Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kas kirjandus võib-olla kohustuslik? No parem siiski mitte, ta võiks olla vaba ja võimalik, aga Aare pilv on välja valinud raamatu, mis oli omas ajas kohustuslik. Head kuulamist. Tere, Orevil, tere. Ma loeks alustuseks ühe katkendi ette sellest raamatust. Millest me kohe rääkima hakkame? Peebuti pere väravas viskus kihutajale vastu hall koeranäss, kes armastas hobustele ninna karata. Koer üritas tänagi seda kunsttükki, kuid sõiduhoog oli nii äge, et ta hüppel hobuse ninast maha jäi. Täku ette visatud jalast hea hoobi sai. Kiljuva Kerena Takkijatesse lendas rajakas, kirus logina peremees ning Sangutas hõbelaigulist täku heina tunnisemalt jooksma. Berkele karjub nagu lapsepunn, märkist noor peremees, tagaistmel. Ühed, riisud kõik koera või lapsepõnnid, kes neid teele ajab vahtiku väravas, kui inimesed sõidavad. Ühesõnaga selline Marko, see on näide sellest tekstist, ma jätan selle au sulle, Tore Pill, juhatada sisse, mis tekst, see on, Rudolf Sirge, maa ja rahvas. Aga see on väga huvitav, et sa sellise sellise teksti valisid. Ta jääb kuhugi nagu vahepeale raamatuvõtluse Rudolf Sirge, enda olek ka nagu kirjanduses. Et miks sina nagu selle teksti Vodisid, miks ma valisin? Noh, ma püüdsin nagu mõelda, sellele saate pealkirjale kohustuslik kirjandus. Olen aru saanud, et seni on siin räägitud nagu sellistest asjadest, mis nende esinejate arvates võiks olla noh, nii-öelda kohustuslik kirjandus. Ma ei saa nagu öelda, et ma nüüd kõigil nagu soovitaksin seda lugeda. Ta on kuidagi nagu noh mingi minu arvamus, et kui te midagi eesti kirjandusest loete, siis lugege kindlasti seda, et seda ma öelda ei saa. Aga kirjanduslooliselt on see küll üks oluline Raamat, kui tahta rääkida nõukogude aegsest kirjandusest, sest seal oli ta selline üsna kesksel kohal ja selles mõttes Ta oligi otseses mõttes kohustuslik kirjandus, ta oli nõukogude ajal, ma tean, et mis ajast aga seitsmekümnendatel juba kindlasti oli ta keskkooli kohustuslik kirjandus oli ütleme siis sellise Nõukogude Eesti proosa üks teoseid kõrvuti näiteks Aadu Hindi tuulise rannaga. Et sellepärast ma olen selle raamatuga lihtsalt viimasel ajal tegelenud teatavatel kirjandusteaduse tööalastel põhjustel. Sellepärast ma valisin, aga see on muidugi noh, kuna see meie saate kurss on see, et, et me vaatame seda aega või seda konteksti, kus see raamat on kirjutatud uuesti üle, loeme seda raamatut nii-öelda uuesti üle. Siis mulle tundub, et et selle raamatu, selle maa ja rahva puhul on see kontekst võib-olla isegi kõige huvitavam masin, et kuhu ta nagu asetub ja, ja tegelikult ka see aeg, millest ta räägib ja mis ajal ta ise kirjutatud on. Et, et siin alguses täpselt ei saa nagu aru, et mis, mis aeg on taluelu maal tuleb välja vaikselt see, et on just äsja on nõukogude võim tekkinud ja siis ikkagi ongi 40. aasta 10. aasta romaani lõpeb tegelikult 41. aasta sügistalvel või talvel, siis kui Saksa võim on juba tulnud. Et jah, ta kujutab siis seda keerulist perioodi maal külas ja noh, kui sellest kontekstist rääkida, siis, siis omal ajal oli ta oli ta selline noh, kuidas ma ütlen, murdeline teos. Et ma olen kuigivõrd püüdnud ka lugeda seda tolleaegsed retseptsiooni. Et kas sellest teosest võib-olla võib lugeda sellist Eesti kodumaise kirjanduse väljamurdmist mingitest sellistest päris stalinistlik Est või sellist väga-väga dogmaatilistest piirangutest noh, sellise aasta 56 eks sulama oli juba pisut nagu just hakkamas või just pihta hakanud ja siis toimusid näiteks sellised arutelud selle teose üle, et keskne selline kirjandus, teoreetiline mõiste tollal oli sotsialistlik realism ja siis räägiti, et vot nüüd see meie seda ei pruugi nüüd võtta nagu puhta kullana, sellepärast et see on omaette keeruline teema, et mis, mis sõnu ja mis nagu taktikaga, mis mõisteid kasutati tollel ajal. Aga põhimõtteliselt, et vaat nüüd on meil pärale jõudnud tõeline sotsialistlik realism mis on ikkagi Karealism jäädes ometigi sotsialistlikuks, et me oleme nüüd üle saanud sellest nagu konfliktituse teooriast, see oli omal ajal selline oluline mõiste konfliktid, mis tähendab, see tähendas tähendakski seda, et seda stalinistliku kirjanduse nagu kalduvust näidata