Hommikupäike oli just tõusnud Sevil jagatuste kohale. Hiralda kellade helin kutsus inimesi päikesetõusu missale. See oli hetk, mida linnarahvas oodanud oli. Kõikjal iidses linnaosas avanesid väravad ning perekondade kaupa voolas inimesi tänavale. Otsekui veri läbi sante kruusi veenide suundusid nad üksmeelselt oma rahvuse südame poole, oma ajaloo tähtsaimasse paika oma jumala Ama pühamu poole oma katedraali. No mis teha, näen, Braun on jälle kohal. Da Vinci koodis sai koos temaga Pariisis heegeldud inglitesse teemanites rooma kirikuid ning Jean Lorentz sõber, miinipurskkaevusid uuritud digitaalkindlus jälle üks maailma päästmise lugu kingib oma lugejale pilte iidsest ajaloolisest viljast kõige muu kõrval muidugi, sest kusagil selles imekaunis kirikukellade helinast kajavas hommikus otsib jälle üks hirmus mõrvar oma ohvrit. Tark mees, then, praam teab hästi, et ega kaunite linnade ning nende kunstiaarete kirjeldamisega tänapäeva lugejat ei raba ning ehitab üles oma ülikeerukad, maailma päästmise lood. Mis on nagu nad on. Kuid pildid linnadest kirikutest, Jabaleedest, tema raamatutes siin on midagi meie jaoks. Seekord näiteks toosamasse vilja katedraal, kuhu kogu linn hommikumissale kokku näib voolavat. Rahvast mahub sinna üksjagu sesse. Vilja katedraal olevat suurim roomakatoliku usu katedraal, mis üldse ehitatud. Peetri kirik Roomas nimelt ei olevatki katedraal, mis on siis piiskopliku peakirik ehk toomkirik. Niisiis läbise vilja pika ajaloo tähtsaimate hetkede hiigelkatedraali, mille nimi on tegelikult katedraal dessante marja, nende elas seedeilusat pühapäeva, Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios kõlab taas kord. Kirglikku ja igatsevad flamenco maa. Eksootiline Andaluusia on Hispaania kõige lõunapoolsem piirkond. Tohutu suur ning üks kõige vähem asustatud piirkondi Euroopas. Sierra Marena mäed ulatuvad siin kohati peaaegu Vahemere päikeserannik kuni välja. Vapustavalt kaunis on Andaluusia lumised tipud, silmapiiril rohelised, kohati kaljusid mäed ning maalilised orud avarus, vabadus ja tühjus. Sa näed üksildast maja mäeküljel ning mõtled, taevane arm. Igal hommikul astub inimene uksest õue ja näeb säärast fantastilist pilti. Loodus on siin nii suur, et ajab hirmu peale. Aga mäed muutuvad madalamaks, kui sa jõuad kodalkvaviri jõe orgu. Üha enam on väiksemaid asundusi ja suuremaid linnu. Selle jõe ääres seisavad Cordoba Jesse vilja ja rannikul sadamalinn kadis. Kunagi arvatud, et siin, kus lõppes Andaluusia rannik, oligi maailma lõpp. Meri oli ju ümberringi. Ühel pool meri ja teisel pool mäed ja nendega oli Andaluusia, muust Hispaaniast päriselt ära lõigatud. Rooma leegionid jaoks ei lugenud mäed küll mitte midagi. Roomlased tulid ja nende üleeuroopaline impeerium püsis kaua. Praeguses vilja kohal seisis nende ajal linn, mille nimi oli hispaalis. Samas lähedal on kenasti püsinud teine Rooma-aegne linn Itaal ikka. Selle järgi võib arvata, milline hispaalis hilisemal Rooma ajastul välja võis näha. Praegusesse viljas on tollest ajast alles Aid akvedukt varemed. Pärast Rooma impeeriumi lagunemist käisid Hispaaniast üle vandaalid ja läänegoodid. Kaheksanda sajandi