Tarriberi Pariis grafeemetroobis, troodaksiibulvar ja miljon muud asja, mille järele sa igatsenud oled ja millest sa iial ei väsi tapva tempoga tänapäev ja hiilgav ajalugu igal sammul. Ühel kenal varasügise hommikul seonduvas taaskord maa alla ja kihutad metrooga suurde jooni jaama, kus rongid kõrge katuse all kümnete platvormide ääres seisavad Pariisi raudteejaamades On nimelt sama suured ja suursugused kui Linnise. Rong läheb meil ööni, see on linn Pariis Leoni raudtee ääres, kus roomlased kunagi oma sõjaretkedel hobuseid vahetasid. Kuid ammu enne Melüüni seisab sõiduplaanis antenne. Ja sellist nime kannab üks kunagiste Prantsusmaa kuningate kuulsamaid losse, mis oleks ometi vaatamist väärt. Loss asub aga linnasüdamest raudtee hammast üpris kaugel. Niisiis hakkad sa peatuses bussi ootama, ootad ja ootad, ülejäänud ootajad tüdinevad ja pudenevad laiali. Aga kuhu see võõras linnas ikka oskad minna? Ootade edasi, aga mis ei tule, see on buss. Bussi asemel saabub väike auto sellest väljukaks inimest. Nad panevad peatusse mingi sildi üles ja taibatised, see prantsuse keelne selts sulle suurt midagi ei ütle. Teevad äsja selgeks. Bussid sel päeval enam ei liigu, on otsustatud natukene streikida. Takso üpris ebatõenäoline, tramm number 11 ehk kaks jalga, nii kuuma ilmaga, nii kaugele, veel ebatõenäolisem. Siis nüüd saab tagasi rongi ja Pariisi. Aga siiski sama raudteeliini ääres paar jaama Pariisi poole peab seisma veel üks loss, päikesekuningaaegadest pärit voo lõvid, kond, mis ametinui 14.-le ei kuulunud, seda põnevam. Ilusat pühapäeva siis taaskord mina olen Helgi Erilaid. Vikerraadios on alanud. Loui 14. Prantsusmaa ajaloo hiilgavaim kuningas Päikesekuningas, kelle embleemiks oligi kuldne päikeseketas kuldsete kiirtega. Temast ja tema ajastust on palju raamatuid kirjutatud ja filme tehtud. Ühe filmi nimi oli, kui ma õigesti mäletan. Kuningas tantsib Orloy 14. tantsiski seal üleni kuldne ja päikese embleemidest kuni kõrge kontsaliste kingade pannaldeni üle külvatud. Kuningas pidas tantsust eriti lugu ja asutas Pariisiga kuningliku tantsuakadeemia. Kuningast äras keset oma mitme 1000 pealist õukonda balleti ja komöödiaetendustel ja muusikaõhtutel teod, jahid, Vastuvõtud etendused lugematutes lossides, kuhu kuningas koos sadade õukonna liikmetega väljasõite tegi. Vägevaid ja uhkeid loss Prantsusmaal päikesekuninga ajal sadade kaupa. Ja ilmtingimata pidid igas lossis olema rikkalikult sisustatud ruumid kuninga jaoks, kui valitsejal peaks äkki pähe tulema lossi külastada. Enda jaoks laskis Loui 14. pikapeale ehitada kõige hiilgavamaks kujunenud versai mis seekordse loo sündmuste ajal alles suhteliselt tagasihoidlik. Jahiloss oli. Loui 14-st sai troonile nelja ja poole aastaselt 1643 ja valitses 72 aastat. On kirjutatud, et tema noorpõlv möödus suuresti naudingutest meele lahutustes ja alles siis, kui seni riigi asju ajanud kardinal ma Sa rään. 1661. aastal suri saanud 23 aastane luin 14., päriselt täiskasvanuks. Tema mälestustest on leitud sõnad, alles siis hakkas mulle tunduma, et olen kuningas kuningaks sündinud. Ja veel miski ei ole raskem kui täielik jõudele. Niisiis otsustas, lõi ise kuningatööd teha, mis tähendas, et ühestki ministrist poleks Mazarääni järglast saanud. Tema majesteet otsustas riigijuhtimise enda peale