Kultuuriga aja. Tere täna toimetab kultuuriga ja maris Johannes, millest räägime, kiire jõulu ootamise ajal. Räägime Veio Meri Mannerheimi raamatust Helsingi ooperimajast, Soome-Eesti sümfooniaorkestri kontserdist ja Soome noorest ime dirigendist Mikko Frankist on ju täna Soome vabariigi 80. aastapäev. Räägime ka eile kinomajas alanud Pimedate Ööde filmifestivalist teatrioot Priit Pedajase ka alustame küll draamateatri uuslavastusest, kolm pikka naist, aga tähtsam veel on see, et püha päeval mängitakse Endlas viimast korda, legendaarset epilar pardi punniva potitehast. Oma esimese iseseisva lavastuseni on jõudnud ja linnateatris esietendub jõululugu tere ja nukuteatris mängitakse sipsikut. Intervjuu lavastaja Reeda Tootsiga. Saate lõpetab Ivalo Randalu. Pillar pardi Punia potitehas 90.-te aastate eesti teatripildi üks legendaarse lavastus lõpetab oma elukäigu ja rändamise. Pühapäeval astuvad las viimast korda publiku ette Liina Tennosaar, Jaan Rekkor, Heiko Sööt, Jaak Hein ja Priit Pedajas. Aga täna õhtul esietendub Draamateatris Pedajase lavastus Eduard hoolbi kolm pikka naist, peaosas Ita Ever. Alustame Priit Pedajase ka juttu esietendusest. Eduard Oolbi on üks selliseid suure ameerika näitekirjanikke, kelle puhul võib-olla eestlane arvab temast midagi teadvat. Kas nüüd Draamateatris esietendub näitemängu on mingil määral teiste hoolbi tuttavate lugudega sarnane, jätkab ta seda teemat, mida juba Jevgenia Wolfis või loomaaialoos või kõik aias on räägitud, jutustatud. Teatavas mõttes jätkab, teatavas mõttes on ta väga uus hoolbi ta on natukene intiimsem, võib-olla natukene, mõnevõrra pehmem sest tegemist on näidendiga, millel on väga otsene side hoolbi enda biograafiaga. See lugu räägib ühest väga vanast naisest kelle prototüübiks on Holvi jaoks tema kasvataja, tema vanatädi, mida ta avalikult on öelnud. Samas noh, ta on ikka hoolbi selles mõttes, et see on väga hea kirjandus väga, mitme külgselt, ütleme niimoodi, avaneb meie ees ühe vana naise karakter, tema olemus, kellel on selja taga terve elu vana üksikrikas kardab vargaid, kibestunud mõnes mõttes teisest küljest jälle leppinud oma olukorraga ja väga jõuline karakter, mille pealkirja võiks veel niimoodi öelda. Et tõesti toda räägitakse ühest vanast kunagi väga pikast naisest on see lugu ette öelduna ei ole see pikkus mitte oluline, vaid siin vanusalune. Ja ega vähetähtis pole see, et seda meie lavastuses mängib Ita Ever, kellel see on suurepärane roll redastisteerivad ja see ongi niimoodi kirjutada teda systeerivat Elle Kull ja Garmen Tabor, samuti siis Ütlesite, et tegemist on orbi nagu uuema näitame. Kanorbi kõige uuem näidend. Seda mängiti veel Londonis ja New Yorgis, mängiti veel eelmine aasta. Ja kui laupäev on see päev, kui saab valmis, saab lavaküpseks, saab publikule esmakordselt nähtavaks Olvi näitemäng Draamateatris siis pühapäev on üksteistmoodi päev teises teatris ja seotud samuti Priit Pedajase nimega. Nimelt Endlas näidatakse viimast korda epilar, pardipunn juba potitehast. Mitmes kord mängitaks Endlas seda lugu. Meie arvestuste kohaselt peaks olema 175. etendus epillar, pardi Ponja pottide esietendus seitsmendal detsembril 1991. Nii et me oleme mänginud teda siis üsna mitu head aastat. Me oleme käinud mitmetel festivalidel Balti teatri kevadel Krootus festivalil kontakt Poolas, toorumis Peterburis, seal see Baltiiski Dom Balti maja. Siis me oleme mänginud teda Helsingis, Stockholmis, Londonis, Taanis, Leedus, Vilniuses ja Kaunases. Tüdamegibiste. No tegelikult on ju see ühelt poolt tõesti Eesti teatri tipplavastusi olnud ja ka teie karjääri vast kõige tugevamad kõlapinda leidnud lugu. Kindlasti on see minu jaoks üks nendest väga olulistest lavastustest, aga ma niimoodi ei tahaks seda esile tõsta. Kõige parem või halvem, vaatan teatrid natukene teistmoodi, vaatan seda ühe, ühe jätkuva protsessina. Ühest küljest tähendab, lavastus sündis Pärnus olukorras, kus meil õnnestus kokku võtta. Aga nende inimestega me töötasime ju päris kaua koos. Kogu see teadmine, lihtsalt seal on niisugune õnnelik juhus ja kõik. Saatuse märgid soosisid, seda õnnestus kokku võtta. Kõik need teadmised ja oskused, mis meil olid, tähendab teatri tegemises. Samas te olete ise ka kogu aeg selle loo puhul ju laval. Kas on seal mingit muutumist ajuda olnud, no peab olema, ta on nii pikalt elanud. Mitte ainult et muutumist ta on muutunud loomulikult ja see on ka üks põhjus, eks ole, mispärast me väga rõõmsalt temaga lõpetame, kuigi me võiksime veel rahulikult edasi mängida. See võib-olla kõige peamine põhjus ongi see, et ta ei ole isegi mitte halvemaks läinud, aga ta on väga muutunud seoses sellega ümber on muutunud ta siiski tuli välja 91. aasta lõpus rubla aeg oli veel, meil olid väga suured lootused siis tõesti olid ja ta kõneles. Ta oli väga selles ajas, ta kõneles sellest ajast nendest lootustest, mis meil, mis meil siis olid ka mingist valust, eks ole, kõigest sellest, kuna me ei räägi, ta räägib praegu natukene muudest asjadest natukene leebemalt ja see on see kõige peamine muutus, mis on temaga toimunud. Teater elab ikkagi ainult majas, aga Aja jooksul, kuna me käsitleme seda teatritegemist siiski küllalt vabalt on ka lausa praktiliselt me me teda muutnud pidevalt, nii et meil on sellest lavastusest tegelikult olemas täiesti, me võime seda iga hetk käiku lasta. On olemas viis täiesti erinevat versiooni, tähendab tekstiliselt erinevat versiooni, tähendab see, see ei tähenda seda, et nad oleksid erinevad, lavastan