill. So udu. Tagumise vaguni tagumisest aknast Alisson oma vedru välja. Ma viskan oma Aga milline see Paul-Eerik Rummo luuletaja positsioon tollal oli, tuli meelde üks. Võib-olla oli see Desbises kirjutatud Mati Undi mingisugune jutt, kus ta rääkis, et nad tegid ühte luulekava kus olid näitlejad ja, ja Paul-Eerik Rummo ise ka luges ja Ta lugeski palju paremini kui need näitlejad. Ma arvan, et seda üle praegu lihtsalt tuli meelde see, kuidas hunt kirjutas sellest. Aga et nad, see, et ta oli enda luuletust väga hea esitaja või noh, et, et see oli nagu kindlasti nagu hästi oluline mingite luuletuste puhul, isegi selles kogus on tunda sees, et et nad on nagu justkui ettelugemiseks. Jah jah, ka see külg on olemas ja mul tuleb meelde üks Aare Pilve töö, mis on kümmekond aastat, aga siis sirbis ilmunud kus ta alustabki arutlust sellest, et, et kuidas Paul-Eerik Rummo hääle kaudu ta selle luuleni on jõudnud ja noh, kui ma ise hakkan tagasi mõtlema. On tõenäoline küll, et, et ka minu jaoks oli enne kohal Rumo hääl ja siis hakkasid need kirjutatud paberil tekstid minuni jõudma kas paberil või mingil mingil muul moel kirjutatud sedasama Patty aadressi, ma kunagi lugesin fotonegatiivilt fotoräägi sellest, kus sa said sellised. Ma arvan, et ma olin siis keskkooli jõudnud ja siis mu onu, kes on fotograaf, nägi, et sellest poisist nagu võib veel asja saada ja loeb ka luuletusi ja siis tal oli oma arhiivis ilmselt ta enda ümber pildistatud. Luulekogusse paberversioon seitsmekümnendatel nii-öelda enne minu lugema hakkamist ringles ja seda levitati aga kaheksakümnendatel, noh, võib-olla see ringlemine enam nii aktiivne ei olnud, üksikud tekstid olid juba ka ilmunud trükis, mitte kõikjal. Ja siis ma lasin aparaadiga selle negatiivi endale põrandale, tegin toa pimedaks, siis lugesin seda seda kirja, mida ma põrandalt nägin. See kõlab küll nagu tõeliselt hästi või see kõlab ka nagu selles suhtes uskumatult, et et noh, ma saan aru, et see, meie tänase kontekst on totaalselt muutunud ja ma arvan, et keegi enam ei loe niimoodi neid tekste, et laseks grafoprojektoriga kuhugi põrandale ja see on nagu mingi organisatsiooni kuulumise asi või noh, midagi sellist salajast, aga aga samas on selles nagu midagigi hästi võimast või et et see ikkagi näitab ka seda, et noh, sellel ajal oli see ikkagi nagu hästi vajalik see, need tekstid või selline nagu noh kuigi ma ise mõtlen nagu seda, et näiteks saatja aadress mind niimoodi küll ei puuduta kui, kui näiteks need tekstid, mis siin lumevalguses lumepimeduses Jah, praegu ma võin ilmselt sedasama kinnitada, kuigi on võimalik asja rääkida ka nii, et saatja aadress kirjanduslooliselt võib-olla murrangulisem ja juhatab sisse mingi uue ajajärgu ja see lumevalgus lumepimedus pigem nagu võtaks olemasolevat kokku, tooks sinna sisse uusi jooni, aga on neid vanu jooni tühistamata. Ma arvan, et nendel varastel lugemistel kindlasti saatja aadressi puhul võlus, et igasugused poliitilised asjad. Et kui ikka keegi luuletab jämejala haiglas viibivast haigest ja, ja siis nendest ekstramuraalsetest või müürivälistest haigetest seal ümber. Et see On kindlasti on väga põnev luulena, kui sellisena mulle endale jõuab, võib-olla lumevalgus lumepimedus ka nagu paremini pärale ja natuke poolalise Rummo asendi küsimus selles oma aja luules. Kindlasti oli tal keskne täiesti keskne asend, et temas hakati ikkagi nägema seda 60.