Tere päevast ja head uut aastat kõigile vikerraadiokuulajatele. Te kuulete saadet piirikunst. Juttu tuleb arhitektuurinäitusest, ruum ja vorm 2000 mis praegu ja paar nädalat veel on Tallinna näitusesaalides vaadata nii kunstihoones, kunstihoone galeriis, linnagaleriis kunstiakadeemias kui ka Rotermanni soolalao kõigil korrustel. Projekt, ruum ja vorm 2000 on vägagi suurejooneline ja sel puhul on ilmavalgust näinud ka nii-öelda tõeliste teatmeteoste mõõtmiskataloog. Stuudio oluline on professor Leonhard Lapin, kes on näituse peakuraator ja nimetatud kataloogi koosta. Ja mina olen saatejuht Kertu saaks. Aga sissejuhatuseks olgu kuulajale veel öeldud, et minu kui saatejuhi soov ja püüdon järgnev tund teiega veeta, nii et selleks, et te mõistaksite Leonhard Lapini juttu selleks ei pea olema seda näitust näinud. Tore on, kui peale saadet leiate selleks aega. Kuid keegi pole selle saate eesmärk. Eesmärk on anda teile võimalus mõtlemiseks inimese ja ruumisuhete üle. Elame ja liigume, me ju kõik ruumides ja kuidas ruum meid mõjutab ja kuidas meie ruumi Need on küsimused, millele loodan vastust saada. Aga enne, kui Janhard Laapinile sisutiheda jutu jaoks sõna- enne vast kasutati võimalust esimesel jaanuaril. Ja ma soovin kõigile kuulajatele ja sõpradele ja tuttavatele head uut aastat ja loodan, et uuel aastal meie elamise ruum läheb ikka paremaks. Aitäh ja lets siis ruum ja vorm. Kui teie pea kuraatorina seda tööd tegite siis kindlasti jõudsite niisuguste järeldusteni, mis vast varem ei olnud pähe tulnudki, võib olla natukene sissejuhatuseks räägitegi enda avastustest selle projekti koostamisel. No õietima ruumi problemaatikaga olen tegelenud juba aastakümneid ja õieti ma ka kunstiakadeemias õpetan. Sellist distsipliini nagu üldkompositsiooni. Ja teema on seal mul põhiliselt ongi ruum, alustan tühjuse problemaatikast ja siis edasi tulevad harjutused, millega üliõpilased siis nagu omandavad sellist ruumi ruumimõistmist. Nii nagu ütleme, muusikalise kuulmise puhul on vaja, on vaja seda arendada, täpselt samuti on ka nii igasuguse ruumiga inimene inimesele eeldused ruumi tajuda, ruumi mõista, aga selle eest tuleb siiski omada teatud eelteadmisi. Ja nagu me teame, kõik ju kujutavad kunstid toimivad ruumis nii või teisiti. Ja selle tõttu ütleme selline ruumiline mõtlemine, ruumiline haridus on äärmiselt tähtis selle ala inimestele. Ning nüüd tegeledes jah, paar aastat selle ruumi vormi projektiga samuti ka koostades seda kataloogi, sest selles kataloogis on see üheksa inimese teaduslikud uurimustööd. Tegelikult on see suure kollektiivi tõsine ettevõtmine muidugi üht-teist uut selgunud, mitte midagi, muidugi sellist vapustavat, aga lihtsalt noh, ma olen endale selgeks teinud kogu Eesti ruumi kunstiareaali tervena lõiks ja see teadmine muidugi on väärtus omaette, nii et ma võin siiski kinnitada tänu muidugi nendele uurijatele omandanud sellise materjali, mida võib-olla keegi teine Eestis nii nii, nii hästi võib-olla ei tunnegi selle sajandi ulatuses. Aga ma loodan, et need, kes nüüd seda kataloog endale hangivad ja loevad läbi, et nende, nende, nende teadmised on siis umbes sama väärsed sellest sellest perioodist ja, ja miks üldse näiteks sai tehtudki see näituse eri erinäitus Eesti 20 sajand ruume, milleks oli tehtud siis kataloog, mis on õieti koguteos. Seda sai tehtud sellel eesmärgil. Praegu meil toimub väga intensiivne selline kapitalistlik areng, esemeline maailm, meil väga intensiivselt muutub, praegu. Läbi terve sajandi on inimesed ju teinud sellel sellel alal tööd ja on ka silmapaistvaid saavutusi terve sajandi ulatuses, siis nüüd on nagu vallandunud selline protsess, kus on hakatud väga aktiivselt varasema varasemat hävitama või ümber ehitama ja seda sageli tehakse, nii et kuuekvaliteet ei ole vanast parem, aga samal ajal vana on juba rikutud ja vot see problemaatika teeb paljudele asjatundjatele peavalu ja selle tõttu sõnaga tahaksime eelkõige haridusspetsialiste, aga samuti ka laiemat publikut, et nad teaksid või oleksid teadlikud, kui nad midagi sellist ette võtavad olevat olemasolevas ruumis. Kureeritud 20. sajandi ruumi näitus Rotermanni soolalaos olid poolest äärmiselt huvitav, seal sai ära tunda ka selliseid mööbliesemeid, mis oma lapsepõlvest ja on kasutusel olnud ja mis mõnes kodus on nüüd uuesti tulnud ja tõrjunud selle vahepealse lakk mööbli välja. Ja te enne mainisite, et õpetades üliõpilasi ja nüüd mingil määral ka mõeldes neile spetsialistidele seda näitust kokku pannes. Et need inimesed on need, kes peavad neid põhimõtteid, mis ruumis siis mängivad, peavad neid tundma aga tavaline inimene, kas temal on ka vaja mingisugust? Meil on haridus selle näituse mõistmiseks. No üldiselt on nii, et ju näitusel, eks ole, üks osa seal on tõesti mööbel ja, ja mõned valgustid ja mõned esemed igast igast 10.-st, nii et seal on muidugi neid esemeid päris palju. Aga tavalisele inimesele oluline teada seda, et kõik see, mis tal kodus on, et ei vaja alati väljavahetamist, et igal inimesel võib olla kodus midagi väärtuslikku. Väärtuslikem Joala üldsegi sajandi algusest, see võib olla ka kuuekümnendaist 70.-st 80.-st ja 90.