alguses tulid Põhja-Aafrikast Maurid. Oli 712, kui see viljast sai muhameedlaste Andaluusia tähtsaim linn hiljem lausa pealinn. Allan talus kutsuti neid alasid siis oiga mauride Ibeeria. Siia ehitati suur ja võimas mošee, mille juurde tõusis 1184. aastal kõrgeminaret Hiralda. Linna kerkis hulk Mauri stiilis kaunite pitsiliste ornamentidega ehitisi ning seda ümbritses sakiline linnamüür. Almoraviidide dünastia vahetas 1147. aastal välja berberite soost Almahhaadi dünastiat, kuid juhtus nii, et sellest dünastiast valitseja Mohamed kolmanda väed kohtusid aastal 1212 otsustavas lahingus Kastiilia Aragoni, Norra Kuningriigi ja Portugali kristlike valitsejate vägedega Josnavaste Tollossa lahingus Sierra moreenas Mauritsaid selles lahingus lüüa. Järgnevate aastate jooksul langesid ka mauride tähtsaimad linnad Cordoba jäse vilja kristlaste kätte. Majorit suutsid Hispaanias veel veidi kauemaks püsima jääda, vaid granaadas, kuhu nad on jätnud imekauni salapära seal hambra, oma paleede ja aedadega. Precankista tagasivallutamine pesse vilja jaoks 1248, kui kuningas Fernando kolmas linna lõplikult Mauridest puhastas. Sellest ajast arvatakse pärit olevat ka see viljalinna mooto, mida võib näha linna Pill tänavasiltidel, sillutise luukidel. Ühesõnaga igal pool kogu linnas. NATO on päris kummaline, kõigepealt suured tähed, N kuhu siis number kaheksa ning uuesti suured tähed t ja o number kaheksa meenutab keeruga lõngavihti hispaania keeles ma teha mata ise on tegelikult kummaline pilt. Mõistatus noh, made Hado, mis annab lause nõme Haadeehaado, ta pole mind hüljanud. Ta, see tähendab linn, linn pole mind hüljanud. Kes ajaloos siis niimoodi öelnud on? Ühe legendi järgi kuningas Alfonso 10. kes pidas 13. sajandil sõda oma pojad onsanžaga. Teine legend teab, et need sõnad ütles Fernando, kolmas pärast mauride purustamist 1248. aastal Seviliasse ratsutas Seviljanud Jeseviljanad, nagu siinseid elanikke kutsutud on, läksid need vastu oma linna kuldsele ajastule ja seda sõna otseses mõttes. 1480.-te lõpul saabus Hispaaniasse keegi geenvas sündinud mees Kristo fooro Colombo. Hispaanias sai ta nimeks Kristo, palgal on meie, teame teda kui Christopher kalumbust. Hispaania kuninganna Isabella toetas Columbuse plaani Atlandi Indiasse viivat mereteed otsida. Kolumbus jõudis Bahama saartele, leidis kuuba ja haid. Ning hiljem Kesk- ja Lõuna-Ameerika. Kolumbus oli elu lõpuni veendunud, et ta jõudiski Indiasse, kuigi oli tegelikult avastanud uue maailma Ameerika. Õieti küll taasavastanud, sest esimestena jõudsid euro past Põhja-Ameerikasse normannid ja seda juba aastasadu varem. Keskaja Euroopas seda ei tea. Siin oli Columbus tee lahti teinud Hispaania meremehed tõid oma retkedelt emamaale hindamatuid, varandusi ja suure hulga kulda kaasa ning hävitasid Kesk- ja Lõuna-Ameerika iidsed kõrgkultuurid. Katedraalis on alati ööpäeva, soojus muutub seal niiskeks, jaheduseks paksud kivimüürid summutavad tänavamüra. Tundub, et ka lugematu hulk kroonlühter ei suudaks hiigelruumi pimeduse üle võitu saada. Varjud elavad siin kõikjal, vaid värvilisest klaasist aknad kõrgel üleval muudavad välismaailma inetuse siin seespool