võtta. Otsus, mis Prantsusmaa tarkadele meestele hirmu peale ajas. Sellest oli riik nüüd otsekui tüürimeheta jäänud laev. Sest kuidas suutis riigijuhtide noormees, kelle maailm seni vaid ilutulestik Est ballettidest ja kõiksugustest lõbudegarussellidest koosnenud oli hullem veel, poliitikute meelest ei leidnudki Prantsusmaal meest, kes riigitüüri juurde sobinud oleks. Ometi oli päikesekuninga ümber mehi, kellega tuli kindlasti arvestada vaimukaid ja võima neid mehi. Meie loos on olulised kaks nime riigi rahanduse peaintendent, Nikola Fogee, Rahandusintendent Shandatist kolm väär. Esimese jättis kuningas esialgu senisele kõrgele kohale ja teise sokutas rahandusministri kõrvale viimasel silma peal hoidma. Oma põhjalikus raamatus lõi 14. kirjutab ajaloolane, ajan ta, annab need kaks isikut. Okei, egol väär, kehastavad vanalt korralt uuele üleminekut kõige paremini. Isegi nende Heraldilised vapikilbid viitasid nende vastuoludele. Hogee tähendab vana Bretooni keeles oravat ja selle loomakese ka koos oli vapil ladinakeelne kiri. Kas on kohta, kuhu ma ei tõuse. Kol vääri vapp oli nagu piltmõistatus. Nastik varakristlikust sümboolikast tähistas seelu ettenägelikkust. Need kaks võistlejad olid nii erinevad, kui üldse olla saab. Okei, Parlamendi parimast perekonnast rikas ja ekstravagantne mürancinjäär oli kunstiteatri, kirjanduse, õpetatuse ja teaduste patroon, kes armastas luksust, toredus ja suurejoonelisi meelelahutusi ning oli oma positsiooni sära säilitamiseks valmis kulutama ükskõik kui palju. Kol väär oli väikese varandusega tõsimeelne riigiametnik ennastsalgav töörügaja, kontoriasjanduse, raamatupidamise ja arvepidamiseks. Nii iseloomustab siis ajend allub kaht meest päikesekuninga kõrval Prantsusmaa riigilaeva tüüri juures. Oluline oli teadagi see, kumba neist kahest kuningas rohkem usaldas. Lõi 14. nõudis šokeelt üksikasjaliku ja täpselt ülevaadet riigi rahanduslikku seisukorrast ja hoiatas igasuguse varjamise eest. Sõbrad soovitasid Hogeel seda hoiatust kuulda võtta, kuid pea intendanud ei teinud naissoovitustest eriti välja. Mitte ei uskunud, et noor ja lõbujanune kuningas riigi asju tõsiselt viitsivad. Niisiis liialdastama andmetes riigi kulusid ja vähendas tulusid, näidates asju halvemana, kui need tegelikult olid. Ta ilmselt ei teadnud, et kuningas näitab tema aruandeid igal õhtul Kalbaarile kes paugupealt kõik võltsingud üles leiab. Šokeeee Poleks osanud midagi sellist aimanud. Ta oli rahanduse peaintendent. Tolle aja Prantsusmaal ei vastutanud, see mees mitte kellelegi ees ja tema arveid ei saanud näha isegi kuningas. Selline süsteem töödes, riigis juba ammu. Kardinal Richelieu emase rääni aegadel näipsised pea intendandil ja teistel rahandusmeestel polnud midagi karta, et nad olid omaette klass. Riigile kahjulik, kuid vajalik tsiteerigem kol vääri ajendanud raamatust luin 14.. Rahandusmeestel oli maju, mööblit, hõbedat ja muid iluasju oli kulutatud kujuteldamatult summasid, aga tema majesteedi majad demonstreerisid sageli rahapuudust. Kuningamajades puudus mööbel ja kuninga magamistoa jaoks polnud võimalik hankida isegi paari hõbedast halu pukki. Vaene kuningas. Nonii mustvalge olukord siiski vaevalt et oli, kui mõelda arvutitele, kuninglikele, lossidele, hiilgavatele, meele, lahutustele. Kusagilt see raha ju