-test. Nii et selles mõttes inimene lihtsalt võiks olla teadlik, et kui ta hakkab nüüd vana mööblit välja viskama, et siis ta lihtsalt seda prügi häälega ta tahab tõesti oma sisustust vahetada, ta võiks nagu endale selgeks teha või, või vähemalt uurida, et mis väärtus sellel olemasoleval innustusel on ja kas seda tasub hävitada või hoopis näiteks välja vahetada sellisel moel, et viime oma väärtuslikku mööbli kuhugi kuhugi komisjonimüük ja, ja, ja ei hävitada tahad keegi teine, kes tunneb selle perioodi vastu huvi saaks nagu seda omandada. Sest et kahjuks kahjuks on, meil on nii, et et kui veel mingile määralgi ütleme, sajandi alguse mööblit ja valgusteid nagu hoitakse, siis hilisemate perioodidega käiakse koolis jõhkralt ümber näiteks seesama kuuekümnete aastate mööbel kus oli ka selliseid võluvaid vaid leida nagu neerukujuline lauakene ja noh, see mööbel on juba hävitatud, väga vähe on kodusid, kus seda näha ja ja selles mõttes ma arvan, et mõnele jällegi selline stiil meeldib ja ja ta võib kodu täitsa vabalt sisustada selle sellelaadse mööbliga. Aga muidugi noh, probleem on veel laiem, tähendab, probleem on üldse, kuidas seda ruumi organiseerida. Kogun ruumi nii sise- kui ka välisruumi ja, ja iga inimene saab osaleda otsustatud otsuste tegemisel. Sest näiteks kui me võtame kasvõi Tallinnagi, siis väga sageli näeme selles linnas selliseid uus objekte, mis täielikult ignoreerivad ümbritsevat. Sest et see ümbritsev on ehitatud võib-olla kusagil kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, aga kui uus objekt absoluutselt ignoreerib ümbritsevad ja loob sellise disharmoonilise linnaruumi oma oma omaosalusega selles siis ma ei näe, et see oleks eriti positiivne ja selle tõttu väga sageli korraldatakse avalikke projektide avalikke arutelusid ja inimesed võib-olla ei pööra tähelepanu niivõrd linnaruumile nendel aruteludel, vaid transpordile või parkimisplatsidele või kaubandusele. Sellistele olulistele asjadele pööratakse tähelepanu, aga samal ajal võiks pöörata tähelepanu linna armooniale, et kas see uus objekt harmoniseerukas juurde midagi hoopis lõhub ära? Põhimõtteliselt nii kui inimesed linnas liiguvad, nad ju näevad, mis, mis toimub ja eks sellest on kirjutatud ka ajakirjanduses, et küsimus ei ole üldsegi sellised. Või võiks linna ehitada kõrgeid objekte, kõrghooneid absoluutselt selle vastu, et linn peaks olema üksluine, ainult lihtsalt tuleb väga tõsiselt kaaluda, kuhu neid panna ja ja nad võiksid olla maa maamärgid. No ma tahaks ühe näite. Siiski võtavad Praegusele tselluloosivabriku piirkonna, eks ole, seal serblasi vabriku vastas, puhastati ära terve suur territoorium vanadest risu ehitustest, nüüd on sinna ehitatud mingisugused ühe kahe korruselised plekk, plekk, auto, automüügipunktid, aga noh, minu meelest vahtu just eeldaks sellist suurt kõrged hooned. Sest et oleks samal ajal ka uue Tartu maanteemaamärk, et kui ma juba Tartul taotlemalt tuleme, ütleme, mingisugune kolme-neljakümnekorruseline hoone mis seal valgustatud, toimib, aga märgina ja, ja minu meelest ta kõrgus ka üle linna ja ja läks oma kohale. Praegu on tegemist minu meelest lihtsalt raiskamisega, ehitatakse selliseid ilusaid, ajutise ehitusi sinna madalakorruselisi ja samal ajal on seal transpordisõlmed kõik lahendatud. Aga võtame mõne tihedama kesklinna piirkonna, näiteks kas või Tartu maanteeümbrusega nagu püstitatakse kõrghooneid, seal on transport ja liiklus kõik lahendamata, eks ole, samal ajal püstitasina vabaneda sõnaga enne kui infrastruktuur väljakujundatud ja, ja seal on väga tõsiseid probleeme liiklusega parkimisega, nende hoonete kasutamisega on probleeme, palju, need linnas peaks ikkagi enne selgeks endale tegema, et kus on infrastruktuur rajatud, et sinna hakata neid uusehitusi tegema või ka nii, nagu üldiselt läänes on tavaks ju see, et seegis ehitab mingi kõrghoone, ehitab ka infrastruktuuri, meil millegipärast ehitatakse ainult hooneda, aga, aga need omanikud ei taha meelega pärast midagi linna heaks teha. Linn ei ole millegipärast võimeline sundima neid tegema. Nii et selliseid näiteid on veel küllalt. See asi isegi ma olen näiteks öelnud seda, et kuna nüüd on meie tehnoloogia sedavõrd muutunud omal ajal oli Tallinnas jõgi, eks ole, härjapea jõgi, see jooksis ka just selles samas Tartu maantee piirkonnas jõe tänavalt ta siis suubub perre ja seal omal ajal oli isegi selline piirkond nagu väike Holland, kus olid kanalid ja, ja üle sildade SAISis majades Oris romantiline keskkond, see eriti kolmekümnendatel aastatel. Jõgi aeti kinni sellepärast, et ta oli lihtsalt muutus selliseks solk solgiajaks, aga, aga nüüd, kui kanalisatsioon onu torustikes ja, ja vett on võimalik puhastada ja ütleme, mitte mitte risustada, siis on võimalik isegi oleks võimalik kusagil mingil paar mingis pargi jalas härjapea jõgi uuesti avada, tuua seegi näiteks linna tagasi. See annaks väga palju juurde ja mitte ainult ta ei annaks juurde, mida tavaliselt vaid asjatundjad ütlevad. Feng shui asjatundjad rõhutavad, et selline vesi liikuv vesi on energiaallikas. Kad annab linnale energiat, ta tahab midagi positiivset, et see tundub küll praegu armsalt sellise fantastilise ideena, aga, aga minu meelest seda oleks võinud ja näiteks tõus ehituste puhul täiesti kaaluda ja võib ka nüüd. Sest mina olen härjapea jõge veel näinud Juhkentalis sõjaväelinnakus, kus me käisime kunagi nõukogude ajal vaatamas arhitektuurimälestisi, seal