asju konfliktituna või selles mõttes, et et mitte näidata seda elu sellist keerulisust ja nüansikust, vaid nagu väga selgete selliste konflikt, mingi keskne konflikt oli seal loomulikult olnud halvad aga, aga ütleme, et seal heade hulgas nende omavahel ei ole nagu mingeid nagu lahkarvamusi ja nii edasi, noh näiteks valgus koordis on konfliktituse nagu väga hea näide. Sest seal on noh, see, kuidas pahad on pahad ja head, on head. Jah, just nii. Et siin Rudolf Sirge maasia rahvas, on see hoopis hoopis nagu teistmoodi. Ja muidugi üks oluline asi, millega see teos nagu oluliseks osutus, oli ka see, et see oli esimene kord Nõukogude eesti kirjanduses ja üldse üks väheseid kordi, kus seda nii selgelt või reljeefselt on tehtud. Teos, kus kujutatakse, küüditati Ta vist, kus on juttu küüditamisest, seal on terve üks konkreetne peatükk sellest, kuidas siis seda üht peategelast, vana talu peremeest logina, Peetrit tullakse ära viima ja siis kirjeldatakse seda, kuidas see käib ja mis ta selle juures tunneb. Ja selle poolest on ta ka eriline teos. Oli aasta 1940. Mälestusväärne aasta Eesti maa ja rahvaajal. Sügis hakkas lähenema, ilmad olid veel ilusad. Helistre külas logina suurtalus külvati juba talivilja. Just praegu kadus aasta sulane Sass oma hobuste paariga lepiku äärse künka varju. Noor suiline Karl Allik aga lähenes põllupeenrale. Mira kõrv. Logina talu peremees Peeter Torma astus aeglaste sammudega, mida põllupeenar jõudis Karlini jõudu. Jumala. Olgu siis jumala abi, kui peremees meie oma jõusse ei usu. Jah, et oled kõvasti lasknud. Ehtisid varakult õhtule laupäevane päev ekspäevale peremehe öö sulase jagu. Las hobused tõmbavad pisut hinge, seda võid näe, Miiral ongi, satud valged. Sina Karl noorem mees, kas sa ei tahaks Vahuri sarvabanietta pista jaama, lasta naise liigutaks senisele põllu servakese sissejaama siin koos hoida. Ja temaga koos ka üks linnasõber. Siis linnahärradele kutseriks peremees võiks Jaama kavandada kellegi teise, kui vaja. Mina lõpetan oma rukkipõllul leevendamise. Nii et sina tahad siis selle oma rukkipõllu ees lõpuni seemendada. Noh, mis siis, või tahab peremees sulasel töö tegemise ära keelata Sulo, oma põld, mis peremeest siin enam oma põld ikka, kes selle kesa üles kündis, mina, kes kordase värutas, mina külvasin terad maha ja nüüd seemned on ka, kuidas siis mitte minu? Meil on ju nüüd Nõukogude riike, töö kuulub tegijale. See on selline teema, millest ongi nagu raske rääkida, aga noh, ilmselgelt oli seal sellisada nomenklatuuril ikkagi vastuvõetav käsitlus, kuidas ta seda aega taluelu ja mingisuguseid osapooli. Ta ütles, et jah, tuleb välja, et oli siis jah see on üldse nagu tegelikult selle teose kui, kui nagu seda teost või võtta ka mõni teine üksikteos just nimelt vaatluse alla nõukogude aegne, et, et siis tegelikult tuleb välja, et see, mis oli lubatud või mis nagu millest nagu tegelikult nagu kirjutatud, nii et et see oli nagu väga varieeruv, väga varieeruv erinevate aegadel, isegi samal ajal võis ühes kohas olla see sõel palju tihedam sõltus ka näiteks autori mainest. Eks, Rudolf sirgel oli ikkagi selline suhteliselt positiivne maine, ta ei olnud nagu kannatanud näiteks stalinistlike nende noh, kui oli 50.-te alguses ja 40.-te lõpus need mingid kõrvalelükkamisega, siis tema Füüdis pigem pigem nagu ellu jääda. Kuigi noh, minu teada mingeid nagu kaabaklusi selle käigus toime ei pannud, välja arvatud see ta lihtsalt kirjutas väga magedalt tekste. Et tähendab ühesõnaga jah, et see ei ole nagunii ühtne, et oli, et kogu aeg oli nagu mingi sihukene müür ees ja midagi sealt nagu läbi ei, ei tulnud. Et see oli nagu väga varieeruv. Ja see aeg oli noh, kuidas me ütleme koomiline tegelikult see kogu nõu, noh, üks asi on muidugi see, et kogu nõukogude aega üldse ühe kamaka laisa võtta, et seal on väga selgelt eristuvad nagu omaetteperioodid ja nende perioodide sees ka on need asjad lahtised. Et noh, näiteks nõukogude ajal kirjutati ka Kuusberg kuuekümnendatel seesama, millest see loputus, mitte lapeteus, kaitse, film, filmi nimi on inimesed sõdurisinelis. Noh, ühesõnaga Kuusberg kirjutas kuuekümnendatel tööpataljonidest näiteks. Et noh, need ei olnud teemad, mis olid seal nagu, mille suhtes oldi