tuli, intriigid, afäärid, võltsingud, pettused välja pressimised, maksude pidev suurendamine, rahva üha kasvav viletsus vaevalt küll, et kuningas pahade rahandusmeeste ettevõtmistest midagi ei teadnud. Süsteem oli mäda, aga uut polnud kusagilt võtta. Juba kardinal Mazarääni oli huvitanud vaid reaalne raha, mitte korralikke arvepidamine ja rahanduse peaintendent. Nicola Focke oli kardinalilt mõndagi õppinud aga tundis end juba liiga kindlalt, muutus ettevaatamatuks ja läks liiale. Nimelt otsustas rajada oma Zenjööri valdusse hoolevikanti uhke lossi keset imeilusaid aedu. Selles ei olnud küll mitte midagi erilist, et rahanduse pea intendanud endale mõjuva häärberi püsti laseb panna. Ainult voolovi kantri kerkis lühikese ajaga tõeliselt vägev rikkalikult ehitud, lausa kuninglik, hiilgav too, tõeline loss ehitis, mis ei näidanud vaid selle omaniku piiramatutena tunduvaid rahalisi võimalusi, aga ka oskust leida oma aja kõige andekamaid loojaid, kelle ühistööna säärane kunstiteos sündida sai. Aastal 1656 asus 18000 meheline töövägi tohutute aedade jaoks maad tasandama. Siin seisnud vana loss lammutati, samuti voo küla ja veel paar väikest lähedal asunud külakest. 500 hektari suurune plats tehti puhtaks ning lossi ja selle palee sarnaste kõrval ehitiste vundamentide ja müüritiste rajamine võttis vaid ühe aasta. Aga juba aasta varem oli Fogee palganud selleks tööks ka arhitekti Louis Le voo, kellega hiljem liitusid kunstnik šarlev Run ja maastikuarhitekt anre Lenaator. Asjatundjate väidetel ongi voolavi kandi arhitektuurilooline väärtus ka selles, et nood kolm poisid koos töötama ja lõid üheskoos sellise arhitektuuri, sisekujunduse ja aiaplaneeringu kooskõla, mida lõi Neljateistkümnenda. Stiiliks on hakatud kutsuma. Hiljem ehitasid nad koos hiilgava versai. Aga esialgu on nad hõivatud voolaviko tee rajamisega, mis vahest ehke jäägi versaist kuigi palju maha. Voolossi seda ümbritsevate ehitiste, aedade, parkide ja kunstnik ja veekogude alla jäi rohkem kui kahe ja poole kilomeetri suurune Emala pea intendendi lossi jaoks polnud ükski asi liiga uhke või liiga kallis. Ehitis neelas tohutuid summasid ja äratas õige pea. Kuninga kadeduse. Kõige kadedamaks tegi õukondlasi ja valitsejatega tõenäoliselt see, et Fogee polnud üksnes rikas ja võimuahne. Ta valdas meisterlikult elamise, kunsti ja vool. Loss oli selle oskuse võrratu ja saatuslik näide. 657 oli majesteetlik ja pidulik kahekorruseline kivihoone juba katuse all. Mõne kuuga said paika põrandad ja seinapaneelid. Ja septembris 1658 saabus kohale kunstnik šarl LeBron. Et lossiesise kujundusega tegeleda. Tähtsaimaks said siin piltvaibad, need tuli Lewruuni kavandite järgi valmistada tervelt 143. Selleks rajati naaberkülla kudumistöökoda, millest hiljem sai Pariisi kobe läänide manufaktuur. Lõi 14.-st stiili kohta on asjatundjad hilisemal ajal öelnud, et see kujutas enesest baroki taltsutamist klassikalise prantsuse vaimuga. Selle stiili juurde kuulus veel ka traditsioon, millele peagi ladude oli määratud. Loss ehitati vallikraaviga ümbritsetud kõrgemale platvormile ning mõlemal pool seisab sissekäigu ees etteulatuvate lossi tiibade vahel. Lai siseõu ja kolme suure ümarakaanelise ukse juurde viib pidulik lai trepp. Aja Volevik kant on uhke ja vägev aga selleni me veel jõuame. Prantsusmaa rahanduse