oli paar väga huvitavat objekti ja siis oli üks väike kraavikene, kuskil voolas vesi ja siis selgus, et see oli ka üks osa härjaga jõest. Võib-olla see on siiamaani alles, ma ei ole seal territooriumil käinud. Aga tõsiasi on see, et et linnas on sellised elemendid nagu ütleme näed või jõeheidet, siis on ikkagi mõistlik neid eksponeerida, arhitektuuriga tõsta esile näiteks kui siin Lasnamäe nõlva me veel vaatame Tartu maantee väljasõidul, siis me näeme, et omal ajal ehitate sinna nõlva eteks astmeline maja salongist politsei mingi keskus praegu. Ja noh, minu meelest ei ole see just kõige parem lahendus, sellepärast et miks me peame siis üheastmelise majaga sellel nõlva kinni ehitama, selle asemel, et me oleks võinud ehitada siis sinna nõlvale maja või, või, või see oleks leidnud sellise lahenduse, et see nõlv oleksid tellitud, noh näiteks kui me vaatame seda uue kunsti muuseumi projektiga, Kadriorus, Sisearhitekt Vabavoori ka oskuslikult Expoleerunud just seda Lasnamäe Clilti, mis jookseb Kadrioru tagant läbi, eks ole. Ja kõik sellised elemendid on väga olulised, need paljud inimesed kindlasti ei tea sedagi, et omalajal Toompea, Tõnis Mägi moodustasid ühise mäe. Ja, ja kui inimene seda teab, siis ta hakkab avastama näiteks kusagilt kõrgemalt vaatatest hakkab avastama, kuidas nad tegelikult on omavahel seotud. Tõnis Mägi ja Toompea, ainult et lihtsalt oma strateegilistel kaalutlustel kaevata sinna vahele vallikraav, eks ole. Ja Tõnismäe natuke madalamal, aga naljakas mul näiteks ateljeest on see pilt näha. Et kui ma vaatan Aadeeneiagnast Tallinna linna, siis sageli ma näen kolme lippu lehvimas nagu Tallinnas olles kolme valitsus Toompeal, lehvib sõnaga Eesti lipp kõrval ka peaaegu sama kõrge Soome saatkonna lipp ja siis Tõnismäel Läti Läti rahvuslipp. Nii et, et see on päris päris kummaline vaatepilt, kui need saatkonnad töötavad, kolm lippu lehvivad, et nagu oleks kolmikkolmikriik või, või kolm rahvustamine elaksid sõbralikult koos ja mida nad ilmselt teevadki. Et nii, et vot sellised elemendid on ikkagi äärmiselt olulised ja neid peaks nagu eksperdid keerima, ma ei ütle, et üldse ei tohiks ehitada või, või ma ei ole ka selline äärmuslik muinsuskaitsetegelane, kuigi ma väga sügavalt austan vana arhitektuuri maleva, sellega tegelenud ka restaureerimisega. Ja ma arvan, et kõik uus kasvab välja ja vanas nii või teisiti ja sageli ongi ju ainult lihtsalt ära unustatud vana, eks ole. Aga samas sama samal ajal. Ma ikkagi pooldan sellist delikaatset lähenemist. Samas seda sellepärast, et omal ajal uusehitused nad kerkisid väga aeglaselt. Ja neid ei ehitatud ju nii massiliselt nagu praegu praegu. Millal toimub selline siiski suhteliselt massiline linnade ümberstruktureerimine ja ehitamine ja Eestis ta kindlasti intensiivistub lähiaastatel veelgi. Ja me teame, nõukogude ajal ehitati suured elamurajoonid totaalselt ümber selle vanemakeskuse siis Saaremaa on sedavõrd muutunud, et, et vana all on absoluutselt teine tähendus, kui tal on, ütleme näiteks 100 aastat tagasi 100 aastat tagasi oli niivõrd palju vana ja seda uut oli niivõrd vähe juurde, et see ei olnud probleemiks, siis selle tõttu öeldakse vanalinna kohtagi, nii et vanalinnas on tekstiilid esindatud kõik ajastud, et miks me ei võiks ütle sinna ehitada uusi objekte ja, ja muidugi, miks mitte, aga just nende uute objektide puhul peab olema siis äärmiselt äärmiselt delikaatne. Vaatame, kuidas ta soovib ümbrusega nüüd Viru tänaval, eks ole, ehitatakse ühte ärihoonet, saab valmis? Ehitus ei ole veel lõppenud, eks me siis näeme, kui ta, kuidas uus element sobib. Ma arvan, et 20. sajand eriti 90.-te võis olla vanalinnas täiesti esindatud vähemalt ühe objektiga tulevastele põlvedele ta võiks. Aga noh, see sõltub nüüd arhitekti meisterlikkusest ja tema tema sellisest sisemisest skulptuurist, kuidas objekt sinna püstitada või ehitada. Ja, ja nüüd on meil hea näide olemas, mõne aja pärast me saame seda muidugi näha. Aga väga suuri struktuurimuutusi siiski nagu ei, ei soovitakse just vanalinnas ette võtta, sellepärast et mida rohkem vedanud võimalik reisida, sest nõukogude ajal oli minule täiesti suletud läände reisimine. Samal ajal on hakanud, nagu seda Tallinna vanalinna armastama vähendab vanni ikkagi äärmiselt omapärane kihistunud arhitektuur ja mis on tema veel üks eripära ja tugev külg on see, et tal on nagu allin sisse Toompea, et seal mängivad nad mäemägi ja mäenõlvad ja vanad puhastatud, gaseerivad käiked haljastusest puhastatud ja me näeme nüüd balti jaama poolt ikkagi korraliku kindluse linna. Ja sama peaks tegema ka tornide väljaku poolt, et võib-olla haljastus peaks vähendama nii, nagu ta omal ajal oli sajandi alguses, kui need haljasalad saati siis oli väga võluse tornide väljak praegu lihtsalt on ta ka haljastusega näiteks üle üleküllastatud. Sellepärast et linna linna ütleme sellistel loodusobjektide rajamisel peab olema ajalooliselt ettevaatlik, et nagu hakkaksid kokku kõlama nii arhitektuur kui kui ka haljastuse üht teisele, noh nagu eelistada, vahepeal lihtsalt lasti Tallinna linn võsastada nõukogude aja. Ja arvati, et see ongi nüüd see haljastuse väga palju rohelust, rohelus järgmiselt delikaatselt eksponent veerima ja, ja siin on tekitanud pahameelt igal pool ja totaalne väljavahetamine, aga