tummad. Et need olid tegelikult nagu liikvel ikkagi. Aga iseasi on muidugi see ametlik ajalookäsitlus, mida koolis õpetati ja kellel oli nagu luba rääkida minevikust. Sellised asjad. Kui Aare pilv praegu seda Rudolf Sirge romaani maa ja rahvas üle lugeda siis muidugi, iga tekst on puhtalt ikkagi endo ajas kinni, need on nagu minu meelest küsimus selles, et kas ta nagu murrab sealt nagu ajast välja, et kas ta tänasel päeval nagu räägib meiega või ta jääb lihtsalt selliseks nagu kurioosumiks või kuidas ta sinu jaoks on? Vot ongi, ma ei ma ei julge nüüd öelda, et see oleks tekst, mida annaks, kuidagi. Tähendab tekib küsimus, et kas seda teksti saab nii-öelda rehabiliteerida meie aja jaoks kuidagi nagu päästa või et see on niuke. Ma ei ole nüüd kindel, et seda nii üheselt saab teha, et seda saab ikkagi teha mingis väga kindlas kontekstis. Võib-olla umbes samamoodi nagu me loeme näiteks Eesti 19. sajandi kirjandust, et noh, me ei loe teda selle jaoks, et saades sealt mingit vahetut elamust, sest see kogemus, mida, mida see kirjeldab, erineb liiga palju meie omast, me seda ei tule niimoodi vahetult kohale, meil on selle jaoks vaja ikkagi tugevat konteksti, et sealt midagi kätte saada, et mul on tunne, et selliseid nõukogude aegseid tekste ikkagist saab lugeda läbi selle nii-öelda kirjandusloolise filtri. Aga et neid võiks lugeda just nimelt sellepärast, et, et aru saada sellest nõukogude aegse eesti kultuuri noh, nagu mingist sisemisest elavusest või et mida, mis seal tegelikult oli lubatud ja mis seal vahel mulle tundub, et see tänapäeva kujutelm eriti noorte hulgas nõukogude ajast on kuidagi väga väga nagu ühekülgne, et kogu seda aega nagu kujutatakse väga ühestes värvidest vahel jääb mulle mulje, et nagu igapäevaselt oleks olnud mingi KGB hirm ja mingid sellised asjad, et noh, tegelikult see nii lihtne ei ole. Räägib autojuht ja ohkab, teeme väikse peatuse. Ma ei tunne seda kohta küsima, pean õiget teed, maanteekraavist hüppab, nõuab täpseid vastuseid, kuidas nende tütar ja kui palju aastaid. Oskab naljatada, vasta, poolen aastates, aga ei jõuta ja vaba otsin alles kaasakest. Neutril jätkus vestlus, veerezeme õrnalt, punastas Muhu poole, ma tegi rap küsida, pois unustas. Viimaks tuli auto juurde ülema ammu vihasti veerand tundi, uurib, uurib, kas leidsin õige tee. Vabandage, vastab kurvalt autojuht, ma tegin vea. Siin on käänakuid ja murre, nojah, seni lähempia. Vabandage, vastab kurvalt autojuht, ma tegin vea. Siin käänakuid. Mul ei tule võib-olla päris mingit sellist, kõige jubedamat näidet vähe, et võib-olla mingi Uno Laht, kes on tõesti väga ideeline nõukogude inimene olnud või, või kes on sellist või noh, kasvõi seesama valgus koordis mis hakkab juba enda nagu sellise plakatlik või ideoloogilise sõnumi pärast selle nagu vastu või seal sa ei suudagi enam seda teksti lugeda sesse see ideoloogia või noh, ta nii õigesti kirjutatud, et et sellest tekstist endast nagu polegi nagu midagi järgi jäänud, siis selle puhul on ikkagi see, et seda annab nagu lugeda, et ta ei ole nagu mingisuguse ideega pikendus, ta on ikkagi noh, mingisuguse Eesti pere või perekondade lugu ongi mingi 40. aastal kuskil eesti külas, joonistab lahti neid portreid ja karaktereid ja ta paneb nagu mingid situatsioonid ja selles suhtes, et ta ei ole mingi rämps. Jah, ei selles, seda küll kindlasti, et ta on ikkagi noh, kuidas me ütleme tan Polfooniline romaani nagu romaan peab olema. See autoripositsioon on küll nagu selge, et noh, kelle poolel ta nagu on, aga seda nagu ei suruta peale, vaid lastakse nagu erinevatel tegelaspositsioonidel väga vabalt esile tulla. Kas saab niimoodi öelda, aga ma ütleksin niimoodi, et autori moonuta tegelasi või neid tegelasi, kes võib-olla ei ei samastu tema enda mingi sellise maailmavaatelise positsiooniga et siin see näiteks logina Peeter, kes on siis vana talu peremees ja siis nagu noh, nii-öelda nende vanameelsete üks põhilisi kujusid teda on kujutatud peaaegu et sümpaatiaga või noh, seda ka omaaegne kriitika tõstis esile, et tollel ajal muidugi vastavas terminoloogiliselt väga usutav klassivaenlase kujutamine, aga aga noh, põhimõtteliselt jah, et siin selles mõttes on ta jah, et ta ei ole üheplaaniline. Iseküsimus on