peaintendent Nikola Fokey oli saanud sellise lossi, mida ta igatses, kui ehk tema jaoks oleks parem olnud, kui ta igatses, ei oleks täitunud, sest suur ja tore loss andis vaenlastele võidugaardit pihku. Ajend Allopi raamatus leidub Fogee kaasaegse šarl ka tääni kirjeldus. Kui mina sõna ei võtaks, hakkaksid kivid kisendama. Pean silmas selle luksusliku lossi tahutud kive, marmorit ja porfüüri, kus silmipimestavad kuld ja sina ja väsitavat fassaadid. Pean silmas seda määratud müüritiste kogumit ja sammas mäestikku, mille all maapind ägab. Pean silmas neid alleesid ümber istutatud puudega, mis ühe ööga välja ilmusid. Alleesid, mille juurde kuuluvate jõgede aset täidavad kanalid ja vooge rahvapisaratest ja verest ning mis on pikemad ja avaramad kui kuningate ja kuningannad õued. See viimane fraas oli tähendusrikas. Uhkem kui kuningas ise kuningale ei meeldi, demonstreeris rikkamad sest nad võivad lubada endale seda, mida kuningas ei või. Kuningal pole kahtlustki, et nende suur varandus on temalt varastatud. Okei, oleks pidanud nüüd asjade üle järele mõtlema, aga mida tema selle asemel tegi? Okei, enesekindel kuninga soosingus, veendunud, uhke ja õnnelik oma uue imelise lossi üle, mis veel päriselt valmis polnud saanudki. Šokeeee korraldas seitsmeteistkümnendal augustil 1661 vool lossis meelelahutus pea et kõigile oma uue palee ja aedade toredast näidata. Kuningas ja tema kaaskondlased olid kutsutud. Kõrge seltskond asus kella kolme paiku fondenev lossist teele. Voosse jõuti kolm tundi hiljem. Siiani säilinud anonüümne jutustus kuninga külaskäigust hoolovi kanti kirjeldab, kuidas Louis 14. õhtu jaheduse saabudes lossiesiselt terrassilt mööda kivitrepp peaeda laskus. Kõikjal põlisesid purskkaevu, lugematu arv oma 10 meetri kõrguseid veejugasid mõlemal pool. Alleed moodustas ühisevaid veeseina. Lillede, purskkaevude, kujude ja õrnide vahel jalutasid õugandlased ja tolle aja moest on ühtteist kuuldud. Daamide siidised, pastelsed Krinaliinid, peened pehadja, paljastatud pärlid ja kalliskivid härrade tohutud parukad, sulgedega kübarad, siidsukad, puhvpüksid ja blokaad, kuued, pitsid ja lindid ja aumärgid. Peab küll tunnistama, et seitsmeteistkümnenda sajandi aristokraatia meestemood oli pehmelt öeldes naljakas. Aga ju siis oli selline aeg. Kui peen seltskond piisavalt kaua uhkeid aedu imetlenud oli, mindi lossi õhtusöögile. Lugematu arv faasaneid, vutt, põld, düüside, teisi linde oli selle nimel oma elu jätnud. Üks roog oli uhkem kui teine ja veeni lausa voolas. Võrratu teenindamise eest hoolitses siin kuulus Franz saavatel ise kelle korraldusel lauad viiel-kuuel korral taas uuesti kaeti. Pärast sööki oli etenduse aeg. Lava oli ehitatud parki, paika ümbritsesid purskkaevud ja valgustas 100 tõrvikut. Marjääri näitetrupp pidi etenduse andma, kuid harrastuslavale ja teatas otse kuninga poole pöördudes, et ainult tema majesteedi abiga saab etendus toimuda. Lõi, andis märku ja otse Maidavanes tohutu merekarp, millest astus välja mereneitsi ning käskis sammastele puudel kõnelema hakata. Mida viimased iseenesestmõistetavalt ka tegid. Pärast etendust suundus kõrge seltskond lossi poole tagasi ning avastas, et katusega Nonii sil põles tihedas reas sadu tillukesi laternaid. Õukondlased kannad selle hämmastava vaatepildi imetlemisest veel toibunud, kui