sedasama lavastus, aga meil on variandid, meil on lühemad ja pikemad variandid, meil natukene lühemad variandid ja meil on päris päris lühikene variant. Londonis mängisime etendust, mis muidu mängime teda kahes vaatuses, ta kestab kaks tundi ja 40 minutit mängisime Londonis Me ilma. Ja ta kestis tund ja viis minutit ja ta ei olnud üldse mitte halb. Niimoodi me oleme mänginud teksti. Aga milline saab olema siis see pühapäevane etendus? Ma ei ole väga otseselt seotud selle viimase etenduse ettevalmistamisega, me lihtsalt leppisime niimoodi kokku, et me mängime seda samal päeval, kui me mängisime esimest korda siis seitsmendal detsembril ja me oleme kutsunud kõik need inimesed, keda Me kutsusime oma esimeseks etenduseks, sealhulgas on kolleegid ja sõbrad, aga ka eelmise Punyaba tegelased mängime suures saalis ka sellel põhjusel, et on vaatamata sellele, et me oleme mänginud teda niivõrd kaua, on siiski Pärnus ümber Pärnu väga-väga palju inimesi, kes ei ole saanud seda näha. Et see on nagu ka kindlasti üks põhjus. Ja Me tahame loputada seda sama rõõmsalt, nagu me alustasime, tõesti rõõmsalt lõpetada ja, ja ma tean, et orkester mängib meil enne ja pärast. Ja võib-olla me peame pidugi. Teatrijutuga jätkame saate teises pooles aga nüüd tähelepanu. Alanud on Pimedate Ööde filmifestival, mis kestab seitsmeteistkümnenda detsembrini. Piret Pääsukese küsimustele vasta festivali üks korraldaja Tiina Lokk. Intervjuu koht Tallinna kinomaja aeg, neljapäeva keskpäev. Parajasti vaadatakse agi kahurist saabumist. Õhkkond närviline. FilmiMax on teinud järjekindlalt tänuväärset tööd, tutvustades Eesti filmihuvilistele Paf filmikunsti korraldanud erinevate riikide filmipäevi filminädalaid aga nüüd teoks saamas hoopis midagi suuremat. Põhjamaade filmifestival, kellelt, kust see idee pärines, kaua on läinud selle teostamiseks, selle teostamiseks on läinud keskeltläbi kaks aastat, sellepärast et ega noh, ütleme niimoodi, et igal normaalsel eesti mõtlevale kina plastil on kindlasti peas mõlkunud see, et kuidas oleks võimalik tekitada siin üks Eesti filmisündmus, sest et eesti publik vajaks seda, Eesti filmitegijad vajaksid ühesõnaga tahaksime seda, eks ole. Iseasi on see, et mõtle, mõtleks, aga teostada on teda siiski üsna raske. Sest Eesti filmi, kuna ei ole tuntud ja Eesti ka riigina ikkagi väga tuntud ei ole ja meil on see asi nagu, ütleme iseenesest kätte jooksnud, sest ma ei saa öelda seda, et kui me hakkasime tegema filminädalaid ja siis me mõtlesime festivalist lihtsalt ta on arenenud vastavalt sellele, kuidas on tekkinud kontaktid. Me oleme aru saanud, kus oleme meie atraktiivsed ja kes on meil atraktiivsema. Põhjamaad on näiteks meil olnud nädalad, on väga hästi läinud ja filmid, mis on, levis olnud ja siis see Salamata tekkis tegelikult ja mehelik vorstiga, kes on Põhjamaade poolne organiseerija siin kõige aktiivsem olnud. Et võiks tekitada midagi suuremat ja võib-olla kui sa suurem õnnestub, siis sealt hakata ühiselt edasi liikuma juba mingile suuremale laiemale festivalile, nii et et seda homme algavat üritust võiks siis nimetada selliseks. Me oleme ta ise ristinud festivali pojaks pilootürituseks see ei ole kindlasti enam tavapärane filminädal juba oma filmide arvukusele. Teiseks on see, et tavapärane filminädala üldiselt nende reeglite järgi näitab juba ikkagi vanemaid filme. Siin on nüüd programm, mis koosneb ikkagi viimase kahe aasta Põhjamaade filmi enamikust filmidest, mis on olnud oma maal edetabelis juhtivatel kohtadel filmidest, mis on saanud festivali auhindasid, mis on Oscari loonud esitatud siis lastefilmid, mis Põhjamaade teatavasti on väga tugev traditsioon teha lastefilme, vaadata lastefilme. Nii et nende omama lastefilmid on vast isegi populaarsemad, kui noh, ütleme huumelonen. Aga meil on nad siiski suhteliselt tundmatud ja teda on raske tuua levisse sellisel kujul alguse, sest hinnad ja kulud on samad. Nii et selle tõttu me oleme nüüd kõik need üritused, mis me oleme ka põhjamaadele pühendanud, alati püüdnud tuua ka lastefilme selleks, et seda pinnast ette valmistada. Ja siis muidugi, mis annab sellele hetkel näojume, on Põhjamaade filmidelegatsioon, mis koosneb 24-st inimesest ja mis on tõeliselt prominentne. Siin on filmiinstituutide esindajad selleks, et arutada, kas Eesti ja Tallinn mahuvad maailmafestivalide kaardile, on tal seda perspektiivi mõtet teha ja millises vormis festival võiks olla, peaks olema nii, et siia tuleksid nii filmid kui inimesed ka edaspidi, sest ühte ja ühekordset üritust pole ju väga raske teha tunduvalt raskem sünnitada midagi sellist, mis jääks järjepidevaks regulaarselt toimivaks siis on režissöörid, on näitlejad, on kahju, see, et me ei saanud, ütleme, jälgida tavapärast festivali traditsioone, et inimesed on terve aja vältel siin ja saavad kõikidel seanssidel kohtuda vaatajaga, selleks ei olnud lihtsalt rahalisi võimalusi. Siiski nendel päevadel reede, laupäev, pühapäev, siis saavad reedel ja pühapäeval Tallinna vaatajat kohtuda ja laupäeva õhtul on siis eraldi seansse rootsiginastidega. No metsik ingel pärast, mida on ka siis noortele reiv, ilma noortest ja vaatajad on noored, ma usun ennekõike Tartus siis terve laupäevasel päeval kõik seansid, siis on see delegatsioon Tartus ja kohtub vaatajatega. Nii et eks ta natukene võib-olla tegevust ja valgus toob nendesse pimedatest öödest, sellest ma ei tea, kuidas teistega on, aga minul on küll väga raske hommikul üles saada ja mul on niisugune palvekaru talveuneefekt olemas, et