-te põlvkonna kandjat Juht luuletajat, et tema kõrvale ilmus küll ka Jaan Kaplinski näiteks luulekoguga tolmust ja värvidest, mis 67 ilmus. Aga kindlasti oli ta selle noore luule kehastaja kuidagi mitmel moel ja ta hiljem on sellest korduvalt rääkinud. Ühe 199. aasta ettekandes, mis aasta hiljem on ka trükis ilmunud on ta öelnud järgmist. Väike tsitaat, see roll, mis mulle hirmus varases nooruses osaks sai, on mulle olnud omajagu koormav ja oli eriti siis koormab. Nii et see lumevalgus lumepimedus võib-olla kinnistas just selle Rummo kui kõige kõige tähtsama luuletaja rolli, aga see, see roll hakkas kohe teda koormama ahistama piirama. Siis ta edaspidi ilmselgelt püüab sellest rollist kuidagi välja rabeleda. Et kas siis õnnestunult või kuidas. Aga selle rolliga tekib ka mingi konflikt. No muidugi selle rolli niisugune väline külg muutub, et siin raamatu kaanel on ikka viisakas noormees lipsuga ka väga mõni aasta hiljem, kui tuleb Tuhkatriinumäng välja Vanemuises siis on ta juba pikkade juustega selline 60.-te noormees, niiet et, et see, see väline külg muutub jah, aga see, see, et Rummo on omas ajas kõige tähtsam noor luuletaja seal nagu peaaegu vaieldamatud Sa ütlesid, et hakkas tuli nagu sellest nagu välja või muutis seda enda olekut, aga mida sa mõtled selle, sa mõtled mingit teksti kirjutamist või? Ka seda ja mina ei oska päriselt seletada seda, miks Rummo luuletamise järele diskuigi ta ise on sellest mõnel puhul rääkinud, aga midagi seletamatut on seal ikka nii et mingis mõttes seitsmekümnendatel tuleb hetk, kus ta lausa astub või tahab vastuda, sellest luuletaja rollist välja ei kirjutanud. Tõlgib, tegeleb kirjandusega. Aga ka muud asjad, ma nagu ei oska ka kommenteerida seda Rummo praegust poliitiku rolli. Aga, aga need nagu oleks ikkagi kaks erinevat maailma sellest hoolimata, et Rumma aeg-ajalt ütleb, et et kõik kuulub kõigega. Kui aga aga ta nagu ikka, lülitab ennast ühest maailmast teise ümber. Aga minu arust on tähelepanuväärne, on see, et see luulemaailm ei ole tema jaoks ikkagi kunagi päris kadunud. Et kui ta teeb luuletamisest pausi, siis varsti tulevad mingid uued luuletust jälle, neid tuleb tunduvalt vähem. Aga neilt tuleb noh, mingite väikeste vaheaegade järel ikkagi pidevalt noh, selline punkt, tiirne pidevus. Ja näiteks arvustaja on Rummo tegutsenud enam-vähem järjekindlalt 60.-test kuni kuni nüüd kaasajani välja ja isegi nendel aegadel, kus ta minister on olnud. Et see kirjandus ei ole tema jaoks ära kadunud. Aga mis on see kõige olulisem asi, mis ta enda tekstidega praegusesse kirjandusse on toonud või, või kui sa mõtled selle peale, et nagu noh, kirjanikuna ikkagi mingid järgijad või mitte nagu ma ei võta nagu mingeid otseseid, vaid võib-olla ka neid, aga aga ikkagi, et kas tänapäeval luulest võib leida midagi Rummaliku või kasvõi sellest kogust? Ma arvan, et ikka võib leida muidugi see praeguse aja kirjutame, siis on noh, nii-öelda väliselt muutunud võrreldes lumevalguse lumepimedusega, siin on rangemal vormis luulet, siin on vabavärsse, aga ikkagi see niisugune klassikalise vormi kohalolu annab endast tunda aastal 2012. Peaaegu iga teine ei no mis iga teine suurem osa luuletajaid kirjutab vabavärssi. Ja siis, kui näiteks keegi tuleb riimitud luulega kuskil välja, siis