tohutu rakettide kogupauk kogu taevatriibuliseks muutis ning laotusse tekkis tuledest, vappi, liiliaid, monogramme, initsiaale ja lugematuid teisi kujundeid, mis kiiresti alla langesid. Samal ajal liikus kanalis hiigelsuur vaal, kelle kõhust uus tulevärk välja plahvatas. Niimoodi võõrustas rahanduse peaintendent Nicola Focke. Oma kuningat lõi 14 kümnendat oma imelises lossis. Vuh lõvikondis. Kui külaliste viimased õlled meloni poole olid kadunud, võis arvata, et see oli tema hiilguse kõrghetk. Kuningas ja õukond olid seninägematu kogemuse saanud ja Fogee arvas nüüd, et tema vapiloomora On kuningliku lõvi käppade vahel kol vääri nastiku eest lõplikult kaitstud. Aga nastik juba võidutses juba mõni kuu enne pidu. Voolossist oli kol pääl kuningat veennud, et G on süüdi majesteedi au haavamises ja riigivara riisumises, mille eest tuleks surma mõista. Kuningas oli isegi kaalunud tema vahistamist peo ajal. Kõdu otsustas selle siiski edasi lükata. Rahanduse pea, intendandi vahistamine polnud riigis kuigi tavaline asi. Seepärast käis asi kindla projekti järgi mille oli ette valmistanud. Mis te arvate? Fokey ammune vaenlane, kol käär, teadagi. Projekt on tänaseni alles ja näitab, kui kindel oli kol vääri seis luin 14. juures, sest kõigi kol vääri ettepanekutega oldi kohe nõus. Okei, saabus septembrikuu viiendal päeval 1661 vahi alla. Kuninglike musketäride marssal ther Tanja on tõepoolest ja on ise ajalooline isik, kelle nimede maa oma kolmes musketäri kuulsaks tegi. Muidugi oli Fogee ülla tunud ja vapustatud tema oskused. Kuningas hindas teda oma riigis kõrgemalt kui ühtki teist isikut kuid pärast uhket vastuvõtupoole või kontoris ei osanud arvestada kuningliku kadedusega. Kohtupidamine oli pikk ja segane. Ok püüdis end kaitsta, selgitades, et tema tegevus tulenes otse kardinal Masarani juhistest, kes samuti ei teinud vahet riigikassa ja oma varanduse vahel. Nagu ka kol. Väärise. Juurdlus kestis kauem kui kolm aastat ja kohtuotsus kuulutati välja 20. detsembril 1664. Kohtuotsuseks sai Eluaegne pagendus aga, et nii paljude riigisaladuste teadja nagu Fogee võis pagenduses olles riigile ohtlikuks saada või mõnel muul põhjusel muutis kuningas Louis 14-st agenduse eluaegseks vangistuseks. Nicola Focke läks vangi 49 aasta vanusena ja veetis viimased 12 aastat oma elust Pinjerola kindluses Piemonte piiri lähedal. Oma imeilusas voolevicounty lossis sai ta elada vähemalt neli aastat ega näinud seda enam kunagi. Aga maailm ei saa Nicola Fubkee Domentigi unustada. Ta jättis oma imelise lossi ju meile ja selle eest tuleb talle tõesti tänulik olla. Ning ühel ilusal sügispäeval leiad sant keset seiklust võõras väikeses linnas ja lossi, mis asub linna südamest kümnekonna kilomeetri kaugusel, saab ainult taksoga. Siin bussijuhid ei streigi lossi juurde, lihtsalt Te ei lähe ühtki bussi ega trolli ega trammi. Viimaseid selles linnas ei olegi aitakse, mis viib su linnast kaugele välja läbi põldude ja metsatukad. Ja viimane teeosa tõeliselt kuninglik varjuline Alley millest mõlemal pool seisvate vanade puude võradee kohal väreleva okstest ja lehtedest katuse moodustavad. Siis avardub pilt taas ja sa saad tõenäoliselt enam-vähem sama elamuse, mille sai päikesekuningas Louis 14. oma saatkonnaga voo lõvi kanti jõudes 346 aastat tagasi. Jan lobby