seda tahaks igal pool maailmas, ma olen näinud, kuidas tehakse Pariisis, kuidas võetakse maha terve terve üks tänav, tänavahaljastus asutas uutega ja täpselt sama sama tehakse Stockholmis ja isegi Stockholmi kuningalossis. Ma mäletan suvel ma käisin siis seal oli terved suured tuhanded puud olid maha võetud ja asendatud uutega sest et noh, kui sa tahad rajada alleed või puiesteed, siis peavad puud olema enam ühekõrgused ja ühel ajal istutatud, aga nad surevad välja ükshaaval. Siis see meenutab sellist hambutud hambutud suud. Võib-olla. Et see mõte nagu haljastuse mõte kaob ära ja sellisel puhul need muidugi ma saan aru, paljudele on see alus, kui, kui hulgaliselt puid välja vahetatakse või häälestust muudetakse, aga samal ajal linnale Ta on ikka kellelegi vajalik selline tervendamine. Ühesõnaga noh, tallinnas võiks olla ka seda vett rohkem, sest näiteks kui me vaatame praegu Vabaduse platsile tenniseväljakuid, siis need tenniseväljakud seal on täiesti ebapraktilised. Seal sportimine minu meelest mitte ei paranda tervist, vaid kajastab seda inimeste hingavad sisse. Aga miks ei võiks sinna näiteks seal oli vallikraav sinna sisse lasta v puhastada, ära see piirkond, piirkond hoonestusest ja ava avaavad aasa naelase bastion linna peaväljakule haljastada, sellised said ettepanekuid. Ma näen sind projektides teinud ka. Aga praegu räägitakse rohkem nagu sinna mingi parkisime parkimisplatsi rajamisest. Et ei tea, kas see on nüüd kõige parem variant, tähendab minu meelest võiks Tallinna kesklinnas olla üks v Silmest peaväljakul kus korraldatakse paraade ja ta nagu iseloomustas Tallinna kui merelinna ja muidugi ka see keskaegne kindlus, mida praegu ei ole rite näha selt Vabaduse platsi poolt võiks ka ju olla sel moel häiritud, nii et siin linnaruumis on tohutult võimalusi teda teha palju huvitavamaks, kui ta praegu on. Nii et selle tõttu ruumi probleem on nagu laiem, et me võime vaadata nagu linnaruumina, vaadata teda konkreetse hoonena, siis siseruumina toana, eks ole vähendav kuni kuni kõige väiksema kambrini välja. Et see on niisugune lai probleemide ring, aga, aga, aga teatud sellist ruumilisi ruumi eelteadmisi inimesele siiski võiks nagu olla ja inimene võiks sellele mõelda, ta elab ruumis vähemalt. Te kuulete saadet piirikunst ja stuudios on professor Leonhard Lapin. Aga kuidas on ruumi mõiste ise arenenud aastasadade jooksul, ütleme nii. Muidugi ruumi mõista-mõista-mõista ja ju pidevalt olnud pidevalt muutunud ja ta on täiesti erinevates kultuurides, on täiesti erinev. Kõige võib-olla tüüpilisem näide näiteks erinevast ruumi suhtumisest on see, kuidas ütleme, Lääne inimene kujundab oma interjööri ja kuidas, ütleme Kaug-Ida. Inimene noh, jaapanlane näitas, pühendab oma interjööri, jaapanlastel on väga oluline tühjus. Need ruumid on tühjad, sanan elemente vähe, kuid need elemendid, mis on näiteks kasvõi sellised siidimaalid, need on sedavõrd väärtuslikumad ja neid vahetatakse vastavalt sündmustele, vahetatakse välja, need olid üksikud elemendid on väga valitud ja, ja, ja esindavad sageli sellist kõrgkultuuri. Euroopas armastatakse naerite Ameerikas näiteks ruum ruum täis toppida mööblit võimalikult palju, neid lõpuks ei olegi kusagil kusagil liikuda. Näiteks jaapani klassikaline juba filosoofia rõhutab seda ruumi keskel oleks tühjus, et see energia nagu koonduks sinna ruumi keskele, aga meil sageli pannaksegi keset tuba, eks ole. Suur Ma pean lauda. Et selles mõttes on täiesti lähenemist ruumil on täiesti erinevad nii idas kui läänes, kuid peab ütlema seda, et 20. sajandil. Just nüüd, mida me lõpetame siin tungis läänekujundus kunstidesse ju Kaug-Ida mõju ja tegelikult praegu ka Läänes disainerid loovad väga tühje ruume seal isegi selline vahepeal selle isegi väga suur trend Eestis ju hakkas selle tühja ruumiga tegelema aktiivselt seitsme ndatel aastatel kunstnik Tõnis Vint, tema omaenda interjöörid kujundas tühja ruumi põhimõtetele, see oli kõigele väga, väga uudne ja huvitav, põnev ja, ja tema eeskujul nii mõnedki inimesed Eestis kujundasid oma interjöör ümber just sellel tühjuse põhimõttel. Et selles mõttes võiks alati noh, nagu kaaluda, et kui palju need esemed ruumis on, kas need on nii palju vaja, neid võiks vähendada, kujundama näiteks erinevad ruumid, erinevad, ütleme, magamistuba võiks olla näiteks ja ruumi põhimõttel kujundatud, sest et magamistoas ei ole hea, kui sul on väga palju igasugust kraami, sest et see segab inimese, ütleme und. Ja kust aga elutuba võib-olla siis kasvõi ameerikapäraselt või köök, vaid inimestel on need valikuvõimalused, et me ei pea ju täiesti seda ruumi kujundama ühtede põhimõtete järele kogu kortereid, aga või ega ma ei ütle, et, et see lääne nüüd asjadega täistoppimine nüüd oleks halb või see lihtsalt ühesõnaga üks, üks ellu kohtumine. Üks filosoofia sellepärast, et tarbimisühiskonna inimesed sageli identifitseerivad ennast asjade kaudu, mida rohkem asju, seda rohkemat tunnevad, nad elavad selles maailmas tegelikult selles maailmas elamine, meiega vaimne nähtus, nii et me võime just vastupidi seda vaimset elamist identifitseerida ruumikapis ja selle tõttu ka minu õpetuses vedama, õpetan koolis. Ma alustangi tühjusest. Sest lõpuks on meie, kõigi meie kui isiku isikute alguses meie elu algusena on tühjus ja