muidugi see, kas me saame mingite üksikute kohtadega nagu kuidagi nagu nõustuda, et võib-olla ta seal mõnda asjana kurat Užeerib liiga või minule isiklikult näiteks käis närvidele see Peeter Torma poeg Huko kes on siis selline tõeline bändi bändi ja noh, tõeline nagu sihukene pahalane või noh, niisugune noh, kuidagi nagu karikatuurseks tehtud liiga minu maitse jaoks, et kõiksugused halvad asjad on, on talle kokk kuhu külge poogitud, et ta on siukene, lõpetamata haridusega, mingi endine noh, nii-öelda igavene üliõpilane ja mingi Sakala korporatsiooni liige ja siis ujuvadest. Siis ta on käinud, näed, see ütleb meile tänagi veel midagi. Ikkagi räägib meie, et kakleb, kakleb ja, ja noh, siis on tal veel eriti romaani algupoole räägitakse list soome, Eestis ka keelt, sellepärast et ta on siis 40. aasta suvi, eks ju ta on käinud osalemas Soome talvesõjas, eks ju, mis nõukogude ajal oli sellises ideoloogilises mõttes ju selge märk, et inimesel on algusest peale väga halvad kavatsused. Ma ei tea täpselt, et ilmselt oli ka neid eestlasi, kes talvesõjas käisid, rohkem räägitakse nendest soomepoistest, kes hiljem jätkusõjas olid. Aga see oli siiski suhteliselt nagu erandlik ilmselt, et noh, see on see, mis sellise ideoloogilise kirjanduse puhul on üks nagu selline halbute sellisest erandlikus tehakse nagu tüüp või noh, selline keskmine, et see on noh, see on igasuguse nagu sellise poliitilise demagoogitsemise ja ja sellise üks põhimõtteid, et võetakse mingi äärmuslik nähtus ja tehakse sellest tüüp, üks asi on, mis siin on, on see armuliin, mis siin on, et see on mingis mõttes selline ambivalentne tegelikult siinsest see armulugu seisneb siin selles, et sellel peategelasel Karl-Allikul on kõigepealt mingi sümpaatia logina Peetri talus oleva kasutütre Maretiga. Aga miskipärast ta nagu leiab, et see ei ole nagu päris päris nagu õige püüab luua suhteid ja noh, tegelikult nagu loobki suhted ühe sellise teise nõukogudemeelse talupojatütre lainega. Aga romaani lõpus on kuidagi nagu antakse mõista, et ta nagu kahetseb seda. Et tal on nagu tunne, et see noh, nii-öelda ideoloogiliselt õigem nagu armulugu tegelikult nagu ei ole nii noh, nagu hingeliselt, nii õige, kui oleks traagiliselt katki jäänud armulugu selle Maretiga, kes on sattunud nagu nii-öelda teispoole ideoloogilist rindejoont. Et kirjandusteaduses on räägitud ka sellest, et kuidas jälgida nagu sellistes poliitilistes teostes just nimelt seda, kuidas kujutatakse nagu neid armastussuhteid. Sest see armastus, suhted on ju nagu need, mis on nagu määratlevad inimest nagu kuidagi nagu sisemiselt, eks ju või mille põhjal ta oma valikuid teeb ja et siin see Carlalik lõpetab siiski romaani lõpus oma nagu hingelise kriisiga, et see ei ole nagu mingi selline romaani lõpp, sina vist ei ole veel jõudnud lõpuni lugeda. Lõpu lugesin ära, vahepeal olid augud sisse, et romaani lõpp on ju ikkagi selline noh, ta ei ole nagu selline üheselt nagu lootusrikas kasvõi kuidagi võidukas. Kuidagi lõpeb mingi sellise lagunemisega siiski selle Carleliku jaoks ja kuidagi nagu haistumisega antakse mõista, et ta põgeneb ilmselt Venemaale. Mis muidugi on, ma ei tea, kuidas tollal käis täpselt, kas see oli nii hõlbus. Aga ei anta nagu märki, et noh, et siit algavad mingid suured võitlused kui torm, mis nagu Karl Allikuga, nagu toimub kõik see muutumine, mis temaga romaani jooksul toimub, kuidas ta nagu järjest ja järjest muutub selliseks selleks aktivistiks ja mis ta sellega seoses läbi elab, et see sa ikkagi lõppeb nagu sellisel nukraldoonil ta ei ole jõudnud oma eesmärgini ja ei ole jõudnud hingelises romantilises mõttes eesmärk. Mõned tunnid hiljem istus miilitsavolinik Karl Allik alle heinamaal tilluke soojakse kaldal ja vaatas, kuidas lõbusad vee direkesed mängisid õuaselt punetavad õhtupäikeses. Tema kõrval langenud puutüvel istuv tütarlaps heledas kleidis. See oli laineri. Virvendab näe, kivil murdub, kui hõbe hõbeteras, haljas, terasveri ja teras. Miks räägid seal mullikas sõjast, Karl, ma mõtlen sinust sellepärast. Nii hea on tunda sinu vere tuikamist oma käe all. Kes teab, millal ma sind jälle näen? Sa näed mind homme-ülehomme iga päev, kallis sul ei ole ju käsku kuhugi minna. Sa jääd siia, eks