kirjeldusest. Voosse saabumine ja on ka tänapäeval Prantsusmaa suuremaid arhitektuuri kogemusi. Teest paremal ilmub äkitselt nähtavale kogu tohutu kompleks. Erineva kõrgusega ehitiste rahutus kogusummas ühendavad hooneid, hiigelsammaskäigud ja pikk rida kivi, piilarid igaühe otsas kahenäoline, kummaski suunas vaatav inimpea skulptuur. Majapidamisruumide, kõrvalhoonet ning vaheõuede poole liikudes saab järk-järgult selgema ettekujutuse nende sümmeetrilisest paigutusest. Loss ise asub selle üle mitmesaja aakri laiuva kunstliku raamistiku keskkohas. Hunnik üksinduses. Suursugune võiks olla tänapäevase vaataja esimene mulje olevaid kaantest vastupidiselt versaile, mis tundus samale vaatajale esimesest hetkest peale hingematvalt suurena isegi rõhuvalt suurena. Voo selleks on samuti suur, kuid kuidagi peen, rahulik jah, tõepoolest suursugune, kauni varasügise päeva lõuna päikese mahedas, paistes. Säästud läbi kivise värava. Müüria kõrvalhooned piiravad laia lagedat siseõue. Sepis vapiga kroonitud peaväravani viib kividee Kahekordse lossiastmed tena etteulatuvate tiibadega kaunis meie värviline fassaad avaneb su ees kogu ilus ja aus. Tiibade madalad trapetsikujulised, tillukeste kli akendega katused. Lowry tiibadel on samasugused ainult uhkemini ehitud kõiksugu tornikeste ja kujude ja kivibaasidega. Voo siseõuepoolse fassaadi kolm peaust on üksteisest rohmaka võitu sammastega eraldatud. Neid ilustavad marmor, medaljoni drooma, imperaatorite peadega. Kolmnurk sel viilul mängivad pisikesed prisked inglipoisid lõvidega. Keskel oli kunagi Fokke orava vapp viilu kohal, külili tavad, kunstnik Shal plaani kavandite järgi loodud Apollo ja rea taeva ja maagilised sümbolid. Fassaadi keskel tõuseb katuselt kõrgusse kaarakendega õhuline torn. Aga voolovi kaante siseõuepoolsed uksed on suletud. Sa kõnnid madalate sammaldunud kivi palustraadide vahel, mis tõusevad lossi ümbritsevast vallikraavist ning jõuad aiapoolse fassaadini, mis tundub õuepoolsest isegi pidulikum olevat kõigi nende mitmetasemeliste terrasside ja kivi palustraadidega ning tega avarates aedadesse ja vanade puudega hiigelparki vallikraav olnud siin juba ammu ka eelmise lossiaegadel ülestõstetav sild töötab ka praegu ja peegelseledas vees võib karpkalu näha. Aiapoolse fassaadikeskuse ehib arhitekt, vool, leiutis kõrge poolümara katusega rad tund soone sees ulatub läbi kahe korruse, moodustades niinimetatud salongi mis on siis kõrge kuppellaega kaetud. Arvati, et Levoon selle idee Itaaliast laenanud, kuid heitekt polnud kordagi Itaalias käinud. Niisiis pidi lossi keskel kõrguv rattundiga kaetud salong olema geeniuse särav idee, mis otsekohe hulganisti järgijaid. Leiris. Varasemates prantsuse lossides kulges selles paigas traditsiooniline pikgalerii. Sa kõnnid, üleb alust raadidega piiratud Vallikraavi laiast trepist üles ja astud kõrgesse ümarasse salongi alumise korruse kaarakende vahel, saambadja marmor, püstid ülemise korruse nelinurksete akende vahel kahtteist sodiaagimärki sümboliseerivad medaljonid, mida hoiavad kaunid kivist poolfiguurid. Akende kohal vohab aga kivistunud loodus kogu oma mitmekesisuses. Lillevanikut, puuviljakorvid, loomad ja linnud. Kunstnik LeBron on kogu suure ümara salongi päikese paleena kujundanud ja asja juurde käis uhke laemaal allegoorilise figuuride