meie elu lõpuni tühjus. Ja, ja kogu seda meie elu meie, kogu meie elu, kui me paneme seda tähele läbi tühjus. Aga see ei ole muidugi see, see tühjus, mida ütleme, kasvõi eestlastega tahavad, mida nad nimetavad võibolla tühisuseks või üksindus, eks ma olen palunud üliõpilastel kirjutada esseesid just sellest tühjusest oma oma kogemuste põhjal. Tähtis on siiski oma kogemus, mitte mitte ainult teooria ja sageli samastatakse tühjust mingisuguste negatiivsete mõistetega Kaug-Idas on alati tühjuse mõiste seotud, positiivse positiivsega, sellest tühjusest hakkab kõik, ta tuleb seal, kogu loos algab seal ruumi, ruumi loomine, algab, algab tühjusest. Ja kui me vaatame tõesti selle juba selle sajandi lõikeski, seda ruumi, kontseptsiooni, nende muutumist, siis on olnud tõesti väga-väga kiire ja radikaalne ja mis on kõige, ütleme dramaatilisem nüüd selle sajandi lõpus on võib-olla see virtuaalse ruumi tekkimine, kanadalanna kasutavad arvutid arvutites on see virtuaalne ruum ja arvutite kaudu interneti kaudu me ju elame absoluutses teises ruumis kui me tegelikult kogu õu, kus me istume arvutiana, nii et nii et see reaalse ruumi nagu esiletulek üheksakümnendatel on, on täiesti uus fenomen ja isegi on raske öelda, kuidas ta meid mõjutab. Ja kuidas meie ruumi suhtumine muutub selle läbi, sest et praegu ikkagi arvuteid kasutab väga väike osa elanikkonnas protsentuaalselt kui hakkab juba kasutame näiteks üks kolmandik elanikkonnast seda virtuaalset ruumi, siis me võime võib-olla juba hakata nägema, kuidas ta mõjutab meie tegeliku elu. Aga praegu igatahes ruumi mõistet on ta totaalselt laiendanud ja täpselt samuti, mis on ruumi mõistet laiendanud, muidugi laiendanud ka see aktiivne liikumine, et me oleme hakanud kasutama lennukeid ja kiireid laevu ja kiireid ronge ja autosid. Et meil on, me oleme võimelised ühest punktist konkreetsest punktist teise, teise liikuma väga kiiresti, et see ruumi sellise dünaamilisuse mõiste ja tekkinud ja terve rida selliseid ehitusi, mis, mis, mis on nagu ajutiseks läbimiseks lennujaamad, näiteks sellised objektid, kus inimene ju ei ole püsivalt kontserdisaali, ta läheb ikkagi istuks seal tund kaks ja kuulame aga sageli lennujaamast joostakse läbi, et et on tekkinud täiesti erilaadne arhitektuur, mis ei olegi enam võib-olla selline arhitektuur suur, vaid ta on rohkem nagu ütleme, transpordisõlme osa on täpselt samuti on ka väga paljud bussijaamad, eks ole, ja ja bensiinijaamad ja kõik sellised sellised objektita sõnaga, mis on nagu selles kiireks läbimiseks mõeldud, see on täiesti ainulaadne, jällegi uus värame. Mis sellele mööduval sajandil need esile kerkis, sest vanasti, kui ka kui meenutame vanu raudteejaama, siis need olid nagu lossid, nende andnud mõeldud läbijooksmiseks, selle varasteta. Rongisõit oli kallis ja seda tehti harva. Ja siis, kui inimene tuli perekonnaga, tuldi sinna raudtee ja ma siis seal olid restoranid, seal veel peet, lahkumispidusid ja nii edasi või vastu võtta ja see toimus absoluutselt teistmoodi kui need tänapäeva. Me võime mõista, raudteejaama näha seda, kuidas ta nüüd on pandud, selliseid vaikseid putkasid kioskeid täis, vanasti olid suured soliidsed saalid vägevad restoranid sealjuures. Nii et see elustiil oli absoluutselt ruumis elamine läheb suhteliselt teine siis. Muutusi on väga palju ja erinevaid, aga, aga selleks, et nendele muutustele keerida või aru saada nendest muutustest või või ka mis on väga tähtis, et nende mitte olla nende muutuste ori või olla vabal nendest muutustest, et selleks on vaja siiski seda ruumis elamisteadvustada ja üks viis on siis nüüd see mida me oleme teinud, oleme korraldanud ridamisi näitusi ja ilmselt tulebki selliseid ekspositsioone korraldada ka tulevikus, noh ütleme võttaski kas või aluseks näiteks selle teemad, läbitavad ruumid või sellised ajutised ruumid. Ja teha näiteks selline näitus ja nii edasi ja nii edasi sõnaga väga palju võimalusi, seda nagu Muutusi tundma õppida sellisel moel. Aga kuidas teile tundub, niipalju kui te olete teiste inimeste kodudes käinud või, või informatsiooni mingil muul moel nende kohta saanud, et kas, kas kaasaegne inimene on ruumi suhtes ükskõik seal? Lääne inimene on suhteliselt ükskõik, see on kui, kui Ida-Ida Kaug-Ida inimesed igatahes Kaug-Idas pööratakse äärmusse, suurt tähelepanu sellele ilustusele ruumi kasutatakse ja noh, kuna ütleme, Jaapanis kasutatakse ka väga palju lükandseinu, siis on võimalik ruume transformeerida. Need transommeeritavad ruumid on tulnud ka Kaug-Idast meile, eks ole. Aga, aga Läänes ollakse ja küllaltki üks kõikide, kuigi nüüd ilmub väga palju sisustusajakirju ja ütleme, inimesed, kes on jõukamad, muidugi hakkavad ruumi kujundama, kuid nad sageli lahendavad selle probleemi nii et nad võtavad vähe ruumikujundaja, kes teener ruumi valmis ja nad nagu ise identifitseerumine võib-olla selle ruumiga, et selle tõttu ma pean nagu väga oluliseks näiteks, kuna ma olen pidanud ka täitma selliseid tellimusi. Et ma kõigepealt analüüsin inimesega, mida ta tahab, et väga tähtis on see, et inimene ise osaleks selle ruumi kujundamisel või projekteerimisel, kus ta elama hakkab ja näiteks ma ise olen teinud ja tavaliselt niimoodi, et ma lähen kuhugi uude korterisse ma kõigepealt elama ei hakkagi teda kujundama täna mõnda aega