Meie siin Eestis räägime esimesest ja teisest Eestist, nendest, kellel on, kellel pole ning ei saa olema. Jaotusi, võib igasuguseid teha, kuid iga jaotuse taga on konkreetne inimene. Kui inimestelt, kellel erinev elatustase, küsida, et kuidas nad on oma eluga rahul siis võivad erinevatesse gruppidesse asetunud inimesed vastata sellele ühel ja samal viisil. Näiteks prügimäe ning rikaste Tiskre elanik võivad anda ühesuguse vastuse. Silmaklappidega reporter, tehas, intervjuud vaeste öömajast võibki olla üllatunud, öeldes, et talle paistab, et elanikud on rahul oma eluga. Tõepoolest võivad töölised olla rahul sellega, et saavad sõba silmale panna soojas kohas. Vastasel korral tuleks külmetada. Miks siis mitte rahul olla? Euroopa Liidu liikmena peame oma eluolu aga hakkama hindama mitte ainult sellest vaatevinklist, nagu meile konkreetselt tundub, elada siinmail vaid mõõtma oma elu teiste mõõdupuudega ning mõistma, kus me tegelikult oleme. Ju aga seejärel meile ei tundugi oma eestimaine sedavõrd lähedane kui varem. Elukvaliteet on üks mõõde, mida võrreldakse liigiti. Elukvaliteet on väga oluline, kompleksne mõõde, mis ei koosne mitte sugugi ainult sissetuleku suurusest. Mulle tundub, et raha hulk mõõdab meie Eesti elust liiga palju. Elu enesekvaliteet on aga märksa mitmekesisem, mõista selle ühest koostisosast tahaksingi pisut kõnelda eluasemest sest sellest sõltub vähemalt siinmail meie eksisteerimise võimalus kas olla või surra. Oma kodu on paik, kus inimene saab end taastada pärast igapäevaelu ruttu. See on paik, mis vajalik perekonna heaoluks, laste kasvamiseks, nende ettevalmistamiseks, eruks. Meie kliimas sõltub eluasemest kõige otsesemas mõttes elu kvali, et meie tervis, närvid, tulevikuvaade, kas see on optimistlik või välja vaatadeta, mis tekitab omakorda tõrjutust. Tõrjutus iseloomustab inimesi, keda hinnatakse madalalt, kellel puudub lootus ning kes ei saa toetuda. Eestis on keskmiselt 1,5 ruumi ühe leibkonnaliikme kohta. See number on palju kõrgem kui Poolas, kus on 0,9 ruumi ühe inimese kohta. Lätis, Leedus, Slovakkias, Sloveenias, Ungaris, Tšehhis, Kreekas on ruume üksjagu vähem kui Eestis. Teistes Euroopa Liidu riikides on olukord parem, kuid mitte alati palju parem. Võtame näiteks oma naabri Soome. Seal tuleb ühe inimese kohta 1,6 ruumi. Kordan Eestis oli 1,5. Rootsis on aga olukord palju parem, seal on 1,9 ruumi inimese kohta. Kõige rohkem ruume on aga konkurentsi tult enim Inglismaal 2,8. Praktiliselt kõigis riikides eksisteerib järgmine seaduspärasus. Mida noorema inimesega on tegu, seda suurem on tõenäosus, et ta elab Corp päris majas, kus ruume vähem võrreldes inimestega, kelle iga kõrgem Euroopa liidus on välja kujunenud norm, et iga inimese normaalseks eluks oleks vaja. Et tal oleks omaette tuba, millel vähemalt 20 ruutmeetrit suurust. Mõnedes Euroopa Liidu riikides peetakse normiks kuut kuni kaheksat ruutmeetrit inimese kohta ja seda eelkõige nii-öelda endistes sotsialismiriikides. Vene ajal kehtis siin üks põhimõte. Inimest võis korterisse sisse kirjutada juhtumil, kui selles oli 12 ruutmeetrit vaba ruumi. See oli tolleaegne sissekirjutusreeglistik. Ruumide arvukuse kohta on Eesti Euroopa Liidu uusriikide seas kindlalt parima näitajaga. Uute liikmesriikide eluruumide keskmine arm ühe leibkonnaliikme kohta on 1,1 Eestis 1,5 maaelanikele ruume rohkem, 1,6, linnades aga 1,4 ruumi elaniku kohta keskmiselt. Päris normaalseks peetakse Euroopas seda, et noored inimesed vanuses 18 kuni 24 aastat elaksid eraldi kas üksinda või paaris. Euroopa Liidu uuring näitab, et taoline seisukohta ei ole normiks saanud veel uutes liikmesriikides. Viimastes on eraldi korterites elavaid noori umbes kolm korda vähem kui vanemates Euroopa Liidu riikides. Need erinevused kehtivad ka noorte puhul, kellel vanust juba 25 kuni 34 aastat. Aga toome teise näite. Poolas, Slovakkias, Itaalias elab vanematest eraldi noori umbes 20 korda vähem kui sellistes riikides nagu Taani, Soome ja Rootsi. Elamispinna piiratus ja väiksus Euroopa vaesemates regioonides tingivad selle, et noored alustavad oma iseseisvat elu tunduvalt hiljem. See tähendab, et nad ei saa väljuda vanemate diktaadi alt. Taoline olukord võib mõjustada noorte karjääri ning oma elude leidmist. See on oluline sotsiaalne probleem ning Euroopa Liit seab sellega tegelemise oma üheks prioriteediks. See ei ole sugugi ainult inimese enda isiklik asi millistes tingimustes ta eirab. See muutub riigi asjaks. Kui riik tahab omada tulevikku.