võib-olla see natukene raputab lahti, seda enam, et meil on ka kavas näiteks öised seansid. See on Lars von Trieri, kes praegusel hetkel ma usun, et üks kuumemaid nimesid Euroopas üleüldse Taani režissöör dema Kingdomi teine osa valmis saanud, esilinastus sellel aastal Veneetsia festivalil suvel. Ja me näitame siin esimest osa, kui ka teist osa, need on öised seansid, film on neli ja pool tundi pika ja ta ongi ainult öösel vaadata, sest ta on ka kusagilt kandist selline õudustriller ehk nagu meie teda veel nimetasime. Meelelahutusfilm. Sest et ta on meelelahutus, aga samas on seal olemas väga palju selliseid mõnusaid satiiri, iroonia, nüansse, mis tegelikult üldistavad väga palju suhteid ja seda, mis toimub hetkel Euroopas ja Põhjamaades. Ja mis natukene on iseloomulik ka meile, kas ma olen õieti aru saanud, et sellel festivalil toimu teoste hindamist ei ole žüriid. Aga võib-olla siis edaspidi on selles plaanis ka midagi kavas, pea selle festivali ei toimu hindamistega žüriid ega ei ole ka publiku surid, sest kui päris aus olla, siis ega me ikka kuni viimase hetkeni ütleme minu jaoks sai selgeks, et see festival toimub ja ta toimub sellisel kujul ikkagi alles 19. oktoobril. Nii et sellest hetkest me siis startisime sellega tõsiselt, sinnamaani oli ta lihtsalt lahti, sest et noh, tõepoolest siia Tallinnasse eriti keegi ei kibele nagu sõitma ja ega neil filmegi pole tegelikult väga kerge saadavad pärast seda oleks nagu kõik hakkas sujuma, hakkas minema. Aga juhul, kui see nüüd ei jää viimaseks ürituseks ja sellel asjal on nagu jumet ja perspektiivi siis edaspidi me tahaksime teha jah, muidugi ikkagi võistlusprogrammi ja, ja vaadata siis, kes ja mis seal võistlema hakkad, siia tulevad need kõik Põhjamaad, aga kas on ka Eestist keegi esindaja kahjuks Eesti lastefilmi saanud valmis selleks ajaks, muidu oleks tema esilinastuse teinud selle festivali raames siis vaatamata sellele näitame me festivali avamisel Mati Küti uut nukufilmi põrandaalune ja festivali raames esilinastub ka nukufilmi ja siis Soome ühistööna Urbo ja Turbo teine osa. Samamoodi esilinastub ka Eesti noore põlvkonna režissööride nagu kassetid tähendab kolm lühifilmi videos. Nii et nii palju on siis siin Eestit, mis teile endale kõige rohkem meeldib muljet avaldanud. Teate, see nii raske, sellepärast et ma teeksin suisa ülekohut, esiteks olema need filmid ise siia valinud ja need on eriilmelised, ma ei saa neid panna ühele pulgale, igalühel on midagi erilist. Ma usun, et, et lastest saavad elamuse kõik, kes igal juhul tulevad vaatama süngelt särki rääkimata, siis nad teevad filmi igale vanuseastmele, nii et nende sellest programmist leiavad endale meelepärast nii kümneaastased, 14 aastased kui ka kaheksateistaastased, siis muu Nõmmik, filmes algamatult on sedasama Kingdom. Tähendab minule meeldib ta meeletuseni ja huvitav ja omanäoline on Islandi režissööri Friidigdorfriidriksoni kuradi Saardevilail anda. Siis on väga võimas film rootslaste jõuluoratoorium, emotsionaalselt võimas film. Kindlasti programm tervikuna, tähendab, seal on kaks väga tugevat filmi, üks on Krügi post, mis hetkel on väga kuum. Teda hinnati kani festivalil vibressi eriauhinnaga, Tokyos sai ta hõbeda. Nüüd on ta Felixi esitatud ka nende teine film, pühapäeva, teine pool, mis oli Oscarile esitatud, on väga hästi tehtud, tugev film loomulikult Aki Kaurisime, pilved põgenevad, mille puhul praegu some instituut teeb näiteks loengu soomlase mentaliteet. Aga mina tõmbaksin täiesti võrdlusmärgi, tundsin seal nii palju ära tuttavlikku, mis kõlab ka väga hästi eestlase kohta ja see on tehtud sellise mõnusa eneseirooniaga armastusega, tundes tegelikult kogu puudujääk, eks ole, mis meil on olemas. Ma kujutan ette, et see on niivõrd suur organiseerimistöö, et filmimaks üksinda sellega hakkama ei saa ja ka rahaliselt mitte, et meil on olnud tegelikult väga suur, toetas ringkond, kes on meid tõeliselt aidanud ja kellele ma tahaks kõigile aitäh. Soome vabariigi sünnipäeva eelõhtul esitleti Soome Instituudis Reijo meriraamatut Mannerheim ist Martin virandi intervjuu. Eesti raamatulugeja teatavasti on kapriisne inimene tallub suuresti moele, praegu aga Soome kirjandus Eestis ei ole moes ja see tähendab, et Soome Kirjanduse ei ole moes ka eesti kirjastajate hulgas. Entsüklopeedia kirjastuse toimetus arvas aga teisiti ja kolmapäeval tutvustati Soome Instituudis uut tõlki raamatut paksu esinduslikku teost, mille pealkiri on Soome marssal Mannerheim ja selle autor on soome kirjanik. Meie meri. Soomlased ise arvavad, et Veia meri on Reinar linna kõrval teine kõige tuntum soome kirjanik rahvusvaheliselt. Aga nad olevat oma ainel lähenenud diametraalselt vastupidi. Nii arvab vähemalt soome kirjandusprofessor kailaidinen. Olgu kuidas on, aga siis see raamat kõneleb Soome kõige kuulsama väejuhi elukäigust ja elutööst pikalt ja põhjalikult. Euroopa üldise ajaloo taustal ja raamatu tõlkija Endel Mallene ütleb, et see ei ole biograafiline romaan, vaid see on pigem ajalooline romaan. Ega marssal Mannerheimi tegevusest Eestis ei teata just palju teatakse võib-olla ainult seda, et ta oli Soome vägede ülemjuhataja, legendaarne tegelane nii talve kui jätkusõjas. Aga siiski, missugune oli see mees marssal Mannerheim, seda aitab nüüd natukene lähemalt valgustada. Sõjaajaloolane Hannes Walter. Mannerheim, olles siis tegelikult Madalmaadest pärineva aadlisuguvõsa liige, kes soome jõudis muide läbi Vana-Liivimaa, kus tal ka mõisasid oli, sellel suguvõsal oli