ja siis elu ise näitab mulle kätte, kuidas seda ruumi kujundama. See oli nii, et nagu sa saad ühe ühe etapi valmistada, siis alustab teisest otsast, uuesti tähendab hakata võtma. Sest elu muutub ja sa leiad, et on uusi võimalusi, iga ei, aroom annab ju tohutult palju erinevaid võimalusi. Nii et selles mõttes ütleme tendents kujundamise poole on, aga samal ajal ta võiks olla aktiivsem inimene, võiks rohkem ennast nagu identifitseerida selles ruumis või, või korteris, kus ta, kus ta elab, eks ole. Ja, ja ma arvan, et isegi ei ole mõtet nende sisu Stas ajakirjade trende jälgida, seal on täpselt nii, nagu ütleme, rõivaste moemoest räägitakse trendidest ja pakutakse seda täiesti, et seal tuleks teha teatud valik. Selge see, et firmad toodavad pidevalt uusi esemeid, uut mööblit, uusi seinakattematerjale ja uusi kangaid. Ja nad on huvitatud sellest, et see kaup läheks. Aga sageli peab olema nende trendide suhtes ikkagi vaatlikelt, et sealt tuleb teha teatud valik. Et ei pea olema see interjöör nii väga trendikas, ta võib olla täiesti omapärane ja, ja selline isegi isegi ütleme kunstniku seisukohast võib isegi olla maitsetu. Sest näiteks just sellest samast soolalao keldris ongi ju eksponeeritud Ando Keskküla see videoinstallatsioon, kus ta teema, kuidas eestimaalane elab, et kuidas tegelikult eestlased elavad, üks asi, see, mida me näeme üleval saalis, kus on eksponeeritud siis sellised head interjöörid erinevatest perioodidest. Hea arhitektuuri erinevust perioodist siis all me näeme, kuidas praegu käime, seal on need fotod on tehtud ka erinevate rahvuste kodudes, nii et kui ma näiteks ühesõnaga vähem ütleme, venelase koju soovitage sellist interjööri nagu see ütleme, on eestlase kodusse täitsa loomulik, et et Slaulane lamp teistmoodi ja tema interjööriga natukene võib-olla üleküllastatud omad ja nad armastavad rohkem kulda ja selliseid selliseid tabavaid säravaid materjale. Et selles mõttes ei saa öeldavat rahvusena maitsetud, tema kasutab seda ja teine on maitsekas. Küsimus on selles, et kuidas ta seda kasutab tema individuaalsus ja tema rahvusedema kultuuriline taust tuleb selles interjalis esimesi solvutan kui maitsetu tahes, aga ta elab õieti ta ta ei ela mingisuguses välja mõeldud vales maailmas tähelepanu maailmas ja sööb seal borši ja pole viga midagi. Jah, see Ando Keskküla installatsioon oli tõesti ka väga huvitav, seal oli ikka äärmusest äärmusesse neid ruume ja kaugeltki mitte ei olnud nad niisugused nagu võib-olla seltskonnaajakirjanduses näidatakse fotodel ja just need viimased, millele vihjasin, seltskonnaajakirjanduse interjöörid. No mina mõnikord küll mõtlen, et et kas on õige öelda täpselt vastupidi, mis seal näidatakse, et inimene peaks ikkagi lähtuma ainult iseendast ja siis alles sellest, kas see on ilus kokkulepitult. No põhimõtteliselt ikkagi tuleks lähtuda inimesest nii või teisiti, aga inimesed Nad soovivad, sest et minu elu ongi sageli keeruline selle tõttu, et kui ma lähen kuhugi uude kodusse, siis minu meelest küsitakse nõu, et ma pean nagu, ühesõnaga hakkama kohe seal ümber kujundama või mingeid ettepanekuid tegema, aga no üldiselt ega inimesed kuulavad mind ja, ja ega nad väga palju õppust ei võta, tähendab et selles mõttes on isegi hea, et nad nagu üritavad ikkagi asju lahendada oma omal moel. Teisest küljest, muidugi, kui inimene pöördub teie poole, siis ta lähtub iseendast, sest usaludest vaikselt arvab, et see ongi talle kõige parem. Ja no ei tea ja sageli sageli tähendab see lahendus, mis ma pakun, ehmatab neid ära ja ja, ja nagu võib-olla ootavad midagi. Aga, aga teinekord on ka nii, et et kui selgeks teha need põhimõtted, millele toetub üks või teine lahendus, siis inimesed osana ja saavad aru isegi realiseerivad neid, neid ideid ja neid projekte. Kuigi ma ütlen, et ikkagi selliseid näiteid on ääretult vähe Eestis nagu me võime näha mingitest lääne eksklusiivsete arhitektuuri või sisustada ajakirjades, kus tõesti on kõik viimase pulgani lahendatud disainitud, aga ma arvan, et need interjöörid, mida avaldatakse, need majad, luksuslikud majad, mida avaldatakse nendes ajakirjades. Need on sellised objektid, et teatavasti rikastele inimestele, noh näiteks ka mõnel rokklauljal on ju viis, kuus maja erinevas kohas ja, ja võib-olla ta elada sama aega seal mööblit kila-kola täis tuubitud korteris põhilise aja siis aga aeg-ajalt ta siis sõidab Itaaliasse ja tal on selline lõpuni disainitud neutraalne interjöör kuhu ta viskab siis oma asjad laiali ja ta elab seal mõnda aega, kuu aega läheb jälle tagasi, et, et tegelikult ma Kahtlen sõnaga katk, kas need majad ongi nende inimeste ainukesed elamud, et inimesel on kolm-neli-viis maja või korterit, siis ta aga ühe sisustada oma järele, teised seostavad tra disainerite ka uhke näidata oma seltskonnale, näete, minu, minu interjöörid on teinud vääride tuuri üks väga kuulus elitaarne arhitekt ja, ja, ja siis on sellega ka nagu võimalik uhkustada ja kindlasti uhkustatakse selliste asjadega. Kui me vaatame materjaliga, mida sageli kasutatakse, on äärmiselt kallid materjalid ja ja mingisugused, et väga luksuslikud objektide kunstiteosed aastatest, kunstlikud meil Eestis on, see traditsioon on ka kuidagiviisi katkenud. Et interjööri kujunduses kasutatakse kunsti, näiteks, kui minna