see tekitab elavat tähelepanu juba oi, mis ta teeb. Nii et, et me ei tunne võib-olla selle välise vormi muutumise tõttu nii hästi seda asja ära, aga mingisugused hoiakud kindlasti elavad edasi ja elavad mitmel moel. Näiteks me võime ju üles noppida mingeid autoreid, kes on Rummo tähtsust enda jaoks tunnistanud näiteks siis Aare pilv. Või siis teisalt mõned luuletajad, kelle puhul võib-olla ei olegi tegemist sellega, et et nad nagu oleks rummu juures väga õppimas käinud ka, kelle luuletused hakkavad kuidagi üllatavad, et hästi kokku kõlama näiteks mulle tundub Rummo enda jaoks ma ei tea, kas FPS-i jaoks aga Rummo enda jaoks effessi luulest midagi tundis sellist ära, mis, mis ta ise on kunagi teinud. No võib-olla rohkem juba sellist lumevalgusejärgset kirjutamisviisi, aga, aga midagi midagi küll, Rummo arvustas ESSi viimast koguga. Noh, minu meelest sellise tooniga, et lagu tunneks tunneks ära midagi, mis, mida ta ise on kogenud varem. Aga Mart Velsker, kas sa kindlasti olete tollast retseptsiooni ja neid arvustusi lugenud, et mida, mida toonane retseptsioon selle kogu kohta ütles? See retseptsioon oli väga soosiv, tervitas seda kogum mitmes mõttes. Ja noh, muidugi, Enn Vetemaa siin selles köites satub nagu selles mõttes halba asendisse, et et see, see Rumo kindlasti hakkab teda retseptsioonis varjutama, et iseenesest päris lõbus luulekogu on ka see wet, temal täitsa mõnus. Aga, ja aga noh, räägitakse rummust, rummust, rummust. Ja noh, muidugi on sealt 60.-te retseptsioonist ka mingisugused lendsõnad või fraasid käiku läinud, mul ei ole täpset tsitaati meeles, aga aga Kersti Merilaas võrdles ruma tollast luulet katedraali. Või noh, see on nagu suur katedraal ja noh, seal on ka see vertikaalne mõõde oluline. Ja siis muidugi Merilaasi jaoks hiljem noh, see, mis juhtus, saatja, aadressis see siis nagu oleks katedraali kokkuvarisemine päris karm jah? Jah, et, et midagi väga ilusat ja võimast on Rummo kirja pannud ja siis nagu ta tühistaks sellega. Ja mingisugune selline iseenese tühistamise asi või mäng seal torkab silma näiteks ruma puhul luules paralleelselt Rummoga, võib-olla samal ajal Mati Undi proosas on ka see, et iga iga raamat peab olema kuidagi teistmoodi. Aga hundil see pidevus on pikem ja seal on seda enese tühistamist võib-olla paremini jälgida. Võib-olla noh, eks seegi ole nagu enesetühistamine, kui sa ühel hetkel ei kirjutanud luuletusi. Jah, jah, see on kindlasti ma arvan, enese tühistamine, et ma olen nüüd sellest rollist välja astunud, et võtke mind kuidagi teistmoodi, ainult et kuidasmoodi ei tea Ma ei ole aga keegi seda ei tea. Milline. Hoole aga keegi seda ei tea. Raske vananeda. Laske vaneid. Myllylä. Milline? Paul-Eerik Rummo, mis aeg või olek oli meeleolu, see õli meelde neid lumevalgus lumepimedus tekste kirjutasid. Robot peaks kusagil kirjas olema, mingisugune osa neist on, on kirjutatud siis, kui ma olin armeeteenistuses ja, ja sõrmeteenistus kulges mul Königsbergis Kaliningradis. Ja, ja see langes siis muuhulgas sellele ajale, mis nendes luuletustes ka mõnes päris konkreetselt kajastub, kus, kus Tartus oli ülikooli peahoone põleng ja veel mõned sellised asjad toimusid Eestis, mille, mis kuidagi erutasid väga eriti eemalt eemal olles, muutsid meeleolu päris oluliselt. Aga mingi osa neist on kirjutatud ka ka ka enne enne sõjaväkke