niivõrd seotud selle kunagise Fjodaalse kõrgkihiga Euroopas. Et tegelikult oleks võinud teod seda mitte ainult Soomes, kus tema suguvõsa põhimõisad olid ega mitte ainult Peterburis, kus möödus suur osa Mannerheimi elust tsaari õukonnas vaid ma julgesin spekuleerida, et oleks suutnud läbi lüüa ka Belgias, Rootsis võib-olla kus iganes Lääne-Euroopas, sest tegemist oli sellise maailmamehega ja selle vana tüüpi kõrgkultuuri esindajaga. Kas need on natukene hämmastanud, see mees, kes tegelikult korralikult tegelikult kunagi ära ei õppinudki, oli rootsikeelne aadlik. Et temast sai niisugune Soome patrioot. Kui olla päris täpne, siis Mannerheim oma tegevuse päris algul, tähendab Soome vabadussõja ajal püüdis hakata esinema soomlasena, on sel ajal ka tema allkirjad ülemjuhatajana, kus ta kirjutab oma eesnime kusta. Aga ilmselt ta taipas intelligentse inimesena, et see ei õnnestu. No tähendab, see talupojaarmee ei hakka teda kunagi samasuguseks pidama ja ta jäi teadlikult teistsuguseks. Aga ta suutis veenda oma patriotismi siiruses ka seda kõige lihtsamat soomlast. Ja lõpuks ka neid, kes Soome vabadussõjas, mida kodusõjaks nimetatud Allajaid. Tegelikult see praegu Soomes kasutatav termin oma veendumuse eest langenud, noh teatavasti praegu pannakse vabariigi aastapäeval pärjad ka neile, kes punaste poolel langesid selle termini mõttes välja Mannerheim teadlikult selleks, et kriitilises olukorras Soome rahvale kriitilises olukorras talvesõja jätkusõja ajal rahvast ühendada, et leida lepitust. Ja võib-olla see, et ta oli selline maailmamees ja aristokraat võimaldas tal olla üle sellest kitsa rinnalisest punane valge jaotusest, mis sel ajal soome rahvast vaevas. Mis puutub sellesse, et Mannerheimi õppinud ära korralikult soome keelt, siis jah, talle jäi selline, mida me Eestis nimetaksime, saksik aktsent. Aga 20.-test aastatest peale juba kirjutas ta kõik oma kõned ise ja keelerikkus väljendite ilmekus, see oli Mannerheimi tegelikult ka soome keeles väga hea, kuigi ta jäi veidi noh, aktsenti juurde, aga ta teadlikult süvendas oma soome keele rikkust ja ütleme siis väljendusrikkust kogu aeg ütleme nüüd läheme esimese maailmasõjaperioodi tagasi, kuidas arenes või evolutsioon neerus, tema suhtumine Soome iseseisvus Mannerheimi kohta on võib-olla veidi liialdades kirjutatud ka, nii et ta oli ainus vene valge kindral, kes kodusõja võitis. Mannerheim, minnes revolutsioonist juba haaratud ja segamini paisatud Venemaalt Soome, kus kord veel säilis, kindlasti ei läinud sinna leegitseva patrioodi soomlasena, vaid ta läks sinna korraliku inimesena. Distsiplineeritud armee kindral hina läks sellesse impeeriumi nurka, kus veel korda oli ja kus veel korda sai päästa täitesõnadega võitlust Soome iseseisvuse eest. Ühelt poolt nägi Mannerheim sellel perioodil kindlasti ka võitlusena bolševistliku korralageduse levimise vastu. Ja kumb nendest? Naera voli nendest motiividest, seda on meil võimatu öelda, me ei saa teise inimese sisse näha. Venemaal ei taastunud Mannerheimi arvates normaalne ühiskond. Soome kui üks kunagise impeeriumi kild päästeti ja Mannerheim toimis edasi, kui Soome kindral ja hiljem president. Kui Venemaal oleks taastunud monarhia. Kuidas siis oleks läinud, me seda ei tea, aga ma julgen siiski spekuleerida, et Mannerheim ei läinud Soome võitlema ainuüksi Soomest, vaid eeskätt Euroopa korra tsivilisatsiooni ja õiguse süsteemi eest. Kuidas suhtus Mannerheim ühe teise Vene impeeriumi killuiseseisvumist? Ma mõtlen praegu Eestit? Mannerheimi loomulikult ei olnud midagi selle vastu, et bolševism tõkestatakse Narva jõe joonel ja Läänemere provintsid või balti kubermangude pääsevad siis lagedusest Janarhiast. Aga Mannerheim, olles terve elu olnud impeeriumi kindral tähendab alguses ohvitser, siis kindral õukonna kõrge aukandja liikunud palju Lääne-Euroopas ja nii edasi. Ja Mannerheim ei ole mingi erand, nii väikesed riigid nagu Eesti, Läti või Leedu olid väga imelik mõte, 1918. aasta Euroopas selliseid riike lihtsalt olnud, see oli huvitav eksperiment. Ja nii nagu enamik prantsuse inglise, ükskõik saksa poliitikuid, nii ka Mannerheim ei uskunud, et need riigid jäävad püsima ja ta sai oma informatsiooni kindlasti ka Eestimaareformi ja kõige selle kohta ühekülgselt ja see kujundas tema suhtumist ka sellesse kartulivabariiki. Kohalikelt inimestelt nende maad ära võttis. Üks huvitav periood on veel, kui teine maailmasõda oli lõppenud. Ka siis tõusis Mannerheimi erakordsus jälle esile. Nojah, siin ajastul, mida samas ka väga kritiseeritakse ja nimetatakse, siis noh, nii-öelda pugemise ajastuks Moskva ees ja nii edasi räägiti ju paasikivi Kekkoneni liinist, aga tegelikult selle liini rajaja oli Mannerheim, sest Mannerheim tõi Soome sõjast välja. Mannerheim normaliseerib suhted Nõukogude Liiduga. Mannerheim oli see, kes leidis, et Soome peab tõestama Nõukogude liidule et seisev Soome on kasulik nõukogude liidule ja mitte ohtlik või kahjulik. Kõik see, mida me tunneme selle ööa- või vastastikuse abistamise ja sõpruslepingu poliitika või siis ütlemegi econeni liini näol, see kõik pandi Mannerheimi poolt juba tegelikult paika ja selles avaldub ka ajal juba 80-le läheneva vana riigimehe tõesti paindlikkus ja objektiivsuse taju, et ta suutis oma isiklikud kindlasti sügavad antipaatiad Nõukogude Liidu ees ületada oma riigi ja rahva huvides. Soome teemaga jätkame. Helsingi uus ooperimaja tekitab ühes ehtsas eestlases paksu kadedust. Wagneri ooperi val küürid esietendusest on olnud juttu ka meie