ju? Jääd ju, kallis. Siis jah, ma jään siis kui sa jääd minu juurde. Ma. Jah, muidugi. Aga kui ma ei tule homme-ülehomme ei saa niipea härra minu pärast muret tunne kordma tulen kindlasti, laine. Tule. Ma ootan sind. Aga ütle, miks oled sa täna nii imelik? Sinu silmis on täna kaks pilku kallis. Ühega sa vaatad mind, aga teise niisuguse kaugeia rahutuga, kuhu vaatad sellega, mida sa näed seal? Kõike seda. See on õhunad, ei lase meid elu alustadagi. Meie elu jääb nagu paljudel teistel õnne ja lootuse peale. Mäletad, ma kavatsesin õppida, olin ahne, kõike teada saama. Nüüd ma tea. Seks korraks, kõik õpitud. Vaenlasega õpetati mind ümber käima, õpetati teda lööma ja võitma, mis on võitlejale rohkem vaja. Aga mis mina, sa unustad minuga? Kui sina minu peale mõtled mind Mehlis pead siis annab see mulle jõudu seista selle eest, et nad meie üle enam irvitada ei saaks. Sinu, minu ja kõikide meiesuguste üle. Ma ootan sind. Aga kui sa seda nagu lugu iseenesest nagu mõtled, et et kuidas see nagu lugu, vennas, ühe perekonna lugu üles on kirjutatud, et mida sa selle kohta ütled lugu või kas või selle kohta, et et kuidas, nagu see keeldanud, noh, eks ta ikka natukene nagu vana see on nagu sõnakasutus, aga aga mida sa sellest nagu noh, ütleme, et üleüldse, sellest nagu loost siis ka sellest, kuidas ta nagu keeleliselt tundub, arvad. Keeleliselt tundub ta mulle, ma ei oska nagu midagi erilist öelda, mulle tundub ta täiesti nagu ta ei tundu mulle ka sellises vanapärases keeles. Siin on muidugi see, et siin on sirge enda stiil noh, siin raamatus ja teistest tema teostes on ka seda näha, see on suhteliselt nagu selline neutraalne stiil. Sellel ei ole mingit väga erilist omapära, et nüüd saaks öelda, et see on sirge stiil, et see on, see on üsna selline noh, võib-olla mõjutatud ka sellest, et sirge on kahekümnendatel ja kolmekümnendatel olnud pikka aega ajakirjanik, et ta on kirjutanud nagu sellist surnalistliku teksti hästi palju ja see on, ta on suhteliselt suhteliselt lihtne, aga mitte mittetriviaalne stiil. Aga mis on nagu tähelepanuväärne, et aeg-ajalt tuleb siia, mis minu tähelepanu nagu tõmbas ja mis ilmselt jääbki nagu tänapäeva lugejale silma on see, et aeg-ajalt kukuvad sinna stiili sisse mingid sellised noh, ütleme, jäigad ametlikud lõigud eriti tegelaste kõnes ja need tunduvad kuidagi nagu sisse õmmeldud või noh, see on omaette teema selle puhul, et, et kas see on äkki kellelegi teise kirjutatud ei, mitte kellegi teise kirjutatud, vaid kas see on mingi omaette signaal. Et nagu noh, väljendada mingit nagu sellist skepsist selle mingi nõukogude ametliku nagu retoorika suhtes. No vot, see on küll huvitav mõte, sellepärast tundub, et see raamat on seesmiselt üsna nagu selline osaline, et siin on nagu võimalik leida mingeid vastupanu, võib-olla liiga tugev sõna, aga just nimelt mingeid siukseid skepsist ja, ja võib-olla ka mingeid siukseid väikseid traumamärke. Sest arvestada seda, et siin on küüditamise teemas eeskätt sirget ennast puudutas küüditamine sellisel moel, et 41. aastal, kui see juuniküüditamine oli, siis ta ise oli parajasti Lätis mingit Lätti Nõukogude Kirjanike Liitu aitamas asutada ja tema enda pere küüditati. Ja hiljem muidugi natuke pärast tuli välja, et see oli eksitus, pere lasti vabaks, aga noh, ta oli juba Venemaal sõda hakkas pihta, nii et nad said oma perega kokku olles sõja lõpus sirge-is, oli sõja ajal Eestis. Et see oli nagu teema, mis teda ennast oli nagu valusalt puudutanud ja võib arvata, et see, tema, tema suhe selle nõukogude korraga ei olnud üldse nii nagu probleemitu ja nagu ühene ja siin tuleb arvesse võtta ka seda, et tema kohta ei saa kindlasti mitte öelda, et oleks olnud mingi värvi vahetaja või, või karjäärimees seoses selle nõukogude korraga, sest ta oli noh, nii-öelda algupärane marksist oli marksist juba kahekümnendatel aastatel noore mehena ja see tähendab, et tal oli olid mingid oma isiklikud kujutelmad, mis, mis on see nagu õige kord ja selge on see, et see ei vastanud päris sellele, mis nagu neljakümnendatel tuli. Sest et tal oli neljakümnendatel oma oma teostega tõsiseid probleeme selles mõttes, et et ta kirjutas neid, aga ta pidi neid pidevalt ümber kirjutama kas tsensuuri või kriitika