Nädalalõpp on käes ja ma ei tea, kuidas, aga iga inimene ootab nädalavahetus kindlasti erineval viisil. Mõnele on nädal tundunud liiga lühikesest väga palju, David on jäänud ikka tegemata. Ning seetõttu ka nädalavahetus kipub olema töine. Ületöötamine on meil siin Eestis probleemiks ja päris suureks murelapseks jääb perekonnaelu ja tööelu töötamine. Töö väsitab inimesi sedavõrd palju, et 38 protsenti tee Eestimaa töötavatest inimestest väidab, et nad on liiga väsinud, et jaksate kodutöid teha. 17 protsenti inimesi aga väidab, et nad ei suuda perekondlikke kohustusi täita. Põhjus liiga palju ollakse, ent tööl kulutanud poisist tööl käimise aeg on kujunenud liiga pikaks. Perekondlikud kohustused tähendavad näiteks lapsega või abikaasaga rääkimist, vastastikuste emotsionaalsete ja füüsiliste vajaduste rahuldamist ja muud sarnast. Küllalt huvitav on see, et reeglina arvatakse, et nimetatud probleemide all kannatavad eelkõige naised. Uuringute tulemused aga näitavad, et asjad ei ole sugugi meie ettekujutuse kohaselt. Näiteks Euroopa Liidu uutes liikmesriikides. Just mehed tulevad perekonna ja töö ühitamise probleemidega vähem toime kui naised. Nad tunnevad rohkem muret. Põhjus on üpris lihtne. Meeste tööpäevad on märksa pikemad konnalistel. Näiteks Euroopa Liidu uute liikmesriikide töötavatest meestest on 42-l protsendil töönädala pikkus üle 48 tunni. Naisi, kellel oleks sama pikk töönädal, on tunduvalt vähem 25 protsenti, seega kaks korda vähem. Euroopa Liidu vanades riikides, aga taoline naiste hulk on omakorda kaks korda väiksem kui meil. Seega Euroopa Liit tähendab meile eeskuju mitte ainult sissetulekute kasvamise aspektist vaid ka selles mõttes. See toob kaasa võimaluse hakata ini Päärsemalt tööle ehk väiksema töötundide arvu eest saama märksa suuremat palka ja elama inimväärsemat elu. Kui kõnelda täistööajast, siis selgub triviaalne tõde et kui mehed ja naised töötavad ühe võrra palju siis võrdse töökoormusega naised kaebavad meestega võrreldes sagedamini, et nad ei tule perekonna ja töö ühitamisega hästi toime. Mida lühem on naiste makstud tööaeg, seda vähem märgivad nad raskusi pere ja töö ühitamisega seotud probleeme. Kahteris loomulik sest tava kohaselt naistel on nii-öelda tasuta töö ehk kodutöö hulk palju suurem kui meister. Aga kui perekonnas on alla nelja aastane väike laps, kas siis muutuvad inimeste suhtumised? Euroopa Liidu liikmesriikide elanikest tajuvad kõige rohkem üleskerkivaid muresid eelkõige Saksamaa elanikud. Seda sellisel juhtumil, kui nendel on olemas kodus väike laps. Teisele kohale jäävad Eestimaa elanikud, kes ei suuda tööd, perekonda ja väikelast ühitada. Nad suudavad aga suurte muredega. Euroopa Liidu vanade riikide elanikud, kelle peres on alla nelja-aastane laps sõltuvalt lapsevanema soost, käituvad päris huvitavalt. Mehed tulevad neis riikides töö ja perekonnaelu ühitamisega märksa raskemini toime kui naised. Eestis on pilt vastupidine. Naised puutuvad meestega võrreldes sagedamini kokku töö ja perekonnaelu ühitamise muredega. Kas siis meie Eesti riigis on elu väga meestekeskne? Ehk äraseletatult see tähendab siis meeste domineerimist ning meeste vähesemat osalemist perekonnaelus mille jaoks on inimestel vähe aega. 34 protsenti Euroopa Liidu uutest liikmesriikide elanikest kurdab, et nad kulutavad tööle liiga palju aega 34 protsenti. Et Eestimaa inimesed teiste riikidega võrreldes teevad enim lisatööd, siis võib arvata, et meil on kurtete arv veelgi suurem. Päris huvitav on see, et kui inimestel oleks rohkem aega ei tormaks nad suhugi ummisjalu seda ilmtingimata perekonnas veetma. Oma vaba aega veeta perekonnas on teiste konkureerivate tegevustega võrreldes. 52 protsenti inimestest väidab, et neil jääb aega väheseks vabatahtlikuks tööks. See, mis nendele meeldib. 46 protsenti inimesi kaebab, et aega napib tegelemaks oma harrastustega hobidega. 37 protsenti inimesi nuriseb, et aega napib sotsiaalseteks kontaktideks suhtlemiseks teiste inimestega. 24 aga tunnistab, et neil jääb aega väheseks isegi una jaoks. Ja alles vaid iga viies töötav inimene kurdab, et perekonnale jääb aega vähe. Vaadates ja kuulates neid andmeid, tekib küsimus, kas ajapuudus iseloomustabki meie elu. Tekib teinegi küsimus. Millal me üldse elame ja kas ajapuuduses elu ongi see tõeline elu. Kui analüüsida saadud andmeid, siis selgub, et tegelikult inimesed ei taha end jagada ainult kahe valdkonna vahel milleks on töö ja perekond. Mõlemad on väga tähtsad, kuid tänu sellele tekivad ka pinged, sest ei jõua ühe ja teise valdkonna vajadusi korralikult rahuldada. Aga peale selle eksisteerib inimese individuaalne elu omad hobid, kontaktid, teiste inimestega, suhtlemine maailma asjade üle, arutamine. Aega napib, sportimiseks lugemiseks, arvastamise, kas näitustel, teatris käimiseks, elu üle mõtisklemiseks, looduse märkamiseks ja nii edasi. Tahame teha palju ja ruttu-ruttu sest aega ei oota aega joota, sest töötame liiga palju. Lääne-Euroopas töötab märksa rohkem inimesi osalise tööajaga kui meil. Kui aga töötavad osalise tööajaga, siis jõuad rohkem ja leiad aega ka elada. Aga võrdlus näiteks Ameerika Ühendriikidega teeb juba päris ärevaks. Seal kestab puhkus vaid kaks nädalat. Töönädala ta väga pikad, tööle sõidetakse ikka vähemalt üks tund aega tund aega tagasi. Nädalavahetusel käib muru niitmine, basseini puhastamine, marketite vahel sõelumine ja nõnda selle ajani miljat pensionini. Ja siis siis lased end kanda toolil toimetada, et Kilimanjaro tippu. Head nädalavahetust, mis sisaldab ka tööd, sportimist üksinda või perega pesemist, mõnusat oma tarbeks remontimist, võib-olla väljamagamist ja muud sarnast. Igaüks saab õnnelikuks ise, muud.