ajakirjanduses Valküüride ja Soome ooperi teemal Sigrit, Kaasiku kaaste Helsingist. Vaba inimene peab ennast ise looma. Selline võiks olla Richard Wagneri ooperi val küürida üks võimalikest fotodest. Palküürid Wagneri sõrmuste Detroloogia ooperi teine osa. Selle esietendus Soome rahvusooperis Helsingis oli novembriga keskel ja kokku mängiti tükki sel aastal vaid viis korda. Ooperi on lavastanud sakslane Friedrich lavakunstnike, kostümmeerijad, austerlane Kotseid pilt ning dirigeerib Soome dirigentide Grand õudmann. Leipze kesta. Etendust iseloomustavad omadussõnad, suurejooneline, massiivne, võimas. Kuigi mütoloogilised tegelased on paigutatud kaasaegsesse konteksti ja kostüümid, Ki on tänapäeva arvestades kujundatud, pole ooperist kadunud selle. Me ei tee. Suurejoonelised tulevärgid, ei tapa tundeid ja nende ehtsust pidav võimendavad neid. Wagneri valt küürides vastanduvad armastus ja seadusvabadus ja käskinimene ja jumal helilooja sans valk küürida muusikat iseloomustanud nii kus inimesed vaikivad, seal räägib orkester. Orkester mängib ja loob oma mänguga psühhoanalüüsi. Sellest sünnib muusika. Draamamuusikast saab tegevus valküür läbi pohverdava armastuse alistumise ja inetuse draama mille on põhjustanud jumalad. Kui see draama lõpeb, jääb muusikas kõlama armastuse aina. Wagner ise on öelnud, et inimesel on vaid üks kõrgem kui ta ise. Teised inimesed. Vaid andumise kaudu saab inimene rahuldada oma armastusvajadust kõige lõppu. Kartus on alus armastusetusele. See ilmneb alati seal, kus armastus, see tuli, on kustumas. Kuidas saab olla võimalik, et kogu elu suurim õnn on inimesest nii kaugel et hirm lõpu ees määrab kõik teod ja toimingud. Wagneri arvates peaksime inimkonna ajaloost õppima, et selle üle, mis on vältimatu peame ise otsustama. Nüüd tähelepanu kõik need, kellel võiks tekkida soov omapäi Helsingi ooperisse minna mida mängitakse, kus saab informatsiooni mängukava ja piletite kohta ütleme ka mõned telefoninumbrid, nii et huvilised leidke paber ja pliiats. Tuleva kevade soosikuix on Soome Rahvusooper kuulutanud minkuse balletipoja Deer ning oopereid Putšiini, Tosca ja Mozarti võluflööt. Lisaks neile mängitakse ooperiklassikat Mozarti Don, Giovanni Verdi, Don Carlost ja Wagneri valküür. Maikuus on kavas ka teise Webberi reidi esietendus. Balletiklassikast võib näha Tšaikovski luikede järve pähklipurejat ning Prokofjevi Romeot ja Juliat. Piletihinnad Soome rahvusooperis algavad 50-st margast ja lõppevad 400-ga. Esietenduste hinnad on tavalistest kallimad, õpilastele Debooper poole võrra allahindlust. Piletite broneerimiseks peaks võtma kas ooperipiletikassaga. Sealne telefon on null, üheksa neli null kolm null kaks kaks üks üks või Helsingi kesklinnas asuva piletikeskusega kust lisaks saab pileteid ka muudele kultuuriüritustele. Piletikeskuse tasuline telefon on üheksa kuus null null neli kuus null null Eesti raadiole Sigrid Kaasik, Helsingi. Nüüd tagasi Eestisse, sellel nädalavahetusel on tõeline esietenduste sadu landis mängitakse Schilleri, Marie Stewart'it, Andres Lepiku lavastuses ja Rakveres Shakespeari palju kära ei millestki, Üllar Saaremäe seades. Ja Vanemuises äratatakse ellu Karlsson katuselt. Meie järgmine pikem intervjuu on, ja andetega, kes debüteerib linnateatris lavastajana. Täna õhtul esietendub seal tema enda kirjutatud jõululugu, tere. Kui üks näitleja hakkab lavastama, siis on see tema enda sisemine soov või on see mõnes mõttes olnud teatri sotsiaalne tellimus? Jaan Tätte. Antud juhul see olis teatris sotsiaalne tellimus ja kuidas teile sobib särall lavastaja roll ei sobi. Aga kirjutaja roll sobib. Nii et see, mis esietendub linnateatris laupäeval, see on Jaan Tätte kirjutatud ja lavastatud näitemäng tere. Mis võiksid olla selle näitemängu sellised põhilised märksõnad. Jutt on ühest perekonnast, mehest ja naisest, kes elavad. Ma loodan natuke kummalisemat elu kui meie kõik. Ja kes ei tea, oodata jõulusid, aga nad jõuavad ikkagi kätte. Kunagi näitlejad küsisid, et millised nad peaksid olema ja siis ma ütlesin neile, et et nad peaksid olema sellised, et lapsed võiksid mõelda, et nende ema-isa võiksid ju ka sellised olla. Tükis on palju juttu, et üks on mees ja teine naine ja mis neid omavahel eristada. Mis teeb mehest mehe ja mis teeb naisest naise? On seal ka natuke nagu lapse pilguga siis vaadata. Lapse pilguga vaadatud, aga see selgub täna, homme, kui on nagu veel toodud koolidest lapse siia, et me saame kontrollida, et kas me oleme mõistetavad või ei kujuta ette, et meie jaoks on nagu tükk valmis, aga pooltüki ikkagi koosneb meil lastega suhtlemisest ja kui seda ei saa järgi proovida, siis nagu risk esietendusele minna, et ei tea, mis laste fantaasia võib tuua, ma eeldame neilt ühtesid vastused, aga kui nad vastavad meile nii nagu meil ootan, siis võib ka tükk seisma jääda. Et siin on siis üsna suur annus nagu improvisatsiooni tulemas. Ja noh, ütleme viiendik tükist on varsti see näitlejate improvisatsiooni näitlejad on Tõnu Oja ja Epp Eespäev ja, ja minu meelest on tegemist väga suurepäraste näitlejatöödega. Kunstniku töö on teinud Mae Kivilo. Siin on üks filmilõik, mille vändanud operaator Arko Okk, kuidas muusikaga lähevad? Olete ise leidnud, ise leidnud ja ühe katkendi siis kirjutanud ka? Noh, on viis väga enamus sõnu Tõnu Oja improviseerid koha peal nagu viisi peale ja see on väga ilus osa sellest tükist. Te ütlesite, et kirjutada meeldis tekst oli nagu valmis või, või oli see ka nii, nagu töö käigus veel. Oli niimoodi, et