Londonisse, London minu meelest oleks huvitav. Euroopas on veel kõige vanemate põnevamata interjööridega linn, erinevalt Pariisist, mis on täis kulda ja Kitši, aga Londonis on näiteks nii kõndida mõndagi mõnda kesklinna tänavat mööda ja vaadata sissebüroode akendest, siis kõik need bürood on kuidagi omanäolisus kujundatud ja seal ütleme isegi kui mööbel ja valgustus on ikkagi suhteliselt standardne siis on, ütleme, lahendatud seal ukse ukse käepide väga põnevalt ja ja alati on interniks kunsti just kunstikunstiga on võimalik kas siis maali või skulptuuri graafikat, on võimalik standart interjöör individualist veerida ja, ja selge see, et iga omanik siis võtab selle kunsti, ostab oma maitse järele ja selle tõttu nad muutuvad erinevaks. Et tegelikult ei ole jah, seal nähtud palju vaeva igasuguste trikkidega, aga, aga on lihtsalt toodud kunsti sisse ja vot see traditsioon võiks ka meil ju edeneda. Muidugi, mina kunstnikuna olen huvitatud, põhiste ostetakse ja ja inimesed kasutaksid seda, aga, aga samal ajal tõsiasi on see, et ikkagi hea kunstide osta ju ikkagi toob sinna ruumi sisse ja vot just selle teise teise ruumi, mis on see vaimne ruum, mis on selles teoses ja tavaliselt näiteks neidki kunstiteosed, mina olen endale koju hankinud või vahetanud näiteks seal oma sõpradega. Sealt leiab pidevalt midagi kodanikeks, hea kunstitoosis. Ta ei ole selline. Oleks nagu ütleme, et me ostame ühe tüki liha, sööme selle ära, on kõht täis ja siis järgmine päev on see ununenud juba ühest heast kunstiteosest, kus on seda tugevam vaimne ruum. Võib leida lõputult lõputult, lõputult lõputult midagi, mida ma ei oskagi seletada, aga sängi elu müsteerium. Professor Leonhard Lapin, tulles nüüd tagasi veel selle näituse juurde, millega saadet alustasime, ruum ja vorm 2000, siis natukene meiega kaasaegsest arhitektuurist nii sise- kui välisarhitektuurist, et just Eestis, et millised võiksid olla need suunad, mis seal näitas ka välja tulid, kuhu poole siis liiguvad, meie noored? No meie noored on sellised ikkagi sellise uue tehnoloogia, Haydhi armastajad Nad armastavad selliseid materjali, metall leiab plastikuid ja selliseid moodsaid materjale, Moosed, moodsaid viimistlusi viimistlusviise ja see uus tehnoloogia on teda kõvasti mõjutanud. Ainult niipalju peab ütlema, et me ei tohi unustada, ka need inimesed on teinud seda nagu oma riisikol. Aga ei ole ju mingeid erilisi sponsoriks, röövlid on tehtud navi. Ta enda vahenditega ja seal taga ei ole suuri firmasid ja selle ajal muidugi ka sageli need tooted kannatavad, nende kvaliteet võib-olla, sest et kui me läheme, ütleme Soomeski kuhugi analoogselt näitusele, siis seal taga on suured firmad ja ja suured saada ja suured katsetused ja meil on sageli nii, et disainer disainib ühe tooli, et Liisa on valmis ka või või, või siis kuidagiviisi kombineerib selle. Eestis on kahjuks. Nüüdse tootmise kool ei ole ehk nii arenenud, kui ta võiks samal ajal näiteks, kui me võtame mangi disainitud mööbli, siis temal on oma firma taga ja ta tõesti toodab seda mööblit, mida ta ise kujundab täiesti rahvusvahelisel tasemel, nii et seal ei, probleem ei ole, aga Ma mõtlen just selliseid üksikuid üritajaid, kes üksinda erinevad ja siis teevad neid üksikuid tükke ja selle tõttu sama. Aga ma arvan, et ka see, ütleme uudisloomingu osa näitusele ei ole võib-olla nii mõju, nagu ta võiks olla, aga, aga see on muidugi nii vahenditest ja ka sellest, et näiteks Soomes ja Rootsis igal pool on sellised riiklikult subsideeritud disainikeskused. Ja tegelikult seal riiklikud programmid, millega on disaine arendatud, sest Soomel on äärmiselt tähtis eksportartikkel on soomedisain arhitektuur ja mitte ainult selle tõttu. Seepärast, et sealt saavad tööd nüüd ütleme, arhitektid, projekteerijad vaid sutsavad tööd ju ka need materjalide tootjad ja töömehed ja, ja see on selline ikkagi oluline. Et no näiteks, kui Eestis on mets, eks ole, no mõttetu on seda metsa välja viia, selle asemel võiks arendada oma korraliku puidudisaini ja toote neid puitesemeid, nii nagu teevad soomlased ja viivad välja metsa asemel hoopis disainitooted, mille Nende kapatsiteet on absoluutselt teine kujutleme toorpuidu, lai või, või palkidele. Äärmiselt oluline. Ma arvan, et sellest on räägitud ja kuna saatuse tahtel ka minister Signe Kivi oli meie toimkonnas juba kaks aastat ammu enne seda, kui ta ministriks sai, siis sellest on nüüd räägitud, ma arvan ka valitsuse tasandil, et ikkagi käivitada selline rahvuslik disainiprogramm, sest Eestil oleks kasulik ütleme just Soome, Rootsi, Taani, Norra, Marites, Soome sõiduvees ka nagu minna maa maailma, sellepärast et Soome mõju all me oleme kogu aeg olnud arhitektuur, disain sellel sajandil. Ja tänu sellele Soome põhjamaade mõjule on Eesti, ütleme ai no nõukogude ajal olnud ikkagi juhtiv suures riigis. Nõukogude riik oli ikkagi suurriiki olid milline tahes, aga eestlastel oli juhtiv positsioon nii disainis kui arhitektuuris ja sisearhitektuuri samuti eestlased kujundasid ja väga tähtsaid interale ka Venemaal ja rahvusvahelisi näitusi Nõukogude paviljonidest edasi ja, ja tegelikult see tähendab seda, et meil on kogemus olemas, kuidas suures riigis konkureerida ja esile tõusta ja nüüd me peaks sinna liitma taha selle, selle Põhjamaade kogemuse pluss aga