sümbolite ja Fokke Evapiga. Seitsmeteistkümnenda augustipidustusteks polnud salong veel päriselt valmis ja lõpetamata ta jäigi. LeBron nimelt ei jõudnudki oma kujutlust sellest imeilusast ruumist päriselt ellu viia, enne kui Fogee vangistati. Aga päikesevalgust tulvab ikka sisse salongi suurtest akendest ja paneb kiiskama ruumi läikivam osay põranda ning kahel pool salongi avanevad uksed hoolevikaanpy saladusliku sisemusse. Sa kõnnid toast tuppa pigem küll saalist saali, sest tema kaunistuste taseme ja väärtuse poolest pälvivad kalossi väiksemad ruumid, seda pidulikku nime. Nagu teada, pidid seitsmeteistkümnendal sajandil igas Prantsusmaale rajatud lossis ka kuningaruumid olema sest kuninga Louis äkki tulla tuju lossi oma külaskäiguga austada. Voolovi kandis on kuningaruumid teadagi hoopis uhkemad kui lossiomaniku fake enese Amad. Viimase portree ripub suure ruudukujulise saali punasel seinal otse kamina kohal. Sellelt vaatab vastu tumedates rõivastes mehe rahulik, arukas, kergelt naeratav nägu. Nicole hakke vikont nivoo kes kutsus oma lossi ikke kunstnikke ja õpetlasi ja toetas igati nende loomingut. Tema kaitse all olid nad kõik värsimeister la fantan. Marjäär Korney Emeilgi oma muinasjuttudega tuntud Shalberro maalikunstnikud pluss. Ja muidugi lossikujundajad on skulptor Pearbucze mitmed tänaseks juba unustatud, kuid omal ajal kuulsad sõbrad peatusid tihti vool lossis kõigis neis saalides, kus põlesid halud marmor, kaminates, kus seinu ehtisid le pruuni kavandite järgi kootud kaunid kabe läänid, mis jutustasid antiiksed neete, kus maalid lagedest rippus alla kalleid sädelevaid, kroonlühtrid ja uksi ja teine paneele ehtisid kuldsed ornamendid. Väga kaunis on muusade saaliks kutsutud tuba. Muused on tõusnud kõrgusse uhkele lae maalingule, mida on peetud šarlebraani meistritööks maaliliste spoosides keset lille vanikuid ning pilvi. Naeratav komöödia, muusa daalia hoiab käes naervat maski. Tragöödia muuseumil Pomeene on hoopis tõsine, nagu ka ajaloomuusa kliia. Kokku on neid seal kõrgel tervelt üheksa. Kõik antiik rüüdes lillede ja kulla keskel kobe läänid seintel, nagu ka suur kuldraamis peegel. Ühel hommikul elus võiks ju sellises magamistoas ärgata. Keel oli seda õnne vaid vahest kolm aastat. Kuid maja teises tiivas seisab teine, veelgi uhkem magamistuba, milles küll ühtki ööd ei veetnud seisi, kelle jaoks ta sisustatud oli. Prantsusmaa kuningas Louis 14.. Tegelikult pole ka ükski Prantsusmaa hilisem kuningas iial voo lovi kaante lossi sööbinud, kuigi siia sisestati hiljem Kalvi 15. magamistuba. Aga päikesekuninga magamisruum särab üleni rohelises ja kullas. Kõrge lae nurkades hoiavad kuld toogades inglite kujud, kuldseid lillevanik, kuid kõik on uhkelt barokne ja särav. Voodi alkov seisab, vedeleb alustraadi, tagaseinad, valda, hiin, eesriided. Kõik on kaetud kuldrohelises mustris blokaadiga ja kahel pool voodit seisavad imeilusad seitsmeteistkümnenda 100-ni jaapanikapid, must lakk ja kuld. Nende kohal rikkalikes kullatud vask, raamides peeglid, kuninglik magamistuba, kus kuningas ei maganud. Ja niisama kui kõnnid, läbiavad tutvuste ühest säravast ruumist teise siidi brokaat, maalitud seinapaneelid ja laed, seintel maalid, kobe läänid ja peeglid, marmorlaudadel vaasid ja skulptuurid. Ning ikka ja jälle pea intendandi Foki orava