kevadel oli teatris korra jutulik koosolek, kuhu kutsuti mõned inimesed, mind väga liigutas mind, sinna kutsuti, et arutleda, mis meie teater peaks edasi tegema järgmisel hooajal ja ja siis oli küsimused peaks lastele midagi jõuludeks tegema ja siis ma olin nii liigutatud sellest, et mind koosolekule kutsuti ja mõtlesin, et ma siis teen, linnase soikus ja siis, kui ma tulin sügisel teatris, olin nagu unustanud juba selle oma lubadused õhinal üle läinud. Ja siis küsiti, et noh, et kas tuleb. Ja ma ütlesin, et ma tean ja, ja siis muudkui küsiti, küsiti, hakati allkirja küsima. Kui ma mõtlema hakkan, ta seal ja ja siis on selleks väga kiiresti kõik, kui öeldi, et ikka on vaja. Nüüd küll ma vaatan, nad ütlesid, et neil on veel väga palju müümata, nüüd ma saan aru, et ei olegi väga vaja meie teater lihtsalt võõrdunud juba lastest või? Jah, et nad ei oska siia tulla. See võib küll tõesti ei ole, siin ei ole vist aastaid midagi lastele. Paariaastane vahe on kindlasti, kui need kolm põrsakest lõppesid, ei mingi jõulupuding oli, Karel puding oli ka selles pudingustan seal tükk parem, igal juhul pudingu sari samas kohutavalt talviseks lusti või noh, lusti vaat mis seal pudingut lauldi ja tantsiti. Aga kui lõpmatult huvitav. On teil nende, minu meelest suured inimesed laulavad ja tantsivad, et, et siin on rohkem nagu peaks lusti pakkuma kahe inimese omavaheline suhe. Kas te oma laste peale olete proovinud juba sellesama näitemängu ausust? Ühe korra on mul üks poeg oli, proovis niimoodi natukene aega ja ta pärast ütles, et oli väga naljakas ja kui vana on teie paat, üheksa ma arvan, varas on see ütleme esimesest kuni viienda kuuenda klassini, siis võiks olla väike vahe, see raske see pubekaiga, kui inimesed ei tea, kes nad on ja kuidas nad peavad käituma, aga jälle hakkab ta peale, ütleme, 20-st ja lõpeb ma kujutan ette, kui inimene kuuleb ja näeb veel tere, miks tere. Alguses pealkirja küsiti mu käest, kui tükk ei olnud ja siis ma ütlesin, et paneme lisaks, et tuleb nagu tuleb. Mul ei olnud aimu veel ja siis öeldi, et senini mõtle mingi teine pealkiri. Ja siis ma ütlesin tere ka midagi tükkis teatataja pärast, muidugi ma hakkasin vaatama, telekast tulid need piima tereid ja siis ma olin vahel häiritud, aga no aga siin tükis öeldakse väga palju. Tere. Nüüd sellest saalist. Kuidas see meeldib, oleme all põrgusaalis. Nimi mulle ei meeldi aktiivselt ma ei tea, kes selle välja mõtles või mismoodi, aga kuidagi ma ei oska seda seletada, aga sellel sõnal on mingi liiga pretensioonikas tähenduses. Ta võiks olla teatraalselt või kuidagi rohkem teatriga seotud. Ma saan aru, et on maapinnast allpool ja niimoodi, aga see nimi meelde on siin ma olen veetnud oma elu viimased neli kuud seoses selle kolmekrossiooperiga ja ma olen ära harjunud ja ma loodan, et kui inimene siia tuleb, et ta ei ole nende betoonseinad ega veel harjunud, need mängivad omaette jõuga. Aga kas näitlejal ei ole siin, noh, see niukene maa-aluse keldri ahistatuse tunne ei tule peale mängides. Kolmes krossis ma nagu tunnen seda ahistatust rohkem ma näen, aga siin tõkis mida proovid edasi, seda rohkem ma näen, näitlejad lustivad ja teevad rõõmuga tööd ja vaatan, et ei ole ruumil selles suhtes viga midagi ja see on väga suure perspektiiviga saal, siin saab igale poole seda publikut teda tulevikus, ma kujutan ette, et siin hakkab väga huvitavaid projekte tulema. No aga võib-olla see põrgu, kas see ei ole seotud ka selle kolmekrossi ettevalmistamisega, et see oli noh, ikkagi hästi pingeline, et sellepärast on nii negatiivne suhe selle nime suhtes või miks sest lõppkokkuvõttes põrgu on ju ka vanapagan ja kõik muu mütoloogia takkatippu. Ei noh, see nimi oli ikka ennem kui või teadis hel mõtet, siit tuleb põrgu sellest asjast, kui ennem kui polnud tüki tegema hakatud. Aga ei tea, kuidagi küsitakse, noh, meil on majasisene telefoni, küsitakse, et mis kuuleb siis pead ütlema. Ma lugesin teie nime ka suure vankri nominentide nimekirjas ja te olite seal kui laulus laulu sõnade autor, jah, nii et te olete peaaegu et juba noh, nagu tunnustatud literaat. Jah, kuigi no midagi nii tobedat ma ei ole vist elus pidanud ennem läbi elama, nagu ma seal sind sinna minnes elane leelo tungla kõrval seal auhinda oodata. Ja siis umbes sama nagu minna seal Travolta võimell Gibsoniga kõrvuti Oscarit saame, et see on niisugune, aga noh, ikka näed tuttavaid, vaatasin seal pooled on head sõbrad, kes seal nimekirjas on, nii et selles suhtes on see tore üritus, aga eile õhtul veel takkatippu, siis ma ei ole edev. Olen lihtsalt aus. Saabus mulle kiri maa, osalesin aasta tagasi seal näidendivõistlusel, mis korraldas Eesti näitemänguagentuur ja eile saabus kiri, et olete saanud teise koha. Seal oli mulle väga suur rõõm, esimest ei antud välja päike ning see on pealkiri on ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest hakatakse Pärnus mängima. Aga see, et üldse niimoodi ise kirjutada, noh, lõpuks on ju tuhandeid muinasjutte, mida võiks lavastada. Nii et ikkagi nagu valisite selle, te ise kirjutasite ka sellesama tere, mille pärast me siin praegu koos olema ja millest me räägime? Ta on endale huvitavam ikkagi luua mingi uus maailm ja selline siin meie müügi grupistasin, kes tegelevad rohkem nooremate inimestega, nemad eile käisid natuke proovi vaatamas, ehmatasid ära, et et miks ei ole punamütsike ja ja miks ei ole see lumivalgeke. No aga siin on, natukene on asjad sassi aetud, nii et kes tulevad tükki vaatama? Natukene tahetakse segadusse