tuhmivõitu punaseks ja sinisteks kiirteks. Nagu kõik Euroopa suured katedraali on, kas vilja katedraal, ristikujuline teha mujal ther paiknevad täpselt risti keskel ja avanevate ohutusse pealöövi. Postiste pingid täidavad rohkem kui 100 meetri pikkuse ruumi altarist kuni ristialuseni ning altarit kahele poole jäävad ristlöövi on täidetud pihitoolide hauakivide ja pühade kabelitega. Tämbraan digitaalkindlas. Kõigepealt tõusis linna kohale Almahhaadi ajastu mošee minaret IRL anda oli aasta 1184 mauride aeg Hispaanias. Ehitustöid alustas moslemist arhitekt Ahmed iivenbasso ning lõpp lõpetas aastal 1198 abul laid aas killi. Osa ehituskive leiti Rooma aegsetest varemetest nelinurkne Almahhaadi mošee minaret kerkis 97 ja poole meetri kõrgusele. 12. sajandi lõpul polnud maailmas ühtki teist nii kõrget torni. Mine Reti tippu evinud trepid. Siia ehitati kaldteed just nii laiad, et islamivaimulik hobusel üles sai ratsutada. Rahvast palvele kutsuma torni tippu katnud vasknägu Bel kukus 1365. aasta maavärina jal alla. Kristlased asendasid selle ristiga ja tõid torni kirikukella. Anno Domini 1401 otsustasid Viljalinnaisad, et endise mošee kohale tuleb ehitada uus kristlik kirik. See ehitus pidi kogu maailmale Re konkistajärgse linna rikkust ja mõjujõudu näitama. Kui uskuda iidseid ürikuid, öelnud keegi biitli liige katedraali plaanide tegemise ajal. Umbes säärase lause mehitame valmis sellise kiriku, mida nähes inimesed meid hullumeelseteks võiksid pidada. Ei tea, kas just neist sõnadest inspireerituna, kuid kirikuplaanide loojad ja ehitusmeistrid tegid tõepoolest hullul kombel tööd. Nii et kogu hiigelhoone pandi enamvähem 100 aastaga püsti. Varasemast islamiehitusest jäid alles alusmüürid ja mõned portaalid. Ka kaheksanurkne kaev siseõue keskel kuulus kunagi islami rituaalse kümbluse juurde kuid kogu massiivne ehitis, mille pikkus on 177 meetrit ja laius 76 meetrit, tõusis siis 100 aasta jooksul. Põhilised ehitusmeistrid on teada üks flamlane, kaks prantslast ja meister Simon Kölnist esburguse katedraali ehitamisel. Kuulsaks oli saanud. Nii et see viljasse tõusis sajandi jooksul hiigelsuur pühakoda, mille ehitustöid alustati 1402 ja mis õnnistati sisse 1506 mitte siis lõplikult valmis oleks saanud tööd jätkus selle juures veel oma paarisajaks aastaks. Kuid meil on tegemist suurima roomakatoliku katedraal iga ning suurima keskaegse gooti pühakojaga. Oma mõõtmetega, nagu öeldud, 177 meetrit pikk ja 67 meetrit lai täitis ehitis kunagise mošee paiga. Kuid arhitektid lisasid kõvasti kõrgust. Kesklöövi kõrgus on 42 meetrit ja külg löövid tõusevad enam-vähem samasse kõrgusse. Kirikuhoone on viie lööviline ja seisab keset linna otsekui mägi. See viljakatedraal seisab keset linna, otsekui akendega, Kiviibitsiline nägi. Väljastpoolt vaadates tundub see mägi vähemalt lõunaküljelt kolmekorruselisena hiigelsuured Teravaga varalised gooti aknad taganevad ülespoole, tõustes kolme tohutu astmena. Neid astmeid äärestavad pitsilised palus traadid ning viimase korruse ees kõrguv fantastiline lahtiste tugikaarte džungel. Kaunilt võretatud aknad, galeriid, pilastrid, lugematu hulk pitsilised torne ja tornikesi, kes