mõjul tajunud ikka piisavalt nagu ideoloogiliselt õige. Ja mul on tunne, et, et selle Polifoonilisuse üks mõte, mis siin on, ongi just nimelt välja käia mingeid, mitte enda nime all või siis nii-öelda varjatult oma tegelaste kaudu käia oma mingeid selliseid signaale oma oma kahtlusest selle nii-öelda päris õige liini suhtes, mida nagu nõutakse. Et millest jutt alguses keelest sai algused. Aga üldiselt jah, mulle tundub, et see, et see keel on jah selline ta on minu arvates hästi loetav kui rääkida nagu mingitest, noh, ma ei oskagi öelda, stiil on võib-olla selle kohta palju öelda, aga mingitest laadidest või pigem nagu kujutamise traditsioonidest ja et siis tolleaegne kriitika nägi siin nagu mitmete nagu selliste varasemate traditsioon toonide kokkupuudet või nagu ühte sulandamist, et see kõlab nagu tänapäeval natukene naljakalt, aga noh, ütleme et see on siis selline teos, kus on kokku sulandatud Solohhovia, Tammsaare. Scholokovile ta tegelikult ise siin raamatus ka põgusalt osutab mingitest kohtadest tuleb välja, et see üks peategelane Karl Allik, kes on siis üks vaesel poel sulase poeg, kellest saab siis uus nõukogudeaktivist. Tema on siis lugenud seda Solovjovi teost ja ja võtnud sealt üle ühe fraasi seal Solohovi ülesküntud uudismaa, mingit tegelane armastab öelda kinnitada oma sõnu, öeldes fakt siis Karl Allik on selle sealt üle võtnud, aga et siis ka on seal siis nagu see kriitika omaaegne tähele pani, et siin on nagu mingi selline ühenduspunktilise tamm, saareliku talu ja maa problemaatika kujutamisega. See Tammsaare tuli mulle ka paha just nimelt sedasama. No ja selle töö ja kõige sellega seoses. Aga samas olgem ausad, eks tom saared ikkagi ei ole või kuidagi ja ma mõtlen nagu seda, et. Ma ei mäleta, et ta peaks olema Tammsaare, aga aga selline diapasoon või noh, selline, et, et ta jääb ikkagi kuhugile. Tammsaaret võid sa iga aeg lugeda või nad ongi nagu võimaseda ütleb inimese kohta hästi palju. Ja ütleb ka mingi aja ja kõige selle kohta. Aga mulle tundub, et tema nagu noh, jääb ikkagi nagu sellesse oma aega kinni, et me ei suuda teda lugeda nii nagu Tammsaare, seda küll jah. Et Tammsaare on loomulikult tema nagu selline jah, just nimelt mingi filos graafiline diapasoon on palju laiem või? Tammsaare ei ole ideoloog. Selles ongi kogu vahe. Et sirge ikkagi, kuigi tal on nagu, sellest pole foonilisusest hoolimata. Ta on tal siiski oma kindel nägemus nii-öelda ajaloolisest progressist, näiteks. Et Tammsaarel seda ei ole, Tammsaare on selles suhtes hoopis teistsugune. Muidugi see Tammsaare teema on seotud sellega, Maarja Vaino on sellest ka kirjutanud, et et kuidas nõukogude ja alguses oldi Tammsaare noh, nii-öelda omastamisega ametliku sellesse ametlikusse kanalisse kuigivõrd hädas, et Tamsar oligi liiga Ivar selle jaoks, et kuidas teda siis nagu assimileerida sellesse nii-öelda sotsialistliku realismi nii välja jõudma pidavasse nagu loo raamistikku ja noh, eks see, just nimelt see mingi taluühiskonna nagu mingi sotsiaalne komponent oli, siis võib-olla see, mille kaudu eelkõige teda hakati tollal nagu haakimas selle uue uue ideoloogia külge kuidagi ja noh, ilmselt siis sedapidi käis ka tolles retseptsioonist võrdlemine Tammsaarega. Aga mis mul siin vahepeal meelest ära üks on, et siin peale selle Šolohhovia Tammsaare mängib kuigivõrd natukene kaasa veel üks oluline tekst eesti kirjandusloost, Mahtra sõda. Et siin tuleb üks väga selline ambivalentne koht tegelikult, kus keegi tegelastest ütleb, et see, kelle vastu me nüüd oleme võinud reaktsiooniline suurtalunike kiht. Et need on ju tegelikult Mahtra talumeeste järeltulijad. Et Nemad on jõudnud selleni saavutanud selle, mille nimel Mahtra talupojad võitlesid, et, et kuidas siis, et mis pööre siis nüüd on või et no väga huvitav sõlm nagu tegelikult jajah. Jah, aga ma ei oska selle kohta rohkem midagi öelda, et see on siin olemas, et noh, see jälle näiteks selle teose sadist, lahtisust või polümfoonilisust. Aga sa sirge endale positsioon või see, kuidas ta sai teoseid kirjutada ikkagi noh, on tõepoolest mitte sellist loogilist asja puhtalt kirjutada väidet ikkagi kirjutada mingit kirjandust. Siis arvatavasti see tema enda taust, et oligi nagu sa ütlesidki marksist