selles mõttes, et nad enam ei tea, kas nad on teatris või kus. Igatahes ma olen püüdnud nii teha, et see, kuhu nad saabuvad, ei ole mitte teater, vaid see on kaheinimese kodu, kes avastavad ühel hommikul ootamatult, märgates, et nende koju saabunud 100 külalist Sellel aastal tähistab sipsik oma 30 viiendat sünnipäeva. See minu ja ma usun, et paljude kuulajate lapsepõlvele lemmikraamat ilmus Eno raual 1962. aastal. Sellest ajast on Edgar Valteri joonistatud triibuline kaltsunukk olnud üks meie põlvkonna armsaim lapsepõlvemärk. Nüüd on raamatu sipsik ellu ärganud nukuteatris äratajateks näitlejad, kelle see aasta on sipsiku omale üsna lähedane. Laval on näitlejad, mitte nukud ja suurem kõigist on sipsik justkui Edgar Valteri piltidelt maha astunud. Lavastaja Reeda Toots, kas sipsik on pärit enda lapsepõlvest või oma laste maailmast? Oma lapsepõlvega muidugi kõigepealt sellepärast, et noh, seda mäletab nii palju ja nojah, üldse niisugune maailmanägemine kuskil selles vanuses seda muidugi näeb oma laste pealt ka või et mis on oluline ja kui suurte tunnete ja nägemuste küüsis on lapsed ja kui palju abitumad nad tegelikult on, sest noh, suure inimesena sa võid mõistusega endale öelda, et see või teine asi. Jah, see pole nii midagi eriti, aga lapsena on mingi üks hirm on ja sa ei oska sellega midagi teha. Sa näiteks, kas sa reedad oma nuku või sõbra ja see on nii hirmus, et sellega ei oska jälle mitte midagi teha ja ja keegi ei peagi nagu sinuga väga riidlema, sa oled nende oma esimeste emotsioonide ja tunnete maailma tajumise niiskuse küüsis ja sa pead sellega igal juhul ise hakkama saama, nii et et võib-olla ta on niisugune lapse teataval määral üksinduse teema. Ja pean loomulikuks ses mõttes, et kõik need asjad, mida, mida laps kogeb mida ma ise olen kogenud, tähendab või oluline on, ongi see, mida ma olen tajunud, siis ma olen üksi olnud, tähendab, või noh, sest varem või hiljem sa jääd need asjadega üksi, nii oma armastust, tema vihkamist. Sa pead nad enda peal ära proovima. Ja seda kuidagi oligi selles Sipsikus ootamatult nii palju, et olite palju toredam seda teha, kui ma lootsin alguses. Aga te ütlesite, et sõnu on seal vähe, mida siis selles lavastuses on, millega ta on täidetud? Ma ei oskagi seda seletada, vot nüüd peab tulema, vaata. Nüüd ma katsun tõesti vaatama. Seda seal ongi seda midagi tunnen. Jah, ma arvan, et emotsioon on päris palju, et ta niisugune emotsionaalne lugu ja kes on siis need, kes mängivad. Sipsiku osas on Margus Tabor Anu ja Mart, Anu, Angelina Semjonov ja maraton, Mart Kampus, vanaema, Malle Peedu, ema osas on Garmen Tabor ja mina ise ja isa osas on Peeter Sauter. Nii et meil on niisugune segaseltskond odade londei nagu ühisnimetaja, teie lõbulend, osad on kursakaaslased. Peeter Sauter on nüüd juba niisugune kuulus kirjanik ja nagu ma lugesin ekspressist aasta kapi Raitar aga tegelikult on õppinud näitlejaks ja, ja mul on hea meel, et ta meil siin kaasa teeb ülejäänud on teatriga kuidagi loomulikult seotud, tähendab see siis seda, et hakkasite tööle omapäi, tegelikult nukuteatrihuvi sellise Sipsiku etenduse vastu oli ja sellepärast ma seda kõike julgesin alustada, aga põhimõtteliselt jah, omapäi. Selles mõttes on ka teatav määral määramatu asi, kuidas teha neid projekte, ehkki tegelikult see on õudselt tore, et saab väljaspool ettenähtud plaani teater endale kuidagi veel lubada mingeid niisuguseid punkt etendus ja ütleme siis selle kohta või kuis iganes. Ütleme, kui ma olen niimoodi vabakutseline ja mul on mingi niisugune võimalus saada sel moel tööd, siis, siis ma hea meelega teen ja, ja, ja puha. Aga noh, ta on jah, üsna paljude agad riskidega seotud, kas see töö ikka valmib ja kas ta siis kõikidele meeldib ja, ja kui ta ei meeldi, mis saab siis ja nii edasi, ühesõnaga meil vedas praegu, kui teatrihuvi selle asja vastu poleks olnud algusest peale, siis poleks ta muidugi selliseks saanud tulla. Sest ma ei ole rahasid ette küsinud ja ilmselt ikkagi oleks pidanud küsima, sest et noh, me ei saa ka ettenäitamise teha ilma juba teatavaid materjale deklaratsiooniks või milleks iganes kasutades, nii et tegelikult me võtsime diaatrilt, ütleme siis niimoodi võlgu juba juba enne, kui ma seda esimest korda ette näitasime ja, ja siis me ikkagi näitasime ette, nii et polnud kostüüme ja näitasime mingit osa esimesest vaatusest ja siis tuli kokk, seltskond, kes pidid midagi selle kohta nagu ütlema ja ja selge on see, et sellises seisus nagu seal midagi jälle öelda keegi ei oskaja ja ei saagi tahta ja nii edasi tähendab ühesõnaga sellega, mis hulk toredat segadust. Ta on ikkagi üks väga, väga tore julgustik praeguse nukuteatri poolt võtta niisuguseid projekte, aga noh, muidugi see nagu organisatoorne külg. Me oleme seda siin arutanud, kuidas seda kõige õigem oleks teha ja, ja ei ole seda päriselt üldse välja mõelnud, oleks mingi niisugune skeemis, töötaks jälle kõikide projektide puhul tegelikult noh, niisugune tehniline teostamise pool teatris on ikka ikka terve üritust, kui ta ikka vähegi sõltub valgusest, helist asjadest ja lasteetendustel. Tavaliselt teeb nii asjade maailm, kes on teinud lavakujunduse Kalju Kivi koos oma pojaga, sest et teater, et mul on võimalus ka ju siin seda deklaratsiooni teostust enda peale võtta, töökojad tegid juba niikuinii midagi muud, lavalugu on muusikaline, kasutan valmis muusikat plaatidelt, miks just seinia sattus? Minu jaoks on ta absoluutselt täpselt niisugune laste muusika või noh, ta on niisugune