sambaid, valustraade ja imepeeni, kivist tahutud ornamente. Võrratu varjude ja valguse mäng. Ja kõige selle kohal kõrgub uhke Heralda. Kuueteistkümnendal sajandil kujundas arhitekt Hernan Ruiz Se vilje katedraali torni ülemisse ossa. Juurdeehituse, mis kunagise minareti tõeliseks kellatorniks muutis, kujundas ta astmeliseks Jabitsiliseks ehtiste, akende ja sammaste ja tornikestega, paigutas poolkaarekujulisse kui ümara pjedestaali ning asetas sellele usku sümboliseerima naisekuju. Iralda tähendab õieti ka tuulelippu. Aastast 1568 seisab ta seal üleval nelja meetriga. Praegune kuju koos pjedestaali ka seitse meetrit. Torni ülaosa, mis kellaruumi ümbritseb, kutsutakse liiliatorniks. Siin otse tipu lähedal seisab igas nurgas kivivaas pronksist liiliatega. Kuppel, millele toetub Hiralda, on aga ehitud kivist tähtedega. Helle ruumi all galeriis on 24-st kellast koosnev suur kellakogu ning matraka puidust kellakoda kõristitega, mis kellade asemel kannatusnädalal usu pühadele kõrvulukustavad tausta annavad. Herlanda tornil on mitmeid õdesid kohe teispool Gibraltaril asuvas Marokos näiteks kautovia mošee, mina rätmar, kes siis see velje lähedal leidub samuti torne, mille loojaid hieralda inspireerinud on. Lebriyas ja karmoonas näiteks, kus neid Heraldi hiljedeks kutsuma nakatud ja teispool ookeani Ühendriikides võib Hiraldaga sarnanevaid torne leida. Tšaikovski raamatu Andaluusia ja loen. See viljakatedraal on nii tohutu, selles on nii palju kunstiaardeid, et kõige selle läbiuurimiseks läheb vaja rohkem kui pool päeva aega. Sissepääs on ehitise kirdeosas Hiralda torni kõrval. Ja kui sa oled tohututes ustest sisse astunud, tunned end kohe, eksivad selle hiiglasliku koopataolise ruumi pimedusse, kus silmad peavad tükk aega harjuma enne kui suudavad sinna peitunud uskumatult suurt kunstiaarete hulka ka imetlema hakata. Kõrge kesklöö ning kummalgi pool kaks hiigelsammastega eraldatud kõrval ööbik, kuld kuldigal pool. Samas tajud sa kesklöövi vägevuses ruumi lihtsust, rahu ja vaoshoitust, sest enam-vähem kõik kaunistused ja monumendid on koondatud kõrval löövidesse. Just siin saad imetleda Hispaania meistrit, tööhiilgust teenust, leidlikkust ja uskumatut ilu. Tuskoria osas seisavad 15. sajandi koori istmed ja siit avaneb vaade see vilja katedraali peaaltarile ning maailma suurimale uskumatult rikkaliku kaunistusega gooti Retaablile altari pealisele. Hispaania Retaabla tähendab õieti taustatahvlit ning sellega on katoliku kirikutes erinevatele pühakutele austust avaldatud. See vilja katedraali peaaltarile on graveeritud 45 stseeni Kristuse elust. See tohutu uskumatu kullaga kaunistatud puulõige on vaid ühe meistri elutöö. Meister oli flaamlane Peeter thankart Cesalustes Siinama pikki aastaid kestnud tööd Anno Domini 1482 usulistel talitlustel tantsivad kooripoisid peaaltari ees kastaniettide saatel oma rituaalseid tantse. Teha Kristavali värava lähedal katedraali lõunaküljel seisab Christopher Kolumbuse hauamonument. Kolumbuse haud oli algselt saarel, mille ta 1492. aastal oma esimesel reisil avastanud oli. Kuubal Havannas. Kuid 1892. aastal toodi Ameerika avastaja tagasi sinna, kus ta kunagi