vapp ja päikesekuninga särav embleem. Ja söögisaal tõeline saal marmorpõranda maalitud seina panna paneelide ja kroonlehtritega. Tuleb välja, et alles seitsmeteistkümnenda sajandi keskel sisustatigi Prantsusmaa lossides suured söögisaalid. Seni oli eineid serveeritud juhuslikele laudadele väikestes ruumides. Niisiis oli üks suur ja ühine pika lauaga söögisaal Fogee leiutis. Sammaste taga oli eriline võlvitud ruum kus Altköögist toodud toidud soojas hoiti ja üksteise järel lauale kanti. Sa kõnnid trepist alla keldrikorrusele, siin on pikki kitsaid kiviseid koridore ja need juhivad sind kõrgete võlvidega suurtesse köökidesse, kus väga kõrgetest akendest sissevooga valgus veab keldri muljet leevendama. Seintel rippuvad pikad read, säravaid Vaiskastroleid ja pann. Siin on suured pliidid, ahjud ja töölauad. Koridorid viivad puuvilja ja veinikeldritesse. Jääkeldris osati külmal ajal kogutud jääd hoida, nii, et see ei sulanud terve pika suve jooksul. Kunagi tegutses siin terve kokkade, kokaabiliste ja treenerite armee. Selle ülemjuhatajaks oli kuulus major Toomus vatel ise. Käisin mõned aastad hiljem ühelkondee aadliperekonna suurel vastuvõtul enesetapuga lõpetas sest kalad polnud õigel ajal kohale jõudnud. Hotelli jaoks oli see eluküsimus. Säästud vool lossiaiapoolsele terrassile ning laskun laiast trepist alla. Voolovikond, aiad puhkevad varasügise päikesepaistes Haiendus geeniuseks kutsutud on notari looming pallideks ja koonusteks harvad põõsad, hiigelsuured madalad taimedest ornamendid, kivi vaasid ning postamentidel skulptuurid, talistamas liuteeradasid madalad tiigid ja purskkaevud. Kõik see moodustab avaral lossi esisel väljakul äärmiselt korrapärase mustri. Kusagil seal kaugel tõusevad ülespoole trepid, jääb alustraadid pehmete roheliste terrassidena. Vaikne, rahulik paradiis. Tõepoolest. Kui järele mõelda, siis voole või kandis vist ongi päris vaikne olnud pärast suurt vägevat pidu seitsmeteistkümnendal augustil 1661 mille Nicola Focke päikesekuninga jaoks korraldus rahanduse pea intendandile sai see hukatuseks, nagu me nüüd teame kohe pärast Fokey vangistamist laskis, lõi 14-st tema vool lossist kõik vähegi väärtuslikud asjad ära viia. Kogu mööbel, kõik vaibad, skulptuurid ja maalid toimetati Lowry Jeversaisse alles 12 aastat hiljem intelloss tagasi Fogee abikaasale, kes selle hiljem marssal de Vellaarile mees lõi. 15. ajal elas nüüd wowellaari nime kandev loss taas üle mõned hiilguse hetked. Jaga valt. Täär oli kohale saabunud kuulsate külaliste seas kuid Vellaaridele läks lossi ülalpidamine liiga kalliks. Ja 18. sajandi keskel sai uue omaniku. Shell Prar lääni 19. sajandi lõpuks olid ajad muutunud tunud ning seni vaid aadlike omanduses püsinud kauni lossi sai endale ioni pagaripojapojast tööstusmagnaat Alfred son. Temal jätkus piisavalt raha, et vahepeal päris alla käinud lossi uuesti korda teha ja ta oskas hinnata selle ilu ja ajaloolist väärtust. Just tema oli see, kes tol ajal peaaegu tühja lossi taas seitsmeteistkümnenda sajandi mööbliga sisustes ning aedadele algse kuju andmist alustas. Tema järglased on seda tööd jätkanud. Voo navi kaante loss seisab siis nüüd juba üle 300 aasta oma kohal läbi elanud sõjad ja revolutsioonid ikka lummav ja ligitõmbav. Et jutustada oma lugusid neile, kes kuulata tahavad. Jälituse.