puhastantselgeda nihukeste seisundite, emotsioonide muusika ja tegelikult sai ta veel päris algselt valitud, sellepärast et et üks lugu, mis seal oli, sobis väga hästi siis kui sipsik lendab kuu peal, aga pärast selle loo mainsanis jätsingi välja ja, aga muidu on seesama muusika Malia. Ühtepidi see juhtub ka sellest, et kui sa teed tehti, siis ei ole ju võimalik veel palgata ühte heliloojat, kui mul raha ei ole ja öelda talle, et ei valmis, võib-olla pärast keegi ostab selle ära. Näitlejad, ma saan veel niimoodi ära moosida, aga heliloojatega see vist enam läbi ei lähe. Kui vaadata mängukava, siis sipsikut näed detsembris väga vähe, praegu on tegelikult jõuluetenduste aeg ja kuna see sama lihtsalt see projekti asi, et tegelikult me proovid, lõpetasime juba ammu ära ja kuninud saated ära, safišile trükkida ja, ja nii edasi, tähendab, siin on terve niuke igav jutt. Aga, aga ta läheb kindlasti uuel aastal täie hooga käima, sest et praegu on kõik ju oma nende jõuluetendustega nii kinni, et tahta publik, medel käiks jõuluajal kõikvõimalikke tükke vaatamas, et sa tõenäoliselt ei ole nüüd juba tekkinud jõuluteatritraditsiooniga enam kuidagi nagu kooskõla, nii et ikkagi see, need mängukorrad jaanuaris ja kõik hakkavad tulema ja täiesti normaalne elu hakkab uuest aastast peale. Ja kui vana võiks lapsis olla, vot seda lugu võiks tulla nüüd vaatama, ma arvan, et need kõige väiksemad, kes teatrietenduse ära kannatavad, sellepärast et sõnu on nii vähe ja jutt käib nii igapäevastest asjadest. Et ma arvan, et kuskil kolmest poolest aastast on päris paras juba tulla, muidugi tihti emad peavad kaasa võtma veel väiksemad, sest et kus nad ikka jätavad. Aga no kuskilt sealt alates ja, ja siis siis sealt juba ülespoole. Ma ei saa enam mingeid piire, sest et nii või teisiti on see midagi, mis on meie kõikidega seotud. Minul on tunne, et meil on nüüd see päris sipsik neljanit, see päris ja õige. Nii et tulge rahulikult, just nii, nagu te ette kujutate, niidele vangi. Lõpetame Ivalo Randalu kontserdi kommentaariga. Seekord ei pääse moodu sõnast projekt, sest homse järgmise reede vahele mahub niiviisi sisuliselt nimetatavaid kaks. Alustame esimesest. Aastapäevad tagasi tuldi Soome lahe vastaskallastel mõttele panna nimelt üksikkavade ja nende esitamiseks kui Soome-Eesti ühisorkester mõlema maa parematest, seega Helsingi linnaorkestri ja ERSO muusikutest loomulikult siis üksikuteks puhkudeks, nagu nüüd meil homme algusega kell kolm pärast lõunat asutakse Estonias kima Sibeliuse Tormise muusikaga. Soome vabariigi kaheksakümnendat aastapäeva. Projekti initsiaatoriks on Anu Tali ühtaegu EMA magistrant ja Jorma panula üliõpilane. Jorma panule õpilane. Sibeliuse akadeemias on aga jah, praegusel hetkel maailma tähelepanu vallutama hakanud 18 aastane dirigent Mikko Franck. Seda noort meest geeniuseks nimetamast ei põrka tagasi Eri Klas, kes samuti tema õpetajaks olnud kuid alustas Mikko maestro panula juures juba poisina siis viiulimänguga juba Ta iseseisvat dirigenditööd, mitmed soonorkestrites aasast turus, lappen randas tapi juures poris. Ent mõjusam on ehk teada, et Mikko taktikepi all on rõõmuga mänginud. Juba näiteks oli Mustonen ja Vladimir raskenaasi. Tänavu kevadest juhatab ta rahvusooperis võluflöödietendusi. Alles novembris käis ta Okogamuja Sibeliuse akadeemia orkestriga teise dirigendina, Jaapani turneel. Dirigendiks kasvas oh läbi viiuliõpingute, mille tõsidust näitab omakorda see, et vastava koolituse järgi on ta käinud Rootsis, Iisraelis, New Yorgis. Nüüd tehakse kahasse Anu Taliga, kelle debüüt kodupubliku ees on juba toimunud Rahmaninovi ootustega. Hiljuti juhatas ta kenasti Humpertinki muinasjutuooperit Hans ja Grete, pühkides sellelt liigselt naivistliku maine. Ettekandele tulevad homme muidugi märksa kaalukamad ootused. Tormise süit ooperist luigelend ning Sibeliuse Leminud käineni sviit sümfoonia number kolm ja eriti päevakohasena Finlandia. Teisena ja juba laiema rahvusvahelises suurprojektina toovad Kölni Muusikaakadeemia, Deutsche Welle-Põhja-Rein-Vestfaali, kunsti ja kultuurifond ning Eesti Kontsert Tallinna Enn raamatu Schuberti kava. Suba diaate ehk Schubert tee peegeldus klaveril. Seda peegeldust tuleb küllap mõista just nii, et originaal klaveriloomingu kõrval kuulub lõviosa Schuberti Muu peamised laululoomingu klaverit töötlustele näiteks talvine teekond. Projekti maatriks on professor Arbo Valdma ja koos temaga teostajateks kõik ta 15 üliõpilast kes igast ilmakaarest Kölnis õppimas. Tallinna tullakse siiski seitsmekesi, aga sellest piisab, et lisaks tuleva laupäevasele tavakavale anda pühapäeval algusega kell viis Estonias mammutkontsert ühtekokku siis viis-kuus tundi puhast muusikat. Nii originaal väikevorme Arbo enda esituses kui listi Brahmsi, Rahmaninovi, Prokofjevi teiste töötluses sageli neljale käele. Tallinnas esineb kolm tudengit Jugoslaaviast, üks Makedooniast, Jaapanist, Saksast ja Eestist. Meilt ei keegi muu kui Hanna Heinmaa kellelgi Ravades üsna kaalukas osa. Peale selle aga esineb Hanna ka iseseisvalt miga nii enne kui pärast nädalavahetust Pärnus, Tartus, Kiviõlis ja Tallinnas mängides Prokofjevi süüti balletist Romeo ja Julia, Ningshopäenjoo pusi ka ballaadi number kolmas tuur ja Baronees fantaasiat, samuti Astuur. Sõnaga tuleb klaverimuusikapidu, millist siinmail enne kuuldud Pole ilus punkt eelkõige Schuberti aastal. Meie saate tänased jutud on räägitud, saate valmistasid ette Külli tülige maris Johannes. Ilusat laupäeva jätku teile ja kuulmiseni.