oma pikale mereteele asunud oli see viljasse ning maetistevilja katedraali Hilis romantilise hauamonumendi looja, skulptor Arturo Melida. Suure postamendid neljas nurgas seisab neli tohutut allegoorilise kuju. Need esindavad Leoni, Kastiilia, Aragoni ja Navarra kuningriike. Peas on neil kroonid, rõivaid ehivad kuningriikide piid ning sümbolid. Õlgadel kannavad nad kaunilt volditud kangaga kaetud kirstu. Selline on siis suure maadeavastaja, viimane puhkepaik üliväärikas imposantne monument hiigelsuures üliväärikas Tsevilja katedraalis. Task. Vilja katedraali kabelite seinu ehivad maalid. Aga siin on ehk õige aeg pisut mõtiskleda Hispaania seitsmeteistkümnenda sajandi maalikunstist ja pisut ka seitsmeteistkümnenda sajandi Seviljast. Hispaania kuldne ajastu oli taandumas juba 16. sajandi lõpupoolel, kui katkuepideemiad järjest üle maa käisid. Vaevalt jõudis vilja toibuda 1599.-st kuni 1601. aastani linna laastanud mustast surmast, kui tuli käsk. Veel Hispaaniasse jäänud mauride järeltulijad peavad riigist lahkuma. Se viljas elas viimaseid üpris palju ja kui katk oli viinud kümnendikku linnarahvast, siis nüüd jäi linn peaaegu inimtühjaks. Mahajäetud ja lagunenud majade kohale istutati puuviljaaedu kuid ometi jäisi vilja Hispaania Touri pealinnaks ja just seitsmeteistkümnendal sajandil aset leidnud tagasilanguse aegadel sündis siin hulganisti väärtuslikku kunstiloomingut. Andaluusia kujunemisel selliseks, nagu ta on, ütlevad asjatundjad, on mänginud põhirolli kõigepealt islami ajastu ning seejärel barokkbarokiajastu. Mõju on siin kõikjal nii ilmalikus kui religioosses kunstis, nagu ka kunstkäsitöös. Barokktermin on pärit portugalikeelsest sõnast Maroko mis tähendab korrapäratu pool ümmargust pärli. Kaunis ja vaatame, mis targast raamatust veel selgub. Vastandina renessansi harmooniale iseloomustab baroki liikuvus, rahutustunde paisutatud teatraalne efektsus. Peamiseks kunstiliigiks arenes arhitektuur ja kujutavas kunstis harrastati ajaloolisi teemasid ning püüti väljendada taltsutamatuid kirgia efekte, kujutades tähtsaid inimesi suurtes tegudes. Näide figuuridena hispaania barokk, sest maalikunstist on nimetatud Ribeirat, Moryliet, Surva, ranni ja Velaskest. Kolm viimast on pärit Andaluusias, Muriel ja, ja Velaskese kodulinn on, mis te arvate? See vilja ja käsul varan elas ja töötas just selles linnas. Diego laskis, nimi on vahest tuntuim, kunstiajalugudes on teda ka esimeseks suureks hispaania maalikunstnikuks kutsutud. Ta sündis küll 1590 900 viljas, kuid sõitis Madriidi, kus temast sai kuningas Felipe teise õuekunstnik, mistõttu ta tihtipeale ka õukonnaelustseene ja kuninglike portreesid pidi maalima. Noore printsessi Vanta Margarita Teresa stseen koos õuedaamide, kunstniku enese ning peegliga on nähtud. Ta on maal. Selle reproduktsioon leidub sageli kunstiraamatutes. Roomas maalis vee, laskis Paavst Innocentius 10. portree ja paavsti punane helkiv siid keeb, on sellise meisterlikkuse lõuendile kantud. Et DC on ise, oleks võinud seda kadestada. Kuid kahju küll. Sünnilinnasse viljas Velaskese töid peaaegu ei olegi. Survaranija Morile maalidega on teine lugu. Francisco de Surva