minekut. Kas te sellega olete nõus või olete te selle peale teadlikult mõelnud, et et kogud on üsna erinevad või noh, näiteks saatjat Address on stiili poolest hoopis midagi muud, et kas see on olnud selline teadlik kirjutamise juures selline mingi otsus või, või, või kuidas need asjad on tekkinud niimoodi. Lühidalt kokku võtta raskevõitu, aga aga ma olen enam-vähem alati tulnud seda, et et üks või noh, korduvalt tulnud seda, et üks või teine lähenemisnurk või või ka jah, kas või stiili valik või et ta ammendab ennast ära. Ja ei ole mõtet sama tee peal jätkuvalt püsida, et siis vahepeal parem vait olla, veoks mingite muude asjadega tegeleda ja siis, kui kui tuleb umbes tunne ja teadmine peale, mis, mis uusi teistmoodi võiks olla, siis hakata uuesti otsast pihta. Alati mõnuga tsiteerin Paavo Aaviku, kes ütles mulle selline mõnekski suhteliseks autoriteediks olnud tema üht ütlemist. Ta alustas suusatamisega varakult ja noorelt oli siis selle tolleaegse 5950.-te aastate soome luuleuuenduse selline käilakuju noorest peast ja siis paari-kolmeluuleks kogu järel, kui nii-öelda pantis way paiknema jäi siis küsiti, et et miks siis nii. Ja Aaviku ütles, et, et mul pole enam mõtet oma luuletusi kirjutada, et niikuinii kõik kirjutavad, minu luuletusi. Sarnanes nagu see tunne, et, et kui, kui, kui see lähenemisnurk, mida sa oled, oled spontaanselt stiihiliselt esindanud. Et kui ta esitaks enda jaoks nagu enda jaoks ennast ära ammendab. Ja teiseks, kui tal hakkab tekkima liiga palju selliseid epikoormus on natuke liiga, liiga ränk sõna, aga aga kui ta muutub sellise triviaalsus süsteemi osaks või noh, siis, siis pole enam endale mingit huvi sellega sellega tegeleda. Aga kas see on ka põhjus, miks te ühel hetkel täielikult luuletuste kirjutamisest loobusite või mis te praegu ei kirjuta? Noh, vahel natuke kirjutan ka, aga aga noh jah, võib olla küll. Ah luule kui niisugune, mingis mõttes võib öelda, et ta on ennast minu teadvuse jaoks nagu ammendanud või ma ei, ei ei tunne enam väga sellist spontaanset tahtmist sellega tegeleda. Ja, ja kui siis siis ka pigem sellise nurga alt püüaks siis nagu välja mõelda või, või leiutada, avastada mingisugust hoopis teistsugust lähenemisnurka ja mõni aasta tagasi ma proovisin ja see on kah praegu internetis saadaval noh, algatada sellist, mitte esimesena krundid lihtsalt varem teinud algatada, oodata sellist veebiluulet, kus kus saab liikuda, liike pidi ühes suurets ühes fiksist teise ja nii edasi. Nii et ma arvan, et, et see võiks olla üks d mis võiks olla päris huvitav ja võiks vastata nagu siis praegustele informatsiooni levik ja tehnoloogia võimalustele ja sellega, et mismoodi leiategi sa saad nagu luulet, musta luuletust, luuleteksti muut muuta nagu mingis mõttes ruumides armaks. Et see võib-olla oleks vähem nukk. Kalju Kruusa, ma palusin sul kirjutada ühe luuletuse ja palusin seal kirjutada, mõeldes Paul-Eerik Rummo-le lumevalgusest lumepimedusest. Ja nüüd sa tegid seda ja kuidas oli kirjutada lumevalgusest ja lumepimedusest? See oli päris proovile panev ja huvitav ülesanne. Ma võtsin lumevalguse lumepimeduse raamatu uuesti kätte, lugesin kõigepealt ma vaatasin, et et see on küll kirjutatud 60.-te, ütleme algupoolel aga esimese asjana torkas üldse silma see, et see 60.