leidma ressurssid, et, et seda seda arendada, sellepärast põlve otsas ja oma kulu ja kirjadega seda väga raske teha. Ja niimoodi mujal maailmas tehtud, mõtlen soomlaste käest võiks seda õppida, et tegelikult Eestis oleks ikkagi hädasti ka Eestis arhitektuurikeskus, ütleme on põhimõtteliselt olemas Rotermanni soolane laula näol. Aga võiks olla ka ikkagi üks disainikeskus, kus just tegeldakse nende programmidega ja kus kasvavad välja siis võimalikult näituseid ja igasugused muud ka äri, äri, äriideed, eks ole, siin räägitakse pidevalt eesti Nokiazdaga. Näiteks Eesti disaini arhitektuuripotentsiaal on absoluutselt kasutamata selle eksportimine ja sest et ärme unustame seda ülevalpool on tõesti meil väga tugevat disainima, aga näiteks allpool ühesõnaga on juba Leedu, Läti ja, ja meie kõrval Venemaa ja Ida-Euroopa, ütleme meil oleks seal turgu küllalt, eks ole, kui me seda edukalt serveeriksime oskuslikult serveeriksime ja teeksime näiteks ühisnäitusi Põhjamaadega, neid katseid on tehtud ka omal ajal Põhjamaadega koos nagu minna maailma areenile ja isegi omal ajal ju nõukogude lõpus. Arhitektuuri ja disainiajakirjad tutvustasid eestlaste loomingut sageli, kui neile midagi silma hakanud, tutvustasid nagu aitasid kaasa meie minekule maailma ja kuna meil ikkagi mitmed noored on juba saanudki rahvusvaheliselt Auhindu disaini alal, et siis on olemas tegelikult ka isegi juba võimekad inimesed, kes, kes, kes ei jääks hätta rahvusvahelisel areenil. Isegi juhi Germik ju elab ja töötab juba aastaid Londonis, eks ole, tähendab, ja ta lihtsalt ei ole leidnud Eestis siiamaani endale sobivat töökohta, näiteks siis, kui me käivitaks mingisuguse sellise rahvusvahelisele tasandile orienteeritud disainimisega raami sisse oleks ideaalne mees näiteks võib-olla sellist keskust juhtima. Ja ta on isegi doktoritöö teinud Londonis disaini disaini teemadel, nii et et inimesi on ajusid, on kapatsiteet, mitte meil on vaimses mõttes, aga aga kahjuks on, aga kuna meie ühiskond on noor ja probleeme muidugi nii riigi, valitsusel ja, ja kõigil muudel tegelastel kuhjaga, siis on jäänud see kuidagi nagu taha plannes Eesti disaini arendamine ja disainerid ise. Ma ei ole olnud eriti aktiivsed neil enne seda ruumi vormi näitas sel lihtsal põhjusel, et et nii tohutult suured muutused toimusid meie ühiskonnas, et oli vaja ümber orienteeruda riiklikest projekteerimisettevõtetest era eraettevõtetesse. Peale selle toimus veel see arvutirevolutsioon, sest et üheksanda aastal hakati projekteerima arvutiga, nii et väga paljud on pidanud ümber õppima, kuigi käsitööna võib ka seda tööd teha, aga lihtsalt ütleme suurte projektide ja suurte tööde puhul enam arvutist ei saa üle ümber, et noh, mina nagu näeksin sellist sünteesib käsitöö ja arvuti vahel. Aga, aga praegu vähemalt noorem põlvkond on täiesti üle läinud arvutile ja ja kõik need muutused on võtnud inimestel nii palju energiat. Kas see tegelikult, sest et see on armsalt kallis, tegelikult arvutiprogrammide ostmine ja tarkvara ja riistvara ostmine. Et et lihtsalt ei ole nagu olnud aega tegeleda selliste laiemate probleemide ja ja on ainult väike seltskondadena, aga idealistide või, või siis neid inimesi, kes ei ole nii huvitatud, võib-olla sellest Aristaga ideest meediast, kes siis on jõudumööda selle probleemiga nüüd üritanud tegeleda, kuid mul on täiesti selge, et ilma riikliku toetuseta ilma riikliku programmita kuigi kaugele ei jõua, sest meil isegi ju ei ilmu ju. Näiteks sageli on meil ilmunud, kui sisekujundusajakiri ilmub küll hulgaliselt, aga ütleme sellist kohaliku kunstiajakiri ja meil ju praegu isegi ilmudes võiks tutvustada ikkagi sellist nagu elitaarset ja välja valitud Eesti Eesti disaini taset. Täna on esimene jaanuar aastal 2000 ja tundub, et kõik on ees, nii et kõik need teie ideed Jah, no ütleme, kui palju minul nüüd ees on, et sinna pensioni eani võib-olla veel 15 aastat, aga Ma arvan, et muidugi minust noorematel on, on ees veel väga palju võimalusi ja ja lihtsalt alati peab tegema valikuid, et kas, kui sa oled loov inimene, et kas sa sead mängu eesmärgiks raha teenimise ja läheb nagu kommertsi, kommertsialiseeritud ja, ja muutunud omamoodi nagu ütleme ärimeheks või teine võimalus, et sellega oled, sa teenid endale ja perekonnale leiba, et sa nagu tegeled ka nende põhiküsimustega, mis on seotud sõnaga ühe või teise esemega ja ruumi kui niisugusega ja ja, ja äärmiselt tähtis on muidugi ka see, et, et see ei oleks nagu inimesest maandumine, sest meil on väga palju probleeme, ütleme, inimese võõrandamisega nii nii keskkonnast kui ühiskonnast ja, ja ütleme, nende interjööridega, ma tahaks kuidagi inimesele andma sellist noh. Soojust, ja, ja ma arvan, et inimene nagu peaks tundma ennast nagu paremini nendes uutes inseneriharidusega mitte mitte mitte mitte mitte ebamugavalt, ütleme kui sa sisened ruumi, ta nagu hea sõber võtab sind vastu, aga mitte peret eemale oma oma, ütleme väga jaheda ja sellise steriilse disainiga või millegi kuulge, aga kasvõi näiteks muusikagagi. Ega siis see asi ka ei ole veel korra, sest et ruumi juurde kuuluvadki hääled, eks ole, ja see asi täiesti käest ära sõnadega. Aga see jääb meie vastumäeks. Tänan teid, professor Leonhard Lapin, sellega on saade piirikunst lõppenud. Mina olen toimetaja Kerttu Soans.