ranna oli veel askesest aasta noorem ning nad tundsid teineteist päris hästi. Surbarani maalid olid enamuses religioossed ja aeg-ajalt meeldis talle lõuendile jäädvustada kummalisi juhtumeid. Vähem tuntud pühakuid kui teie elust. Sest kõik kummaline, imeline ja ebatavaline, kuulunud selle kunstniku argiellu kõlab ju huvitavalt. On teada, et surverääni erakordselt täpne maalimistehnika muutus kunstniku elu viimastel aastatel lendlevad otsekui aurusemaks, ütleb šenkops oma Andaluusia raamatus, nagu oli nõudnud uusim kunstist teel. Selle stiilimeister oli väärtula mehh Esteban Moriljo, kellest 1600 neljakümnendatel sai vilja tähtsaim kunstnik. Moriljo religioossed maalid olid soojemad, pehmemad mister šenkopsi iseloomustust kasutades siis aurusemad, kratsilisemad poosid, pehmemad rõiva trapeeringut, udusemat pilved taevas. Mees oli oma ajast ees, kirjutab ma ikka liiva ja oma kunstiajaloo raamatus jotast sisannini. Tema parimad altarimaalid kuulusid juba rohkem rokokoo kui barokiaega. Need otsekui aimasid ette 18. sajandi religioosseid maale. Aga 18. sajandi teisel poolel tegutses hispaania kunstiilmas juba selline mees nagu sarakassast pärit Francisco de Goya. Aga see on juba omaette lugu. Praegu on oluline see, et nii Surberaani, Moril ja kui Coya töid võib näha Sevil jagad katedraalis kuhu ühel ilusal päeval aastal 1830 astus kindlasti sisse noor prantsuse kirjanik prospermerimee meeles molkumas meloodiad Mozarti Don vannist ja Figaro pulmast. Salapärasesse viljas elas lugematu hulk müüte ja legende. 19. sajandil Seviliasse saabunud rändajaid erutas näiteks legendaarne mees, kelle nimi oli don Miguel man härra ning keda peeti Mozarti Don Giovanni prototüübiks. Prospermerime innustatuna. Sellest legendist kirjutas romantilise Loodon Huan maniaara ning uurinud isegi Andaluusia-ga seotud nüüd otsustas ka ise ühe sellise luua. Selle nimeks sai Karmen. No muidugi on hoopis enam merimeeromaanist tuntuks saanud kogu maailmas teise prantslase helilooja seorbi, see 1874. aastal valminud O. Sealt tunneme ju küll Carmenit seda tulise temperamendiga, imeilusat nõnda luuslannat, kelle armastus armee ohvitseri Hoseeee vastu kustub pärast kohtumist särava toreadori eskamiliaga jahu, see tapab Carmeni ning maksab selle eest oma eluga. Karmen töötas mäletatavasti see vilja tubakavabrikus, mis ongi tõepoolest olemas ja sellest hoonest sai see vilja katedraali kõrvalpaik, mida reisijad selles linnas ilmtingimata näha tahtsid. Tubakavabrik Ongi üllatavalt monumentaalne kivihoone ornamendid fassaadil, sambad kahel pool kõrget Kaarust alustraadiga rõdukivi vaasid katuse äärel ning tohutu pasunad, puhu avatud tiibadega ingel seismas uhkelt kaunistatud katuseviilu otsas. Ei usukski, et sellise fassaadi taga töötab tubakavabrik, aga nii see amet, see oli fassaadi tagahoone keskosas laiunud neli suurt omavahel ühendatud saali, kus pikkade laudade taga istunud sigarette valmistajad umbes 3000 tüdrukut ja naist. Üks Andaluusia kuulsamaid uhkuse objekte olnudki ju sealsed kaunid naised. No kujutage siis pilt, eriti kui neid on tuhandeid koos kõik tõmmud ja temperamentsed ja kirevatesse rõivastesse sigarreras. Niimoodi