juba enne enne nõukogude aega, et ta ei pidanud kuidagi ümber lülitama mingeid enda asju ümber kirjutama null koma midagi või, või et see olla selline positsioon? Jah, ma ei, seal natukene ta ongi nagu, tegelikult nagu raske niimoodi paika panna mingite nagu selliste selliste kriteeriumite järgi, sellepärast et ühest küljest ta oli küll nagu marksist. Ta oli niivõrd marksistetaks seal 29 30 käis reisil Nõukogude liidus, kirjutas sellest reisikirja, see oli nagu ta oli tööl sotsialistide ajalehe juures, see tundus sellel Ajalehele liig, lasti lahti, samal ajal ta, ega ta alates see oli. Vot mul ei tule praegu pähe, mis selle aja ajalehe nimi võis olla. See oli noh ühesõnaga jah, sotsialistlik või sotsiaalne demokraatide leht noh, aga samal ajal ta ei teinud nagu selle koostööd näiteks mingite noh, päris kommunistidega Eesti ajal, et tal ei olnud nagu selliseid kontakte nendega põrandaaluste kommunistide ja ka nõukogude ajal ei kuulnud mitte kunagi parteisse, et see on jälle asi, mis, mis sellise positsiooniga kirjaniku puhul on natukene üllatav, sest ta oli 40. aastal oli ta küll varese valitsuse pressibüroo juhataja ja mingitel sellistel kohtadel aga nagu sellisesse päris nomenklatuuri lõplikuid kunagi nagu sisenenud, et mingi selline sõltumatuse märk oli tal ikkagi alati nagu juures. Oled sa, Aare pilv noh, mõelnud selle peale, et kuidas noh, kasvõi tema, Rudolf Sirge, see maa ja rahvas, et kuidas ta käib kokku noh tolleaegse eesti kirjandusega, mis, mis tollal kirjutati, kas sa mainisid Porbarast, eks ju, või noh, ütleme Semper ja ja noh, Kuusbergi mainisid, et et kas te eristus sellele või ta läks mingisugusesse sellesse sotsrealistlikku Londonisse sisse ikkagi või, või mis selle ümber nagu veel oli, et et noh, ongi praegu on jäänud ikkagi nagu selline mulje neid, neid lugedes, et see on ikkagi varas nagu punane pahn enamjaolt, mida nagu lugeda eriti ei saagi. Umbes samal ajal ilmus Semperi punased nelgid, mis on nagu tõesti loetud Loogia tahan ikka jah, see liiga nagu selline ideoloogiline ja liiga nagu selles mõttes ülepingutatud asi kuhu ta paigutub, Sirje Olesk on, on kunagi välja pakkunud sellise päris hea jaotuse või nagu sellise nõukogude aegse eesti kirjanduse nagu kas tüübid või järgud. Et on olemas kirjandus, mida võiks võikski nimetada lihtsalt nõukogude kirjandus, noh see võiks siis olla just nimelt see, mis neljakümnendatel ja 50.-te alguses tehti selline puhtalt nagu ideoloogiline kirjandus, millel ei ole nagu suurt lugemisväärtust väljaspool seda ideoloogia tööd siis selline vaheaste, mida Sirje Oleski tähendab Eesti nõukogude kirjandus ja siis lõpuks asi, mida ta nimetab lihtsalt Eesti kirjandus noh, nõukogude ajal, et see on võib-olla siis see kirjandus, mis hakkas tulema no ütleme, võib-olla kuskil 60.-te keskel või või noh, umbes niimoodi Öelda näiteks mahingu veteema või hundi kohta, et seal oleks nagu midagi nõukogudelikku juba, aga et siis Nõukogude Eesti kirjandus, Eesti nõukogude kirjandus on just nimelt see vaheaste, mille kaudu siis toimus nagu üleminek järk-järgult nagu sellelt ideoloogiliselt kirjandusel, et selle noh, ütleme ideoloogiast eemaldunud kirjanduse juurde, et noh, see Eesti nõukogude kirjandus, sirge kuulub sinna oma selle, see maa ja rahvas ongi ilmselt üks sele selliseid olulisi nagu noh, nii-öelda alustajaid või või selliseid normi näitajaid, et või noh, ütleme selliseid piiride laiendajad, piiride, kompajaid esimesi. Kord kolhoosi aaa kukk tähtsalt i poole taas. Taas pige sooliik. Ja siis kõrgelt. Loe konsi algas kook. Tere. Tere. Kanad naersid noku, meie ecu ton. Noka otsast aškaks. Toidud on talda kodu. Kall, Joom, Klookaani. Oo murret, kanad, tilgad, kaalutasi IKT ise päris mineku, aga kooli ju? Milline võiks romaani maa ja rahvas välja näha tänases Eestis? Selle peale mõtleb Olev Remsu. Tänapäeva maarahvas, kuna meil on demokraatia, inimesed on tähtsamad kui riik, siis olgu pealkirjaks rahvas ja maa, et rahvas jäägu samaks, samuti maa, niisiis eestlased ja Eesti vahel. Kuna sotsialistlik realism on samuti eilne päev, siis teeme meie seda Cap realismi võtmes. Ka küla ei sobi enam recovery, maa ja rahvas. Tegevus toimub linnas toimub meie kõige legendaarsemaid linnas nimelt supilinnas. Tegevus olgu samal pöördilisel, ent mitte 1940., vaid 1991. aastal üldiselt 90.