-te aja vaim seal sees mulle. Ma ei tea, ma ei ole kuuekümnendatel elanud, aga ma nagu ei, ei näinudki, et mis see kuuekümnendad seal üldse on. Et see tundus olema selline sisuliselt igal ajastul kirjutada võidab luuletus luulekogu ja kõik need luuletused. Siis ma proovisin nagu, mõtlesin, et nojah, et, et ma ise ka ilmselt ei kirjuta midagi väga nullindatel või, või, või sajandi teise kümnendi laadi noh, väga niimoodi aja aja ajavaimuga kaasas käivat, et okei, et ma lihtsalt kirjutan. Et vaatame, mis tuleb ja siis ma kirjutasin kirjutasin, kirjutasin ja siis nagu tundus, et seda Paul-Eerik Rummo lumevalgus lumepimedust nagu ei ole nagu üldse nagu mu kirjutistes kuskilt paista. Ja mõtlesin, et oi, et see on ikka vale tee. Siis ma mõtlesin, et lähen teise nurga alt, et noh, luuletust puhul on, eksju luuletuste sisuga samavõrra oluline luuletuste vorm ja stiil. Ma mõtlesin, et noh, et ma siis teen ühendused, ma proovin jäljendada, matkida Paul-Eerik Rummo neid rütme ja isegi riime ja niimoodi see oli nagu seal luulekogus suhteliselt ühtlane ja see niimoodi, kui seda niimoodi lugeda, lugeda, siis ta nagu hakkas lõpuks nagu sees kumisema niimoodi, et ma võin niimoodi kirjutada. See oli jälle teistmoodi, täiesti võimatu ülesanne. Umbes nagu, kui Permenaar proovis kirjutatud, ongi hotet Varrese ühes novellis. Et sa võtad selle vormi, mis on nagu oma aja, ütleme selline kuidagi kõrgstiilne ja selline väga kirjanduslik ja väga tõsiseltvõetav ja tõsiselt kõlav. Ja siis proovid seda hakata praegu niimoodi kirjutama ja mul nagu igav nagu iga sõna iga iga värske, paraku kiskus asi nagu niukseks lollitamiseks punnitamiseks kätte, et nagu nagu teistmoodi, väga raske, aga siiski maa nagu pidasin vastu ja ja nagu kutsusin ennast pidevalt korrale ja ma siis tekitasin tõesti mingisuguse teksti mis ei ole kindlasti suvaline Kalju Kruusa tekst ja mis mõneti meenutab ehk Paul-Eerik Rummo, ma võtsin, kirjutasin, kogunud nimiluuletuse põhjal. Jah, ma nägin lumevalgust, võtsin selle nagu eeskujuks vormilises mõttes natuke ka sisulises ja siis nagu midagi, ma tekitasin. Jah, ma nägin lumevalgust juba, kui ma olin laps. Kannatasin lume külmust juba, kui ma olin laps. Eiti oli lumi külmust, kuid ei paistnud sedasi. Pidasin siis lumevalgust lumivalgeks edasi. Aga ükskord õhtul Loitis punast karva lumevaip ning öö hakul äkki koitis, et on ekslik olnud taip? Jah, lund suhu pistes, selgus, et ta soojalt sulab suus. Lumepimeduse pelgus peitub oma lihasluus. Jah, ja seda lumevalgust suudan keeles ütelda. Kuna jah, see lumevalgus on mul meeles mõtelda. Te kuulsite saadet kohustuslik kirjandus. Tänases saates rääkis Paul-Eerik Rummo luulekogusid Lumevalgus Lumepimedus Mart Velsker, Paul-Eerik Rummo ise ning luuletuse lumevalguse lumepimeduse teemadel kirjutas Kalju Kruusa. Paul-Eerik Rummo luule kõlas aga Indrek sammuli Nick Mikiveri ja Tõnu Tepandi esituses. Tänase saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni. Filmige mulle paadituur, et kui külge mulle paadi Tartu aguliväljamees tagumises vagunis Adrianna vees kaevandajaid. Tagumise tagumise staar valis Karola. Ja alanud. Voorust ka ja kavad OP terved pulti, kindad nurka ja ka terved, kuid lingi tootitaad. Tagumise vaguni tagumisest aknast ma viskan oma u ja. Rajaga päewoor. Kaagi taas pää noor tagumides Paabul ees. Tagumise vaguni tagumises naas valis oma käel ja oma pruuni ja.