oli neid kutsutud tugeva loomusega kaunis ja sensuaalne. Karmen kehastas romantiliste rändurite jaoks kõiki neid tuhandeid naisi. Paljud romantilised rändurid pidid pettuma, vabriku tüdrukud polnud tegelikult kaugeltki kauneid Carmenit vaid raskest tööst väsinud ja nikotiini aurudest haiged, õnnetud naised. Aga see ei vähenda ju Carmeni põlu. Näete siis, mida kõikese viljas ei leidu ja mida kõike võiksid veel siis avastada, kui linna pisut põhjalikumalt uurida saaks. Aga üht-teist on täna ka ju teada saadud, et Donhani legend on päritseviljast. Et sind aimab terve rea maailmakuulsate ooperite tegevus misega armen muidugi Mozarti Don Giovanni Figaro pulm, Rossini, Sevilla habemeajaja, Beethoveni ideel ja, ja see pole veel kaugeltki kõik. Räägitud, sai see viljas sündinud ja elanud maailmakuulsatest kunstnikest. Hulk kirjanikke on just selle linna oma teoste tegevuspaigaks valinud. Näen Brauni, digitaalkindlus on küll väikese kahtluse alla langenud. Kirjanik on väitnud, et oma Da Vinci koodi loomisest hakanud mõtlema just siis, kui õppis kunstiajalugu, see veel ülikoolis. Samas kirjutab Alvar Assange hispaaniakeelses ajakirjas epo. Kas seda džentelmeni pole see viljaülikooli üliõpilaste nimekirjas iial olnud? Kui te just ei võtnud osa mõnest välisüliõpilastele mõeldud sügisesest kursusest, ülikooli geograafia ja ajaloo fakulteedis õisi võtta küll, miks mitte, aitäh? Igatahes suudab, näen Braun oma raamatus üpris värvikalt see vilja katedraali kirjeldada mistõttu kasutagem võimalust. See oli väike siseõu, mida ümbritsesid kõrge kivisein Iralda, torni läänekülg ning sepisrauast aiad. Hardingelos Naranhos kuulus üle kogu see vilja, sest igal kevadel õitses siin 20 apelsinipuud. 18. sajandil oli keegi inglise kaup Messitse vilja kirikuaiast kolm tosinat vaka apelsini ostnud ning Londonisse toimetanud, leides seal, et need viljad olid väljakannatamatult kibedad. Ta püüdis apelsinikoortest moosi keeta, kuid sellele tuli puudede viisi suhkrut lisada. Et see vähegi söödav saaks. Sel kombel sündinud siis maailma apelsinimarmelaad. Apelsinipuud olid väga vanad, nende lehestik oli ülespoole nihkunud. Isegi kõige alumised oksad olid väga kõrgel. Hiralda tohutu vari langes üle terve väljaku nagu hiigelsuur mahalangenud puu. Tornikellade hääl oli kõrvulukustav, sest nende kaja oli kõrgete kiviseinte vahel vangis üleni musta rõivastatud inimmass üha tihenes ning tulvas üle välja kuhjevilja katedraali pärani avatud uste poole. Inimesed pomisesid palveid ja surusid palvehelmeid kõvasti pihku. Katedraali tume ukseava, otsekui imes nad endasse. Hiralda kellade kaja jäi õuelöögid näisid madalate helilainetena läbi kivimüüride tungivat. See velje katedraali oli üksainus sissepääs veel sellest ajast, kui kirikud olid sama hästi kui kindlused mauride eest kaitstud varjupaigad. Üksainus sissepääs tähendas, et ühte ainsat ust tuli sissetungijate eest kaitsta ja nii suleti otsustava pauguga need peaaegu 10 meetri kõrgused uksed. Katedraal oli tulvil täis musta rõivastatud inimesi ja kusagilt hakkas kostma kaunis laul. Kes pole näinud, see viljat, see pole näinud imet, on kombeks selles linnas öelda.