-te aastate algupoolel. Tegelased kandku sama nimesid, loodame, et see ei riiva autoriõigusi. Isand Silver, Rudolf Sirge negatiivne tegelane, kaitseliidu ülem on meil EKP Tartu linnakomitee instruktor kommunaalmajanduse alal, seltsimees lumi, sirgelt positiivne tegelane, valla partolk, olgu meil poliitvang, dissident, ott Ojari, sirgel negatiivne tegelane, kolhooside vastane, talu peremees, olgu meil KGB informaator topsi Junde sirgel äge nõukogude võimud, hooldaja olgu meil aguli pisisuli moosivaras, kes lisaks moosile hoovides kuivavad naiste pesunööridest näpata. Mis siis juhtub? EKP Tartu linnakomitee Pisi instruktor Silver on kange taasiseseisvuse pooldaja erastaja seltsimeestega, linnakomiteest ja julgeolekust jagavad nad saaki. Kõigil on kõverad küüned enda poole. Ent isand silver on kaval, kui kapsauss mängib kõik konkurendid üle ning pistab taskusse terve Tartu kammivabriku Silber Nõukogude perioodil illegaalne äritseja. Nüüd saab temast seaduslikke ettevõtja, vaat mida teeb vabadus. Isand Silver räägib kõikjalt, kuidas tema on toetanud iseseisvust kõik rängad okupatsioonikümnendid. Tõestuseks toob ta välja oma isa poolt pööningule korstnajala kõrvale peidetud sinimustvalge lipu. Sinnasamasse paneb isand silver nüüd ENSV mereväe lipu. Peab olema kaval ja ettenägelik, nagu oli tema isa. Tulevikus on hea jälle lipp välja võtta. Aust dissident ja poliitvang. Lumi aga hakkab organiseerima ERSP Supilinnaosakonda. Mehel endal ei ole asjaajamise oskust. Ta pöördub oma õlledega. Ott Ojari poole, kes kõigepealt informeerib asjast KGB Tartu osakonda ent sealt saab käsu kampa lüüa. Ott Ojari juubeldab dissident. Lund aidates teeb ta esimest korda pika nuhid teenistuse ajal seda, mida ta ise tahaks teha. Demokratiseerimine on muutnud nuhide pagana heaks. Sulle makstakse selle eest, mida sooviksime süda nimelt Eesti vabariigi loomise eest. Elagu perestroika. Gorbatšov. Moosivargal Jundel aga veab viltu. Ta näppab nimelt isand Silberi truu abikaasa Juula pesunööril kuiva Pariisist toodud siidi kombine ning püüab selle Peetri turu täikal rahaks teha. Müüb seda seal hõlma all. Isand Silverk, kes on just endale kammivabriku tasku pistnud, ei salli aga varastamist silmaotsaski. Mees kihutab terve Tartu KGB luksus intiimpesu otsima. Seal vahetab aga see kogu aeg omaniku pükshangeldaja müüb selle aine kõrgema hinna eest teisele maha. Ülesanne antakse ott aierile, kes seisab dilemma ees. Kas otsida kombineed või luua Eesti Vabariiki. Julgeolekust tuleb käsk. Algul kombineerib pärast Eesti vabariik. Isand silver aga kasutab vabaks võtluseks avanenud võimalusi ning rajab kammivabriku kontoriruumides hästi suurt kasumit toova äri nimelt bordelli. Ja mida näeb mees ühel öösel? Tema lemmikkaunitar Maret kannab kollast musta tikantroosiga siidi kombine, mille isand silver on toonud oma naisele Pariisist aluspesu ja rõõmu pealinnast. Murran isand Silberi viha. Raevuhoos lööb mees lõbulinnu lihtsalt maha, tirib tal seljast kombine ning pärast lavastatakse julgeolekuabil asjad nii, nagu oleks kuriteo sooritanud moosivaras Junde Junde pannakse vangi. Silberaga teenib moraalivalvuri ja eetilise inimese kuulsusega. Algab valimiskampaania endine dissident. Lumi, kirjutab ajalehes paar artiklit isand Silberi kohta. Kes ja missugune oli silver tegelikult nõukogude võimu ajal aga misse loeta kurundas sirge, kehtestati rahva rõõmuks kauaoodatud nõukogude võim. Siis meil toimuvad esimesed vabad valimised. Neil triumfeeriv, kõrge moraaliga, aus ettevõtja, kõik karmid punased aastad Iseseisvus toetanud isand silver, kes valitakse mitme 1000 häälega riigikokku. Kõik on õige ja aus taust. Kuid männi latva ronida kuidagi ei saa. Kolm korda leppel suverelsil jaaniussi kookosrooli harra sõitnud kurvameelsel tookas. Mitu aastat otsis naist, ei leidnud metsast, ta saab siis lauda tagant piimast saida väärilisega. Tänases saates rääkis Aare pilv Rudolf Sirge romaanist maarahvas. Maa ja rahva tänapäevase versiooni peale mõtles Olev Remsu. Saates kõlasid katkendid kuuldemängust, maa ja rahvas. 57.-st aastast. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.